Foorumi Avalehele

Jäta vahele kuni sisuni


Cormyri Teenisutses: Moreni lugu

Mängugruppide seiklused, kõigile lugemiseks

Cormyri Teenisutses: Moreni lugu

PostitusPostitas lorin 0:39 3. Veebr 2004

Silme ees keerleb. Kiiresti. Kõrvus kostavad naiste karjed ja laste kisa, kõik jooksevad. Silme ees hakkab kõik aeglustuma ja karjed muutuvad sõnadeks. Moren leiab ennast külast, mida on haaranud kaos. Tuleb välja, et Moren on kogu selle keerise keskel. Morenile hakkab meenuma kus ta on ma miks ta siin on. Enda ümber ringi vaadates märkab Moren, et ta seisab keset küla. Külaelanikud sebivad ringi ja üritavad kustutada tulekahju. ’Ega siis midagi’ mõtleb Moren ja läks appi üritades rahvamassi koordineeritult tööle panna. Tänu oma välimusele ja liidrioskustele ei hakanud keegi temaga vaidlema ja külaelanikud aitasid hea meelega. Kui oli näha, et maistest jõududest ei piisa, tuli paluda ka vägevat Morodini appi loodusjõududega toime tulemiseks. Mõned hetked hiljem hakkaski vihma sadama ja üritus oligi korda läinud. Kõik olid rõõmsad, väljaarvatud pere, kelle maja maha põles.
Tulekahju polnud aga meie kõige suurem mure. Probleemiks olid ka külaelanikud, kes olid muudetud libahuntideks. Nii läkski Moren ravitseja jutule ja peale lühikest jutuajamist sööstiski ravitseja Suzaili poole. Maha jäi meie seltskond, keda ootas ees pidulik söömaaeg.
Ravitseja saabus Suzailist kiiresti, liiga kiiresti. Moren arvas, kui ta ravitsejat veel näeb, siis küsib kindlasti kuidas saab nii kiiresti rännata niivõrd suurtel vahemaadel.
Tagasi jõudes oli tal kaasas veel 4 ravitsejat.
Küla päästetud alustas meie seltskond tagasiteed Suzaili, kus mind ootas minu perekond, gutshaker ja õlu. Suzail oli ilus nagu alati. Aga aega pole raisata. Oma teenistuse saime proua Sunerandilt ilusti kätte ja isegi rohkem kui alguses kokku oli lepitud. Tänu heale esinemisele ja veelgi paremale mainele usaldas proua Sunerand meid nii palju et usaldas meile olulise ülesande. Me pidime proua Sunerandile kleidi tooma ja selle kõrvalt väikse kastikese ühte Sembia linnakesse toimetama ning toimetama selle kastikese Sunerandide perekonna laevale. Enne lahkumist luges proua Sunerand meile veel sõnad peale – kast ei tohi sattuda võõrastesse kätesse. Hmm, see kastike on vist oluline!
Asusime asju ajama, et uus ja põnev rännak ette võtta. Kuna meie seltskonnast lahkus üks seikleja siis tuli ta asendada. Asemele tuli inimene. Kleenuke, kitsas – ei paista sõdalase moodi. Kui sõdalane ei ole ja tahad päkapikkudele muljet avaldada, siis pead gutshakerit jooma. Johann ei suutnud seda.
Kuna pidin natuke oma perega suhtlema ja tulevastele seiklejatele reisimuljeid rääkima, tegutsesid Munkki ja Johann natuke omal käel. Tulemuseks oli üks laip, mida tuli elustada. Morenile see ei meeldinud.
Moreni tervislik olukord ikka ei parane ja ei Moradini preestrid ega keegi teine polnud kuulnud minu tõvest.
Suzailis ootas Morenit aga veel üks hea uudis. Tema õpetaja ja hea tuttav andis talle full plate’i mille sepp lubas järgmiseks päevaks parajaks teha.
Lähenes rännaku päev ja vaata imet, me saime veel ühe reisikaaslase. Ta oli küll kuidagi imelik ja kollane ja pidevalt rääkis mingisugustest lepingutest. Aga see-eest ta tantsis hästi. Veel paremini tule neil see välja koos Munkkiga.
Selleks, et tõsta seltskonna kiirust otsustati osta vanker ja hobused. Mõeldud-tehtud. Vähemalt jala ei pea me enam käima. Munkkil muidugi ükskõik tema on niigi kerge ja kiire jalaga meil. Samal päeval kui me Suzailist lahkusime pidi ka Bruenor lahkuma.
Suzaili piiril kohtasime me proua Sunerandi teenrit, kes soovitas meile lühemat teed Sembia poole. Nagu me ise seda ei teadnud!
Algas sõit Sembia piiri poole, kus meid pidi ootama kontaktisik, kelleks osutus musta nahaga neeger, kes meile juba samal hetkel mil me teda nägime, käki kokku keeras. Nimelt jälitati teda ja tänu sellele, et ta meiega kokku sai, hakati ka meid taga ajama.
Otsustasime minna Sembiasse põhjapoolt. Selleks pidime minema ringiga ümber soo. See neeger Thal tõi meile ikkagi õnnetuse kaela. Esimesel ööl kohe kimbutas meid mingi imelik loom keda ma pole kunagi varem näinud. Vaevalt suutsime põgeneda. Järgmisel ööl tõi neeger meile suurema õnnetuse kaela ja me ei jõudnud põgeneda…
Nagu alati seiklejate seltskonnas üritab igaüks päästa oma nahka. Kui ma veendusin selles, et ma ei suuda selle koletise eest põgeneda, hakkasin talle vastu. Kõigepealt proovisin teda peatada või nõrgendada Kõrgema Väe abil. Kuna see ei õnnestunud tuli appi võtta toores jõud.
Kuna neeger oli meile selle jama kokku keeranud siis tuli ta seda ka lahendama. Teistest oli abi vähem – kes seisis, kes jooksis. Aga Thaliga kahasse me selle loomakese maha lõime.
Rännakul saime kokku veel kokku Munkki tuttavate goblinitega, kes ennast raha eest turvameesteks pakkusid. Meie muidugi keeldusime, kuna nendest pole ju võitlejaid…
Mägedest laskunud jäi meile tee peale üks külake. Paraku oli aga jälle mängus neegri halb aura ja seda küla sõna otseses mõttes puistas hiiglane. Hiiglane paistis tark – meiega võitlema ta ei tulnud, aga Johanni ta ikkagi vigastas. Sellegi poolest tundus ta rahumeelne vennike ja tahtis ainult natuke raha. Nii me talle siis küla pealt natuke korjasimegi. Ning hiiglane läks oma teed edasi. Seda tegime ka meie.
Meie tee peale jäi veel linnake kus me teatasime võimudele hiiglasest ning meie rännak jätkus.
Nii kui me olime linnast välja jõudnud avaldas end taas kord neegri aura, mis oli meile tee peale risti tekitanud takistuse. Kui me läksime sellest mööda hakkas see meid jälitama eesotsas musta riietatud kulleriga. Proovisime jälle kavalust ja läksime talli magama. Mehed mustas olid kavalamad – nad panid talli põlema. Nendega oli tükk tegemist aga jagu me nendest saime. Saak oli hea, aga varustus põles ära.
Kahjuks aga olid need mehed mustas tapnud ka talurahva. Sinna me ei saanud kahjuks midagi parata.
Otsustasime eemal laagrisse jääda.
Seekord näitas neegri aura ennast teisest küljest hommikupoole jalutas meie laagripaika Andy. Temaga on ennegi nalja saanud. Kahju et Brunot siin ei ole, oleks mida meenutada vähemalt.
No nii, sõnusingi ära, kohe peale seda kohtusime me kahe trolliga kes meist hakkliha teha tahtsid. Tänu Morodinile ja kõikide pingutustele saime me trollidest jagu. Munkkist muidugi kasu polnud. Nagu alati – iga natukese aja tagant pidi teda turgutama.
Vähemalt siit ma sain oma varusid täiendada. Kotti ilmus pudelitäis trolliverd! Kahju, et selle mitmepealise olevuse veri, kolp ja küünised ära põlesid. Kõik on selle neegri süü!
Järgmises linnas andsime röövlid üle võimudele. Mille peale taheti nad kohe üles puua! See tundus kuidagi imelik, enne peaks ju röövlid üle kuulama ja nende süü tõestama. Pealegi peavad nad oma süüd kahetsema.
Mõne päevaga jõudsime me sadamalinna, Sunerandide perekonna laeva leidsime me suuremate raskusteta üles. Kapten oli imelik ja tal oli habe halvasti hoolitsetud. Inimesed vist ei oskagi habeme eest hoolitseda. Pealegi pole kellelgi nii ilusat habet kui päkapikkudel. Lausa õudne on mõelda, et inimesed ja teised olevused saavad kummardada jumalat kellel pole habet!
Veendusime, et kapten on ikkagi õige inimene kelle kätte karbike toimetada.
Karbike üle antud heiskas laev purjed ja asus teadmata suunas teele. Meie aga asusime lähima kõrtsi poole teele.
Meie Sembias olemise kõige suuremaks veaks oli Sembia pealinnas kõige uhkemas kõrtsis ööbimine. Selle raha eest oleks saanud kirikule nii mõndagi soetada.
Kõrts aga oli uhke ja söök korralik, aga voodid olid mõttetult suured ja ülalpidamine LIIGA kallis. Ma tean, kõik on selle neegri süü. Ei tea mis veel tagasiteel juhtuma hakkab?
Minu ootustele vastupidiselt möödus tagasitee rahulikult. Enne Sembiast lahkumist võtsime kaasa ühest linnast kleidi proua Sunerandile. Selle kleidi me talle kätte ka toimetasime.
Suzaili jõudes oli näha – midagi on juhtunud. Proua Sunerandi käest saime teada, et regenti rünnati, aga õnneks ei saanud regent surma. Ei tea kas see neegri aura ei tahagi maha rahuneda?
Linn oli muutunud – kõik näis olevat kuidagi närviline….
lorin
Vandersell
 
Postitusi: 5
Asukoht: eesti

PostitusPostitas lorin 13:41 13. Veebr 2004

Lõpuks saabusime Suzaili. Linn oli alles aga midagi oli linnas muutunud. Seda mis oli muutunud ei teadnud veel keegi aga eks me varsti näeme. Tore oli jälle kodus olla. Peale selle ootas Morenit ees meeldiv üllatus – Bruenor oli valmis sepitsenud uue relva. Mille ta lahkelt Morenile kinkis. Relv oli ilus ja uhke. Kohe tekkis tahtmine seda proovida.
Kuna kõik olid jälle koos siis söödi ja joodi nagu alati ning arutati mis edasi saab. Jutujätkus tuli ilmsiks et meile ammu tuntud Wunderking on linnas ja haub mingeid kurje plaane. Häbiväärne oli temast see, et ta Bruenorile kallale läks. Päkapikkudele see EI meeldi.
Mõni hetk hiljem liikus seltskong sinna poole kus Wunderkingi viimati nähti. Kahjuks oli maja tühi. Keldris oli küll salajane kamber kus vange hoiti, aga ka see oli tühi. Selle peale liikus seltskond järgmise maja juurde kus meie teada üks teine kahtlane isiksus elas. Paraku oli ka see maja täiesti tühi.
Midagi polnud parata, sammud tuli kodu poole seada.
Öises pimeduses jõudis seltskond päkade linnaosa juurde, aga valvur ei andnud ennast näole. Hetk hiljem märkasime, et ta on surnud. Täpsemalt tapetud!!! Saime väravast sisse ja ajasime linnarahva üles. Arvatavasti olid need kes valvuri tapsid olid veel päkade linnas. Mille peale hakasime linna läbi otsima. Kõik paistis kooras olevat kinu Moren astus oma koju. Kõik kes seal elasid olid tapetud!!!
Egas midagi tegutseda tuli kiiresti. Moren teavitas sündinust ka teisi päkapikke ning meie preester lubas aidata minu peret elustada.
Täiesti ennekuulmatu – kes julgeb tulla päkadega tülitsema? See peab küll äärmiselt rumal olema... Pealegi päkadele SELLISED naljad EI meeldi.
Öö tundus Morenile kuidagi pikk ja rahutu, silme ees seisis pilt tapetud perest. Oodaku kui ma nad ainult kätte saan!
Hommik. Sünge ja pahur. Süüa ei taha. Liiga unine, et midagi teha. Tuleb palvetada. Moren palvetab. Lootus taas tõuseb. Morodin annab jõudu. Mida nüüd küll teha? Mõte ei tööta. Midagi tuleb ette võtta. Mida? EI tea...
Samal ajal kui Moren üritab ennast kokku võtta ja mõtteid sirgeks seada pakub Munkki enast appi Lillade Draakonite juurde minna juhtunust teatama. Siit tulebki alustada. Mõne hetkega kadus Munkki silmist.
Moren läks oma koopasse tagasi ja avastas oma imestuseks. Kogu raha oli alles! Järelikult ei tulnud siia vargad. Keegi tahab meie surma...
Raha kokku korjates seadis Moren sammud kiriku juurde ja andis kogu raha preestrile. Ka kogu seltskond aitas niipalju kui suutis. Raha aga oli ikka veel puudu aga linna vanem aitas ja laenas puuduoleva summa.
Tuli hakata jälgi ajama. Kust alustada? Esiteks küsitles Moren oma isa ja venda. Tuli välja et tapjaid oli kaks rohkemat polnud näha. Tundusid inimestena aga nägusid polnud näha. Tuli seida mingi muu võimalus.
Siis meenus Morenile gildi meister. Sinna Moren suunduski. Gildi meistri käest sai teada niipalju, et üks poolhaldjas kes elas sealsamas lähedal võis teada kes on see isik kes sellise räpase tööotsa tellis. Pealegi oli see poolhaldjas gildi meistrile võlgu.
Kui Munkki tagasi jõudis sai Moren hea uudise osaliseks. Munkki kiriku preestrid lubasid elustusega aidata. Nii me siis otsustasimegi osad surnud seal elustada.
Õhtul mindigi külla. Ukse avas ebasõbralik teener ja ei tahtnud meid sisse lasta. Sellest ei lasknud me ennast segada ja marssisime sisse. Poolhaldjas magas mitte midagi aimavalt. Mille peale ajas Moren ta “hellalt” üles. Imelikull kombel hakkas poolhaldjas Moreni käes vingerdama ja millegi pärast raha pakkuma. Rahast aga polnud meil mingit kasu. Infot me aga ka ei saanud. Sellegi poolest osutus poolhaldjas väga abivalmiks ja lubas uurida, et kes, mis, kus ja kuidas. Enne kui me lahkusime, palusime tal veel võlad ka ära maksta ja lubasime tagasi tulla. Vennike jäi shokis istuma ja elu üle järele mõtlema.
Õhtu oli hiline ning meie kõik väsinud. Suundusime minu koopasse. Enne kui me magama jäime suutis preester esimese teenri elustada.
Järgmine päev ei olnud eriti tulutoov. Poolhaldjast polnud jälgegi. Gildi meister aga oli teda näinud ja isegi võla kätte saanud, millest ta kümnendiku lahkelt meile andis.
Hommikul kui Moren ärkas oli kogu elamine jubedat kärsahaisu täis. Bruenori habe ja juuksed olid ka osaliselt põlenud. Tuli välja, et öösel põles maha poolhaldja maja, kust Bruenor teenri ja tolle viimased säästud välja tõi.
Mõni hetk hiljem märkasingi seda teenrit enda koopas ringi raalimas. Tundub, et ta jääb siia. Igavene jama. Jälle tuleb kaevama hakata.
Hommikusöögi ajalks tuli meile külla veel Paladinpoeg, kes meid ülendas ametlikeks lilladeks draakoniteks!
Egas midagi, tuli tegutsema hakata. Päkad oma võlgu ei unusta!
Linnaarhiivist saime teada, et meie tullaval poolhaldjal on veel üks mõis. Mis asub Suzaili lähedal järve ääres.
Tänu meie tuttavale maagile ja päkapikust preestrile saime veel teada, et poolhaldjas on elus ja arvatavasti oma mõisas.
Ees oli meid ootamas jällegi rännak...
"What do you mean, the dragon wakes up?"
lorin
Vandersell
 
Postitusi: 5
Asukoht: eesti

PostitusPostitas lorin 1:27 23. Veebr 2004

Niisiis asjad koos suundus seltskond edela suunas Kotkaküla poole. Teekond polnud pikk. Ööseks peatusime kõrtsis, et ennast välja magada ja jõudu koguda.
Samal ööl äratasid meid imelikud hääled nagu oleks keegi tammepuid murdnud. Läksime siis vaatama aga meie teele kerkis omelik paks udu mis oli maagiline. Kuna puude raginat oli ikka veel kuulda läksime Bruenoriga läbi udu.
Kahjuks ei jõudnud me esimesel katsel kuigi kaugele, kuna udu võttis meil igasuguse tahtmise edasi minna. Nii me siis Bruenoriga istusimegi maha ja korkisime gutshakeri lahti. Varsti ühines meiega ka Lee ja me nautisime esmaklassilist udu kolmekesi.
Kahjuks peab aga kõik mis on he lõppema ja me komberdasime sealt välja. Sellegi poolest käis Moren ja Bruenor veel kord seal sees, et teada saada mis sellist imelikku häält tekitab. See aga jäi seekord saladuseks.
Järgmisel päeval jõudsime Kotkakülla ja seadsime sammud Aramori mõisa poole. Kuna Aramor polnud Leed näinud, siis läkski Lee värava taha kolkima. Teener aga väitis nagu isand olevat minema sõitnud ja osutas järve poole purjega paadikese poole.
Moren ja Bruenor otsustasid paadile järgneda, otsisid endalegi paadi ja hakkasid sõudma. Ülejäänud üritasid mõisasse sisse saada, mis neil ka õnnestus.
Paadikesele me järele ei jõudnudki. Alles teisel kaldal saime teada, et seal polnudki Aramori vaid ülemteener.
Kui me tagasi jõudsime ootasid meid ees läbipekstud Lee ja Munkki. Thalist aga polnud jälgegi. Munkki ja Lee sõnul jäi ta mõisasse. Aramor oli neile midagi teinud aga Moren ei teadnud veel täpselt mida.
Seltskond ajas Lillade Draakonite rüüd selga ja hakks mõisa poole marssima. 100 jala kauguselt hakkas meie poole nooli lendama. Vibulaskjaid oli kokku 6, mõisa õue peal ootas meid veel 6 täisvarustuses sõdalast. Lee ja Bruenori abiga saime neist ilusti jagu. Selle peale põgenesid ka vibukütid.
Algas tervise parandamine.
"What do you mean, the dragon wakes up?"
lorin
Vandersell
 
Postitusi: 5
Asukoht: eesti

PostitusPostitas lorin 22:22 8. Mär 2004

Niisiis. Haavad ravitud suundusid Moren ja Bruenor mõisa poole. Ette jäi küll mõisa uks mis tundus natuke kobedam kui väravad aga ka sellega eriti kaua ei läinud. Kui uks oli juba maha löödud ühines seltskonnaga veel Johann.
Mõis oli ilus ja uhke aga mitte selle pärast me siia ei tulnud. Hakkasime mõisa läbi otsima. Meie otsingud lõpetas üks uhkemapoolne kirst, mille me otsustasime avada. Lukk hakkas juba alla andma, kui äkki... tundis Moren kaelas valu. Tuli välja, et Aramor oli kõik oma 33 hammast, või kui palju tal neid ka onn, mulle kaela löönud. Rabelemise peale sai Moren lahti ja oli valmis hakkama kolakaid jagama nii paremale kui vasakule, kui Bruenor järsku otsustas minema minna. Teinud kiired kaalutlused pidas more targemaks Brunole järgneda. Kuna Moren oma loomu poolest kõige aeglasem on, siis otsustas Moren vankri võta ja Bruenorile järgneda. Ka Johann oli Mõisast välja saanud ja istus vankris õnnis nägu ees.
Eks see näis ka mõistlik – minna linna ning jõudu koguda ja siis uuesti tagasi tulla. Teel linna võtsime veel Lee ja Munkki ka peale.
Linn oli ikka veel alles aga ärev ja teistsugune.
Aramorist oli aga jagu vaja saada, selliseid Moradin juba ei salli! Mille peale suurem osa seltskonnast seadis oma teekonna raamatukogu poole. Kuna Morenil seal Õnne ei olnud, läks ta päkade linna ja palus seal preestrlt õpetust. Morenile hakkas juba ammu huvi pakkuma nähtus, et on võimalik siduda omavahel Moradini väge ja esemeid. Preester andis pika nimekirja asjadest mille abil seda kõike saab teha, mille peale Moren oma sammud turu poole seadis. Turult ostis Moren veel paksude nahkkaantega tühja kausta, kuhu tekkisid esimeste vaidluste tulemused ja muud tähelepanekud.
Muidugi olid Moreni seisukohad Moradini väe sidumise kohapealt valed, aga üldised tõed olid enam-vähem õiged. Niisiis pika vaidlemise ja arutluse tagajärjel sai Moren teooriale pihta. Puudu oli veel praktika.
Õhtu oli kätte jõudnud ja seltskond rahunemas. Igaüks tegi omi toimetusi ja valmistuti õhtusöögiks. Öösel lubas seltskonda külastada Paladinpoeg.
Söök söödud ja veidi leiba luusse lastud tuligi Paladinpoeg ja eskortis meid ühe naisterahva juurde kellel oli suur mure. Mure seisnes selles, et proua Suunerand oli teadmata kadunud. Meile tundmatu naisolevus, kes väitis, et on proua Suunerandi hea tuttav ja sõber. Soovis meie abi Suunerandi leidmisel.
Sellest vestlusest polnud aga kuigi palju möödas, kui meid rünnati! Tundsin taas kord juba tuttavaks saanud hambaid oma kaelas. Seekord ma aga ei oodanud kaua ja rabelesin kohe lahti. Selliseks juhuks oli aga Morenil üks põnev loit varuks. Kasjuks see Aramori peal millegi pärast ei töötanud päris nii nagu pidi. See tuleb nüüd kuhugi kirja panna!
Siis kui esimene loits tehtud sai hüppas Aramor puu otsa. Moren ootas hetke kuna Aramori jalad maad puutusid ja tegi teise loitsu, mis kõikidele elusolenditele elujõudu annab. Näha oli, et see mitte Aramorile ei meeldinud, mille peale tema, !?“(¤(#“&¤, jalga lasi.
Tuli välja, et Aramoriga oli kaasas veel 2 abilist, kellest Bruenor, Munkki ja Paladinpoeg jagu said. Kuna kõik toimus nii kiiresti, siis Moren ei märkanudki, et kohe rünnaku alguses oli Lee oimetuks löödud. Hea, et naiterahvas oli nii hea ja aitas Leed. Selle eest oleme me tema ees tänuvõlglased.
Suurte segadustega lohistasime laibad sinna kuhu Paladinpoeg palus meid ja läksime koju. Päev oli korda läinud. Hinge jäi veel kripeldama meie abitus ebasurnure ja ootamatute rünnakute ees. Sellega peab kaa midagi ette võtma.
Selliste mõtetega Moren uinuski.
"What do you mean, the dragon wakes up?"
lorin
Vandersell
 
Postitusi: 5
Asukoht: eesti

PostitusPostitas lorin 16:07 9. Nov 2004

Niisiis algasid pikad ja vaevalised pr. Sunerandi otsingud. Me otsisime jälitajaid maa pealt ja maa alt, sõprade ning vaenlaste seas. Kahjuks igale poole jõudsime me liiga hilja... Viimane suurem lahing sai peetud mägedes, mis oli küllaltki vaevaline ja verine meile. Vaenlane aga viis jälle pr. Sunerandi minema.

Sealt saime me juhtlõnga, mida me kohe ajama hakkasime. See tõi meid jõe keskjooksule, kus me pidime kokku saama ja arveid klaarima sama maagiga, kes pr. Sunerandi meil nina alt minema viis. Tema nimi oli De Monte, kui ma ei eksi...

Niisiis, peale järjekordset lahingut, arkas Moren suurima peavaluga ja avastas oma imestuseks, et kõik kardavad teda... Mõne hetke pärast selguski, et Moren poleenam elavate kirjas, aga millegipärast suutis ta edasi liikuda ja eksisteerida.

Halb uudis Morenile, oli see, et ta ei saanud enam Moradiniga ühendust. Ja keegi ei oskanud Morenit enam aidata. Suzailis rääkis Moren preestriga. Väikese rituaali tagajärjel suutis Moren väheke juba oma jumalaga komunikeeruda.

Lahingust väljusime me võitjana, De Monte käest saime me mingit imelikku träna ning kirja. Kirjast saime teada, et selle tränaga saame me pr. Sunerandi juurde. Seadsimegi omad sammud ilusti maagi juurde, kes Moreni kodulinnas meil hea tuttav on. Maag seletas, et saab meid sinna saata, aga ise kahjuks kaasa ei tule. Läksimegi.

Midagi läks valesti, kas siis maag soperdas midagi kokku, või siis oligi see nii mõeldud. Juhtus aga nii, et meie sattusime vangikongi ja kogu meie varustus oli kadunud. Alles oli ainult ÕLU :) see õlu, mille Moren igaks juhuks kaasa võttis. Juhul kui reisil pole midagi teha. Proovinud jõudu ukse kallal ja veendunud, et sellest pole abi, istusid Moren Bruenoriga ja hakkasid väikest õllevaati lahendama.

Õlu otsas, meel kurb. Kuna uksest sai välja ainult õllevaat, siis proovisid päkad sellega valvurit surnuks visata. Kahjuks oli vaat liiga väike.

Mõne ja möödudes, tuli meiega juttu ajama De Monte. Sonis midagi kuidas ta meid ära tapab, surmast ja bla bla bla... Ainule asi mis Morenile kõrvu jäi oli see, et linn on peaaegu tühi. See tähendab ju seda, et kui me siit põgeneme, tuleb meil Brunoga ainult kindlus maatasa teha... Aga linn oleks ju uhkem!

Peale De Monte lahkumist hakkasid toimuma mingid imelikud asjad!?!? Käte ja jalgade ümber hakkasid moodustuma ahelad. Vastupanu oli mõttetu, peale selle, et keha enam ei kuuletunud, isegi rääkida ei saanud.

Vangikongi uks kadus ja Moreni keha hakkas minema. Läks nii kaua, kuni jõudis kindlusetorni katusele. Seal oli juba ette valmistatud hubane hukkamispaik. Rahvast sebis seal nagu murdu – valvurid, maagid, De Monte. Meie ilusti aheldatud, hakkas De Monte ulguma ja kargama, päris naljakas oli...

Igatahes kui ta seal kargas ja hüppas tuli mingi maagirajakas ja hakkas Brunot mingi pistodaga torkima. No on alles lollakas, selleks, et Bruenori maha lüüa, on vaja midagi palju suuremat ja võimsamat.

Igatahes Bruenorile ei meeldinud see torkimine ning ta rabeles lahti. Seda nähes mõtles Moren – ega temagi halvem pole ning sai kaa vabaks. Nähes, et Bruno kõrval seisab 8 relvastatud valvurit (täielik ebaõiglus, Moreni juures oli ainult üks) suundus ka Moren sinna.

Relvastunud aitas ka Moren mõnel valvuril eluküünla lõpetada. Nähes, et maagid hakkasid jälle oma loitsudega meid pommitama suundus Moren torni poole tagasi. Sinna ta kahjuks ei jõudnud.

Ärkas Moren mingis imelikus ruumis, mis oli tühi. Peavalu oli jälle tagasi. Püsti tõustes ja ringi vaadates nägi Moren, et ruumi ainuke aken on ära lõhutud ja parasjagu ronib sealt sisse Munkki. Hetke pärast tulid ka ülejäänud.

Seltskond koos suunduti uuesti maa alla vangikongide poole. Eesmärk oli ikkagi päästa pr. Sunerand. Kuna Lee oli ennast nähtamatuks teinud liikus tema eespool ja hoiatas meid eespool olevate valvurite eest.

Esimesed kaks valvurit, kes meile ette jäid said kahjuks surma. Tegelikult oli meil soov neid üle kuulata. Meie ka ei saa ju sinna midagi parata, kui nad ühe oda viske peale maha kärvavad...

Sissepääsu vangla tasandile valvas sedapuhku juba rohkem valvureid. Siin oli juba kaks paremini relvastatud/varustatud meest. Enne kui nad liigutada jõudsid oli üks neist surnud ja teine relvitu. Lahing ei jõudnud korralikult alatagi, kui Moren tundis lõikavat valu küljes ja vajus pilkasesse pimedusse...
"What do you mean, the dragon wakes up?"
lorin
Vandersell
 
Postitusi: 5
Asukoht: eesti

PostitusPostitas lorin 16:12 17. Jaan 2005

Moren avas silmad juba tuttavaks saanud peavaluga. See oli juba tuttav valu, ent meenutas eksistentsi. Natuke ümbrust vaadates, sai Moren aru, et ta ei viibi enam kindluse müüride vahel. Moren lamas ja tema vaatele avanes taevas ja puude ladvad. Ennast püsti ajades vaatas ta ringi. Eemal nägi ta oma seiklejaid-kaaslasi, kes olid eemale läinud nii kahest vangist kui ka langenud Morenist.

Plaan valmis hakati seda teostama. Mindi esimesse ettesattuvasse majja ja moodustati seal igaks juhuks varitsus. Pererahvas saadeti pööningule, kuhu maandus ka ülejäänud seltskond. Lee ja beib teesklesid pererahvast – peab ikka neil aru peas olema üks ju neist punapea ja teine kollane. Kes neid ikka usuks. Päris magama ei saanudki jääda. enne seda tuldi maja läbi otsima. Pööningul hakkas sagimine – igaüks vaatas kuhu ta ennast peita saab. Bruno leidis endale kapi, mis oli parasjagu tema suurune. Moren aga astus selle sama kapi taha.

Tulid zentid, tegid kapi lahti, said surma. Nii nagu see peabki olema. Ka Moren sai käe valgeks, kuigi enamuse muidugi sõi Bruno maha.
Viimasest zentist kirvest välja tõmmates tormas Bruno alla, seal oli veel üks valvesse jäetud. Mingil arusaamatul põhjusel, kõik maha löönud jooksis Bruno välja – temast ju võib aru saada, korralikku lahingut pole juba ammu olnud.

Ööpimeduses lahkusime me linnast ja asusime edela poole teele. Seal pidi meie arvates olema Suzail.

Rännak ei möödunud vahejuhtumiteta. Ühel pimedal ööl üritas üks hobuse suurune elukas meilt pr. Suunerandi jälle ära viia. See aga ei õnnestunud. seekord aitas meid hädast välja Moreni sõjahaamer koostöös Lee mõistusega. kahju muidugi, et Brunot siin polnud, oleks alles nalja saanud...
Teel leidsime me hulganisti jälgi, mille suund langes kokku meie omaga. Esimesest ettejuhtuvast külast saime teada, et see on zentide sõjasalk, ca 2000 inimest.

Aega ei tohtinud kaotada, hakkasime hobuseid Cormyri poole surnuks ajama. Zentide maa peal me ei julgenud väga avalikult tegutseda, kuna meie peade eest oli välja pandud kopsakas auhind. Pidime ootama Paladinpojale sõnumi saatmisega kuni Cormyri aladeni.

Sõjaväest saime mööda just enne Tilvertoni, ning seal teavitasime võime. Meile anti hobused ning me ratsutasime veelgi kiiremini Suzaili.
Kodulinna jõudes oli Paladinpojal käed-jalad täis tegevust läheneva ohuga võitlemiseks.

Meid ootas suur autasu pr. Suunerandi tagasi toimetamise eest. Ning uus ülesanne – tuua Krakki kindlusesse lisapalgavägesid Amnist.
Järgmisel hommikul asuti teele...
"What do you mean, the dragon wakes up?"
lorin
Vandersell
 
Postitusi: 5
Asukoht: eesti

PostitusPostitas lorin 17:38 17. Jaan 2005

Enne kui me teele asuda jõudsime vaakus päkade linnaossa Bruno, kes oli ennast läbi zentise pealinnavärava läbi rajjund. Käisime siis preestril külas ning Bruno oligi terve ja meie teekond võis alata.

Teekond Amni pealinna oli pikk, meie arvates pidi see võtma kuni nädal aega. Esimene vahejuhtum leidis aset väikses külakeses, kus me olime ennast puhkama seadnud. Nimelt kõrtsi jõudes tuli Morenile meelde, et tal on ühe loitsu uurimine pooleli. Minnes oma tuppa hakkas Moren seda uuesti läbi töötama ja arendama.
Peale pikka tööd. Lõpuks kui tüdimus võimust võttis, läks Moren alla kõrtsi ja uuris sealset elu-olu.

Igavuse peletamiseks tegi Moren loitsu ja hakkas maagiat kõrtsist otsima. Tähelepanu paelusid ühed saapad, mis olid autahvlil ja suhteliselt räbalad. Uurisin siis nende saabaste päritolu kõrtsmikult ja sain teada, et need olla kuulunud tema vanaisale. Saabastel selline imeline omadus, et see kes neid kannab, liigub kiiremini. Seda vestlust kuulis pealt Lee, kes kohe neid saapaid meile kauplema hakkas.

Saapad said meie valdusesse, vastutasuks pidime me Amni pealinnast tooma kõrtsmikule kaks vankritäit eksootilisi vürtse.

Kuna saapad olid väga halvas seisus proovis Moren nende peal parandamise loitsu, hetk hiljem saapad terved ning nagu uued. Meel hea mindi magama. Uni oli just Moreni üle võimust võtnud, kui Bruno toast välja tormas ning beibe, Lee ja Munkki toa poole jooksis. Selle peale ajas ka Moren ennast püsti ja läks asja lähemalt uurima. Lee paistis pabinas olevat ja mainis, et Munkki on röövitud mingi pool ahvi pool inimeselaadse eluka poolt.

Munkkit me üles ei leidnudki. Otsingutest polnud mingit kasu. Otsustasime, et hommikul liigume edasi!

Järgmise päeva õhtuks jõudsime ‘Madude metsa’. Öösel kordus sama, seekord rööviti Bruno beibe valvekorra ajal. Alesha küll püüdis oma viga parandada ja läks röövijat jälitama. Tulemus oli see, et beib oli peaaegu surnud, meie hobused lõhki kistud ja vanker pilbasteks! Olukord oli halb ja närviline.

Kiiruse saapad olid tõesti head, ainuke halbasi selles, et saapad olid Lee jalas. Kuna Lee oli juba enne kurtnud, et ahnus tema üle võimust võtab, pakkus Moren oma abi. Lee nõustus. Moren hakkas loitsima ja tulemuseks sai Lee endale needuse: kui Lee on omakasupüüdlik – jääb ta magama. Efekt oli hea ja Lee alatasa unine. Midagi tuli sellega ette võtta! Mõeldud, tehtud. Lee sai endale uue needuse: kui ta on omakasupüüdlik, hakkab teda südametunnistus kõvasti vaevama.

Läbi ‘Madude metsa’ liikudes hakkas Morenit vaevama üks teooria. Selleks palus ta Alesha abi. Kuna beib sai hästi madudega läbi, palus Moten tal otsida mitte väga mürgise mao. Alesha leidis sellise mao ja surus siis mao hambad Morenile jalga. Nagu arvata oli osutus teooria õigeks: Moren on immuunne mürgile, vahemalt mingil määral.

Kuna need röövid olid meie seltskonna lõhestanud ja suhteliselt närvi ajanud, pöördus Moren oma jumala poole abipalvega. Saime teada, et röövijad on zentidega seotud ja pidevalt meid jälitavad. Munkki ja Bruno on elus ning metsas. Kutsusime ka Korzaki kohale ja palusime tal meid jälitajatest vabastada. Vastutasuks pidime me ühe lõuna-pool asuva küla muresid leevendama. Nimelt seal käinud hiiglased ja kimbutanud.

Külla jõudes ja magama minnes pani Moren endale peale kaitseloitsud, et kui öösel madinaks läheb, ei pea selle peale aega raiskama. Seekord ärkas Moren maa vappumise peale. Need olid kaks hiiglast.

Niisiis läksid Lee ja Moren vastu kahele suurele hiiglasele. Enne kui hiiglased said suu avada, kukkusid nad Lee mõttejõu abil maha ning Moren tegi neile otsa peale... Väga igav lahing oli! See-eest aga kiire ja korralik.

Hommikul ärgates leidsime me Munkki meie ukse tagant, kes oli just röövijate käest plehku pistnud. Saime nüüd veel teada, et need vist on samad mehed kes meie sõrmuste kadumiseski süüdi on. Selle teadmisega jätkasime oma teekonda...
"What do you mean, the dragon wakes up?"
lorin
Vandersell
 
Postitusi: 5
Asukoht: eesti

PostitusPostitas lorin 13:56 6. Veebr 2005

Seltskond saabus Amni pealinna. Linn oli vägev, kuid selle hiilgus ja vägevus jäid Moreni jaoks keebi kapuutsi varju. Meie seltskond erines täiesti kohalikest. Nii sõduritest kui ka tavakodanikest, kes olid imeliku jumega – midagi elus ja surnu vahepealset.

Rahvamassides endale teed tehes suundus seltskond Seitsme Pistoda kõrtsi, kus me pidime kohtuma Paladinpojaga. Kõrtsi jõudes meie ülemust seal polnud. Võtsime endale toad ja hakkasime Amni kohta infot koguma. Alesha läks turule, Lee läks raamatukokku ning mina Munkkiga jäime kõrtsi. Munkki tegi jälle omi imelikke üminaid, mida ta nimetas mediteerimiseks. Moren alustas enda treeninguga – ilma hingamata rääkimise harjutamist ning loitsude tegemist. Sellest oli isegi natuke kasu. Hääl tuli ja isegi mõned loitsud hakkasid välja tulema. Kuigi paljud ka luhtusid....

Õhtul tuli kõrtsi Paladinpoeg. Ta väitis, et Kormyri Regent on kas zentide meelne või siis nende mõjuvõimu all. Meie järgmiseks ülesandeks olekski siis regenti kas siis kõrvaldamine või asjakohaste zentide elimineerimine.

Veel saime teada, et zentide sõjaretk oli mõeldud Kormyri partiootide kõrvaldamiseks. Palgasõjavägi aga pidi kohale jõudma!

Peale Paladinpoja lahkumist tekkis meil kahtlus, et äkki on Paladinpoeg zentide poolt mõjutatud! Tegime proovi ja rääkisime jumalatega. Tulemus oli ebameeldiv. Regent oli igati oma mõistuse juures ja Kormyri meelne aga see mis puutus Paladinpoega oli ähmane ning segane. Võimalik, et zentid olid Paladinpoja oma võimusesse saanud, ning üritavad meid meelitada Regenti tapma.

Järgmine päev mindi väepealikuga rääkima. Saime ilusti jutule ja suur kauplemine algas. Päev oli ilus ja meie läbirääkimised toimusid kohvikus. Kauplesime tublisti ja küsisime nõu ka Paladinpojalt. Lõpuks jõudsime kokkuleppele. Rahasummad olid muidugi meeletud ja suhteliselt utoopilised aga teha polnud midagi. Pidime sellega leppima. Veel enne kui lõplik sõna oli öeldud tahtsime me näha kui head mehed Amni palgasõjaväes on. Kohe korraldati demonstratsioon. Lauad-toolid lükati kõrvale ning üks sõjapealiku meestest astus ette. Moren oli tema vastaseks. Võideldi nii, et ei löödud relva terava poolega. Sellegi poolest ei läinud kaua aega, kui Moreni vastasel kilp pilbasteks lendas ja võitlus sellega lõppes.

Treening oli meestel hea aga varustus polnud just suurem asi.

Edasi suundusime sõjapealiku kabinetti, kui meid segas üks poisike, kelle sõnad panid sõjapealiku võpatama ja tegid ta väga murelikuks. Selgus, et üks Amni nõukogu liikmetest oli kadunud! Läksime sündmuspaigale ja leidsime, et tõesti mees oli röövitud oma voodist ja minema lohistatud.

Loomulikult pakkusime oma abi. Möödus vähem kui tund ja me seisime ühes sadama kõrtsis toas, kus oli tapetud Amni nõukogu liige. Näha oli, et tapmine teostati mingi tundmatu rituaali käigus. Oli arvata, et teda ei saagi enam ellu äratada.

Peale neid sündmusi kohtusime me Amni nõukoguga. Osad neist kartsid, osad olid vihased. Tegemist oli ikkagi rünnakuga kogu Amni vastu. Peale pikka arutist saime me hoopiski parema lepingu, nimelt saime koostöölepingu.

Töö tehtus suundusime me tagasi Suzaili poole. Olles muidugi muretsenud enne kaks vankritäit vürtse. Veel enne Suzaili jõudmist peatusime me tee peal kõrtsis, kus külaelanikud olevat öösiti trummipõrinat Madude metsast kuulnud. Otsustasime asja lähemalt uurida ja suundusime metsa. Selgus et metsas on kaks suurt orki salka, kes varitsevad siin metsas Amnist tulevat sõjaväge.

Kaks päeva hiljem olid orkid surnud ja nende pealikud meie võimuses. Liikusime edasi Suzaili poole. Peale Madude metsa saime lahti ka kahest vürtse täis vankrist.

Edasine liikumine oli palju kiirem. Suzaili jõudes andsime me orkide pealikud võimude kätte ja läksime minu poole puhkama...
"What do you mean, the dragon wakes up?"
lorin
Vandersell
 
Postitusi: 5
Asukoht: eesti

PostitusPostitas lorin 16:13 7. Veebr 2005

Kuna päev oli ees ja teha polnud midagi otsustasid Lee ja Moren minna ja kinnipüütud orkidelt mithrilist turvis ära võtta ja sellest Morenile turvis sepitseda. Suur oli aga Moreni ja Lee imestus, kui ülekuulamise ruumi astudes leidsid seiklejad eest suure hunniku laipasid... Surnud olid kõik ülekuulajad, aga orke polnud.

Moren ja Lee kutsusid kiiresti ülejäänud seltskonna ka kohale, et arutada mis edasi saab. Samal ajal äratas Moren osad ülekuulajad üles ja küsitles neid. Teada saime ainult seda, et ülekuulamise käigus oli ilmunud ei kuskilt (arvatavasti) ork ja tapnud kõik maha. Teha polnud midagi, mithril oli läinud, ning Moreni tuju sant.

Mõni hetk hiljem oli kohal ka Paladinpoeg. Mainis, et regendiga tuleb midagi kiiresti ette võtta. Järgmiseks päevaks saigi kokku lepitud lõuna regendiga. Samal ajal murdis terve seltskond pead, kas mitte Paladinpoeg ei ole mitte reetur.

Sama päeva õhtul murdis seltskond pead ja ragistas ajusid. Kuidas teada saada, kes on reetur? Lee isegi katsetas Moreni üle kontrolli saamist. Morenile see ei meeldinud... Veel samal päeval tegi Moren oma kehaga suurpuhastuse. Kõigepealt läks prügikasti nahk, siis lihased. Sellele järgnesid siseelundid ja muu tavaar. Mõned tunnid hiljem oli Morenist alles vaid luukere. Samas jäi alles aju – seda oli liiga raske kolbast välja kookida.

Koitis hommik Moren tõmbas endale sidemed ümber. Pole teada kuidas reageeritakse, kui nähakse liikere keset Suzaili ringi tatsamas.

Hommikusöök söödus, puhtad riided seljas suundus seltskond regendi mõisa poole. Vastuvõtt oli soe ja meeldiv. Ebameeldivaks tegid selle visiidi aga uudised, mis tulid regendi suust. Eelmine õhtu kui kogu meie kamp nautis Moreni vanemate külalislahkust, vallutati Krakki kindlus. See uudis oli meile kui välk selgest taevast. Lisaks veel see, et Paladinpoeg on olnud viimasel ajal hajameelne ning ei saatnud meid kohe kindlusesse kui me Suzaili jõudsime.

Asi oli otsustatud. Poolteist tundi hiljem tiirlesime me valgete pilvekestena Krakki kindluse ümber. Zenide sõjavägi oli kindluse arvatavasti vallutanud ja edasi liikunud. Draakonite väed olid mõni miil eemal külas kaitsepositsiooni sisse võtnud.

Kindlust ennast me ei näinud, kuna see oli ümbritsetud maagilisest pimedusest. Morenit see aga ei peatanud, lotis peale ja asja uurima. Tuli välja, et kindlus oli võetud kavalusega. Selle hoov oli täis laipasid. laipadel oli aga kõigil midagi ühist – neil puudusid ajud! Lõpuks leidis Moren veel mingi eluka jälje. Selle mõõt oli pool päkapikku!

Lendasime külla ja otsisime üles väepealiku. Saime teada, et kindlus vallutati tänu pimedusele ja mingile koletisele, kes enamus meestest lihtsalt ära tappis ja ülejäänud kabuhirmus minema põgenesid. Veel mainis pealik, et kui homse päeva jooksul peaksid zentid ründama, siis on draakoni sõjaväega ühel pool. Kaotused olid draakonite poole peal tõesti suured.

Peale mõningat arutelu suundusid Lee ja Moren nähtamatutena lennates zentide sõjaväe pealike ära tooma. Kõige suuremas telgis toimuski zentidel sõjanõukogu. Lee sundis kõik paigale ja Moren keeras ülejäänutel pead küljest. Pead ja sõjaväepealik võeti kaasa. Kahjuks meie lahkumist märgati.

Vaevalt olime me tagasi jõudnud ja vangi küsitlema hakata kui tuli teade, et zentid asusid rünnakule. Tegutsema pidi kiiresti. Lee lendas endale uut ohvrit välja vaatama... Kümmekond minutit hiljem tegi draakonite sõjavägi pettemanöövri ja zentid taganesid ja asusid kaitsepositsioonidele...
"What do you mean, the dragon wakes up?"
lorin
Vandersell
 
Postitusi: 5
Asukoht: eesti

PostitusPostitas lorin 15:46 14. Veebr 2005

Tänu väiksele mõjutamisele olid zentid terve öö kõrgendatud valvsusega. Sedapuhku meie kangelased magasid õndsat und...

Hommikul otsustati minna ja kindluses olev koll maha lüüa. Enne minekut otsustas Moren teha enda kehale viimase lihvi ja palus Leel enda aju välja kookida. Mõeldud-tehtud. Nüüdsest oli Moren täisõiguslik luukere.

Hommikupimeduse varjus mindigi kindluse poole. Jõudnud pimeduseni, süütas Moren jumala abiga ühe toika ja seltskond marssis pimedusse. Tänu toikale oli pimeduses natuke näha. Mitte küll palju, aga ka see oli abiks.

Leidsime lõpuks ka sissepääsu kindlusesse, ning hakkasime seda läbi kammima. Ei läinud kaua aega mööda, kui Moreni jalad hakkasid kiiresti õue sibama. Tegelikult ei saanud Moren üldse aru miks ta õue peab minema. Kahjuks ei kuulanud jalad sõna ja jätkasid oma teekonda.

Õue jõudes viskas millegipärast Moreni käsi minema oksa, millel jumala poolt antud valgus peale paistis. Oks lendas ilusa kaarega ja maandus kindluse müüri lähedal.

Moren aga teadmata miks ta seda teeb suundus tagasi kindlusesse ja alustas teekoda katuse poole. Katusele jõudes pani Moren oma haamri enda kõrvale maha ja võttis kahe käega kilbist kinni. Paar korralikku keerutist ja kolp vuhiseski läbi pimeduse, sama teed pidi järgnes ka haamer...

Mõni hetk hiljem pisteti Morenile kätte teine oks. See oli aga maagiline, igatahes Moren teadis, et see on. Moreni jalad suundusid nüüd kindluse katuse ääre poole. Jõudnud kohale hakkas Moreni suu, või siis see mis sellest järel, ühesõnaga luukere, häält tegema.

“Sõbrad, ma olen siin, katusel!” kostis valjult Moreni hääl. “Mul on käes võlukepike ja ma lähen kohe lendama!” Moreni hääl oli oootust ja lapselikku lusti täis. Millegi pärast Moreni jalad ei liikunud. Mõni hetk hiljem oli kohal Alesha ja üritas loitsida. Selle peale kargas Moreni keha Aleshale kallale, aga tänu maagiale ei prantsatanudki päka ja pool-haldjas väga kõvasti.

Vahepeal oli näha ka Leed, kes hüples ja ronis mööda seinu. Lõpuks pääses ka Alesha Moreni haardest ja jooksis minema. Moren aga seadis oma sammud taas teisele korrusele ja hakkas millegi pärast ühe ruumi ust kinni hoidma.

Kõrvus kostis kõmin, ja ümbrus, mis oli niigi pime vajus veelgi sügavamasse pimedusse. Teinud silmad lahti, suutis Moren jälle taas oma keha ja mõistust kontrollida. Kuna maad oli jälle võtnud pimedus, tekitas Moren valguse kahele Lee poolt antud viskekivikesele.

Saanud väikese ülevaate olukorrast ja sellest, et koll oli Alesha minema viinud, kuulsime me karjet, mis tõenäoliselt tuli alt keldrist. Seltskond suunduski sinna.

Keldrit läbi otsides, leidsime me Alesha surnukeha, millel polnud ei aju ega kolba pealmist osa... Ning mis kõige huvitavam, meid oli keldrisse kinni pandud. Tänu Leele saime me sealt välja ja seadsime sammud tagasi Draakonite laagri poole.

Enne aga veel kui me saime välja pimedusest tõkestas meie teekonda seesama koletis ja me alustasime võitlust. möödunud olid vaid loetud sekundid, kui taaskord vajus Moren pimedusse ja kaotas teadvuse.

Silmad avanud, polnud näha midagi... Taas kord aitas välja jumalik vägi ja järjekordne oksaraag sai jumaliku valguse osaliseks. Ennast natuke ravinud ja pistoda natuke teravamaks teinud, alustas Moren tagasiteed laagri poole. Ning taas kord tõkestas teekonda sama koletis.

Moren asus võitlusesse. Koletis ise nägi väga võigas välja, ta oli tohutult suur. Koletise kaela ja pea vahelt paistis aju. Kolli tohutute lõugade vahelt rippus vastikust tekitav ila. Tohutute käppadega üritas koll tabada Morenit, aga see polnudki nii kerge.

Võitlus käis obadusi sai nii koll kui ka Moren. Lahingu käigus märkas Moren, et koll peale lööke keerab oma pead natuke vasakule ja jätab kaitseta parema poole kaelast. Üks kiire petteliigutus, ning Moren oligi otse koletise kaela juurest. Moren lõi, kostis luude raginat ja ajude pritsmed lendasid laiali. pistoda oli tunginud kaelas asuvasse ajju kuni käepidemeni.

Koletis langes. Pimedus kindluse ümber hakkas tasapisi hajuma. Eemal silmas Moren Munkki kogu.

Munkki terveks ravitud hakkasime Leed otsima. See kollane idioot oli ka peaaegu surma saanud. Aga selleks, et teda oleks raskem leida, oli ta ennast nähtamatuks teinud. Sellegi poolest leidsime me ta üles suurema vaevata. Lee oli nimelt oma valgusega kivikese alles jätnud...

Päeva edenedes oli kindlus jälle Draakonite päralt. Väepealik avaldas meile ka tänu kindluse vallutamise eest. See aga polnud veel kõik. Koletis oli küll maha löödud, aga surnud oli ka Alesha. Lõikasime siis koletisel kõhu lõhki ja otsisime sealt välja Alesha aju ja osa tema kolbast...

Seltskond puhkas hommikuni ja otsustas, et Alesha äratatakse ellu Suzailis. Niikaua võib ta oodata küll....
"What do you mean, the dragon wakes up?"
lorin
Vandersell
 
Postitusi: 5
Asukoht: eesti

PostitusPostitas lorin 16:28 18. Mär 2005

Saabusime Suzaili, Alesha sai ellu äratatud. Arusaamatul kombel ei olnud ta üldsegi mitte rahul sellega. Mõttetu beib, meie tassime tema laipa ja jamame elluäratamisega, aga tänu ei kuskil...

Alesha elus, pidime me midagi Paladinpojaga ette võtma! Läksime siis Regendi juurde ja leppisime kokku õhtusöögis, kus osalevad Paladinpoeg, Regent ja meie. Ruumi kindlustasime me loitsudega nii, et keegi ei saanud meid jälgida ja kõik ruumis viibijad said ainult tõtt rääkida. Vestlus kujunes huvitavaks, kuna Paladinpoeg “kiilus” vahepeal kinni. Nimelt siis, kui tema jutt meie andmetega kokku ei läinud...

Teada me midagi erilist ei saanud. Välja arvatud see, et paladinpojaga on miskit valesti! Üritasime siis teda kinni saada, aga kahjuks kasutult. Paladinpoeg sai minema. Jälgi ajades jõudsime me ühte lähedalasuvasse kõrtsi, kus leidsimegi Paladinpoja surnukeha... Ellu ei õnnestunud meil teda enam äratada.

Nii jäigi seltskond ootama uut ülemust ja uusi ülesandeid.
"What do you mean, the dragon wakes up?"
lorin
Vandersell
 
Postitusi: 5
Asukoht: eesti

PostitusPostitas lorin 16:04 22. Mär 2005

Paladinpoja asemel oli juba uus mees ja jagas käsklusi. Meie esimeseks ülesandeks saigi Paladinpoja mõrvari ülesleidmine... Ifot oli vähe ja pidime tegutsema aimduste alusel. Seltskond ühines Moreni pool selleks, et tulevasi plaane arutada. Seal aga ootasid seltskonda kurvad uudised – nimelt oli Moreni isa röövitud. Peagi said tegelikuks ka meie halvimad kahtlused – Moreni isa röövel oli samas ka Paladinpoja mõrvar.

Loitsude abil saima kätte esialgse suuna, kuhu röövel läinud oli. Kasu aga sellest polnud, kuna näha polnud kedagi. Järgmisel päeval saime teada, et röövel peatus kusagil Cormyri piiri lähedal. Arvatavasti ootas ta meid ja oli meile seal ilusti lõksu üles seadnud.

Jumalate ja loitsude abil leidsime me ühe lagunenud kindluse, mis oli kõvasti ajahambast pureda saanud. Sisenesime kindlusesse – see oli tühi. Otsingud ei andnud ka mingit tulemust. Ainuke asi, mille me leidsime oli tugev rauduks, mis oli päkade poolt ehitatud ja oli välimuselt ka tugev ja võimas. Proovisime ust lahti teha, ei saanud. Peale kõige muu oli uks veel maagiline ka.

Saatsime Munkki Suzaili loitsulehtede järele. Nelja tunni pärast tuligi Munkki 2. ust avava loitsulehega tagasi. Kuna uks oli maagiaga kaitstud, läks esimene loitsuleht raisku. Teisega suutsime selle aga avada.

Ukse taga oli teine uks, mis oli samuti maagiline.

Järjekordne reis Suzaili ja uus loitsuleht oli olemas. Seekord kirjutas Linisdur selle endale raamatusse ja sai sealt seda teha.

Uks avanes, selle taga oli pimedus. Ruumi teises otsas leidsime me minu isa. Ta oli kinni seotud ja juba vägagi näljane. Moren sidus isa lahti ja hakas juba kojumineku loitsu tegema, kui ruumi lagi sisse varises ja kogu ruum täitus veega.

Kõik hakkasid rabeledes üles ujuma. Ainuke kes asja rahulikult võttis oli Moren, kuna teda ei saa uputada sest Moren on juba ammu surnud!

Moreni kojumineku loits oli nässus, tuli minna suunas, kuhu oli rännanud kogu õhk ruumist. Moren hakkas endalt full plate’i seljast võtma, et oleks parem uhuda. Rüü seljast võetud, loitsis Moren veel mõned ujuvad elukad kes läksid kaaslastele appi.

Sellele vaatamata oli tulemus see, et Moreni isa ja Linisdur olid surnud ja Munkki koomas. Päeva lõpuks jõudsime me Suzaili. Veel samal õhtul äratati Moreni isa ja Linisdur. Osa raha saime me draakonite käest. Munkkiga olid aga lood kehvad. Ta oli elus, aga teadvuseta. Vahel oli küll plaan ta ära tappa ja üles äratada, et saaks kiiremini tegutseda, aga see oli liiga vulgaarne ja kulukas.

Järgmine päev küsis Moren jumala käest nõu ja seltskond uuris kus on Moreni isa röövija. Saime teada, et ta liikus Suzaili poole ja pidi sinna saabuma järgmisel päeval. Sellegi poolest läksid Moren ja Linisdur asja lähemalt uurima. Umbes tunni lennu kaugusel Suzailist märkasidki Moren ja Linisdur röövijat.

Otsustati korraldada varitsus. Häda aga selles, et röövija pääses minema ja Moren ning Linisdur pidid tühjade kätega tagasi linna naasema. Seal aga ootas neid ees vägagi vihane Alesha...
"What do you mean, the dragon wakes up?"
lorin
Vandersell
 
Postitusi: 5
Asukoht: eesti

PostitusPostitas lorin 11:05 23. Apr 2005

Paladinpoja mõrvar oli kadunud ja otsingud ei andnud mingeid tulemusi. Ei aitanud meid Moradin ega punapea tantsimine ümber veeloikude. Nägemused tuhmusid kiiresti ja otsingud ei kandnud vilja.

Järgmine hommik üritasime seda lühikest hetke ära kasutada tahtsime olemasolevat pilti garnisonis näidata. Sinna jõudes oli seal väike segadus. Kõrvu kostsid (Moren lihtsalt kuulis) ärevad hääled ning levisid jutud, et zentidel on tuld purskav draakon. Garnisons oli üks vennike, kes nägi välja nagu oleks ta läbi käinud kõik linna rentslid, rehepeksumasina ja tagatipuks kuningliku köögi ahju väljudes otsapidi korstnast. Pilt oli kole, aga seesama mees väitis, et oli oma silmaga lohet näinud.

Asjalood olid halvad. Meile anti kohe uus ülesanne – otsida üles lilla lohe. See kust või kuidas me seda teeme ei huvitanud kedagi. Ainuke mis meile õeldi oli, et lisainfot saame me raamatukogust.

Veel enne kui me suundusime raamatukokku näitasime garnisonis patrullidele märvari pilti. Üks sealolevatest sõdurites tundis ära koha kus mõrvar viibis. Sinna jõudsime me mõne minutiga, paraku oli aga röövel juba lahkunud. Otsisime küll läbi röövli ööbimispaiga, kuid see ei andnud eriti tulemusi. Olukord oli täpselt sama kust me ka alustasime. Me ei teadnus kus ta on ja ei teadnud kut teda otsida. Pikalt mõtlemata suundus seltskond raamatukokku. Otsima infot kust oleks võimalik leida lohet.

Õhtu hakkas kätte jõudma, seltskond oli uppumas raamatumägede alla kus oli vähegi räägitud lohest. Seltskond suundus Moreni poole. Moren ise aga läks kõrtsi kus teatavasti mõrvar ennast varjas.

Kohale jõudes võttis Moren ilusti istet teada saades, et mõrvar pole tagasi tulnud tellis Moren õlut. Selleks, et asi reaalsena näiks valas Moren vahetevahel õlut lillepotti ja hiljem teeskles, et jõi seda. Õhti veeres öösse ja midagi ei juhtunud. Varsti tegi Moren silmad lahti ja avastas, et on hoopis kodus. Imelik. Kuidas sai Morenil pilt eest minna?

Samal hommikul kui Moren pildile tuli avas ka Munkki silmad. Munkkile tehti lühikokkuvõte ajast mil ta puhkusel oli.

Kuna lohe leidmine oli kõige tähtsam sellel hetkel, asus seltskond Alesha juhtimisel suurima metsa poole. Seal hakkas punapea jälle mingeid imelikke hüppeid tegema. Moreni arvates ta tantsis, aga sellise tantsu eest ei annaks isegi vasktükki! Peale kargamise tuli Alesha välja avaldusega, et ta ei leidnud mingit jälge lohest, aga ta sai teada, et metsaga on miskit lahti.

Kuna tantsimine ei aitanud, hakkas Alesha loomi, taimi küsitlema. Hetk hiljem oli Alesha täis tahtmist kõik orkid siit metsast minema ajada (loe. Maha lüüa). Morenile see mõte meeldis, ammu pole korralikku löömat olnud.

Kuna mets oli suur, siis orke oli raske leida. Üks laager aga õnnestus meil siiski avastada. Hetk hiljem oli laagris alles vaid üks elus ja poolvigane ork. Kahjuks ei oskanud ta aga trummi mängida ja me ei saanudki teada kus on veel mõni laager.

Päev oli korda läinud ja seltskond liikus edasi. Maandusime järdmises suures metsas. Alesha oli endale juba puu valmis vaadanud kui äkki kuulsime me samme. Varsti ilmus metsarajale üks mehike, kes andis meile mingi pistoda ja suunas ühe kivi juurde, kus pidi olema kirjas mingit infot lilla draakoni kohta.

Koha leidsimeme ilusti üles. Väike mure oli aga see, et seda kohta valvasid zentid, või olid nad seal lihtsalt laagrisse jäänud.

Nagu arvatagi võis algas lahing...
"What do you mean, the dragon wakes up?"
lorin
Vandersell
 
Postitusi: 5
Asukoht: eesti


Mine Mängukroonikad

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


© Dragon.ee | E-post: dragon@dragon.ee | HTML'i kontroll
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
phpbb.ee 3.0.6