Foorumi Avalehele

Jäta vahele kuni sisuni


Mehikoorma mängupesa kroonika

Mängugruppide seiklused, kõigile lugemiseks
Kasutaja avatar

Mehikoorma mängupesa kroonika

PostitusPostitas Shadow 1:18 19. Mär 2004

See Ove juhitud mäng algas 26. juulil 2003 kell 22.00.
Mängusüsteem on 3e, oma maailm.


Estara, Astra, Alidor:
http://www.nohik.ee/~oop/ovemaakaart.jpg

Estara ja Viis Linna:
http://www.nohik.ee/~oop/estaraja5linna.jpg

Estara piirkonna ajalugu

‘Estara on olnud kaua aega väike linn suure jõe paremal kaldal. See on koht, mis asub mägede orkide ja ida stepirahva vahel. Seega on siin olnud pidevate sõdade tallermaa... Jõge, mida saaks väga edukalt kasutada kaupade veoks, on sellel otstarbel kasutatud vaid mõningate üksikute valitsejate eluajal ning ka siis pole see toonud suuremat kasumit, kuna linnu pole enamasti leitud või on laevad lihtsalt kadunud. Suurema osa ajast on Estara linn ja selle väike kaaslane Alidor olnud võõrvõimu käes, kes on selle rahvast orjastanud, piinanud ja isegi linnadest välja kihutanud, kuid nüüd on käes aeg, mil me võtame tagasi oma esiisade maa ning kihutame Barudi järglased kaugele itta. Kaua oleme pidanud kannatama rõhumist, mille eest pole pääsu isegi rohelistes metsades. Varem tulid nad mõõgaga, kuid nüüd on nad hakanud võitlema tule abil, põletades maha metsi, mida meie maal ometi nii vähe on. Kuningas Frini au tuleb taastada ning tema troon anda tagasi neile, kes seda tõeliselt väärivad.’

Irimorn Ravitseja – põhja vägede juht


Valitses kord kaua aega tagasi Estaras väga tark ning vägev kuningas Frini. Ta oli vapper sõdalane ja hea valitseja. Rahvas ei tundnud sel ajal puudust ega nälga. Sõjavägi oli sel ajal Estaral selline, millele ei olnud vastast nende mägede vahel. Astra maksis sümboolset andamit, kuid oli vaba tegema enda eest otsuseid. Eriti tugev oli Estara ratsavägi, mis suutis üle kapata kõigest, mis tema teele ette jäi, olgu selleks orkiarmee või ida rahvaste sõjasalk. Frinil oli kaks poega ning tütar Andria, kelle ilule polnud kuningriigis võrdset. Vanema poja nimi oli Frini II ja noorema nimi Hangar. Noor Frini oli ülbe ja kõrk – sobimatu tulevaseks valitsejaks, kuid Hangar huvitus vaid sõjapidamisest ning ei soovinud juhtida riiki.
Pärast vana kuningas Frini surma krabas krooni endale vanem poeg, kuna Hangar ei soovinud sellest osa ja printsess oli vaid 14 ning seega sõnaõiguseta. Paari aastaga käis riigi sõjavägi niivõrd alla, et rändhõimud idas ja orkid läänes muutusid ülbemaks ning hakkasid jälle liikuma Estara külluse poole. Astra lõpetas andami maksmise Estarale. Hangar langes ühes Astra vastu peetud lahingus ning peale seda hakkas Frini mõtlema oma järglase peale. Ta oli sel ajal 27 aastat vana. Korraldati pulmad, kus Frini naitus oma õe Andriaga. Selline tegevus oli kuningakojale lubamatu, kuid kas siis Frini kedagi kuulas. Tal oli piisavalt tegemist piiride kaitsmisega. Aasta pärast pulmi jõudsid Estara elanike kõrvu teated, et hõimud olid liitunud ja itta on tekkinud viis linna, mis on ähvarduseks Estara vabadusele. Teiseks häirivaks uudiseks oli see, et kuninganna oli sünnitanud poja, kel olla olnud kaks pead ning vaid üks silm.
Samal aastal saak ikaldus ning rahvas küsis kuningalt abi. Väike abipalve, millele ei vastatud, puhkes mässuks. Estara kindlus vallutati linna enda elanike poolt ning kuningas rebiti neljaks. Noort kuningapoega ei leitudki, kuna kuninganna väitis jutud sünnitusest olevat vaid tühised kõlakad. Siiski uskusid mõned, et poiss oli sündinud ning pesitseb nüüd kusagil lossi keldrites. Tõendeid selle kohta ei ole leitud. Oli kuuldusi ja jutte, mis rääkisid, kuidas Andria, vihates oma venna rõvedat poega, viskas poisi jõkke, et see enam kunagi päevavalgust ei näeks.

Olles Estara õigusjärgne valitseja, astus Andria kuningannana troonile. Tema valitsemine oli rahvale meeltmööda ja linn hakkas jälle kasvama ning rikastuma. Kaitseks lääne orkide eest rajati mägede lähedale Alidor, mis pidas Estara kõrgajal üleval 700 ratsanikku ning suurt hulka lisatöölisi. Ka idapiir kindlustati, kuid Viit Linna ei suudetud alistada.
Pärast 16 aastat õitsengut levis Estaras kuuldus Barudi-nimelisest väepealikust, kes on enda tiiva alla kogunud kogu Viie Linna väed ning ähvardab sellega purustada Estara kaitse. Estara alistati, selle rahvas orjastati ning enamus neist viidi itta. Barud võttis kuniganna endale seaduslikuks naiseks, kuigi kuninganna oli umbes 40 aastat vanem, ning sai sellega õigused Estara troonile. Ka Alidor ei suutnud üksinda vastu pidada ning langes pärast 3-päevast piiramist. 9 kuud pärast pulmi sündis Andrial ja Barudil poeg, kuid kuninganna suri sünnitusel. Estara põlisasukad olid seitse kuud leinas nii enda kui riigi pärast. Kuid linna massiliselt saabunud ida hõimud rõõmustasid, kuna neile oli sündinud uus kuningas. Algas põliselanike metsapagemine.
Kõik viis ida linna ja Estara olid nüüd ühe kuninga võimu all, kes tegi kõik, et Estara põlisrahval hästi ei läheks. Tekkisid liikumised, mis tegelesid vaid nende tagakiusamisega. Kuna Barud ei sallinud orke – räägiti, et ta oli nendega võideldes kaotanud ühe silma – jäi Alidor edaspidi sõjaväelinnaks ning sealne sõjavägi nägi suurt vaeva, et orke mägedes hoida.
Barud suri noorelt. Tema riigi pärast hakkasid võitlema paljud, kuna tal oli tohutult sohipoegi kõigis kuues linnas ja lisaks sellele veel kolm enam-vähem seaduslikku poega konkubiinilt. Järgnesid kolm aastat kemplemist ning tapmisi kuninglikus peres, mille tagajärjel surid paljud, kes oleksid olnud paremad valitsejad kui Ragnak, kes sai lõpuks troonile. Tänu sellele kolmeaastasele segadusteajale võitlesid Viis Linna endale vabaduse Estara võimu alt ning Barudi sohipojad võtsid sealse võimu enda kätte. Kuna kõik tahtsid näida sama võimsad kui nende isa ja valitseda kõiki viit, siis järgnesid võitlused linnade endi vahel. Senini on nende vahel pidevad tülid, kuna kõik valitsejad peavad end õigeks Barudi pärijaks. Estara jäi õnneks kaugemale ning seega ajas siin omaenda asju.

Ragnaki laste arv ei ole teada, kuid ta oli viimane kuningas, kes suri loomulikku surma.
Järgneva saja aasta jooksul valitsesid kuningad vaid aasta või paari kaupa, mõned said siiski trooniga pisut kauem harjuda, kuid sugulased tegid kõik, et kroonikandja end liiga mugavalt ei hakkaks tundma. Sel ajal levisid õukonnas kõiksugu mürgid ning keegi ei võinud end turvalisena tunda – valitseja ennekõike.
Lõpuks leidus mees, kes lõpetas selle veresauna ning võimuvõitluse ja viis troonile kindla valitseja – enda. Kunigas Theritos põlvnes samuti Barudist ning oli väga julm valitseja. Tema võimulolekul kirjutati Estara seadused, mis on vägagi konkreetsed ja julmad. Linnas levis korruptsioon ja kuritegevus, kuigi selle eest karistati julmalt. Kuid ainukesed kes said seadusi omal nahal tunda, olid maa päriselanikud, keda karistati igal väiksemal võimalusel. Algas uus metsajooksmis- ja maaleasumislaine ning linnadesse jäid vaid üksikud põlisasukad.
Theritosel oli kinnisidee luua Estara linnale võimas laevastik. Jõgi oli ning seda oli vahel kasutatud ka kaupade vedamiseks. Seega peaks see kõlbama ka sõjapidamiseks. Alustati ulatusliku metsade raiet ning hakati laevu ehitama. Esimesed kõlbasid vaid jõepõhjas sõitmiseks. Kulus mitu aastat, enne kui kuningas aru sai, et laevastiku omamine sellistes tingimustes on võimatu, kuid kahju oli tehtud ning metsad enamuses maalt kadunud. Kuid laevaehitusega seoses on Estaral ka häid mälestusi -just nimelt sel ajal loodi linna esimene avalik maja, lootuses seilajaid püüda.
Pärast Theritose surma sai kunigaks tema poeg Lughar, kes sai oma erilise julmuse poolest lisanime Raiuja.

Autor: Gramin Parenus – endine kuninglik kojaülem. Hukatud sellesama teose kirjutamise tõttu Lughari valitsusaja alguses.
Viimati muutis Shadow, 20:45 29. Mär 2004, muudetud 3 korda kokku.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 1:23 19. Mär 2004

Esimene mäng
26.07 – 30.07.2003
Mängisid Chloe (Õuna-amps ehk Õunake), Oop (Lao) ja Shadow (Thekla)



Külm. Lumi. Hundiulg.
Kusagilt kõrgelt läbi oksarägu paistev täiskuu valgustab ümmarguse kiviseintega ruumi lumist põrandat. Põrandalgi on lumi ja oksahunnik ning kolm uimasevõitu inimest ajavad end jalule ning vahivad üksteisele juhmilt otsa. Neil on tegu iseendagi isiksuse meeldetuletamisega. Kuidas ja mis asjaoludel nad sellesse paika sattusid, ei mäleta keegi. Enda meelest pole nad isegi omavahel tuttavad. Luud-kondid valutavad, võib-olla kõrgelt kukkumisest. Ruum on kõrge, oma kümmekond meetrit, ning esialgu paistab ainsa väljapääsuna auk laes. Keegi on ilmselt hundile otsa kukkunud, lume ja roigaste alt paistab korjuse saba.


LAO
Inimene. Isane. Kiilas. 1m 86cm. 75 kg. Hallid silmad. Nahk roosa.
Enamiku aega käib ringi kerge nahkturvisega, mille peal on tyypiline mungaryy. Teate kyll, selline kotiriidest ja mõnus lohvakas, ebamäärast karva, kapuutsiga (ja ei, seljale ei ole kirjutatud "Sugar. Brazil"). Nöörijupp vöö asemel. Suvel sandaalid, talvel midagi soojemat (mis jalga juhtub, enamasti pole yhedki saapad teise talveni kestnud). Tavaliselt käib jala. Relvi ei paista olevat, ehkki teinekord kougib põuest välja lingu või libistab kätte nukid. Enamasti lööb käe/jalaga, kui just tõesti vaja lyya on.
Väga neutraalse, võiks isegi ytelda, et pohhuistliku ilmavaatega. Oleks ses maailmas taoism, oleks ta tao munk. Aga taod ei ole. Lihtsalt rändmunk. (Tegelikult pole ta munk ka. 3e ei luba true neutral munka teha.
Sestap on tehniliselt faiter. Aga rolli poolest munk. Et 3e-s igasugune käsivõitlus alaarenenud on, ehitas DM talle (oma algatusel) mõned vastavad fiidid, mida Lao siis aeg-ajalt võtmas käib.)
Muus osas nagu tao mungad ikka. Napsi- ja naljamees. Jumalate olemasolu ei saa sellises maailmas eitada, kus jumalad käivad ateistidel aknaid sisse viskamas, sestap Lao lihtsalt ei pea neist suuremat. Ta niisama ilmahulgus. Suuremalt jaolt sydametunnistuseta, see-eest terve mõistusega. Vusserdab natuke ravimisega, on nuusutanud alkeemiat ja taimeteadust. Saab ka metsaeluga hakkama, kuid eelistab sooja ja pehmet voodit koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Vajadusel võib ka tööd teha. Aga parem on, kui selle juures lõbus on. Ja mitte liiga kaua järjest. On olnud päris- ja libatohter, myytanud imeravimeid ja esinenud sõjaväeinspektorina, ähvardanud kõikvõimalikke metsaelanikke ärasöömisega (ja ähvardusi teoks teinud) ja meisterdanud suuski (no hea kyll, lumeräätsasid). Vihkab võõraste lolluste pärast kannatamist.

ÕUNAAMPS- ÕUNAKE
16- aastane druiid. Punaste pikkade juustega, mis alati kõvasti patsis, 1.50 pikk, rohelised riided. Relvadeks saabel ja vibu. Üldiselt kõigest ükskõik (v.a loomad ja muu druiidi värk), aga vahel peab maailma ka päästmaOmasid hoiab, aga ainult neid, kes ka temast hoolivad. Hästi püsimatu ja kannatamatu tegelane, mille eest vahel pidanud ka suurt hinda maksma. Seikemise mõte: et elu näha, õppida ning haldjaid kohata, enne kui püsivamalt kuhugi paigale jääb ja kurgifarmi rajab.

THEKLA on keskmist kasvu sale ja nõtke punapea. Hallid pisut jultunud vaatega silmad, abaluudeni juuksed. Vanuselt paar aastat üle kahekümne. Kannab pikka lehvivat tantsijannaseelikut, mille sügav tasku peidab tööriistakotikest. Pärit on ta Estarast, kus tema ema peab paremat sorti avalikku maja. Kasvanud suuremalt jaolt omapäi ja tänaval ning harjunud seal poistekampa kamandama. Kui ema taskuraha ei anna, tantsib kõrtsides.


Pärast mõningast toibumist hakatakse väljapääsu otsima. Leitakse koridor ja kambrid. Kambrites on näritud inimluid ja hundid. Üks hunt luurab ees ja teine taga. Tagumine ründab enne. Theklal veab, tal õnnestub rapiir hundi lõugade vahele lüüa. Möödutakse ühest suletud kambrist, mille uksepraost tuleb võigast laibalehka. Hoitakse nina kinni ja uurima ei minda. Leiatakse väljapääs tihedasse lumisesse metsa. Ümberringi uluvad hundid. Välisukse juures seisavad tünnid, nendega kindlustatakse uks. Teisele poole, koridori algusesse tehakse lõke. Hundid laamendavad öö läbi ukse taga. Õuna-amps ja Lao magavad kui lapsukesed, Thekla ei saa hirmust sõba silmale.

Hommikul on hundid läinud. Lumi on sügav. Laol on lumeräätsad, tüdrukutel mitte. Arutletakse, kas oleks võimalik kelku ehitada. Et püüaks mõne hundi ja rakendaks kelgu ette. Oleks hea, kui kusagilt kuljused ka saaks. Sedasorti lõõbiga tuju üleval hoides tehakse ühest tünnist lumeräätsad. Liigutakse lõunasse. Põhja pool on mäed.

Õhtuks ei jõuta veel metsast välja. Ööbitakse puude otsas. Õnneks on ilm soojemaks läinud. Hundid uluvad all.

Hommikul liigutakse edasi lõunasse. Leitakse nooltega puu külge naelutatud inimjäänused. Süüa pole. Kaalutakse võimalust ämblikest ja orkidest puljongit keeta. Puljong jääb ära ämblike ja orkide puudumise tõttu. Seekord tehakse õhtul lõke maha.

Öösel asuvad hundid rändureid piirama. Kulinaariafänn Lao hõiskab, et jee, süüa toodi, ning asub jahti pidama. Teised järgnevad ta eeskujule. Laol ja Õuna-ampsul on lingud, Theklal vibu. Paar hunti saadaksegi maha, veetakse lõkke äärde ja küpsetatakse ära. Saab süüa ning jätkub kaasagi võtta.

Kui taas valgeks läheb, otsitakse lume seest lingukivisid ja nooli ning liigutakse edasi. Metsaservast leitakse küllalt värske inimlaip. Hakkab tuiskama. Magatakse taas puude otsas. Peetakse hirvejahti, millele druiid eriti hea pilguga ei vaata.

Hommikul on näha, et tegemist on metsa lääneservaga. Vantsitakse vapralt üle tasandike lõuna poole edasi. Pärast paaripäevast teekonda jõutakse ühe taluni, kust saab öömaja ning teavet, et garnisonilinna Alidori on ühe päeva tee. Räägitakse orkide rüüsteretkedest ümbruskonnas.
Viimati muutis Shadow, 1:40 19. Mär 2004, muudetud 1 kord kokku.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 1:26 19. Mär 2004

... Järgmisel pärastlõunal jõutakse Alidori. See on pigem suur sõjaväeasula kui linn. Väravas küsitakse isikuandmeid. Istutakse kõrtsis, otsitakse tööd, infot ja huvitavaid meestuttavaid – kes mida. Õuna-amps on esimene, kes garnisoni hobuste ravitsejana tööd leiab. Kuid mägedes juhtunu kohta on endiselt kõigil mäluauk.
Thekla käib kohaliku sepa juures nooli ostmas, kuid too virutab talle miskipärast haamriga ning nooli ei müü. Lao võtab üle hiljuti linnast lahkunud sõjaväearsti maja ja ameti. Tulivihane Thekla korjab sepa kohta infot. Saab teada, et eraklik mees, kes naisi ei salli ja käib tihti mägedes.
Lao ja Õuna-amps on juba ausasti teenistuses, Thekla istub endiselt kõrtsis ja laseb sõduritel endale külge lüüa. Meelitab ühe neist endale nooli hankima. Lastakse märki. Kõigepealt sepa maja pihta, edasi juba harjutusväljakul päris märklaudade pihta.

Hommikul läheb Õuna-amps taas tööle ning kättemaksuhimuline Thekla sepa poole laamendama. Ronib läbi akna sepikotta ja ajab kõik tööriistad segamini. Mõned uputab veetünni. Õhtul kogunetakse kõrtsi ning plaanitakse ida poole Estarasse edasi liikuda. Kuid siis selgub, et teeleminek oleks ohtlik – Laole tuuakse õhtul haavatuid ravitseda. Suured küünehaavad ja külmakahjustused. Tüdrukud tahavad Estarasse minna, tohter paigale jääda. Vähemalt nädala lõpuni, kui palka makstakse. Ida suunas minev tee olevat täis tuisanud ja ohtlik. Ümmargusest ruumist põhja pool eelmägedes pole keegi kuulnud. Mägedes pidavat elama ainult päkkarid ja huntmehed. Päkkaritest ollakse varemgi kuulnud, huntmehed on midagi uut. Ühel ööl meenub Theklale, et ühte ta kõristitest on midagi peidetud. Ta kontrollib. See asi on alles. Kuid Thekla ei mäleta, kuidas see tema kätte sattus. Ta kruvib kõristi uuesti kinni ega räägi oma avastusest.

Thekla üritab tantsuga leiba teenida, kõhutäie ja korteri jao isegi saab. Õunake ja Lao arutlevad, kumb neist teoreetiliselt peaks kentauri ravima. Mitte et neil kentauri käepärast oleks, aga igaks juhuks oleks hea teada.
Kõrtsmik sõlmib Theklaga viieks päevaks lepingu esinemiste kohta. Lao hakkab igavusest kirjutama “Semstvoarsti märkmeid”, novelli “Palat nr. 4” ja näidendit “Kajakas”.
Tuuakse veel kaks küünehaavadega laipa. Räägitakse lumetrollist.

Arutatakse mõneks ajaks paikseks jäämist. Lao uurib trollide kohta. Olevat teised oma kaks meetrit pikad ja külmutavat ohvreid pilguga. Hiljem selgub, et külmakahjustusi tekitavad siiski küüned.
Kõrtsmik teeb head äri – müüb garnisoni sõduritele tantsijanna turvameheks olemise õigust. Thekla nõuab rahast oma osa. Järjekordne turvamees räägib mägedes elavatest huntmeestest, keda küll keegi vist näinudki pole, ning arvab, et ümmargune ruum võib olla mingi vana orkide elupaik. Ta juhatab Thekla vana Björni juurde, kes neist asjust rohkem teadvat. Björn räägib, et mägedes elavad huntmeeste hõimud ning näitab ehtsat huntmehe kirvest.

Kus hundist juttu, seal… Õhtul jõuab kõrtsi haavatud huntmees. Inimene nagu inimene ikka, ainult hundinahkne kasukas seljas ja väljanägemine karmim kui kohalikel. Küsib arsti järele. Thekla ja Õunake on lahkelt nõus teed juhatama, sest võõras on huvitav. Kuni Lao oma arstitööd teeb, korraldavad tüdrukud Rano-nimelisele huntmehele põhjaliku ülekuulamise huntinimeste ja ümmarguse ruumi asjus. Too üritab võimalikult vähe vastata ning tahab hoopis sepa juurde, kuna ta relv katki läks. Kuna seppa pole linnas, vahendavad tüdrukud talle vana Björni, kes on lahkesti nõus oma kirve ära müüma. Huntmees tasub heldelt ja kullas, mis teeb ta Thekla silmis veel huvitavamaks. Minnakse kõrtsi tagasi ning tüdrukud otsustavad koos huntmehega Estarasse minna. Thekla käib mägilase tuba uurimas. Leiab tema kotist noa, ruunimärkidega paberirulli ja ebamäärase naha sisse keeratud kompsu. Põhjalikumalt uurida ei julge, et mitte vahele jääda.
Kõrtsmik on rahul ja ihukaitsjaid pole rohkem tööle võetud. Õunake kasvatab oma väega huntmehe haava kinni. Lepitakse kokku järgmisel hommikul teele asuda.
Thekla ostab kaks paari lumeräätsasid ja läheb Laod lahkumise asjus hoiatama. Too küll toriseb, kuid on nõus kaasa tulema. Ihukaitsjad on tagasi ja tunnistavad, et kõrtsmik võtab nüüd selle meelelahutuse eest veel kõrgemat hinda...
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 1:38 19. Mär 2004

...Valmistutakse lahkumiseks. Kellel palka saada, küsib selle kätte. Theklat ajab uudishimu huntmehe tuppa temaga rääkima, et mehe nägu näha. Nägu õnnestub näha, aga jutuajamisest ei tule suurt midagi välja.

Huntmees tuleb hommikul enne kukke ja koitu. Thekla ja Rano lähevad tohtrit äratama. Too toriseb liiga varase äratuse pärast ja läheb voodisse tagasi. Thekla kangutab aknaluugi lahti ning laseb noolega klaasi puruks. Lao vastab põhjaliku ja mahlaka ülevaatega tantsijanna suguvõsast ja seal põetud haigustest. Thekla arvab, et sõimab mis ta sõimab, küllap külm ta välja ajab. Mida oligi tarvis saavutada.
Võetakse kõrtsist asjad ning minnakse teele.

Trolli kohatakse juba esimesel rännakuööl. On tõesti kaks meetrit kõrge, valge ja väga karvane. Troll lüüakse maha ning Lao võtab ta pea Estarasse kaasa. Selle eest olevat seal kümme kuldraha välja pandud. Arsti kahe nädala palk.

Neljandal õhtul näeme Estara tulesid. Öömajaks valitakse üks odavam kõrts. Lao läheb trollipead rahaks tegema ja hiljem hakkab raha joodava vastu vahetama.

Hommikulauas kohtume ühe ilusa ja edeva noormehega. Olevat rändlaulik. Thekla haistab temas toidukonkurenti. Ja veel tema enda territooriumil. Selgub, et noormehel on õhtuks kõrtsis etteaste kokku lepitud.
Thekla otsib üles sepa, kelle juurde huntmees Rano läks, ning valetab, et Rano jättis ta linna oma sidepidajaks sepa ja huntinimeste vahel. Sepp ei paista seda eriti uskuvat. Pärast seda teeb Thekla tiiru linna peal ja uurib, millega tema kamp tegeleb. Selgub, et kõik neli noormeest on juba mitme nädala eest kuhugi kadunud. Üks neist on isegi oma maja maha müünud. Mingi ähmane teave, nagu oleksid nad läinud põhja poole Theklat otsima. Mis asjus? Ei tea…

Thekla läheb kõrtsi tagasi ning hakkab bardiga flirtima. Too võtab kenasti vedu. Hoopleb oma vägitegudega. Thekla vahib teda vaimustunud silmadega, õhutab teise edevust ja kallab aga noormehele veini juurde. Bard räägib, et põhja huntinimesed olla hobusesuurused ja inimesepeaga ning et tema on neid möödaminnes mitu tükki maha löönud. Kui bard juba parasjagu purjus on ja ettepanekuid hakkab tegema, on Thekla lahkesti nõus ta natukeseks enda poole viima. Lähevadki Thekla koju. Thekla paigutab noormehe kenasti voodisse, palub oma emal talle hommikuni täisteenindus organiseerida ning laseb ise jalga. Läheb oma kambalise, punapea Ala maja läbi otsima. Muugib ukse lahti. Midagi kahtlast ei leia. Jätab sõbrale kööki tühja potti sedeli, et on elus ja linnas. Lukustab ukse ja läheb kõrtsi tagasi.

Õuna-amps kasutas päeva visiidiks linnast pisut eemal asuvasse Pelori templisse, lootes, et seal aidatakse ta mälu taastada. Preestrid laiutasid vaid käsi. Igatahes jõuab Õunake enne teisi kõrtsi tagasi ning talle jääb seal silma kaks meest: turske punapea ja pikk mustajuukseline. Mehed vahivad teda kuidagi ehmunult ja druiidi kõrvu jõuab lausekatke “üks nendest, kelle me sinna jätsime”. Siis üritavad mehed kiiresti jalga lasta. Õunake läheb järele, teeb tutvust ja kutsub mehi kõrtsi tagasi. Tumedapäine ründab teda. Õunakesel õnnestub lahti rabelda, kuid punapea saab ta kätte. Tumedapäine tõmbab mõõga ja käsib vait püsida. Topivad druiidile nartsu suhu ja tarivad ta mingisse hütti. Seal hakkavad üle kuulama. Ruum paistab kahe inimese salaurkana. Seal on kaks voodit, laud ja väike pliit. Mehed uurivad, kuidas Õunakesel pääseda õnnestus ja mis teistest sai. Arutavad, kuidas tüdrukut kõige õigem oleks tappa, aga ükski moodus ei tundu piisavalt hea. Lükkavad otsustamise edasi. Seovad Õunakese korralikult kinni ning lähevad minema.

Needsamad kaks ootavad Theklat kõrtsis. Ja Thekla tunneb neid hästi. Need on tema lapsepõlvesõbrad ja kambalised punapea Ala ja pikk Hylling. Mehed kutsuvad Theklat endi seltsi istuma ja juttu ajama. Thekla seisab laua juures, kuid istet ei võta. Märkab, et sõbrad libistavad vaikselt noad tuppe. See tähelepanek teeb Thekla valvsaks ning ta ei lähe meestega kaasa. Ometi üritab ta neid jälitada, kuid kaotab pimedas silmist. Läheb kõrtsi tagasi ja istub poole ööni, muretsedes Õunakese saatuse pärast. Kõrtsmik vannub bardi, kes kokkulepitud ajal esinema ei ilmunud.

Mehed kuulavad Õunakest veel kord üle. Neid huvitab suur kalliskivi, mis peaks Thekla käes olema. Õunake ei tea mingist kalliskivist ning Theklal ei tea ka ühtegi olevat. Meeste omavahelisest jutust saab ta aru, et kaks nende kambalist olevat surma saanud, kusjuures ühe neist olevat troll tapnud.

Hommikul palub Õunake end väljakäiku viia. Ta on muuhulgas jõudnud ette valmistada loitsu, millega saab looma appi kutsuda. Hylling viib ta välikemmergusse. Õunake märkab, et punapea läheb kuhugi ning kasutab juhust, et on vangistajaga silm silma vastu. Ta loitsib väljakäigu ukse taha peni, kes Hyllingule säärde kargab. Igatahes ei suuda Õuna-amps hoiduda kiusatusest Hyllingut natuke oma tagasivõetud saabliga nahutada ja nõuab aru, mille eest teda tappa tahetakse. Hylling vastab, et Õunake sattus röövi tunnistajaks ning et Thekla laskis kalliskiviga jalga.

Õunake näeb punapea Alat tagasi tulemas ning teeb sääred. Satub kokku teda linna pealt otsiva Theklaga ning jutustab kogu loo. Thekla laob kõrtsis kõik oma asjad voodile laiali ning näitab, et nende seas kalliskivi ei ole...
Viimati muutis Shadow, 1:57 19. Mär 2004, muudetud 1 kord kokku.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 1:54 19. Mär 2004

...Õuna-amps jääb voodisse, Thekla läheb alla. Ilmub välja vägeva pohmakaga bard, kellele hommikul on teeninduse eest karm arve esitatud, ning lohistab end kõrtsmiku epistli saatel üles magama. Thekla hiilib talle tuppa järele, kohendab noormehe tekki, häälestab tema kitarri …khm… natuke ringi, silitab noormehe lokke ja läheb alla tagasi. Kõrts tundub hetkel kõige turvalisema paigana. Bard üritab küll pärast mõnetunnist magamist esineda, kuid sellest ei tule eriti midagi välja. Thekla on lahkesti nõus olukorda päästma ja esinemisjärge üle võtma. Kõrtsmik ei taha talle maksta. Thekla lubab oma saamatajäänud palga arvelt kõigile kõrtsisviibijatele kannu tasuta õlut. Kõrtsmik viskab tüdrukud vihaga kesköö paiku kõrtsist välja. Theklal on kahtlus, et kõrtsmikule on keegi maksnud, et ta seda teeks. Neiud tõstetakse kõrtsist keset ööd poolvägisi välja ning Theklat vaevab aimdus, et kusagil pimedas kangialuses teel ühest kõrtsist teise on ootamas Hylling ja Ala. Ning et sel juhul lõpetavad nad kiiresti oma maise teekonna kusagil urkas, nuga seljas.

Kõrtsi ees ootab hilja peale jäänud peremehi kaks hobust. Thekla kamandab Õunakese ühe selga ja ise võtab teise. Ühest kõrtsist teiseni liigutakse täie galopiga. Sihtkohas lastakse hobused lahti ning antakse neile laks tagumikule, et nad peremeeste juurde tagasi läheksid. Tüdrukud võtavad kahepeale üheks ööks toa ja kobivad magama.

Hommikul arreteeritakse nad süüdistatuna hobusevarguses ja pistetakse pokri. Esialgu suhtuvad nad sellesse rahulikult, kuna kong lossivanglas kaitseb kenasti Ala ja Hyllingu eest ja pakub tasuta öömaja. Thekla on kindel, et ema aitab ta välja.

Järgmisel päeval mõistetakse nende üle kohut, ikka süüdistusega hobusevarguses. Teise kõrtsi tallipoiss tunnistab, et hobuseid ei lastud lahti, vaid kästi sinnasamasse talli viia. Süüalustele eriti sõna ei anta. Otsus on järgmine: konfiskeeritakse kogu nende kraam, alles jäetakse vaid kummalegi üks relv vabal valikul, ning mõlemad kuulutatakse kaheks aastaks Estara linnas lindpriiks. Süüaluste asjad lähevad oksjonile kohtukulude katteks. Mis tähendab, et Thekla jääb ilma nii oma kõristitest kui muukimisriistadest. Thekla jätab endale vibu, Õunake saabli. Esialgu minnakse Pelori templist peavarju paluma. Õunake suudab mõlemale nädalaks seal elamise loa välja kaubelda. Thekla on tujust ära. Väljaspool linnamüüre on nad kambale kerge saak.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 2:17 19. Mär 2004

Lao kaupleb endale välja loa ilma sisenemismaksu maksmata Estaras käia, põhjendades, et on sõjaväearst, kes peab oma ravimtaimevarusid täiendamas käima. Lugu Õuna-ampsu ja Thekla linnast väljasaatmisest jõuab ka temani. Lao läheb templisse, sõimab äpardunud hobusevarastel näod põhjalikult täis ja õpetab, kuidas õigesti hobuseid varastada. Kui viimaks ära väsib, korraldab ülekuulamise. Thekla saadab ta kirjakesega oma ema juurde, palvega, et ema ta asjad oksjonilt ära ostaks. Lao lähebki Thekla emaga läbirääkimisi pidama. Korjab linnast muudki teavet. Ala ja Hyllingu asukohast ei tea keegi midagi. Kuid mõne aja eest mõrvati linnas vana rikas kaupmees ning süüdlastena võeti siis kinni Ala ja Hyllingu kamp. Siis aga oli üks tantsijanna tunnistanud, et poisid olid tol õhtul koos temaga ning jõuk lasti lahti. Kongi pisteti mingid võõrad.

Kõrtsi, kust tüdrukud välja tõsteti ning kus Lao peatub, tuleb noor heledapäine hundinahkses kasukas mees ja küsib kõrtsmikult Thekla kohta. Kõrtsmik raputab ainult pead. Mees võtab üheks ööks toa. Lao jälgib teda. Hommikul läheb Pelori templisse ja kirjeldab tüüpi Theklale. Kirjelduse järgi otsustades on tegemist veel ühe lapsepõlvesõbra, murdvaras Ekiga.

Õuna-amps otsib võimalust süüa hankida. Templist saab toitu vaid annetuste eest. Ravitsevad ise, võõraid kampa ei võta, nii et ka see võimalus leivateenimiseks jääb ära. Jääb üle vaid üritada jahile minna. Nähakse isegi põtra. Lao laseb põdra pihta, Thekla ei julge nii suurt looma lasta. Põder sörgib minema, nool kintsus. Pärast lühikest sõimlemist hakatakse teda jälitama.

Põtra jälitades satutakse goblinite varitsusele. Laol on üpris lõbus. Thekla kasutab varastatud kraami müüjatelt õpitud oskusi ja sõimab goblinikeeli. Goblinid ei võta teda tõsiselt. Või siis võtavad liiga tõsiselt. Igatahes saab ta nuiahoobi ribidesse, nii et ahmib tükk aega tagantjärele õhku. Lao hõiskab: “Jee, toit!” – ja tormab rünnakule.

Goblinite sõjanuiade eest antakse linnas vaid raua hinda, üks hõberaha. Oksjonil on keegi heledapäine noormees kogu kraami ära ostnud. Lao puhkab ja läheb uuesti uurimisretkele Hyllingu kamba liikmete majadesse. Murrab ühte sisse. Maja on tühi, kuid teiselt korruselt leiab ta topeltpõhjaga kapi. Peidus on karbike murdvarga tööriistadega ja kukkur üheteistkümne hõberahaga. Lao võtab need kaasa. Tööriistad annab pärast Theklale, raha jätab endale.
Hyllingu maja kontrollides selgub, et Hylling ei ela juba tükk aega seal. Tema uut elukohta ei teata.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 8:33 19. Mär 2004

Thekla saab peaaegu närvivapustuse kuuldes, et ema oksjonile ei läinud ning et ta asjad võõrastesse kätesse sattusid. Ta on sunnitud üles tunnistama, et kalliskivi tõepoolest oli tema käes, kuid enam ei ole. Lao plaanib asjad ära tuua. Thekla keeldub ütlemast kalliskivi täpset asukohta ning nõuab kõiki oma asju. On valmis ise linna neile järele minema. Õunake on nõus teda linnapääsemiseks loitsudega abistama, kuid mitte rohkem.

Lao läheb üksi linna Eki kohta andmeid koguma. Kuuleb, et too on korralik kaupmees. Aga millega noormees täpselt kaupleb, seda ta teada ei saagi. Igatahes olevat ta tihti kaubakaravanidega teel.

Tüdrukud käivad metsas söödavat otsimas. Seekord pääsevad terve nahaga. Leiavad kellegi seenevaru.

Lao hangib köie ja konksu juhuks, kui on tarvis kuhugi ronida. Läheb Eki maja juurde. Aknas on valgus. Eki on kodus ja teeb süüa. Lao koputab ning küsib Ala ja Hyllingu järgi. Eki vastab, et otsib neid ka ise. Asjade suhtes ei saada kaubale, kuid kalliskivist ei paista Eki midagi teadvat.

Kuna linna pääsemine tundub võimatu, saadab Thekla Laoga Ekile palve kogu kraam kaasa võtta ja Pelori templisse tulla. Eki tuleb tõepoolest templisse, kuid asju kaasa ei võta. Pärast pikki läbirääkimisi toob asjad, kuid kätte neid ei anna. Räägitakse kraami hulka peidetud kalliskivist ning läheb peaaegu löömaks, kui Thekla näeb, et tema kõristeid asjade seas pole. Eki ütleb, et kinkis need ära, kuid keeldub teada andmast, kellele. Thekla loobub ja lööb käega, teades, et mõõgavõitluses on Eki temast tugevam. Otsustab järgmisel hommikul templist lahkuda.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 8:40 19. Mär 2004

9.-11. august 2003.a.
Mängisid Chloe (Õuna-amps), Thoren (Thresos), Oop (Lao), Shadow (Thekla)


Öösel koputatakse kongiuksele ja üks preestritest annab Theklale väikese kasti. Kastis on kõristid ja kiri “sina vajad seda rohkem”. Saatjaks on Eki. Kalliskivi on kõristis alles.
Hommikul peetakse Laoga teemandi asjus nõu. Otsustatakse edasi minna kuhugi teise linna. Templisse tuuakse toosama tuttav bard, kelle silmnägu on üpris puruks lõigutud ja kehal samuti hulk lõikehaavu. Lao käib linnas leiva järel, et oleks midagi seentekõrvast reisile kaasa võtta. Templisse satub barbar, kellele seenevaru kuulus, ning druiid müüb talle osa seentest nelja kuldraha eest tagasi, palgates tugeva noormehe ühtlasi teekonnale saatjaks. Otsustatakse paigale jääda, kuni bardilt juhtunu kohta midagi kuulda saab. Thekla kahtlustab bardi ründamises Hyllingu kampa.

Bard tuleb teadvusele, kuid temaga rääkima veel ei lubata. Hommikul avastavad tüdrukud, et öösel on kõik nende asjad läbi otsitud. Tehakse veel üks jahiretk ja templitagusest metsast leitakse samasuguste lõikehaavadega noore naise laip. Õhtul räägib bard, et mingid neli mustas punase triibuga hõlstis tüüpi võtsid ta kinni ja viisid kaasa. Vahepeal tuli korraks teadvusele mingil kiviplaadil ning kuulis võõras keeles manamist.

Thekla üritab hommikul bardi külastama minna, et temalt veel midagi ehk välja pinnida. Preester ei taha teda sisse lasta. Abivalmis seenemaias barbar Thresos näeb seda ja tõttab appi.

THRESOS: Kenasti pikk inimene. Võiks arvata, et läheneb pikkuses kahele meetrile. 16 aastat vana ning meessoost. Tema luudelt joonistuvad väga hästi välja erinevad lihased, justkui vaid need tal oleksidki. Ilmselt pole ta eriti palju süüa saanud. Tal on suhteliselt helerohelised silmad ning tumepruunid kräsus juuksed. Nahk on parajalt päevitunud, eks ta ilmselt väljas veeda enamus aega. Seljas on tal needitud nahast rüü ning see ongi suhteliselt kõik. Risti üle selja kannab ta oma suurt kahekäemõõka. Ning nii ta käibki rõõmsalt metsas jalutamas.

Thresos üritab preestril rinnust kinni võtta ja ta lihtsalt ukse eest ära tõsta, kuid oh häda, käsi libiseb ja nii ta tõstabki mehikese kaelapidi jalust ära. Edasi tuleb juba paanika. Laip topitakse surmani hirmunud bardi voodi alla ning lastakse kähku jalga põhja poole, sihiks päkkarite linn Astra, kus olevat ka inimeste linnaosa.

Öösel piiratakse põgenikud üheksa mustas punase triibuga rüüs tüübi poolt ümber ning nõutakse aru, kus nad täpselt mägedes käisid ja kas sealt mingi kalliskivi leiti. Nendega räägib Lao, järelikult ei saa tüübid rohkemat teada, kui et oli ümmargune ruum ja käik, kus oli laibalehka, luid ja hunte.

Õhtul jõutakse väikesesse asulasse, kust käib parv üle jõe. Thekla üritab kõrtsis õhtusöögi eest tantsuga maksta. Lao läheb uurima, kas ülevedaja öösel töötab. Saab kaubale. Kõrtsis räägitakse, et lõuna pool on metsadest mitu surnukslõigutud inimest leitud. Teine uudis on selline, et hiljuti ehitati asula serva kasarmud ning toodi kohale suur hulk sõdureid. Pääseme üle jõe. Päkkarite tollipunktist öösel läbi ei saa, nii et ööbitakse väravataguses hurtsikulaadses trahteris, pead-jalad koos.

Kena hommik, kui sõbralik barbar kaaslastele suppi toob, lõpeb kaklusega teemandi pärast, mida Thresos kurjaks peab ja katki trampida üritab. Lõhub ainult oma saapa ning jala. Lao lööb seltskonnast lahku ning läheb oma teed.
Üritatakse Laod üles otsida. Tollipunktis on järjekord. Pärast pikka bürokraatiat antakse seltskonnale Astra reisidokumendid. Asutakse teele linna poole. Maantee ääres on kõikjal varjualuseid, kus rändurid saavad ööbida.

Hommikul kontrollib Õuna-amps teemanti maagia suhtes. Saab teada, et tegu on vägagi tugeva maagiaga. Rännatakse edasi Astra poole. Õhtul tutvub Thresos ühe noore päkkariga ning õpetab talle kivipalli.

Linn on jagatud kaheks eraldi osaks – inimeste ja päkkarite linnaosa. Mis täpselt vahemüüri taha jääb, seda inimesed ei tea. Igatahes võim on päkkarite käes ja inimesed on rohkem alamat sorti tööjõud, kes peab põldu ja kasvatab karja. Theklal õnnestub esinemise eest kõrtsis toit ja öömaja välja kaubelda. Thresos õpetab noortele päkkaritele kivipalli. Teeb mängides oma jalale kõvasti viga.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 8:51 19. Mär 2004

Tüdrukud kammivad Laod otsides kõrtse läbi. Leiavad ühe munga, kuid too pole Lao. Thekla esinemine ebaõnnestub õhtul täielikult ning teda loobitakse taldrikute ja muu käepärasega. Kõrtsist visatakse ka välja. Kolitakse ümber sellesse kõrtsi, kus munk elab. Thresos uurib kohalike templite ja kloostrite kohta, otsides endale sobilikku usku. Üksi elades on ta kuidagi ilma jumalata hakkama saanud. Inimeste linnaosas on vaid Pelori tempel. Tüdrukud uurivad linnas elavate arstide kohta, oletades, et küllap Lao peab kusagil oma harjunud ametit. Leiavad ühe noore naisarsti, kelle juurde Õunake saab abilise koha. Thresos leiab tööd linnavahina ja loodab patrullkäikude ajal ehk juhuslikult Laod kohata. Thekla silmitseb hindava pilguga linna mehi. Tema õhtune esinemine kukub jälle läbi.

Kogu järgnenud nädala käivad teised ausalt tööl ja Thekla hulgub tänavatel ja kõrtsides, lootes muuhulgas kuulda kedagi undercommonit kõnelemas (seda kasutab kohalik allilm oma suhtlemiskeelena). Veel käib ta ühe juveliiri juures Eki nimel uurimas, palju niisugune teemant maksta võiks. Teemanti ennast ei näita, ainult kirjeldab. Juveliir naerab ta välja. Siis proovib ta õnne templis, arvestades, et kui keegi teemandi maagia kohta midagi kõnelda oskaks, siis tõenäoliselt mõni targem preester - kuid kõrgemate preestrite jutule ei lasta ning madalamatele ta teemandist rääkima ei hakka. Jääb üle kõrtsis kamba sõdurite seltsis aega surnuks lüüa ning lasta endale õlut ja putru välja teha. Paar päeva hiljem katsetab ta uuesti templissepääsu, kuid sama ebaõnnestunult.

Ning siis ühel hommikul on teemant Thekla põuest kadunud. Lihtsalt kadunud. Jäljetult. Thekla kahtlustab, et talle võidi õhtul midagi uinutavat toidu sisse segada. Õuna-amps läheb ise templisse kivi kohta uurima. Tema kui Pelori alam pääseb ka ülempreestri jutule ning saab teada, et ilmselt on tegemist ühega üheteistkümnest niinimetatud jõukalliskivist. Mida rohkem kive ühe inimese käes korraga on, seda suurem on ta võim.

Estara valitseja on päkkaritele sõja kuulutanud ning tema väed liiguvad põhja poole. Et mitte sõjale jalgu jääda, otsustatakse Astrast lahkuda lääne poole, piki mäeahelikku. Linnaelanikud on rahulikud ja veendunud, et linna suudetakse kaitsta ning madin lõpeb peagi. Theklal õnnestub esinemisega endale noolevaru ja toit välja teenida. Linnavalitsusest püütakse saada lahkumisluba. Neid ei anta. Tekib idee lahkuda sõjaväge varustavate moonavooridega. Kuid neid kontrollitakse hoolega. Thekla käib linnavalitsuses uurimas ajutiste viisade kohta. Selgub, et kõige lihtsam viis lahkumiseks on taotleda väljasõiduviisat. Need vormistataksegi. Liigutakse edasiste vahejuhtumiteta lääne poole.

Pärast mitut päevateekonda märtsikuisel porisel maastikul jõutakse väikesesse piiripunkti. Seal ööbitakse ning hommikul ületatakse väike piirijõgi. Nüüd ollakse juba Estara kuninga maadel.

Esimesel ööl nähakse põhja poole marssivat orkiarmeed. Ühele paistab sõdalasi olevat 600, teise meelest on neid 3000. Igatahes lähemalt uurima ei minda ja päid künka tagant eriti kõrgele ei kergitata.

Mõni päev hiljem jõutakse õhtul Alidori. On välja kuulutatud üldmobilisatsioon ning inimesed ja orkid võitlevad koos päkkarite vastu. Inimesed ja orkid koos? Huvitav-huvitav… Orkid liikuvat Alidoris ja Estaras ringi nagu ise tahavad. Ja ümbruskonna metsadest leitakse lõigutud laipu… Enamasti naisi.

Seltskond näeb kolme mustas punase triibuga rüüs tüüpi noort naist linnavärava poole lohistamas. Linnavahid ei sega tüüpide tegevust. Minnakse järele. Naine viiakse linna taha metsa. Eesliikujad kaovad tihedas udus silmist. Pärast pikka otsimist leitakse nad siiski üles. Naine on juba poolsurnud. Rünnatakse. Õunake käsib puudel ja taimedel vaenlasi kinni hoida. Üks kolmest tundub olevat lihtsõdalane ja kaks meenutavad preestreid. Sõdalane ründab, teised üritavad taanduda. Preestrid varjavad end udupilvega. Üks preestritest saadakse ikkagi kätte, teine pääseb minema. Ohvri jõuavad nad tappa. Laipadelt võetakse ära deemoni pildiga ohverdusnoad, mustad rüüd ja nuiad.
Metsa põhjalikumalt uurides leitakse veel umbes paarkümmend naiselaipa. Öö jõuab kätte ning seltskond läheb üles puude otsa magama.

Öösel tulevad orkid preestri juhtimisel metsa kammima. Leiavad üles ja ründavad. Preester ja paar orki pääsevad minema.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 9:00 19. Mär 2004

Tekib kahtlus, kas Alidori sepa naistevaenulikkus pole põhjustatud tema võimalikust seotusest mustade preestritega. Otsustatakse minna tagasi Alidori ja sepa maja uurida. Thresos ja Thekla riietuvad preestriteks ning Õuna-amps kehastub nende ohvriks. Linnavärava juurde on kolm orki üles poodud. Sepa maja on üpris rüüstatud, kuid see otsitakse veel kord põhjalikult läbi. Pööningul on kast, milles sepavasar, peitel ja 43 kuldraha. Thresos paneb raha taskusse. Sepa kohta mingeid andmeid ei leidu.
Väravas peetakse lahkujad kinni. Seltskond püüab end linnast välja murda. Õunake ei saa millegipärast loitsida. Kahtlus langeb preestritelt võetud metallrelvade võimalikule mõjule. Pääsetakse üle noatera põgenema ning otsustatakse minna tagasi põhja poole. Õhtul minnakse üle suure maantee ja ööbitakse ühes talus.


22.-24. august 2003

Mängisid Chloe (Õuna-amps), Thoren (Thresos), Shadow (Thekla)


Hommikul ehmuvad võõrustajad musta preestrirüüd nähes ja tormavad majast välja. Väljas on aga tosinajagu nahkturvistes ja sõjakirvestega meest. Kamba käsi käiks ilmselt kehvasti, kui nad ei tunneks sõjasalga juhti. See on Rano. Pärast pikka seletamist preestrirüüde päritolu kohta tohivad seiklejad sõjasalgaga kaasa minna. Rano teab, et mustade peapreester on Estara kuningas ise. Mehed käivad läbi kõik ümberkaudsed talud ja organiseerivad elanikud sõja jalust ära. Õhtul lõkke ääres saab ka Ranole kividest räägitud ja palutud kaitsesalka, et minna uuesti seda ümmargust ruumi uurima, mis preestreid huvitas. Kaitsesalka ei saa, küll aga soovitab Rano kividest rääkida hõimupealiku, druiid Irimorn Ravitsejaga. Tema laagrini on päris hulk maad.

Liitutakse põgenike karavani ja selle kaitsesalgaga ja minnakse põhja poole.

Järgmise päeva lõuna paiku tuleb teade, et on orke nähtud. Karavani juurde jääb paar kaitsjat, teised sõdalased lähevad orkidele vastu. Nad on tagasi hommikul, tuues kaasa mitu oma surmasaanut ja haavatut. Thresos kaevab haudu ja Õunake ravib haavatuid. Sõjasalk läheb uuesti teele, rändajad arvatakse karavani kaitsjate hulka. Jäädakse öövalvesse. Thekla loodab vapra karavanikaitsjana Ranole silma jääda.

Öösel ründavadki orkid. Neil on abiväeks kaks ogret ja mingi musta riietatud tüüp ammuga, kes sihib järjekindlalt Theklat. Thresos takerdub Õunakese taimekäskimisloitsu tõttu kõrge rohu sisse ning ta elu ripub kaks korda juuksekarva otsas. Thekla laseb kogemata noolega Õuna-ampsu kutsutud kotka alla ning sellest tuleb pärast natuke ütlemist. Üks ork saadakse elusalt kätte ning too tunnistab, et tegelikult jahivad nad Theklat ja kalliskivi. Thekla saadab sama orkiga tolle isandale teate, et kalliskivi on mustade preestrite käes. Tont seda teab, äkki ongi. Ja kui ka pole, eks tõestagu omavahel.

Hommikul ollakse taas teel. Õuna-amps üritab Thresosega ära leppida. Too vastab ainult orkishis ja on pahur.
Pärast mitmepäevast rändamist jõutakse küngasteni, milles on suured augud. Sõdalased annavad märku vait olla. Ometi ajab karavani liikumismüra aukudest neli hiidnirki välja. Thresos lööb neist kolm maha. Õhtupoole ründab karavani hobusesuurune hunt. Ka selle lööb Thresos maha. Kummaline loomastik siinkandis…

Põgenikekaravan hakkab jõudma metsapiirini. Sõdalastesalk pole tagasi tulnud. Üleval hakkab tiirutama kotkas, kes tundub karavani liikumist jälgivat. Õunake proovib temaga vestelda, kuid kotkas ei vasta. Liigutakse veel mitu päeva läbi metsa ja eelmägede, kuni ühel õhtul jõutakse metsa ja mägede vahele peidetud põgenikelaagrisse. Jurtataolised küllalt suured hütid ja kõige põnevamaks kohaks on koobas kõrge kaljuseina sees, mille sissepääsu ees istub karudepaar.

Järgmisel päeval hakatakse laagriga lähemat tutvust tegema. Thresos leiab Pelori preestrite suure telgi ja hakkab seal palvetamist õppima. Theklale satub ette tõeline rüütel, Pelori märgi kandja Armon. Too teab, et Rano salgaga on kõik korras – kiitus ja tänupalve Olidammarale. Õunake saab vapustuse Thresost palvetamas nähes.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 14:07 19. Mär 2004

Õuna-amps ja Thekla pääsevad druiid Irimorn Ravitseja jutule. Räägitakse nüüdseks juba kaotatud teemandist ja hoiatatakse druiidi, et kivi võib olla valedesse kätesse sattunud. Irimorn taastab jupi Thekla mälust. Nüüd mäletab Thekla, et Ala tõi pärast röövmõrva selle kivi tema kätte hoiule. Tema jällegi otsustas teemandi endale jätta ning ütles Alale, et kaotas kivi ära. Seda enam, et tal oli enda meelest tuline õigus pärast poiste võllastpäästmist teemant endale saada. Seepeale tõi Ala kohale tuttava maagi, kes nii Thekla kui röövi nägema juhtunud kahe tunnistaja tahte endale allutas, nii et Ala kamp sai nad mägedesse viia ning sinna mälu ja mõistuseta ekslema jätta, kuni nad lõpuks auku kukkusid. Pole just meeldivad mälestused…

Pärast selliste asjaolude ilmsikstulekut ei taha Irimorn Theklast enam midagi teada. Rano samuti mitte. Thekla plaanib minna edasi lääne poole, kuid tal on nooled otsas. Laagris teiste naiste seltsis leemekulbi liigutamine talle ei istu. Õunake ei saavutanud druiidiga täielikku teineteisemõistmist ja on pahane.

Thekla läheb Ranolt nooli küsima. Rano keeldub Theklaga suhtlemast. Ka nooli ei anna. Thekla teeb südametäiega oma esimese katsetuse loitsida. Ebaõnnestunult. Väepealik ei hakka haisema. Noolte asjus on nüüd Theklal täielik hädaolukord, sest laagri relvavarud on täienisti Alidori linna sepa kontrolli all ning Theklal pole mingit tahtmist uuesti sellelt mehelt haamriga saada. Seda enam, et karud ei lase teda nagunii koopasse, kus on nii sepikoda, relvakamber kui druiidi eluase.

Thresos on vapralt terve ööpäeva palvetanud.

Thekla läheb Armoni jutule. Too tahab lääne poole kaasa tulla ning aitab sepa juurde pääseda. Ostab portsu nooli. Thekla jääb talle võlgu. Tundub, et see mees on nende hulgast, keda paladinideks kutsutakse. Imelik, et ta passib laagris, mitte ei liigu koos sõjasalgaga. Olukorda arutatakse ka Õunakesega. Tollegi jaoks on üksluine laagrielu igav ning ta on valmis kaasa minema lääne poole ümmargust ruumi uuesti üles otsima. Thresos ärkab pärast pikka palvetamist ja und ning küsib preestritelt, mis edasi saab. Preestrid käsivad tal kuu aega tõde otsida. Thresos ostab Õuna-ampsule korraliku vibu.

Hommikul asutakse teele. On mai algus ja ilus ilm. Thresos suhtub Armonisse jahedalt. Thekla peab rüütlit väheke tühjajutumeheks. Liigutakse mäeaheliku jalamit pidi läände ning teel peetakse enda toitmiseks jahti.

Pärast mitmepäevast teelolekut kuuldakse ühel õhtul loodekaarest hääli. Keegi jagab tavakeelseid käsklusi. Thresos ronib puu otsa ja uurib asja. Näeb kaljuseina ääres inimkogusid. Lähemale hiilinud Õunake avastab tuttava koopa ees Estara linnavahtide mundris valvurid. Seal on viis valvurit ja ratsahobune. Ka koopast kostab hääli. Jõud on ilmselgelt ebavõrdsed. Tuleb arutada, kuidas valvurid kõrvale juhtida, et ise koopasse pääseda. Päike loojub. Otsustatakse teha hommikul kuhugi kaugemale lõke ning selle abil vähemalt osa valvureid eemale meelitada.
Kuid hommikul on inimesed koopa juurest läinud. Paladin ütleb, et koopas olnud kalliskivi leiti ning viidi minema. Kust ta seda teab? Armon vaid muigab küsimise peale ja vastab, et ta näeb selliseid asju. Kahtlane… Kunagi haisenud kambrist leitakse koopa uuel ülevaatamisel nooltega seina külge naelutatud poolkõdunenud laip. Edasi liigutakse lõunasse ja kagusse, oletades, et kivi viiakse ilmselt otse Estarasse. Üritame kivikandjatel teed ära lõigata.

Seltskond kaotab jäljed ja eksib teelt. Thresos jääb suurde ämblikuvõrku kinni ja madistab ämblikuga. Saab hammustada. Armon nõuab pärast, et ämblikku ravitaks. Ravitakse siiski ainult Thresost ja minnakse edasi. Peagi hakkab mets hõredamaks muutuma. Jäädakse vihmasaju kätte.

Järgmisel päeval on kõigil peale paladini palavik. Ometi rühitakse vapralt kagu suunas edasi. Jõutakse põlismetsast välja. Thresos pinnib paladini ja kipub tüli norima. Tüli lõpeb tatisõjaga. Palavikust kurnatud Thekla ronib õhtul paladini kõrvale magama. Hommikul tunneb ta end märksa paremini. Õhtul leitakse kellegi vana laagripaik, kus on kolm lõkkeaset.
Öösel ärkab Thekla öökulli huike peale. Öökull lagedal maal? Ta ajab teised üles. Teistest kaugemal magav Thresos ärkab ning näeb musta kogu enda kohale kummardumas. Virutab tollele viskeodaga. Thekla pihta lendavad taas ammunooled. Thresos lüüakse oimetuks ja Theklale visatakse võrk peale. Õunake võitleb elu eest. Üks ründajatest tardub kujuna paigale paljalt sellest, kui paladin talle otsa vaatab. Osa laseb jalga.
Tüdrukud otsivad laipu läbi ning paladin loeb kõrval moraali, et nende teguviis pole ilus. Paladin jääb ööseks ise valvesse ning hommikul on tema kõrval lõkke ääres virn igat masti relvi. Armon ütleb, et ta rääkis ründajatega viisakalt ja need pakkusid talle ise oma relvi, vabandasid tülitamise pärast ning läksid minema.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 14:34 19. Mär 2004

Theklal tõuseb uuesti kõrge palavik ning ta on mitu päeva peaaegu teadvuseta. Paladin kannab teda. Õunake korjab taimi ja ravitseb, kuidas saab. Ühel õhtul leitakse tühi rüüstatud talu, kuhu ka mõneks ajaks peatuma jäädakse.
Thresos läheb jahile. Saaki ei leia, küll aga satub kahe kaevava ja sõimleva ogre peale. Hakkab nendega vestlema ja saab teada, et ogred otsivad varandust. Ogred unustavad tülitsemise ja käsivad Thresosel kaevama hakata. Too keeldub. Läheb löömaks. Thresos suudab ogred tappa, kuid ise on selleks ajaks samahästi kui surnud. Teised ei tea sellest midagi. Thekla magab, Õuna-amps ajab paladiniga juttu.

Mingil hetkel leiab aga juba tunneli lõpus valgust näinud Thresos end teadvusel ja koduteel. Thekla ja Õunake ärkavad ega mäleta üldse, et oleksid magama läinud. Thresos lohistab end kuidagimoodi talusse tagasi ning toob kaasa “seentega liha”, ehk siis ogrejala. Paladin ja Õunake otsivad mööda taluhooneid pada, milles saaks ravijooke keeta.

Mõlemat tüdrukut huvitab paladin. Õuna-amps räägib talle kalliskivide kohta kuuldu ja küsib, mida paladin niisugustest kuulnud on. Too teab täpselt sama palju – kelle käes on kivid, selle käes on võim. Või siis ütleb ainult seda. Thekla suudab Armonilt välja meelitada vihje, et see mees ei pruugi olla sureliku rahva hulgast.

Thresos läheb taas jahile ning toob seekord hirve. Nüüdseks on selge, et kivi Estarasse jõudmist ei suuda nad mitte mingil moel takistada. Õunake ja Thekla arutavad tulevikuplaane. Otsitakse võimalust kuningale ligi pääseda. Thekla tahaks end tantsijana õukonda sokutada, Õunake loomaarstina lossi ligi pääseda.

Thresos läheb tagasi ning kaevab ogrede varanduse välja. Selleks osutub suur ja hästi laagerdunud lihakäntsakas. Siis meenub talle, et ta saadeti tõde otsima ning ta lähebki otsima huvitavaid kohtumisi. Kohtub ühe tühja talu ja kolme guuliga. Järgmisteks huvitavateks kohtumisteks on kolm goblinit ja neli palgamõrtsukat.

Kui Thresos on tõeotsimisretkelt tagasi, liigume tasapisi lõuna poole, Estarasse. Ööbime taas kord tühjas talus. Seal kummitab, aga kummitused tekitavad ehtsaid haavu. Kuna toas magada ei saa, kolitakse aita. Kuid ka seal on laip. Thresos paneb kogu kupatuse põlema. Põletamine hakkab talle meeldima.

Jõutakse Estarat ja Alidori ühendavale maanteele. Paladin käib kusagil ära. Tuleb tagasi ja ütleb, et käis Estaras. Kirjeldab linnas toimuvat. Selgub, et noortel naistel ei tasu sinna nägu näidata, kui nad ei taha kähku metsas ohverdatud saada. Paladin teatab, et tema peab nüüd edasi liikuma, soovib kõike head ja läheb oma teed. Õunake palub tal Irimornile vabandus edasi anda, kui nad kohtuma peaksid. Thresosel pole und ning ta lõbustab end puu otsa lõkke tegemisega, selle asemel, et vaikselt metsa varju magama pugeda.

Põlema läheb terve mets. Druiidi jaoks on see viimane piisk ning ka Thekla ei taha oma nahaga riskida Thresose ettearvamatu käitumise pärast. Niisiis löövad nad noormehest vaikselt lahku ning poevad teisele poole teed küngaste vahele magama. Mets põleb mühinal kogu öö ja nagu arvatud, äratab tulekahju kenakesti ka Estara sõdalaste tähelepanu.

Tüdrukud magavad lõunani ja hakkavad siis arutama, mida edasi teha. Kuna linnaminek on siiski liiga riskantne, otsustatakse proovida ühineda mõne mägilaste väesalgaga. Nii et tagasi põhja poole?
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 13:04 21. Mär 2004

19.-20. september 2003

Mängisid Chloe (Õuna-amps), Priist (Shalom), Shadow (Thekla), Issi (Kikaha)


Sel soojal juunialguse ööl, milllele eelnenud päeval Õunake ja Thekla otsustasid Estarasse ikkagi mitte minna, leiab nende ööbimispaiga üks ratsanik ja nõuab aru, kellega tegemist. Tema ise on vapper ja õilis sõdalane Shalom ja tema hobune on Täpi.

SHALOM:
Tumedamanahaline, pruunisilmne, pikkade juustega 1.75 pikk mees. Laubalt jookseb üle nahkpeapael. Üpris nägus. Näeb kahtlaselt sarnane välja "pahadele". Seljas scale, põiki üle selja kannab bastard mõõka. Selle peal omakorda kilp. Rändab koos Täpiga. Täpi on keskmisest parem ja pisut suurem pruun hobune. Kõik muu kola on tema seljas. Koos on nad üle elanud nii mõndagi.


Thekla üritab uuesti nõiakunsti kasutada ning katsub Shalomi hobust helendama panna. Et siis hea pimedas märki lasta, kui vajadus peaks tekkima. Ei õnnestu. Shalom kutsub pärast tutvumist tüdrukud oma liitlasteks võitluses kurjuse vastu.

Vähehaaval tuleb välja, et Shalom on endine Estara kuninga armee ohvitser ja pärineb ida pool suurt jõge laiuvates steppides elava hõimu seast. Jäi päkkarite vastu peetud lahingus oma väesalgast ainsana ellu ning võttis seda kui ilmutust uue elu alustamiseks. Oma minevikust ei taha noormees eriti rääkida. Ta on end üleni pühendanud kurja hävitamisele.

Nad ei jõuagi maanteest eriti kaugele, kui Thekla kuuleb oma peas kummalist häält abi palumas. Saab aru vaid, et keegi olevat põlenud metsa servas koopas kinni. Arvab, et sõnumisaatjaks võib olla kummaliste võimetega paladin Armon, kellega on õnnetus juhtunud, kuid samas ei julge ta ka teistele eriti kõnelda, et hääli kuuleb. Mine tea, mida veel arvavad. Suudab siiski kamba põlenud metsa uurima meelitada. Ööbitakse metsaservas, kuna põlenud pind on käimiseks veel liiga kuum.

Järgmisel päeval kammitakse metsaserva, kuid ei leita midagi. Otsingutele kulub veel üks päev, enne kui Theklale meenub, et koobas peaks asuma metsaservast nelja miili kaugusel. Põlenud metsas kaugemale liikudes leitaksegi kummaline auk, mille serv on kollaste ja mustade kivide abil silmakujuliseks kujundatud. Alt kostab kellegi häält. Auk tundub väga sügav. Selle põhjas konutab keegi Talubo, kes on metsapõlengu eest minema kiirustades auku sattunud ja kukkudes jala murdnud. Vapper ja õilis Shalom üritab alla ronida. Ülesanne tundub lihtsana, kuna auguservast lähevad allapoole kivist astmed. Kiire laskumise pidu saab aga peagi läbi, kui selgub, et üks aste töötab lülitina, mis seintest raudorad valla päästab. Shalom saab korralikult viga. Ka järgmine aste töötab samasuguse lülitina ja Shalom kukub teadvusetult alla. Talubo, lühike mustas punase vööga rüüs mehike, toibutab teda seal. Ütleb, et kui tema alla kukkus, siis küll mingeid orasid polnud. Nüüd on siis augus kaks tüüpi, keda oleks tarvis kätte saada. Kaasasolevatest köiejuppidest jääb väheks, neid tuleb jätkata. Ribadeks lõigutakse kõik, mida köieks võib teha. Üks köie ots seotakse Shalomi hobuse sadula külge, teine ots lastakse auku. Thekla proovib järgmisena alla minna. Ka tema astub sinna, kuhu ei tohiks, ning saab natuke viga. Ripub köie otsas ja mõtleb, mida edasi teha.

All on väike kamber, mille ühes nurgas suur kondivirn. Lisaks elab seal mingi olevus, kes oleks osalt nagu inimene ja osalt nagu ülekasvanud konn ja ronib nagu ämblik. Talubo seletab, et magama ei tohi jääda, siis on tüüp kohe kallal. Shalom üritab ämblikmeest maha lüüa, too aga pageb kribinal mööda seina üles šahti. Shalom hõikab üles, et lasku Thekla nüüd köiest lahti. Et Shalom püüab ta all kinni. Thekla lasebki lahti ning kukub koos ülespoole roninud ämblikmehega alla. Selgub, et sirge käik lõpeb siledaseinalise kaldtoruga, mis viib alla kambrisse.

Talubo jalg saab mingite sääreluude abil lahasesse pandud. Ruumi põhjalikul läbiotsimisel selgub, et selle ainuke väljapääs on sissepääs. Ämblikmees õnnestub vahepeal ketti panna.
Viimati muutis Shadow, 23:39 21. Mär 2004, muudetud 1 kord kokku.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 13:11 21. Mär 2004

Augu serval hobuse juures passiva Õunakese juurde tuleb Pelori preester Kikaha.

Kui preester on olukorrast ülevaate saanud, ohverdab ta endagi mantli köiele jätkuks. Ikka veel ei ulata see käigu põhja. Valgus hakkab koopas kustuma. Talubo teeb maagia abil valgust juurde. Ämblikmees kasutab pimedusehetke põgenemiseks, kuid üles hõigatakse kiire korraldus üks puupakk auku visata. Kukkuv puuront lööb inimämbliku surnuks. Viimaks saadakse köis nii pikaks, et selle ots alla ulatub. Talubot tahetakse esimesena üles saata, kuid too keeldub oma kotist hetkekski lahkumast ja käitub muidu kahtlaselt. Ta sõidabki üles koos oma kotiga, kuid ta käitumine on piisavalt umbusku tekitav, et üleval mehele põhjalik läbiotsimine korraldatakse. Muuhulgas selgub, et Talubol on rombikujuline (vist maagiline) must kristall, mis pidavat talle õnne tooma. Talubo kuuluvat mingisse ühingusse, mis muudab maailma paremaks. Seltskond tutvub üksteisega. Tutvumine meenutab küll rohkem üksteise ülekuulamist.

Tekib mõte, et niisugust käiku ei ehitata lihtsalt niisama keset metsa. Tõenäoliselt varjatakse seal midagi. Võetakse ette käigu uus ja hoolikam uurimine. Jällegi on Shalom esimene, kes alla läheb. Ta avastab, et natuke maad allpool seda kohta, kus astmed lõppesid, läheb šahtist neli käiku nelja ilmakaarde. Hakatakse neid läbi uurima. Õunake jääb üles valvesse. Esimeses ruumis satutakse mingi hiigelsajajalgse otsa. Tolle mürk halvab Shalomi nii, et noormees jääb seisma nagu kivikuju, mõõk ülestõstetud käes. Ometi on temast lahingus ka sellel kujul abi, kuna teda kasutatakse laternahoidjana. Sajajalgne valvas kirstu, millest hiljem leitakse kaks seljakotitäit kulda ja ilusad käekaitsmed. Käekaitsmed saavad preestrile ning kuld võetakse loomulikult kaasa. Ruumi seinu katavad suured freskod, millel on kujutatud sõda ja võitlust kõigi ja kõige vahel, inglilaadsetest olenditest orkideni.
Järgmine ruum osutub tühjaks. Samasugused suured freskod seintel, ainult et neile on maalitud pidalitõbised. Kolmanda ruumi seintel on pildid luukõhnadest inimestest ja nurgas kirst. Kivist kirstus lebab väike karbike, milles massiivne kuldsõrmus. Sõrmusele on graveeritud viljapea. Õuna-amps saab tolle sõrmuse endale. Neljas ruum on pime ja tühi, sinna ei minda. Seal ei sütti isegi maagiline valgus. Thekla arvab taipavat, mida need seinamaalid tähendavad ning seletab teistelegi: kuna käigu on tõenäoliselt ehitanud pahad, siis varjatakse seal ilmselt heade jaoks olulisi asju. Viljapeaga sõrmus kaitseb ilmselt nälja eest ja käekaitsed aitavad võitluses. Haigust kujutava ruumi kohta ei oska ta midagi arvata, kuid pime ruum tähistab tõenäoliselt surma – järelikult on seal peidus midagi eluks olulist. Ta lähebki pimedat ruumi uurima. Tema taga langeb uks kinni ja õhk hakkab kambrist vilinal välja voolama. Mehed suudavad vaevu ust nii palju üles tagasi kergitada, et Thekla välja saab roomata. Selleks ajaks on õhtu käes ja minnakse üles ööbima, plaaniga hommikul edasi uurida.

Öövaikuses kostub kauget metallikõlksumist. Metallturvistes orkid. Lõke maatasa ja ülepeakaela minema. Thekla taipab lõkkeaseme äärde paar peotäit kulda laiali loopida. See vähendab jälitajate indu ja kiirust.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Shadow 13:40 21. Mär 2004

Hommikul hiilitakse augu juurde tagasi. Sinna on püstitatud must telk ja šahti juures seisavad valvurid. Auku on köis lastud. Thekla läheb lähemale luurele, kuid jääb vahele. Valvurid tormavad tema poole, nendega liitub üks tuttava väljanägemisega must preester. Üks ork ja preester õnnestub vangi võtta. Köis tõmmatakse kiiresti šahtist välja, et allviibijad üles ei pääseks, ning kraami kandnud aheldatud orjad lastakse lahti, et nende asemele panna ork ja preester. Selgub, et preester tunneb Shalomi ning taaskohtumise üle ei rõõmusta eriti kumbki. Telgi läbiotsimisel saadakse kätte käigu kaart, mingi ruunimärkidega kaetud paber, kolm veeplaskut ja Erythnuli püha sümbol. Kõik kuulavad kordamööda preestrit üle, kuid too pole eriti jutukas. Thekla otsustab kindlat veel kindlustada ja koorib preestri igaks juhuks ihualasti, kuna üks paljas preester näib hämmastavalt mittetõsiseltvõetav, kui ta ka kuidagi põgenema peaks pääsema. Sundkorras lahtiriietumine toob päevavalgele ka tõenäolise põhjuse, miks ohverdamiseks eelkõige noori naisi valitakse. Nimelt selgub, et Erythnuli preestrid on oma jumalale vägagi pühendunud mehed, lausa nii pühendunud, et preestrikspühitsemisel ühe olulisema osa endast ohvriks toonud. Ja mis neist naistest ikka hoida, kui neid kasutada ei saa…

Niisiis – alla oleks vaja pääseda, kuid mida teha seal passiva orkikarjaga?
Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem – preester Kikaha oskab orkishit. Laseb köie alla tagasi ning hõikab alla, et mehed, madin läbi, võite üles tulla. Orkid peavad all pisut kahtlustavalt nõu ning otsustavad endi hulgast kõige äbarikuma hakatuseks üles saata. See lastakse kenasti üles, visatakse talle siis mantel pähe ja toimetatakse ahelatesse istuma. Nüüd hakkavad teised üles tulema. Orjadest, kelleks peamiselt Estara ümbruse talumehed, on köiesikutamisel kõvasti abi. Aga raskus köie otsas üha kasvab ja kasvab. Kikaha hõikab alla, et kas kõik on köie otsas või? Jaa, kõik kuusteist tükki… Kui esimene pea paistma hakkab, lõigatakse köis läbi… Ongi orkid kenasti all kogumiskambris hoiul.
Käigu edasisel uurimisel selgub, et selles kohas, kus otse alla kulgev šaht lõpeb ja kambrisse viiv kaldtee algab, on šahti põhjas luuk. Kikaha sinisilmne mulje pahade preestrite eest varjuvast ilmsüütust tantsijatarist puruneb, kui Thekla palub oma tööriistad alla saata. Ta saab luugi avanema kangutada, kuid tõsta seda ei julge. Õunake võtab ohjad enda kätte ja läheb alla. Luugi kergitamisel näeb ta helendavate seintega varakambrit, kus muu kraami peal lebab suur kollane mustade triipudega kalliskivi. Õunake haarab kalliskivi ning kuuleb siis käigu põhjast undamist. Läheb igaks juhuks kiiresti üles tagasi ning edasi jooksevad juba kõik august eemale nii kiiresti kui jaksavad, sest vilin läheb üha valjemaks ja käigu seinad värisevad. Mõni hetk pärast Õunakese väljajõudmist paiskub šahtist üles tuld ja kive ning käik plahvatab, mattes orkid ja varanduse ühtviisi maapõhja. Seiklejad pääsevad suuremate või väiksemate muhkudega, kuid katkise jalaga Talubo, kes piisavalt kiiresti plahvatuse eest ära ei jõudnud, saab surma. Ning üllatus-üllatus - surres muudab ta oma kuju ning maha jääb lebama kummaline hallinahaline suurte silmadega karvutu inimesetaoline olend.
Kotti varjas Talubo oma keha all, nii et see on vaid pisut kõrbenud. Augule suhteliselt lähedal ahelates istunud preester ja orkid on ilmselt õnnelikult Erythnuli juurde jõudnud. Mis seal ikka – Talubo kraam jagatakse omavahel ära. Muuhulgas on seal suur kollektsioon igasuguseid vidinaid, mida nõidumisel abivahenditena kasutatakse. Thekla paneb sellele käpa peale ning loodab, et ehk hakkab tal nüüd loitsimisega paremini minema. Triibuline maagiline kivi saab Õunakese kätte ning see otsustatakse Põhjalaagrisse Irimorn Ravitseja kätte viia. Kikaha läheb koos talumeestega Estarasse.
Shadow
Saladuste kaitsja
 
Postitusi: 3090
Asukoht: Brettonia, Brechlen, Wode, Roesone

Järgmine

Mine Mängukroonikad

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


© Dragon.ee | E-post: dragon@dragon.ee | HTML'i kontroll
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
phpbb.ee 3.0.6