Mehikoorma mängupesa kroonika

[Shadow]

Thresose ja Lyle’i lugu (jutustavad nad ise).

Kuna Thekla ja Õunake lõid Thresosest lahku, jäi viimane üksi ning otsustas hommikul ärgates Estarasse valvuriks tööle minna. Jõudis Estarasse ning tänu tema pädevatele valvurioskustele saigi ta tööle. Thresosel läks Estaras hästi, juba mõne päeva pärast sai ta palgakõrgendust ning valvurina auväärsemale kohale. Mõned nädalad tööl olnud, ülendati Thresost oma kolm korda ning siis saadeti ta kaasa ühe karavaniga, mis eskortis ida poole minevaid Erythnuli preestreid. Ta võttis selle töö rõõmuga vastu, lootes ida poolt midagi uut leida.

Mõne päeva pärast oligi minek. Saadi ilusti üle jõe ning hakati karavanile omase keskmisest aeglasema tempoga liikuma. Karavan oli oma mitukümmend inimest kokku. Nii 20 valvurit, lisaks veel 30 orja, kes kandsid enamust kraami (söök jne. asjad) ning üheksa Erythnuli preestrit. Thresosele pakkus huvi karavani keskel veetav puur. Ta läkski selle juurde ning hakkas selle kõrval käima, uurides kes või mis seal sees on. Tuli välja, et seal veeti kääbikut nimega Lyle, kes oli Estaras põhjuseta kinni nabitud ning puuri pandud. Thresos leidis selle ülekohtuse olevat ning hakkas vaikselt plaani pidama kuidas väike ja abitu kääbik puurist välja saada. Tuli õhtu ning jäädi laagrisse. Lyle, keda küll ei toidetud, oli endale suutnud kuidagi eine hankida.

LYLE on valgepäine pika valge habeme ja patsiga uudishimulik kõhnavõitu kääbik kel pikkust ikka jupp maad alla meetri. Valged juuksed räägivad kõrgest vanusest, kuid tema hallid silmad on erksad kui mõnel verinoorel. Seljas on lihtsad linasest riidest rõivad, mille hulgas alati hoolikalt kinninööbitud särk, mille peal pruun tillukeste taskutega nahkvest (vestitaskust kostab aeg-ajalt krooksumist), ning jalas nahksed saapad.
Pükse hoiab üleval nahvöö, kus ripuvad neli kena väljanägemisega pistoda, nooletupp ja konks kerge ammu jaoks ning igasugust kahtlast pudipadi sisaldav kotike. Käes on kaigas. Üldiselt ägab oma koorma all ja tahab, et teda kui mitte hobusel, siis vähemasti seljas tassitaks. Tegelikult on tema koorem talle tõesti raske ja ta ei taha teiste rännukiirust oma lühikeste jalgade tõttu maha võtta. Inimesed tunduvad talle kohati väga veidrad. Orkiverd elukaid pelgab. Karismaatiline tüüp, seletamisega hätta ei jää. Nii enda kui teiste lõbustamiseks on tal alati mõni nõidus varrukast võtta. Kaaslastes hindab eelkõige mõtlemisvõime olemasolu. Saatuse tahtel on ta suurte kahekäemõõka kasutavate inimeste surmaneedus. Vabal ajal popsutab piipu.

Järgmisel hommikul pandi asjad kokku ning hakati edasi liikuma. Liikumise ajal pidas Thresos Lyle’iga veel plaane ning vaikselt lõi miski pildi juba kuidas põgeneda. Siis käis Thresos veel Erythnuli preestrite kaarikus nendega väga vihasel toonil rääkimas ja aru nõudmas, et kuhu minek on ja miks inimesi teadmatuses hoitakse. Pillas veel alusetuid süüdistusi ning käitus nagu hullumeelne. Tagatipuks lõi kaarikust lahkumisel ukse nii kõvasti kinni, et too eest lendas. Sellega jäi Thresos rahule.
Kui õhtu saabus ning laagrisse jäädi, käis Thresos veel Lyle’i juures plaani pidamas ning otsustati uurida täpsemalt, millised on teised valvurid, kuna Thresos üldjuhul polnud nendega väga suhelnud. Pooled olid magama läinud, nii veerand valvas veel ning viimane veerand oli söömisega ametis. Thresos läks tegi ühega juttu, kes õndsa näoga puu najal istus, olles just söömise lõpetanud. Tuli välja, et tegemist oli valvur Bob’iga kellele meeldis üle kõige tappa Pelori preestreid – neid kollastes rüüdes valguse teenreid. Siis ta kirjeldas veel üpris detailselt, kuidas nad olid Estara lähistel ühte Pelori templit põletamas käinud ning kuidas ta va kollaseid tapnud oli. Seepeale Thresos naeratas kohmakalt, noogutas, ütles OK ning läks tagasi Lyle’i juurde teadasaadust teatama.

Koos leidsid Thresos ja Lyle diversiooni väga hea mõtte olevat. Thresos läks korraks metsa ning tuli sealt siis joostes Bob’i juurde tagasi rääkides õhinal, et olevat metsas näinud kollaseid luuramas ja et kuna Bob’ile nood ülekõige meeldivad laseb ta Bob’il nad ära tappa. Kuid sellest kuulsid veel mitu lähedal olevat valvurit ning õhinal nad jooksid sinnapoole kuhu Thresos näitas, jättes oma pikad odad maha. Niisiis läks Thresos Lyle’i puuri juurde, kus too puuri luku miski trikiga ära jäätas nii, et Thresos rauast ukse lahti sai murda. Seepeale võttis Thresos Lyle’i enda õla peale ning pistis jooksma, kuuldes eemalt metsast hääli:

“Näe kollane!”
“Ei, see olen mina, Bobloäääää!” (surmakorin)

Muidugi märgati põgenemist, kuid neist kellestki polnud asja järgi jõudmaks Thresosele, kes jooksis kiiresti kui väike hobune. Viimase asjana kostis vihase preestri hääl: “Ärge laske ohvril põgeneda!”

Piisavalt kaugele jõudnud, otsustati magama jääda. Kuna oldi metsatukas, siis leidis Thresos kui kogenud väljasmagaja, et kõige kindlam oleks puu otsas magada. Sellepeale pistis Lyle muidugi kisama, et ta kukub sealt alla ja et ta kukub sealt alla. Thresos kortsutas kulmu ning sidus Lyle’i puu külge kinni, et too alla ei kukuks (piisavalt kõrgele muidugi, et kohe märgata poleks) ning ise jäi ka lähedusse puule magama.

Hommikul ärgati, Thresos päästis Lyle’i puu otsast alla ning liiguti edasi kiirendatud tempos, kuna kardeti, et neid jälitatakse. Veel samal päeval jõuti jõe äärde, kuid tekkis probleem ülesaamisega, kuna parv puudus ning kumbki ei arvanud end eriti hea ujuja olevat. Thresos arvas, et ta võib sealt üle hüpata või läbi kõndida, kuid Lyle’ile ei istunud eriti kumbki variant. Thresos pakkus veel varianti Lyle üle jõe visata või jalaga üle jõe lüüa, kuid too pistis selle peale kisama. Pakkus veel Thresos teha oma viskeodadest parv, kuid siis leidsid mõlemad, et vee peal too küll ei püsiks. Leiti lõpuks siis, et Thresos läheb läbi vee hoides Lyle’i kätel oma pea kohal. Nii mindigi läbi jõe – Thresos all, tema pea kohal Lyle hoidmas enda pea kohal oma tubakat nii, et ta käsi täpselt veest välja ulatus. Laager tehti suhteliselt jõe lähedale ning magati põõsastes.

Hommikul liiguti edasi, midagi erilist ei toimunud ning jõuti steppi, kus ei olnud ei puid ega põõsaid. Thresos oli kategooriliselt lõkke tegemise vastu, leides, et sellisel juhul võivad keskid kurjad tegelased neid märgata. Peale pikka vaidlemist suutis Thresos teha Lyle’ile selgeks, et parim variant on ennast maa alla kaevata nii, et nina välja jääb. Seda tehtigi. Sai mõnd aega magada, kuid natuke peale keskööd tundis Thresos, et keegi astus ta genitaalide peale. Valus oli. Väga valus isegi. Peale selle kuulis ta miskit orkikeele laadset sõnumist ning siis astuti veel ja veel tema genitaalide peale. Keegi justkui trampis ta otsas. Thresos otsustas seepeale üles tõusta, kuid kõik, mis ta nägi oli pimedus. Ta pistis muidugi orkikeeles kisama ja sõimlema Gruumshi ema nimel, kuid vastuseks sai ta vaid toda sama orkikeele laadset sõnumist, millest Thresos mitte essugi aru ei saanud. Siis keegi lõi teda. Valus oli. Ta tõmbas oma mõõga ning hakkas lahmima. Aeg-ajalt sai justkui kellelegi pihta ka, kuid pihta saadi ka temale. Vahepeal ärkas Lyle ning üritas laternat põlema saada, pika kohmitsemise peale see tal ka õnnestus. Nähes, et Thresose ümber on kobaras oma tosin goblinit, jooksis ta eemale ning üritas neid oma ammust lasta. Thresose juurde jäetud laterna valguses olid nad küllaltki head märklauad, kuid siiski ei tulnud laskmisest eriti midagi välja. Thresos suutis oma kolm või enam goblinit maha lüüa, kuid siis langes surnult maha. Seepeale polnud Lyle’il enam midagi teha, kihutas sinna laterna valgutatud kohta vaiksete sajatuste saatel veel paar noolt, ning kui noolteallika vastu huvi tundma hakati, siis jooksis kuis jalad võtsid.

Lyle’i needus oli leidnud oma esimese ohvri.

[Shadow]

26.-28. oktoober 2003

Mängisid Chloe (Õuna-amps), Thoren (Eyn’thar), Logerin (Arcon), Priist (Shalom), Shadow (Thekla), Oop (Lao)

Liigutakse poole kiirusega põhja poole ning üritatakse teel toiduvarusid täiendada.
Paari päeva pärast kohatakse üht noormeest, kelle õlal istub ronk.Ronk lendab Shalomi hobusele pähe ja tervitab inimkeeli. Shalom virutab linnule. Ronk lendab inimkeeli sõimates minema. Tutvutakse ja otsustatakse koos põhja poole minna.

ARCON - Eemalt hakkas paistma sillerdav odaots ja oda hoidev lyhemat kasvu mees. Lähemal uurimisel on tegu nägusa noormehega, kelle ymber tiirutab tume rongalaadne lind. Arcon kannab punakaspuuni riietust - jakk, särk ja pyksid. Yle õla on asetatud kerge amb ja vasakus käes hoiab ta pooloda, mis on temast pikem. Arcon ise on kasvult 168 cm pikk ja kaalub umbes 65kg ringis. Silma hakkavad lyhikesed punased juuksed. lõbusad säravad silmad ja väga kenad näojooned. Vööl kannab lyhikest mõõka ja saapast paistab välja noa pea.

Arcon näitab lõunapausi ajal kaarditrikke. Tema ronk tiirutab ringi ja avastab teispool künkaid ühe eesliga tüübi. Minnakse tutvust tegema. Selgub, et üksik rändur on sepp.

EYN'THAR Ek'hederist:
Nii 27 aastane pikk ja lai (mitte paks, lihaseline) meessoost inimene. Ta on umbes 190cm pikk ning selle pikkuse juures näeb ta üllatavalt päkapikulik välja. Põhimõtteliselt nagu ülekasvanud päkats. Tal on sügavad mustad silmad ning helevalged juuksed (nii 5cm pikad) mis ei ulatu kulmudenigi. Nahk on tal õrnalt päevitunud. Seljas on tal nahkrüü. Tal on ka eesel, kes kannab tema mauli, suurt puust kilpi ning alasit. Eesli seljas on ka kogu muu kola.

Sepp ei taha eriti kahtlasevõitu seltskonnaga kampa lüüa, kuid pärast seda, kui läbirääkimisi pidavat kampa ründab hundiratsaniku juhitud orkide luuresalk ning ta jalg lahingus tõsiselt viga saab, tundub ka talle koos liikumine kindlam.

Õuna-amps on millegipärast pidevalt näljane.

Liikudes põhja poole märkab grupp, et eemal paistavad olevat justkui kaks hauda ning miskid jäänused. Minnakse uurima millega tegu. Lähemale jõudes nähakse, et ongi kaks hauda, üks on oma 2m pikk, teine umbes meeter.
Suuremast hauast mõned sammud eemal on laibajäänused. Kõige paremini on säilinud saabastes jalad. Seljas oli kunagisel inimesel olnud needitud turvis ning laiba kõrval maas vedeles suur kahekäe mõõk. Eyn'thar leidis mõõga heast metallist olevat ning võttis selle kaasa. Nähes, et Thekla ja Õunake haput nägu tegid küsis ta mis viga, kuid vastust ei saanud. Jätkati põhja poole liikumist.

Öösel liigub laagri ümber pimeduses keegi, kes itsitab omaette ning räägib võõras keeles. Selgub, et goblinikeeles. Jutt käib magajate ärasöömisest. Ka järgmisel ööl kordub sama. Thekla, kes goblinit rääkida oskab, püüab oma vahikorra ajal uitajaga jutule saada ning teda ennast näitama meelitada. Hetkeks õnnestubki tal näha hiigelsuurt, oma paari meetri pikkust või pikematki goblinit. Siis kaob goblin vaateväljast ja edaspidi võib näha hõõguvat silmapaari hoopis madalamal liikumas. Ärasöömise soovi põhjendab goblin sellega, et rändurites on sisemist tuld, mis teeb teda tugevamaks.

Järgmisel päeval juhtub künkajalamil puhkava kambaga selline lugu, et järsku tuleb kõigile, välja arvatud Thekla, kohutav masendus ja enesehaletsus peale. Kõik tundub lootusetu ning näib, et ainus tark tegu oleks sinnasamasse pikali heita ja surra. Thekla ei oska teistega muud peale hakata, kui sundida neid jalule ja edasi minema. Kui muidu ei saa, siis peksab köiepuntraga liikuma. Kummaline, kuid mõnikümmend meetrit edasi on kõik jälle sellised nagu varem ega saa ise ka aru, mis nendega juhtus.

[Shadow]

Shalom näeb järgmisel jahiretkel hobusesuurust hunti. Too istub ja vaatab Shalomi. Siis jookseb minema. Shalom läheb hundile järele, kuid ei näe teda enam. Ainus elusolend, keda ta kohtab, on väga suur goblin.

Ka Arcon näeb järgmisel päeval seda hunti. Hunt käitub täiesti rahumeelselt. Arcon pakub talle oma püütud jänest ja üritab hundiga rääkida. Hunt arvab, et jänes ei täidaks ta hambaaukugi ning käsib ränduritel kiiremini edasi liikuda, sest aega on vähe.

Öösel valdab inimesi äkkviha üksteise vastu. Läheb kakluseks. Arcon, Õunake, Thekla ja ronk, keda Vareseks kutsutakse, peavad maha korraliku omavahelise sõimlemise ja löömingu, enne kui nõiduse mõjualast välja satuvad. Shalom pääseb suuremast madinast, kuna jookseb oma hobust lohutama, ning Ein’thar magab teistest eemal ning jääb nõidusest puutumata.

Tüdrukuid huvitab Arconi isiksus ja võimed. Teada on, et Erythnuli preestrid tapsid ta vanemad ning teada on ka see, et ta on mingit sorti maag. Eriti meeldib noormehele tulega mässata. Täpsemat infot üritatakse hankida ronga kaudu ning Õunake hakkab Varest nälga peletavate marjadega söötma. Ronk toob talle roti vastukingiks.

Õuna-amps sööb nüüd juba peaaegu vahetpidamata, kuid jääb üha kõhnemaks ja nõrgemaks. Arcon uurib tema viljapeaga sõrmust ning soovitab mõne preestri poole pöörduda, kuna sõrmus on tõenäoliselt neetud. Seda enam, et see ei taha sõrmest enam ära tulla.

Öösel näeb valvesolija taas laagri juures punaselt hõõguvat silmapaari. Magajad aetakse jalule hunti ründama. Hunt kaob. Mõni aeg hiljem, kui rahvas uuesti magama kobinud, ründab kaks hunti. Selgub, et teine on illusioon. Keset lahingut laseb hunt järsku jalga. Peagi näeb Õunake taas punaseid silmi. Hunti sõimatakse goblinikeeli (ja usutavasti üpris südamest), et tal närv üles ütleks ning ta lähemale tuleks. Hunt ei tule. Ründab mõne aja pärast inimesi ükshaaval ja kordamööda. Loitsijad on igatahes hommikul unised ja kurnatud.

Seltskond üritab pärast sellist piinarikast ööd päeval magada. Kaks hunti ründavad. Teine neist ilmselt illusioon. Eks võta kinni, kumb nimelt. Tundub, et nüüd jahitakse konkreetselt Õuna-ampsu. Järeldatakse, et sisemise tule all peab hunt silmas kas Õunakese tuleloitse või siis kalliskivi. Üritatakse veel magada, ehkki toit on otsas. Püütakse öösel edasi liikuda. Jõutakse metsaservani välja. Liigutakse piki metsaserva edasi, kuni Arcon väsimusest kokku vajub. Õunakesest on järel vaid luu ja nahk. Hunt kargab iga natukese aja tagant kusagilt välja ning pureb kedagi, joostes pärast seda kiiresti minema. On aimata, et ta tahab rändurid enne rajalt maha võtta, kui need laagrisse pääsevad.

Jõutakse väikese jõeni. Minnakse sellest üle ja istutakse puhkama. Õunake ronib puu otsa tukastama. Järsku näeb Eyn’thar Õunakese juures puu otsas suurt goblinit. Too haarab Õunakese kaenlasse ning ronib kõrgemale. Seab end ühele tugevamale oksale ning hakkab seal suureks hundiks muutuma. Hunt sirutab välja pika kaheharulise ussikeele ning hakkab sellega druiidi põuest kalliskivi otsima. Ülespoole lendavad nooled panevad end oksale mahutava hundi tasakaalu kaotama. Elukas kukub alla ja põgeneb. Õunake saab ta taimekäskimisloitsuga korraks pidama, kuid loom rabeleb end lahti ning põgeneb ikkagi minema. Rändurid on surmväsinud ja magavad kordamööda. Arcon saadab Varese Irimorni otsima ja käsib tema leidmisel pead kasutada. Vares läheb ja kaob jäljetult.

Kuna olukord on üpris karmiks läinud ning pole enam kindel, kas kivi laagrisse jõuab – kusjuures mineku tegelikku eemärki hilisematele liitujatele pole räägitud - kombineerib Arcon oma loitse nõnda, et õnnestub tekitada midagi ilutulestikuraketi taolist, millega endast märku anda. Poole tunni pärast ilmuvad metsa kohale kotkad ja pisut hiljem leiavad Põhjalaagri luurajad seltskonna üles. Pärast kõva peapesu tähelepanu tõmbava tegevuse eest ja pikka ja närvesöövat ülekuulamist druiidi jutule pääsemise eesmärkide kohta nõustub vahtkond tulijad laagrisse viima. Õhtuks jõutakse kohale. Shalom kui vaenuliku hõimu sõdalane võetakse kohe kinni ja eraldatakse teistest.

[Shadow]

Varahommikul kutsutakse Irimorni jutule. Kalliskivi antakse druiidile üle. Ta saab kuulda, kuidas kivi on hangitud ja kes seda veel jahtisid. Vastutasuks palutakse Shalomile kaitset ja vabadust ning teistele jutulepääsu luba. Kuid Shalom jääb endiselt vahi alla.
Hiljem pääsevad ka Arcon ja Eyn’thar Irimorni audientsile. Eyn’thar saab laagrisse sepasellina tööle ning Alidori sepp Magreios annab talle esimese proovitöö. Õunake üritab Pelori preestrite telgis oma sõrmusest lahti saada. Viimaks suure raha eest saabki.

Õunakesel on nooled otsas. Sepp varustab vaid laagri sõdalasi ja teistele näitab trääsa. Thekla kaupleb oma ammule vaikselt Eyn’thari käest portsu nooli välja. Need, kelle kätte jäi leitud kuld, avastavad selle asemel hunniku puulehti.

Kutsutakse uuesti Irimorni jutule. Vares istub õrrel, pea sidemes. Olevat pead kasutanud. Irimorn tahab, et keegi läheks uurima päkkarite linna Astra olukorda, kuna Põhjalaagril pole juba mõnda aega Astraga sidet olnud. Selle tingimusega antakse pisut nooli ka. Shalomi kaasa ei anta. Vahest siis, kui infoga tagasi…

Hommikul hakatakse lõuna poole liikuma ning satutakse Laoga vastamisi. Tollel on kole pohmakas. Vares saadetakse õlle järele. Pärast peaparandust liigutakse edasi. Kagusse.
Terve päev kõndimist künklikus stepis. Öösel märkab valvur kirde suunas metsaservas liikuvat lõket. Seda kummalist nähtust igaks juhuks uurima ei minda. Hommikuks mets juba põleb. Lõuna paiku satutakse väikestele kõrbenud inimesejälgedele. Hiljem nähakse väikest hõõguvat lapsukest maas kükitamas. Minnakse igaks juhuks ringiga mööda, sest põletushaavu ei igatse keegi. Tulemehike märkab rändureid ning sätib end nendele sappa. Tatsab aeglaselt, kuid järjekindlalt järele. Rändurid hoiduvad temast eemale ja liiguvad põleva metsatuka servaga paralleelselt kagusse. Öösel on eriti hästi näha, kuidas lagedas stepis kõnnib pisike lõke.
Hommikul nuuksub keegi teisel pool küngast hädiselt. Kes vaatama saadetakse? Ikka Vares… Künka taga istub pisike magminipõngerjas ning igatseb emmet, issit, vanaema ja kodu. Arcon on ainus, kes tema keelt mõistab. Sellega teenib ta ära põnni ustava kiindumuse. Ah jaa, magminipõnni nimi on Jobo. Arcon üritab põnni koju saata, kuid too ei tee katsetki astuma hakata. Üritab hoopis tulemaagi sõbralikult kallistada. Igatahes on Jobo tõeliselt kuum lapsuke, kuna põletushaavu võib saada juba temast kümmekonna meetri kaugusel. Rändurid liduvad järjekindla lapsukese eest terve ööpäeva, kuni emmeks tahetav tulemaag väsimusest kokku vajub. Teised ei oska tema saatuse kergendamiseks muud teha, kui ta veega korralikult üle valada. Põnn suudab õnneks mõne meetri kaugusele pidama jääda. Arconi südametunnistus kahtlustab, et äkki on ta oma katsetustega lapsukese mõnest teisest dimensioonist kohale loitsinud ning ta annab oma parima, et Jobot koju tagasi saata. Põnn ei lähe kuhugi. Selgub, et tema kodu on hoopis põhjamägedes, vulkaanis. Tulemaag lepib viimaks mõttega, et lapsuke tuleb koju viia ning hiljem tekib temas juba lootus seeläbi tõeliste tuleolenditega kasulikku tutvust sobitada. Esialgu värvib ta maagia abil ühe suurema kivi punaseks ja annab põnnile kaisukaruks. “Mõmmi,” ütleb põnn rahulolevalt ning jääb magama.
Lapsuke magab poole lõunani. Siis tahab süüa. Mida sihuke sööb? Selgub, et tuld… Veel hõõguvast metsasalust saab seekord kõhu täis, edaspidi lähevad hommikueineks juba Õunakese tuleloitsud.

Nädalasel teekonnal mägedeni saab Arcon teha veel palju igasuguse suuruse ja kujuga mõmmisid. Põnn väsib, viriseb ja tujutseb. Tahab hästi suurt mõmmit. Arcon siis teeb talle kahekümnekilose. Lapsuke tassib seda natuke aega õndsal rõõmuilmel ja teatab siis väsinult: “Tassi nüüd sina vahepeal, muidu ma ei tule edasi!”

Vares saadetakse ette vulkaani otsima. Kui ei leia, siis tee mõni – kõlab käsk. Vastasel korral lubatakse lapsele mõmmiks anda.

Lõpp hea, kõik hea. Viimaks jõutakse vulkaanini. Ja veega eelnevalt kõvasti läbileotatud Arconil tuleb siiski rõõmsa põnni lahkumiskallistus üle elada. Ellu jääb.

[Shadow]

30. november – 1.detsember 2003

Mängisid Cygnus (Helon), Higgins (Lyle), Priist (Shalom), Logerin (Arcon), Shadow (Thekla)

Jutustab Lyle
Lyle ärkab ümberpiiratult. Kuid selgub, et piirajad on nõus ta kaasa võtma, ning üks preester, kes kontrollis et Lyle kuri pole, oli nõus teda isegi seljas tassima. Paari päeva pärast jõudsime laagrisse...

Laagris on igav. Lapsed jooksevad pidevalt kannul ja vahivad. Nõme.
Kuid karukoobas paistab huvitav. Salapärane. Kedagi sinna ei lubata... Tardumisloits ei paista loomadele mõjuvat, niisiis proovib kääbik noile leiba anda ja jõuab napilt-napilt käe ära tõmmata, et mitte sama saatuse ohvriks langeda kui seda päevi hiljem meie preester langes. Igatahes koopas sai ta niipalju targemaks, et inimestel ja kääbikutel on sõnast "tark" väga erinev arusaam. Ning ta saadeti esiteks lastega seenele ja siis rahvast loendama.

Kuna ollakse taas Põhjalaagrile üpris lähedal, otsustatakse minna sealt Shalomi ära tooma. Üks korralik sõdalane kulub teel Astrasse hädasti ära. Lähevad Arcon ja Thekla, Õunake ja Lao jäävad jõe äärde ootama.

Shalom on endiselt vahi all. Teda ei kohelda halvasti, kuid minema ei lasta. Kaks valvurit on postil. Laagrisse on tekkinud selline kummaline asutus nagu Lyle’i loenduspunkt. Thekla läheb asja lähemalt uurima ja tutvub rahvaloendajast kääbikuga. Tekib mõte, et kui juba bürokraatiaga tegemist, siis oleks arukas varustada põgenikud niiöelda väljasõiduviisaga, et esimene mägilaste patrull neid nattipidi tagasi ei tooks. Kuna kääbikul on nagunii oma telgis igav, õhutab Thekla teda mõtlema, et tarku inimesi hoitaksegi siin laagris vahi all. Näiteks Shalom on väga tark mees ning temal on lausa kaks valvurit ukse ees... Et kui Lyle kirjutaks etteütlemise järgi Irimorni nimel paberi, et Arcon, Shalom ja Thekla tohivad vabalt laagrist lahkuda, siis saaksid kõik targad inimesed ja ilmselt ka targad kääbikud siit minema. Lyle aga vahib teda kahtlustavalt ja mingi dokumendivõltsimisega tegelema ei hakka. Hea vähemalt, et valvureid appi ei karju. Kuna seesama Shalom selgub olevat veel loendamata, ärgitab Thekla kääbikut nõudma noormehe kohaletoomist loendamiseks, lootes teda selle käigus valvuritelt üle lüüa. Lyle eelistab ise kohale minna. Olgu peale, lähevadki kahekesi Shalomi uurima. Onni juures selgub aga, et ka valvurid pole veel loenduspunktist läbi jõudnud astuda, ning Lyle viib ühe neist kaasa. Loendama. Thekla mõtleb, et kas nüüd või ei kunagi, ning loitsib ennast postilejäänud valvuri jaoks eriti võluvaks. Meelitab mehe telgi taha. Shalomil on nüüd telgist vaba väljapääs. Ta saab oma hobuse juurde jäetud asjade hulgast mõõga ning hiilib selja tagant valvurile ligi, üritades teda lapiti mõõgaga uimaseks lüüa. Hoop läheb mööda ning valvur tõstab kära. Läheb kähmluseks – Shalom ja Thekla valvuri vastu. Kähmlus venib pikale ning põõsaste vahelt ilmuvad nähtavale Lyle ja teine valvur. Teine valvur tormab esimesele appi. Lyle taipab, et asjad on halvasti ja vang põgeneb, ning loitsib Shalomi pihta pihuvälgu, mis päris kõvasti haiget teeb. Shalom hüppab sadulasse ning üritab traavilt Theklat sadulasse tõsta, kuid juhtub nõnda, et talle jääb ainult piiga paljunäinud särk pihku. Lyle loitsib põgeniku pihta tardumisloitsu ning too jääb sadulasse kivikujuna istuma, särk näpus. Milline vaatepilt – poolpaljas piiga valvuriga onni taga ning põgenev vang toimuvat pealt vaatamas! Thekla teeb kiiresti uue loitsu, et ka saabunud valvurile meeldida, ning süüdistab oma riietuse puudulikkuses esimest valvurit. Neist meestest said vist eluaegsed vaenlased… Tardumisloitsu mõju kaob, valvurid jäävad onni taha sõimlema, Shalom tõstab poolpalja neiu sadulasse ning kappab rada mööda rahvaloenduspunkti, mille kaitsvate seinte vahel Thekla särgi uuesti selga saab ning ka Irimorni nimel tõendi valmis kirjutab, et tema, Shalom ja Arcon laagrist vabalt lahkuda tohivad, kuhu jalad viivad. Lyle jõuab neile järele ja püüab põgenemist takistada. Thekla räägib Shalomile augu pähe, et kääbiku peaks kaasa võtma, äkki on asjaks. Shalom kappab kääbiku juurde, kummardub ja püüab haarata tolle riietest, et mehikest sadulasse vinnata. Õnnetu juhuse läbi aga jäävad talle pihku kääbiku juuksed, mida seeläbi pea külge mõnevõrra vähemaks jääb. Niisiis on kääbik endiselt maas ja Shalomil pihus vaid juuksed. Vapper ja õilis sõdalane teeb väikese ringi, võtab uuesti hoogu ning vastab vihase kääbiku valusale pihuvälgule jalahoobiga, mis on aga liiga hooga antud ning lööb kääbiku kõigepealt lendu ja siis teadvusetuks. Kuna aga Shalom on hea ja õilis ning väikese kääbiku pilditukslöömine paha, siis visatakse teadvusetu kääbik enne laagrist minemakihutamist Pelori preestrite telgi uksest sisse. Õnnetuseks või õnneks, kes seda nüüd täpselt teab, potsatab kääbik otse ühe preestri jalge ette, kes ta silmapilk ka teadvusele toob. Kääbik on kohe jalul, vaatab korraks ringi, putkab telgist välja ning kupatab minemakappavale Shalomile ühe pihuvälgu järele – mis põgeniku ka sadulast maha võtab. Preester Helon astub telgist välja, et näha, kuhu ta äsjane patsient jooksis, ning satub toimuvale tunnistajaks.

[Shadow]

HELON on keskmist kasvu mees. Keha paistab tal preestrirüü all vormis olevat. Nägu on kenade joontega ja peaaegu alati rahulik. Pruunid kutsikasilmad kiirgavad harvaesinevat elutarkust. Juuksed on mustad ja sirged ning alati lahtiselt. Ei ole lastud liiga pikaks kasvada. Kannab maani esialgselt valget Pelori preestrirüüd, mis on nüüdseks igatpidi määrdunud. Seljas on rännukott ja vööl kotikesed igasuguste taimedega. Vanuseks võiks pakkuda veidi alla kolmekümne. Pärit on Estara lähedalt templist. Templieelsest minevikust ei tea keegi midagi.

Lyle taob pilditut Shalomi jalaga. Helon toob sõdalase teadvusele ning Thekla üritab Shalomi kinni hoida, et kääbik uut matsu ei saaks. Kääbikut takistada ta igaks juhuks ei julge, need pihuvälgud tundusid üpris valusad. Preester kutsub abiväge seda madistamist lahutama. Teised preestrid tunnevad Shalomis ära laagri vangi. Thekla väidab, et Shalom on nüüd vaba ning näitab tõendit, mille ta rahvaloenduspunktis valmis kirjutas. Preestrid tunnistavad paberi võltsinguks ja kogu kamp võetakse kinni, kaasa arvatud toimuvat uudistama tulnud Arcon, kes viiakse tunnistajana kaasa. Preestrite telgis algab ülekuulamine, mille käigus kõik peale Shalomi kedagi teist süüdlaseks teha ja ennast puhtaks pesta üritavad. Thekla üritab tõestada, et võltsitud paberi kirjutas Lyle, kuna paber on ilmselgelt rahvaloenduspunktist pärit. Tunnistajatena tuuakse kohale ka ikka veel tülitsevad valvurid. Kokkuvõttes tohutu segadus, mis läheb üha segasemaks. Kui seiklejad üksteisest eraldatakse ja ülempreester neid ükshaaval üle kuulama hakkab, üritab Thekla kampa esitleda Irimorn Ravitseja erirühmana, kelle tegevusest ta lähemalt rääkida ei tohi. Lyle ja Arcon taovad hütis rahumeeli kaarte ja sõbrunevad.

Jutustab Lyle:
Tjah...
Kääbik on mitu päeva igavat loendustööd teinud ja järsku piilub "Lyle'i loenduspunkt'i" uksest sisse üks punapea, kes lõppkokkuvõttes tahab võltsitud dokumenti, kül aga mainib, et üks väga oluline inimene on loendamata jäänud. Kääbik küsib tolle nime ja paneb ta siis kirja, kuid samas jääb mõtlema et igav on küll... ning läheb neiuga kaasa. Tuleb välja, et ka valvurid on loendamata, ning ühte kaasa võttes liigub Lyle loenduspunkti poole. Tagasi jõudes on segadus lahti ja kui üks valvur kisab midagi a'la "Peatage põgenev vang", saab Lyle aru et asjalood on pahasti... Niisiis õnnestub tal hobusel istuv vang tarduma sundida, seejärel lendava sädeleva keraga tal seljakarvad ära kõrvetada, ning siis jooksu panna...

Natuke aega hiljem näeb loenduspunkti poole tagasi liikuv Lyle seal mingit tegevust ja mingil hetkel märgatakse ka teda... Ning üritatakse sõidu pealt kaasa krabada... Esimene kord see ei õnnestu ja teine kord jääb vangile (kelleks siis oli vapper ja õilis Shalom) kätte peotäis valgeid juuksekarvu, mille peale ta kuuleb sajatamist ja tunneb oma seljakarvade järjekordset kõrbemist... Mille peale pisikesele vennikesele sõidu pealt jalaga antakse...

Lyle avab oma silmad ja näeb preestrit, kes teda ennist seljas tassinud oli... Silmanurgast näeb eemale kappavat hobust, ning järjekordne sädelev kera toob ratsaniku sadulast... Peale kääbiku paari rahustavat jalahoopi (huvitav kas tal karvad ikka näpus olid...) suudab preester ta sealt eemale tassida ja järgneb pikk ülekuulamine, mille käigus tema ja Shalomi suhted veelgi teravduvad, kuid ta leiab endale (no enam-vähem) hingesugulase Arconi…

Arcon ja Helon lastakse vabaks. Üks Pelori preestritest astub Irimorni keelu vastu ja õpetab Arconit, kuidas kampa põgenema aidata. Õhtuse vahtkonnavahetuse ajal hakkab Arcon tegutsema. Ta süütab paar onni ning aitab teised tekkinud segaduse ajal põgenema. Nüüd otsustatakse tõesti Astrasse minna, et ennast põgenemise eest kuidagi Irimorniga lepitada. Lipata ühtviisi mõlema sõdiva poole eest pole eriti tervislik…

[Shadow]

Jutustab Helon (Cygnus):
Helon sai pärast Estara templi hävitamist põhjalaagri sõjasalgaga kokku ning oli teel laagrisse, kui nägi ühel hommikul väikest valge habemega olevust. Lyle oli nimeks. Kontrollides, et tegemist pole evil tegelasega, oli Helon nõus Lyle'i seljakotis kandma.

Laagris, nagu öeldud, aitas Helon igal pool nii kuidas sai. Ühel õhtul visatakse (peaaegu) Pelori preestrite telgi uksest sisse Lyle, kes on meelemärkuseta ja paistab väga vigane. Helon sattus lähedal olema ja astuski juurde ja ravis Lyle'i oma jumala jõuga. Lyle kargas püsti, jooksis telgi uksest välja ja tegi mingeid liigutusi ning pomises. Helon huvi pärast läks vaatama, mis ta seal tegi, ning märkas eemal hämaruses hobust ja kahte kogu, kellest üks lamas meelemärkuseta maas. Ruttas kiiresti kohale ja ravis. Enne kui Helon kohale jõudis oli Lyle seal ja virutas maaslamajale jalaga. Maaslamaja ravimise peale ei ärganud. Lyle jõudis veel korra jalaga virutada - olgugi, et Helon oli öelnud, et ta enam seda ei teeks. Lyle'i eemale ajanud/lükanud, hakkas Helon jälle ravima, kui punapäine neid, kes hobuse seljast oli nüüd maha tulnud, millegipärast maaslamajat kinni hoidis. Õigusega hoidis, sest hetk pärast pildi tagasi saamist ja pooletoobise märkamist üritas too Lyle'i poole tormata.

Neidis üritas Helon'le selgeks teha, et nad on druiidi saadikud erilisel missioonil. Kuna endine maaslamaja oli vastaste hõimust ja Lyle rääkis midagi vangi põgenemise peatamisest, siis Helon ei jäänud uskuma ja kutsus teisi Pelori preestreid endale appi. Toimus suur seletamine, mille tagajärjel kõik asjaosalised pandi valve alla - kaasa arvatud sündmuspaika jõudnud Arcon - ja Helon ise. Helon ja Arcon said järgmisel hommikul valve alt vabaks. Neidise nimi oli Thekla ja maaslamaja oli Shalom.
Varsti tuli üks vanem preester Heloni juurde ja andis talle ülesandeks valvata, et Lyle ja Shalom üksteist ära ei tapaks. Lisaülesandena andis ta talle ka pistoda ja käskis Thekla, Shalom, Arcon ja Lyle ära tappa juhul, kui nad osutuvad ikkagi vastaspoolel olevateks.

Paar ööd hiljem ilmub välja tuttav hundu. Nüüd on ta karv muutunud siniseks. Saadab kõigepealt oma teisiku, et selle pihta märki lastaks. Siis tuleb ise ja loitsib end valvet pidavale Theklale meeldivaks. Kuid isegi valvsuse kaotanud Thekla on uudishimulik ja hundu räägib välja, et on suure kurja teenistuses ning et seiklejad aitasid tal Põhjalaagri üles leida. Siis hunt pureb ja jookseb pärast lühikest lahingut minema.

Pöördutakse tagasi, et laagrit hoiatada. Vastu hommikut tuleb hunt uuesti ja astub nüüd juba tõsisemalt lahingusse. Nooled ei tee talle eriti viga. Lahing on raske ja verine. Sõdalased langevad kiiresti üksteise järel. Peagi on püsti vaid Helon ja Arcon. Helon üritab viimases hädas tõrjuda elukat Pelori püha märgiga. Hunt hammustab tal märki hoidva vasaku käe otsast ja neelab selle koos märgiga alla. Arcon üritab meeleheites mingit tuleolendit lõkkest välja loitsida. See õnnestub alles siis, kui ta on tulele oma väikese sõrme ohverdanud. Ilmub mephit, kes hundi paari tuleloitsuga maha võtab. Kuid tagasi tulle läheb mephit alles siis, kui on saanud Arconilt kolm tilka verd… Hunt nülitakse, Pelori märk ja Heloni käsi võetakse välja - ning siis kukuvad kõik magama, kes kuhu. Ei mingit valvet. Keegi lihtsalt ei jaksa.

Pärast kosutavat und tegeldakse oma vigastuste ravitsemisega ja liigutakse siis edasi laagri poole. Sealt tõusev suits hakkab juba kaugelt silma. Laager on maatasa tehtud. Väga palju laipu, nii inimeste kui orkide. Koopasse pääseb vabalt. Karusid pole näha, ei elusalt ega surnult. Irimorni ka mitte. Sepp Magreios on hukkunud, kuid sepikojas on terve virn orkilaipu. Relvakambrit pole rüüstajad õnneks leidnud. Seiklejad leiavad selle ning saavad oma relvastusele tublit täiendust. Väljudes suletakse kamber uuesti.

[Shadow]

Arcon saadab Varese vaatama, kas läheduses on orke. Too saabub peagi tagasi ja teatab: “Tahtsid orke? Ma tõin!…Kohe on siin!…” Järgneb suur ja verine lahing umbes kolmekümne orkiga. Shalom ei taha Täpit maha jätta ja võitleb väljas, tiirutades ümber orkisalga ja noppides neist äärmisi. Tema mõõga all langevad peaaegu pooled orkid - kuid siis saab ka vapra ja õilsa Shalomi jõud otsa ning ta vajub hobuse kaelale ega liiguta enam… Teised kindlustavad end koopas. Thekla laseb kogemata Helonile noole selga (suurem õnnetus jääb sellest siiski olemata) ja on rohkem jalus kui abiks. Lyle ja Helon ehitavad õlipottidest tulemüüri. Viimased viis orki taganevad. Arconil õnnestub neile oma mephit kallale ässitada. Seekord võtab mephit tasuks juukseid.

Pärast lahingut on arukas juba haisema kippuvast laagrist kiiresti sääred teha, enne kui kaotsiläinud sõjasalka otsima tullakse. Thekla võtab Shalomi hobuse koos laibaga kaasa. Üks osa tema mõttekäigust näeb ette langenud sõdalane kusagil kenas ja rahulikus kohas ilusasti maha matta, teine osa loodab pärast matuseid Shalomi hobust endale jätta. Ida suunas liikudes jõutakse järele preestrile, kelle soovitus nad laagrist põgenema aitas. Too on mürgitusse suremas. Preester pakub vahetuskaupa: kui keegi ta piinarikkast lõpust pääsemiseks hukkab ja ta keha väärikal moel põletab, on ta nõus oma teadmiste ja viimase jõuvaruga proovima Shalomi oma kehasse tagasi tuua. Nii sünnibki. Elu vahetatakse elu vastu.

Ein'tharile anti kätte teine proovitöö, milleks oli raudkinnas. Selle valmis saanud, aeti ta mägedesse maaki otsima. Kaasa anti kaks valvurit ja kolm aheldatud tüüpi. Üks oli selline jutukas ja blondi peaga, teine paks ja afropatsidega brünett ja kolmas kiilas mungarüüs vaikija. Kõik olid mehed. Sai siis koos rõõmsalt liigutud põhja poole mägede rüppe. Blond, kelle nimi oli Amarius, üritas Ein'tharile pidevalt oma kotti sokutada, kuna ta ise ei jõudvat kanda ja Ein'thar paistvat nii tugev, millele loomulikult kõnetatav tuliselt vastu vaidles (Ein'thar - ~2m pikk ja tugeva kehaehitusega). Kui Amarius väga tüütama hakkas üritas Ein'thar ta suud rusikaga sulgeda, mis tõi esile veel suurema sõnavalangu teemal, mis sundis Ein'thari vägivalda kasutama. Pärast pikemat ronimist avastasid valvurite teravad silmad kaljudelt jäämao, kellega asuti lootusetusse võitlusse. Valvurid ohverdasid end Ein'thari ja vangide nimel, näidates kätte kaevanduse suuna. Hiljem kohtusid mehed suure jääst päkapikulaadse olendiga, kes Ein'thariga innukalt vestlema asus, kinnitades, et juhul kui viimane temaga ei räägi, on ta sunnitud nad kõik ära tapma ja nende elujõu endale võtma. Õnneks saadi temast paari lähema päeva jooksul lahti ning jätkati tavapärast teekonda keset jääd, lund ja kaljurahne. Lõpuks jõuti ka kaevandusse. Koopast leiti voodeid ja tööriistu, millega Ein'thar tööle asus, kuna vangid ütlesid, et nemad kaevata ei oska... Kuid meestel polnud kaasas piisavalt toitu. Kui toit lõppenud oli, võttis Ein'thar Thresose laiba juurest erastatud mõõga ning ribastas kaks vangi, et süüa saada. Loomulikult ei söönud ta mõlemat ära vaid nokitses nii palju, et päris nälga ei jääks. Nelja päeva pärast oli tal vajalik maak olemas ja ta alustas tagasiteed laagri poole. Tee lõunasse oli lumine ja raske, kuid pärast kolme päeva rühkimist jõudis ta laagrisse, kus talle avanes vaatepilt, mida mõned olid juba näinud: rüüstatud laager. Olles oma meistri surmast ääretult löödud, lahkus ta laagrist niipea, kui oli kindel, et kõik väärtuslik on luuditud.

[Shadow]

26.-29. 12. 2003

Mängisid Thoren (Eyn’thar, Foma Iljitš), Chloe (Õuna-amps), Cygnus (Helon), Higgins (Lyle), Logerin (Arcon), Priist (Shalom), Issi (Kikaha), Shadow (Thekla), Ohpuu (Serafim Iljitš), Oop (Jerjoma Iljitš)

Jõutakse Õunakese juurde. Lao on jälle kuhugi omapäi uitama kadunud. Päev hiljem satutakse kokku Põhjalaagrit hoiatama tõttava Kikahaga. Hoiatus, nagu teada, on lootusetult hiljaks jäänud…

Liigutakse lõuna poole, kust parv üle jõe käib, mitte väikesesse piiripunkti põhja pool, kust Õunake, Thresos ja Thekla kunagi läbi tulid, sest Arcon tahab jõeäärset metsa uurida. Veel päevake hiljem jõuab järele ka teistest kiiremini liikunud Ein’thar. Pika lunimise peale soostub temagi seltskonnaga koos Astrasse minema. Toiduga on rüüstatud maal kitsas, nii et Õunakese loitsitud nälga kustutavatest marjadest on palju abi. Nendega saab ka Varest toidetud ning too läheb üha paksemaks – üks mari on siiski määratud tervet inimese päevatoiduvajadust rahuldama. Kui tüüp enam hästi lennata ei jaksa ega viitsi, pannakse ta poole marja dieedile, mis kutsub esile linnu ägeda protesti. Nüüd norib ta juba iga liigutuse eest marja. Sõltuvus?

Metsaserva jõudes jätab Helon lõplikult hüvasti oma kaotatud käega ning põletab selle lõkkes. Kuum juulikuu ikkagi…

Kui juba jõega paralleelselt metsas liigutakse, teatab Vares järsku, et on leidnud inimesed. Mingid kolm mustades riietes tüüpi, kes liiguvad meist kiiremini. Preestrid? Üritatakse neid õhtuni jälitada, kuid tulutult. Vares läheb taas luurele ning jääb sinna kahtlaselt kauaks. Umbes nii kauaks, et tekib kahtlus, kas ta üldse enam tagasi tuleb.

Paar päeva hiljem satutakse peale mingile räbalakskulunud punastes riietes tüübile, kes üritab kõigepealt jalga lasta ning siis pakub raha, et teda kaitstaks. Pika pinnimise peale selgub, et tegu on kuninga ülemteenri Luciusega, kes lossist põgenes. Ta kõneleb, et kuningas Lughari sõdalased küll vallutasid Astra, kuid et siis ilmus välja mingi võõras sõjavägi, kes kuninga väed Astra lähedal puruks lõi. Luciust aga on jälitamas Erythnuli preestrid. Mees tundub kuidagi kahtlane. Igaks juhuks otsitakse ta läbi. Taskust leitakse vaid graniidiklibu ja rahakukkur.

Läbiotsijatele jääb silma kummaline muhk Luciuse kaela kuklapoolel. Seda lähemalt vaadata mees ei lase. Need, kes Luciuse kaela puudutada üritavad, tarduvad paigale. Asi kaob kaelast mehe pähe. Shalom ärkab tardumusest ja tunneb järsku, et Lucius on väga hea ja väärtuslik inimene, keda tuleb kaitsta, ning lükkab teised eemale. Lyle loitsib Shalomi pihta tardumisloitsu. Eyn’thar toibub, leiab, et asi on kahtlane, ning otsustab mehe maha lüüa. Thekla ärkab tardumusest ning otsustab, et Lucius tuleb minema lasta. Veel enam, kellegi seletamatu võim tema üle kasvab ning ta läheb Luciust vabastama. Õuna-amps üritab teda takistada ja eemale tirida. Eyn’thar lööb mehe surnuks. Tollest poeb välja väike lilla ussike ja vingerdab Eyn’thari püksisäärde. Lyle üritab ussikese pihta pihuvälku saata, kuid Shalom segab ta tegevusse vahele vägeva rusikahoobiga, mis purustab kääbiku ninaluu ja viib ta mitmeks päevaks koomasse. Eyn’thar nõuab Õunakeselt, et see ussi pihta oma tulekera saadaks. Uss aga hammustab talle jalga augu ning poeb sealt sisse. Eyn’thar talub vapralt tulekera kõrvetust, kuid uss poeb vaid sügavamale. Eyn’thar nõuab, et ta põlema pandaks, kuid nii karmiks ei minda. Shalom ründab kõiki, kes Eyn’thari vastu kätt tõsta proovivad. Uss hakkab seppa täielikult kontrollima. Õunake püüab ussiga läbirääkimisi pidada talle uue keha hankimise asjus, eriti kui selgub, et uss ei hooli oma kandja elust ja tervisest natukestki. Uss arvab, et mis tal sealgi viga, sepp pikk ja tugev mees. Seiklejad otsustavad, et kui Eyn’thar pildituks lüüa, peaks ussi ehk kätte saama ning üritavadki seda mõtet teoks teha. Shalom ja Thekla on endiselt ussi mõju all ja kaitsevad seppa. Läheb lahinguks, mille käigus Eyn’thar täiesti lõplikult pildituks lüüakse. (Millega saab Lyle'i seltskond saatuslikuks juba teisele turskele sõdalasele.) Arvestus osutub õigeks selles osas, et uss tuleb tõepoolest välja – kuid mõni hetk hiljem on tema kandjaks juba Õunake. Shalom ja Õunake kappavad ussi käsul põhja poole minema. Arconil on õnnestunud oma mephit kohale kutsuda ja talle lubatakse kahte hinge tasuks (ilmselt siis Shalomi ja Õunakese hinge), kui mephit metsa põlema paneb. Mephiti käskijal endal tuleb hetk hiljem koos muu seltskonnaga elu eest jõe poole põgeneda, et mitte ise tulle jääda. Õhtuks jõutakse üleveokohani. Seal ootab ees rüüstatud inimtühi asula ja läbilõigatud parveköis. Jäädakse ühte tühja majja ööbima.

[Shadow]

Esimesena valvesse jäänud Arcon avastab peagi ukse tagant tasu nõudma tulnud tulevaimukese. Ka seekord lepib too juuksesalguga. Pisut hiljem astuvad sisse järgmised külalised. Need on kolm meest, kes on riietatud muidu täpselt samamoodi nagu Lucius-kadunuke, ainult et rõivad on heas seisukorras. Ukse taha jääb neid ootama nahkhiiretiibadega lõvi. Mehed küsivad luba öömajale jääda, ehkki vabu katusealuseid on küll ja küll. Selgub, et nad otsivad Luciust. Igaks juhuks ei riski keegi küsida, kas ka need tüübid on kuninga ülemteenrid. Kikaha peab väga osavalt läbirääkimisi, vastus vastuse vastu. Selgub, et mehed ei otsigi nii konkreetselt Luciust kui just ussikandjat. Vestlus jätab mulje, et punased kuuluvad mingisse rahakummardajate organisatsiooni, mille liikmed müüvad kõiki kõigile. Igatahes küsivad nad muuhulgas, ega keegi kohalviibijate peade eest mingit summat välja ole pannud. Hea, et rahval jätkub taipu madalat profiili hoida ja vastata, et vaevalt küll… Pärast nende lahkumist kolitakse igaks juhuks teise majja magama.

Öörahu ei saa sealgi. Vastu hommikut hakkavad maja ümber luurama mingid sinakashallid tüübid ambude ja kolmharkidega. Muidu natuke nagu inimesed, aga ujunahad näppude vahel ja loivad jalgade otsas. Õnnetud öömajalised enam-vähem võetakse vahi alla. Igasugust selgitamist takistab keeleprobleem, sest selles mõistes muliseda ei oska seiklejatest keegi. Katsetatakse läbi kõik osatavad keeled ja viimaks saab Helon ühe vee-elukaga oma pühas preestrikeeles jutule. Pärast mõningaid diplomaatilisi pingutusi saavad kolmharkidega sõdalased aru, et ööbivad inimesed ja koomas kääbik ei ole orkid, ning küsivad juhatust, mis suunas jääb Estara.

Pärast külalisterohket ööd otsustatakse hommikul ikkagi minna mööda jõekallast põhja poole (ehk õigemini loodesuunas) ning vaadata, kas on mingit märki Õunakesest ja Shalomist. Kuid enne, kui kuhugi minema hakata jõutakse, näevad Kikaha ja Thekla üle jõe saabuvat parve, millel kolm säravates turvistes ratsanikku. Kaks on tursked poolorgikolakad ja kolmas piltilus inimnoormees. Selgub, et tegu on kolme venna-paladiniga, kes Heironeuse nimel heasid õigesse usku pööravad ja pahasid mättasse taovad. Nad olid osa võtnud Astra lähedal peetud lahingust ja nüüd on oma õilsa missiooniga edasi liikumas. Vennad on Jerjoma Iljitš, Serafim Iljitš ja Foma Iljitš. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Kaubeldakse vaprad vennaksed paha ussikest heade inimeste seest välja ajama.


FOMA ILJITŠ:
Eriti pikk ja kena meessoost inimene. Pikkade hõbevalgete õrnalt lokiliste juuste ning türkiis-siniste silmadega tegelane. See, et tal on päevitunud nahk annab talle eriti huvitavad jume koos heledate juustega. Vanust on tal tublid 18 eluaastat. Seljas on tal ilus rõngassärk mille peale on pandud tabard pildiga, kus välgunoolest on haaranud rusikas. Selja peale on tal kinnitatud tema suur-tugev-ja-usaldusväärne kahekäemõõk. Foma istub tugeva suure hobuse seljas, keda kutsub ta nimega Lipelgas.

SERAFIM ILJITŠ
Õilis ryitel, kes on oma elu pyhendanud igivõitmatu Heironeuse teenimisele, õigluse ja headuse jaluleseadmisele ning Hextori ja muu kurjuse vastu võitlemisele. Seitse jalga pikk, laiaõlgne, väga lihaseline. esmapilgul näeb välja ysna hirmus. Kannab rõngassärgi peal ysna määrdinud kangast kuube, mis on kunagi olnud valge. Sellegipoolest võib seal näha rusikasse surutud raudkindas kätt, mis hoiab välgunoolt. Parema silmaga rahvas, kes poliitilise olukorraga kursis on, võib näha ka muid Heironeuse sõjaväe eraldusmärke. Kui raudkindad parasjagu käes pole, kolisevad nad vöö vahel. Suur kahekäemõõk on tupega seljas.
Serafimi nahk on poolorgihall, silmad verd täis valgunud, nii et silmaterade värvi vastu ei teki erilist huvi, kõik pea kyljes rippuvad karvad, mida juhuslikud mõõgaterad pole ära lõiganud ega tuli põletanud, on pikad ja väga räpased. Tema vanuse kohta on raske midagi ytelda, aga see poolork tundub olevat parimas sõdimiseas. Serafimi naeratusest on parem hoiduda, nagu näitab tema kaaslaste kogemus. Eriti peale sööki.
Hobuse nimi on Rosinake. Ta on tubli suure kondiga tööloom, kes on näinud ka paremaid päevi ja hoolivamat kohtlemist ja kannab seljas rasket ja korralikku mitmete kyljetaskutega sõjasadulat, mille kyljes ripub yhel pool suurem amb ja teisel pool arbalett.

JERJOMA ILJITŠ
122cm pikk ja 110 kg raske half-orc, kelle kloppidasaanud chain maili katab räbaldunud, ent kunagi (oletatavasti) valge olnud tabard, rinnal kõikvõimalikest roostekarva plekkidest vaevaga eristatav rusikas välgunoolega. Peas pottkiiver, puusal ripub amb, seljal greatsword. Jerjoma imeväärse, ehk kyll pisut teravahambulise naeratuse eest ollakse valmis surema (mis on tegelikult laialtlevinud praktika). Ta hallile rahuliku loomuga ruunale, kes on tyypiline talutõugu kynnisetukas, on ysnagi kohatult passitatud selga täiesti ontlik sõjaväesadul. Meelespidamise huvides on mõnda aega tagasi yhest talumajapidamisest militaarotsatarbel rekvireeritud loom ristitud Suksuks (ja ei maksa mitte arvata, nagu poleks talumees väeosa juhtinud Foma Iljitši käest raamatupidamisnõuetele vastavat kviitungit saanud, mille esitamisel vastavatele organitele pärast sõjaseisukorra lõppu sama või sellega võrdväärseks loetav pudulojus kviitungi esitajale tagastatakse). Nagu iga yliväärse ja ilmvõitmata Heironeuse vapper ja õilis paladiin, on ka Jerjoma valmis taluma kõikvõimalikke raskusi väli- ja sisetingimustes, seda enam, et paladiinid teatavasti tõbesid ei põe ja võivad konsumeerida igasugust saasta. Tema noorust ja võib-olla teatud määral pärsitud taibukust ning ilu kompenseerib rikkalik enam-vähem võidukas lahingukogemus, peamiselt (kui mitte alati) ylekaaluka vastase vastu (umbes 5 vs. 600).

Shalomi ja Õunakest on uss halastamatult edasi kihutanud, nii et metsapõlengust pääsevad nad terve nahaga. Nad satuvad kokku ühe Erythnuli preestri ja selle sõjasalgaga. Alguses läheb lahinguks, aga kui Õunake ja Shalom tublisti kärbitud arvukusega sõjasalgale ikkagi viimaks alla jääma hakkavad, leiab uss, et kasulikum on siduda ennast võitjatega. Taas iseenda peremehed, otsustavad Shalom ja Õuna-amps minna lõuna poole ja teised üles otsida. Kokku saadakse kõigepealt eelväes liikuvate paladinidega, kes on tulnud headest inimestest paha ussikest välja kloppima, aga madina käigus ei ole eesmärkide selgitamiseks eriti aega ega võimalust. Kloppimise kohta tuleb tunnistada, et peamiselt klopib Shalom paladine. Kuid kuna ta igale poole ei saa korraga jõuda ja kõigel silma peal hoida, lüüakse Õunake, kes paladinide teada on ussikandja, peaaegu surnuks, enne kui tõde päevavalgele tuleb. Koos ravitakse muhke, arutatakse maailmavaateid ja leitakse, et tegelikult on kõik ju ühel poolel. Otsustatakse minna Estarasse ja kuningale kere peale anda.

[Shadow]

Kolme raske rusikaga paladiniga kambas liikuda pole muidugi kerge, eriti kui nad nõuavad igahommikust ühispalvust Heironeuse kiituseks. Thekla lahendab usulahknevuse probleemi enda ja paladinide vahel nõnda, et nõuab võimalust palvetada oma emakeeles ehk undercommonis (mis küll tegelikult ta emakeel pole, aga eks tõestagu). Kui härda näoga Olidammara poole palvetades piisavalt tihedasti Heironeuse nime nimetada tema tobusid kirudes, jäädakse õigesse usku pööranuga rahule küll…

Jerjoma, Kikaha ja Shalom otsustavad teha väikese tiiru ümbruskonnas ja tutvuda üldise poliitilise olukorraga. Nii et mõnda aega on nad ära.

Tagasi parvetuskoha juurde jõudes avastatakse, et vahepeal on sinna ilmunud kamp orke, kes lammutab maju ning ehitab neist mingeid kindlustusi. Orke on palju. Mõnda aega kõheldakse, kas nii suure vaenuväe vastu on ikka mõttekas minna – kuid lasta neil kindlustused valmis ehitada pole ka eriti tervislik. Vähemalt mitte Irimorni sõjasalkadele, kui neid peaks põhja poolt tulemas olema. Ja ilmselt on, muidu neid kindlustusi ei ehitataks… Paladinid olid ilmselt alles eelvägi.
Lahing on raske ja verine. Raviloitsud kuluvad kõik marjaks ja tuleb puudugi. Orke kamandav preester pääseb jälitamisest hoolimata minema. Arcon põletab kindlustused maha. Võidu tähistamise (mis seisneb peamiselt haavaravis) ajaks tuleb isegi Lyle pildile. Erilist põhjust rõõmustamiseks tal küll pole, sest nina on lootusetult lömmis ja konn, kelle olemasolu kõigil meelest läks, nälga surnud. Liigutakse Estara poole edasi. Thekla palub paladinidelt luba proovida nende hobustega ratsutada. Nood lubavadki. Thekla teeb kindlaks, et Foma hobune on kiirem ja kergemini juhitav.

Öösel teebki Thekla teoks mõnda aega kavandatud plaani ning lahkub Foma hobusega. Õnnetuseks ärkab Lyle üles, tema hõige äratab teised ning Serafim kappab lahkujale järele. Jälitab teda üle jõe Astra maadele ning kui seal tema hobune ära nõrkeb, siis jookseb vapper poolork oma kahel jalal edasi, kuni ka ise kokku vajub. Thekla annab hobuse tagasi – mida tal alguses küll plaanis polnud – ning üritab omal jalal mägilaste vägedeni jõuda, et seal vibukütina karjääri teha proovida. Kui Serafim laagripaika tagasi jõuab ning olukorrast ette kannab, läheb Õunake kotka kujul Astra maadele Theklat otsima ning ülejäänud vapper seltskond suundub Estarat piirama ja vallutama. Arcon organiseeritakse linna sisse diversiooniakte toime panema ning peagi tõuseb linnas üha rohkematest kohtadest suitsu. Helon ei ole viiekesi linna vallutamise suhtes väga optimistlikult meelestatud ning läheb samuti tagasi Astra poole. Peagi liiguvad talle järele ka Lyle, Arcon ja paladinid.

[Shadow]

Jutustab Foma (Thoren):

Ei jah, tore....jõuavad kolm venda miski jõe juurde, nende väeosa oli puruks löödud ja nemad enam-vähem viimased ellujääjad põhjusel mis sarnaneks sellele, et kas peajõud löödi lihtsalt puruks ja nemad olid tiival ning seega said põgenema või...nagu keegi välja pakkus (võimalik et mina) et meie ryhm läks lihtsalt kusele ja magas lahingu maha. Nii, läheme ilusti yle jõe, kolm paladini, Foma, Jerjoma ja Serafim. Foma muidugi nägi vendadest natuke erinev välja, palju vähem eemaletõukav ning ehk isegi ilus, põhjus lihtne - tema on see õnnetu kes adopteeriti ning kes pidevalt vendade pool-orkide käest mööda päid jalgu saab, kuna ta nõrgem on. Aga pole midagi, jõuame yle jõe, meid võtavad vastu Pelori preestrid, teen kindlaks, et nad pole kurjad ning asun nendega vestlema, kuna nad paistsid sellised sõbralikud või nii ja, et ehk mina (Foma) ja mu vennad saame aidata neid või ehk neid kaitsta kurjuse eest.

No igastahes tuleb välja, et Kikaha sõpradega on asjad pahasti, uss on nende sees ja kontrollib neid ning too uss olevat ka kurjast. Olime rääkinud natuke ning peale seda, kui sotid selged, hakkasime liikuma suunas, kus arvasime Kikaha sõpru olevat. Ja näe, ongi kaks sellist kuju eemal hobuse seljas, lähen vendadega lähemale natuke - tunneme kurjust. Tõmbasime mõõgad välja ilusti, kuid võtsime lapiti kätte (Kikaha sõbrad ikkagi ja tegelikult oli uss kuri - seega pole vaja ju hea preestri sõpru veristada). Nii me kolmekesi hakkasimegi kappama Shalomi ja Õunakese poole, mina hüüdsin veel heroiliselt "Peatage kurjus!" Kuid siis järsku miski maagia läbi jäi mu hobune pidama, justkui muru oleks ta jalgadest kinni haaranud, mu vennad said õnneks noile kahele järgi ratsutatud, kuna nood - Shalom ja Õunake - olid otsustanud põgeneda.

Siis tuli sellist tublit tagaajamist miski minuti või paari jagu isegi ning jõuti järele, kuigi Shalomil oli tublisti kiirem hobune kui mu vennaksetel. Kuna minu hobune oli rohtu kinni jäänud, jõudsin ma alles hiljem Shalomi ja Õunakese juurde, täpselt et mõista viga - Õunake ja Shalom pole kurjad - ning näha, kuidas mu vennad Õunakese siiliks lasevad oma ambudega ning kuidas viimane meelemärkuseta jõekaldale maha kukub. Egas midagi, mu vennad hakkasid madistama siis Shalomiga teadmata põhjustel ning ma kiiresti läksin Õunakese juurde, et too vähemasti stabiliseerida - jah, Heironeus tõesti aitas ning Õunake jäi ellu. Vahepeal oli Shalom mu vennad - Jerjoma ja Serafim'i - oimetuks löönud ning väitis, et nood on pahad... õnneks oli Shalom ka õilis ja vapper nagu mina ja mu vennad ja me saime selgeks räägitud, et tegu oli suure arusaamatusega. Leppisime ilusti ära - Õunake oli muidugi tusane seal tykk aega. Ning siis me seiklesime yheskoos Astra poole, aga saatuse tahtel kohtasime yletuskohas hunnikut orke, kes Estarale kindlustusi ehitasid - egas midagi, kurjus tuleb maapealt pyhkida, see on Heironeuse ryytlite pyha kohus - seega me ryndasime neid ilusti ja kenasti

Lahingukirjeldus jääb ära vast, see oli lyhike aga siiski raske, mind löödi kaks korda pildituks, kaotasin lahingu ajal korraks oma mõõga ja ammu ning viimases hädas pidin kasutama oma tugevat ja usaldusväärset pistoda, millega ma kaks orki teise ilma saatsin - ühest torkest piisas, kukkusid nagu surnud kivid.
Njah, kui juba kindlustusi ehitati, siis ega head nahka oodata polnud - me läksime Estara poole (Vahepeal olid lahkunud luurele meie seast Kikaha, Shalom ning Jerjoma).
Vahepeal ööbides varastas Thekla minu rekvireeritud hobuse, õnneks tõi mu tubli vend Serafim selle visalt tagasi, kuigi Thekla jäi tookord vabanduse võlgu. Ning mingi aeg lahkus ka Õunake, jättes oma asjad Heloni kanda.

Jutustab Helon (Cygnus):
Oli hundisarnane loom.. ründas meid.. saime haledalt tappa, aga kuidagi napilt jagu. Läksime põhjalaagrisse tagasi ja leidsime hunniku surnuid… Tulid 28 orki.. saime jälle tappa, aga seekord Heloni seisukohalt paremini.. Shalom sai küll surma.. läksime koos Shalomi laibaga põhjalaagrist Astra poole.. nägime Pelori seda preestrit, kes oli mulle ülesande andnud.. ta oli mürgitatud ja palus, et me ta kiirelt ja valutult maha tapaksime.. palusime vastutasuks Shalomi uuesti ellu äratada, mida ta ka tegi.. korraldasin ka põletusmatuse..
Liikusime siis edasi Astra poole ning kohtasime mingil hetkel Õunakest ja veidi hiljem Kikahat.. liikusime edasi ja varsti jõudis järele sepp.. ta ihkas väga edasi minna, aga veensime teda hoogu maha võtma.. jõudsime metsa ja leidsime mingi punasesse riietatud tüübi, kes Erythnuli preestrite eest põgenes.. uurisime teda ja leidsime, et tal on mingi asi kaela sees..arutasime, et see tuleks sealt välja koukida, aga siis kadus see ära.. millegi pärast otsustas sepp, et väga hea on tüüp pooleks lüüa.. järgnes raske lahing, kus kaotasime sepa ja Õunake ning Shalom jäid ussikese meelevalda.. Theklat kahtlustasime ka pärast seda tükk aega.. aa.. lahingu tagajärjel põles mets ka maha..
Metsast välja jõudes jõudsime mahajäetud külla.. ööbisime seal ja meile tulid külla kolm punasesse riietatud tüüpi, kes ratsutasid nahkhiire tiibade ja skorpionisabaga lõvi seljas.. Kikaha vahetas nendega informatsiooni.. magasime teises majas edasi ja seekord piirasid maja ümber mereolevused/inimesed/misiganes.. nende juht mõistis õnneks Heloni püha keelt piisavalt, et nad ei lasknud meid maha.. hommikul nagu öeldud paladiinid ja Õunakese löömine.. Aga see jõeäärne lahing oli Helonile väga imelik..
Nähakse orke.. otsustatakse (kaks allesjäänud paladiini) vapralt need maha koksata.. lähevad siis lahingusse.. 20 sekundit möödub ning Foma tuleb kiiruga tagasi, karjudes "ravi!".. möödub veel kuni 40 sekundit ja Helon näeb Fomaad ja Õunakest langevat.. otsustab, et peab appi minema, aga poolele teele jõudes märkab, kui palju neid vastaseid tegelikult ikkagi on.. otsustab siis, et targem on taganeda, aga teeb väikese tiiru ja paneb kaks vibukütti korraks tarduma.. selja tagant tuleb löök ja järgmine hetk, mida mäletab, on see, et Thekla kükitab ta kõrval (Foma tegelikult ravis).. kiiruga tuli meelde, et Õunake oli kukkunud ja ruttan sinna poole.. saan ka Õunakese pildile..
mitmeid päevi hiljem mätserdas Helon saviga sellepärast, et mingit varjendit teha endale ja Theklale.. Estarasse oli ju ikkagi palju maad.. tema ei teadnud, et teised olid "piiramise" lõpetanud.. ja Foma tehtud altar oli ka käkk.. hea meelega oleks paremaks teinud, aga savi ei leidunud..

[Shadow]

Jutustab Lyle (Higgins):
No mida siin ikka pikalt rääkida... Nägime seda räbalates venda, sain Shalomi käest molli. Kui silmad lahti tegin oli 4 päeva mu viimasest mälestusest möödas, pea lõhkus valutada, nina oli viltu peas ja mu konn oli surnud... Nälga... Helon pakkus jälle oma põletusmatust, mis oli talle ilmselt väga hingelähedaseks saanud... Kuid Lyle keeldus...
Liiguti siis Estara poole edasi. Öösel Lyle ärkab ja näeb, et Thekla mässab seal Fomà hobusega ja hõikab "Hei-hei-hei..." kavatsusega tüdruk lihtsalt enne minekut ära kuulata, kuid mille peale kahjuks enamus laagrit ärkab... Ja Serafim pani põgenevale plikale hobusel järgi... Hommikul jõuab ta tagasi ja Theklale läheb järgi Õunake...
Selle templirüütli Fomà "vennad" ajavad Lyle'ile siiani judinad selja peale...
Kui Estara silmapiirile jõuab, otsustab Helon, et aeg on vastassuunas minema panna... Nojah... Aga viiekesi (sortsud ja templirüütlid) sai siis Estara kaks päeva järjest põlema pandud, ning midagi vist saadi aru ja tuldi umbes neljakümnekesi meid otsima, orkid jäljeküttideks... Üllatusrünnakuga võtsime ühe kolmest preestrist maha ja siis põgenesime.
Kui jõudsime sinna kohta, kus varem oli jõeületusparv olnud, avanes Lyle'ile ja Arconile võigas vaatepilt - kuna süüa oli meil vähe ja templirüütlid mõtlesid nende peale, kes kõike ei seedi, siis toitusid nad seekord mitme päeva vanustest orkilaipadest - "Anna veel soola, Serafim."
Võeh...
Siis ületasime jõe... Hommikul jõudis meie juurde kotkas, kes muutus maandudes Õunakeseks ja mainis, et Thekla on siinsamas läheduses. Helonist ei paistnud ta midagi teadvat. Samal hommikul läks meie üliedukas piiramissalk lahku - Arcon, Jerjoma ja Serafim läksid ilmselt vaatama, mis sellest Estarast täpsemalt järgi jäi...
Fomà aga hakkas Õunakest millegipärast Hextor-teab-milles kahtlustama, kuid Lyle suutis lõpuks kamba ühtselt liikuma saada... Kui Õunake meid Thekla juurde juhatas, siis oli Fomà kohe jälle teisel tüdrukul turjas, et too tema hobuse pihta pannud oli... See konflikt õnnestus neil omavahel ära lahendada, nii et vapra kääbiku abi seekord vaja ei läinud...

Jutustab Thekla (Shadow):
Thekla on olnud pärast Laagri rüüstamist omaette ja masenduses. Mõnevõrra Laagri pärast, mõnevõrra talle lahingutes osaks saanud näägutamise pärast. Et tantsijanna ikka ei oska nagu päris sõdalane... Nii küpseski otsus vaikselt jalga lasta ja üritada teispool jõge mägilaste väes vibukütiks hakata. Ikka parem kui tunda end mittevajaliku käpardina. Ehk õnnestub end seal kuidagi Rano salka sokutada… Ja kuhu mujale minna sel rüüstatud maal?
Kohtumine paladinidega tähendas, et seltskonna käsutusse tekkis kaks hobust. Hobusega lahkumine tundus kindlam. Kui ka taga aetakse, saab seda teha vaid üks isik. Tekkis ka trots - kui oled kunagi Estarast hobusevarguse valesüüdistusega välja saadetud, olgu sel mainel siis ka alust! Tal polnud alguses vähimatki kavatsust Foma hobust tagastada, kuid kui tolle paladinist vend ennast pärast vaprat jälitamist hingetuks jooksis ja kokku varises, polnud Theklal ka südant jätta teda abituna maha. Andis hobuse tagasi ning puges peitu, et paladinilt hobuse üleandmisel saadud mõõgahaav ravida, enne kui edasi liigub. Kuid ta ei arvestanud sellega, et Õunake on suuteline teda üles leidma ning et Õunake teda ka leida tahab.

Jutustab Serafim (Ohpuu):
Hehhehheheee, vend-jefreitor Foma on alati olnud geniaalne staabiohvitser: kaardi ääres ja õppusel ja sõjakoolis igati omal kohal, aga nii kui lahingusse satub, langeb kohe paari sekundi pärast - aga eks see ole ka minu syy, et ma oma venna eest korralikult hoolt ei kandnud.
Ärkan öösel teab-mille peale, näen: Foma tubli hobune Lipelgas sõidab minema. Fomat seljas pole. See-eest on Thekla, kes varem oli kah Foma hobust laenanud, et tema seljas sõita proovida. no mis mul siis muud teha, kui hyppan oma Rosinakese selga ja tuhatnelja järele. Tema eest ära. Ja niimoodi tykk maad. Karjun vahepeal kyll, et anna hobune siia, või vähemalt sadul (see on väärt sadul, on tulnud seda mitut puhku ise seljas kanda, kui hobune järjekordselt otsad andnud on; hea sadul, maksab mitme hobuse hinna ja peab vastu kauem kui tosin hobust), aga või tema siis kuulab. Ikka paneb tuhatnelja edasi. Ja siis veel yle jõe kah takkapihta. Ega midagi, eks ikka järele. Teisel pool jõge väsib aga mu hobune ära ja kukub minu jalgade vahel kokku. Ega midagi, õiglus tuleb jalule seada (Hextor neid hobusevargaid võtku!), jooksen sama hooga edasi, kuni ise ka ära väsin ja ilmselt millegi otsa komistan, et pikali kukun. Tõusen pysti, näen: Thekla seisab hobusega minu kõrval. Võtan mõõga ja lähen õiglust jalule seadma. Õnneks pole tegu millegi kurjaga, Thekla yritab lihtsalt õilsaid kavatsusi alatul viisil teoks teha, võttis hobuse, et minna heade vägede juurde ja neid appi kutsuda, hobust ei kysinud, sest teadis, et ei antaks (ja õigus tal oli!). Peale natukest manitsemist loovutab Thekla Lipelga jälle IgiVõiduka Heironeuse sõjaväele ja loobub halbadest kommetest. Heironeus olgu kiidetud! Yks patune hing jälle päästetud ja õigele teele juhatatud! Heironeus olgu kiidetud! Läheme lahku, tema põhja poole, mina hobust vend jefreitorile yle andma. Tagasiteel leian oma Rosinakese ka yles, lähen laagrisse, kannan jefreitor Foma Iljitšile ette ja heidan magama.

[Shadow]

Jutustab Foma (Thoren)
Jõuame Estara juurde, vaatame, et seal paar valvurit. Mõtlesime, meie - Arcon, Lyle, Serafim ja mina - et ehk jääda metsatuka juurde Estarat piirama, et kes välja tulevad või sinnapoole lähevad, need maha koksata, enne info välja pigistada ja noh...oleks hea. Sellepeale otsustas Helon minna Astrasse, et seal on head väed ja üldse arvas, et meie siin hullud või midagi. Just kui ta oli lahkunud, ilmus põõsa tagant Jerjoma välja ning tal oli geniaalne plaan - üsna sarnane Serafimi plaanile, nad vennad ikkagi - et jääda metsatukka, sealt endale natuke syya otsida ning siis Estarat piirama jääda, nii saigi. Mina, Jerjoma, Serafim, Arcon ja Lyle hakkasimegi Estarat piirama. Enne õhtut käisime veel jahil. Mu vennad said kinni sellise tubli suure uluki, kes sai sisse soolatud. Ööbisime seal metsa serval, ning hommikul otsustasime Arconi linna saata, tema kui suur tulemaag võib selle ju põlema panna. Noh, nii ta läinud oligi, nägime vaid tohutuid tossupilvi tõusmas Estarast - ta olevat öelnud, et soovib sõjaväega liituda ning peale seda pani linna põlema. Järgmine päev pani ta jälle linna põlema, kuid peale seda tuli meile järgi miski 40 tegelasest koosnev kamp....panime Astra poole ajama, teepeal varitsuse käigus lasime ambudega yhe preestri maha. Meile järgi ei jõutud... .peale jõe yletamist läksid Jerjoma, Serafim ja Arcon koos luurele, minu ja Lyle'i juurde ilmus Õunake....natuke vingumist ja pirtsutamist oli, aga lõpuks läksime kõik koos Thekla juurde kes võsas istus. Mina pinnisin talt vabanduse välja hobusevarguse eest, tubli neiu vabandas ilusti. Ka Helon oli seal, mätserdas saviga midagi, näha, et Pelori preestrid tublid, käsitöölisi ikka vaja ju.

Kuni Õunake Estara vapraid piirajaid vaatamas käib ning tagasi tulles ka Heloni kaasa toob, ravitseb Thekla end vaikselt, teeb ümbruskonnas luuret ja varub oma peidikusse ümbruskonna põldudelt toitu. Kui kohale jõuavad Helon, Lyle ja Foma, hakatakse Astra poole liikuma. Peagi kohtutakse üheksaliikmelise "heade" patrulliga, keda juhib mingi ennasttäis tibi nimega Elanio. Thekla, kes on harjunud ise ennast täis olema ja Estaras poistekampa kamandama, leiab, et üks mõõgaga tibi (Elanio) pole millegi poolest etem ühest vibuga tibist (Thekla) ning käitub vastavalt. Teades, et tähtsad suvatsevad rääkida ainult omasugustega, üritab ta Elaniole selgeks teha, et nad pole mitte suvaline hulguste bande, vaid Irimorn Ravitseja erirühm, nii salajane, et sellest Elaniolegi lähemalt teada pole antud. Eks tõestagu, et ei ole…Kuni tõestab, jõuab palju juhtuda... Igatahes nimetab ta Elaniot järjekindlalt Kullakeseks ja ajab ta marru. Naiste omavaheline mõjupiirkondade jagamine läheb selleni, et Elanio laseb Theklale hoiatuseks noole käsivarde, Thekla aga tõmbab selle valu trotsides ülbelt sealsamas välja (vihal on ikka suur jõud küll!) ning loeb käele raviloitsu peale. Hiljem selgub, et Elanio on tähtis väejuht - oops! Ja väejuhi mõnitamine tema sõdalaste ees tähendab seda, et kõigepealt lastakse sulle veel paar noolt sisse ja siis lamad päevakese köidikuis naiste telgis. Ometi on Elaniolt välja meelitatud üht kui teist uudiseid ning üks nendest uudistest oli Thekla jaoks kõike muud kui hea. Rano olevat langenud Astra lähedal peetud lahingus… Mis seal ikka - kui elu näitab hambaid, tuleb ka elule hambaid näidata, otsustab Thekla.
Sõjavägi liigub edasi lõuna poole, ilmselt kavatsusega Estarat rünnata. Seiklejad lähevad Astra varemeid uurima. Inimeste pool on enam-vähem tuttav, Thekla ja Õunake on seal mõnda aega elanud. Päkapikkude pool selle eest võõras ja avastamata maailm. Selgub, et linn asub suurelt jaolt mäe sees ning selle on kas osaliselt või tervenisti orkid üle võtnud. Kui lahinguks läheb, proovib Thekla orke taltsutada Erythnuli preestri noa näitamisega - ta tassib seda kunagi Alidori lähedal tapetud preestrilt võetud ohverdusnuga kaasas just sellisteks puhkudeks, kui vaenlast on tarvis kõhklema panna - kuid need, üllatus-üllatus, muutuvad Erythnuli märki nähes veel vihasemaks ning hakkavad preestreid hõikuma. Kuid nüüd pole enam selge, milliseid preestreid nimelt...

[Shadow]

Jutustab Lyle (Higgins):
Edasi liikudes nägime väikest sõjasalka, ning Lyle tundis juba kaugelt ära Elanio, selle salga pealiku, kus ta esmakordselt Helonit kohtas. Lyle'i ja Heloniga polnud probleemi, meid teati, kuid kogu ülejäänud kambaga küll... Õunakese ja Thekla kirjeldused vastasid kunagi põhjalaagrist põgenenute omadele ja Fomà - see on juba kaugelt ära näha, kui kahtlane vend. Ja ega see Thekla Elanio kallal ilkumine ning fakt, et Fomà pea kohal hõljus särav sõõr, kah asja lihtsamaks teinud. Asi lõppes igatahes sellega, et Thekla lasti siiliks. Õnneks jäi ta ellu. Siis seoti tema ja Õunake kinni ja Fomà'lt võeti tema relvad ära. Seejärel eskorditi meid laagrisse...
Templis laskus Fomà kohe ühe vanamehega teoloogilistesse vaidlustesse, ning Lyle oli sunnitud tunnistama, et vanamehe põhimõtted sobisid tema omadega paremini, kui tema uue kaaslase omad, kes muide oli seal Pelori telgi kõrval mingi Käkiga hakkama saanud, mille üle kogu meie kamp irvata sai. Pelori telgist ei saanud mõistlikku ninaravi, niisiis läks Lyle uurima, mis muud siis laagris põnevat on. Helon jäi templisse ravitsema ja Fomà oma käkikest kokku keerama.
Otsustasime siis tüdrukud üles leida, kuid nad olid naiste telgis ja Fomà peksti seal taignarullidega vaeseomaks. Siis läksime rääkisime läbi telgiriide. Elanio ja teiste laagriinimeste käest saime teada sõjaseisukorra iseloomu. Astra pidavat tühi olema, kuid me otsustasime seda kontrollida.
Hommikul hakati laagrit kokku pakkima ja meie viiene grupp liikus Astra poole, kohutav tuul oli... Ja vihma hakkas kah sadama. Astrasse jõudes ööbisime esimeses tervema katusega majas, ja hommikune valve kuulis orkipatrulli möödumist.
Õhtul läksime linna uurima ja jõudsime vihmasajus päkkarite poolele viiva väravani, kus hakkasid meie poole lendama ammunooled. Järgmisel hetkel jooksis mööda seina üles meie templirüütel ja kukkus hakkima... Lyle sai noole kõhtu. Ja Õunakese kutsutud kotkas sai kah maha lastud. Õunake jõudis kah mööda seina üles joosta ja ühe orki põlema panna...
Liikusime edasi, suure värava taga oli teine, mille küljes oli väike uks, mille Thekla lahti muukis... Peale pikka kõndimist ja paljusid laipu jõudsime kohani kust meie poole tulid kärkivad orkihääled ja mõningad ammunooled. Thekla üritas neid ära bluffida, mis Fomà keeleoskustest hoolimata eriti edukaks ei osutunud. Lõppkokkuvõttes läks ikkagi hakkimiseks ja orkid kutsusid appi preestreid...


30.-31.01.2004
Mängisid: Priist (Shalom), Higgins (Lyle), Cygnus (Helon, Haden), Logerin (Arcon), Ohpuu (Serafim), Shadow (Thekla), Tuu-Tuu (Rowena), Oop (Jerjoma), Issi (Kikaha), Frugo (Frora), Chloe (Õunake)

Niisiis putkavad ka vaprad Estara piirajad peagi põhja poole tagasi, sõjasalk sabas. Ühel hommikul avastavad, et Foma on laagrist läinud ja Lyle niisamuti. Hakkavad jälgi mööda järele minema. Jõe poolt tulevad Shalom ja Kikaha. Pisut hiljem ilmub välja ka Jerjoma. Arcon saab Varesega kontakti, kuid too mossitab ega taha tagasi tulla.

Astra maadel kohtutakse lõuna poole liikuva Elanio väesalgaga. 500-700 sõdalast, paarsada muud tegelast, üle 30 vankri. Süüakse koos väejuhiga lõunat ning saadakse teada, et rändureid huvitavaid kahtlasi tüüpe on nähtud küll. Jõuab nõnda seegi seltskond Astrasse.

Astra eeslinna uurimine algab kõrtsist...