Silme ees keerleb. Kiiresti. Kõrvus kostavad naiste karjed ja laste kisa, kõik jooksevad. Silme ees hakkab kõik aeglustuma ja karjed muutuvad sõnadeks. Moren leiab ennast külast, mida on haaranud kaos. Tuleb välja, et Moren on kogu selle keerise keskel. Morenile hakkab meenuma kus ta on ma miks ta siin on. Enda ümber ringi vaadates märkab Moren, et ta seisab keset küla. Külaelanikud sebivad ringi ja üritavad kustutada tulekahju. ’Ega siis midagi’ mõtleb Moren ja läks appi üritades rahvamassi koordineeritult tööle panna. Tänu oma välimusele ja liidrioskustele ei hakanud keegi temaga vaidlema ja külaelanikud aitasid hea meelega. Kui oli näha, et maistest jõududest ei piisa, tuli paluda ka vägevat Morodini appi loodusjõududega toime tulemiseks. Mõned hetked hiljem hakkaski vihma sadama ja üritus oligi korda läinud. Kõik olid rõõmsad, väljaarvatud pere, kelle maja maha põles.
Tulekahju polnud aga meie kõige suurem mure. Probleemiks olid ka külaelanikud, kes olid muudetud libahuntideks. Nii läkski Moren ravitseja jutule ja peale lühikest jutuajamist sööstiski ravitseja Suzaili poole. Maha jäi meie seltskond, keda ootas ees pidulik söömaaeg.
Ravitseja saabus Suzailist kiiresti, liiga kiiresti. Moren arvas, kui ta ravitsejat veel näeb, siis küsib kindlasti kuidas saab nii kiiresti rännata niivõrd suurtel vahemaadel.
Tagasi jõudes oli tal kaasas veel 4 ravitsejat.
Küla päästetud alustas meie seltskond tagasiteed Suzaili, kus mind ootas minu perekond, gutshaker ja õlu. Suzail oli ilus nagu alati. Aga aega pole raisata. Oma teenistuse saime proua Sunerandilt ilusti kätte ja isegi rohkem kui alguses kokku oli lepitud. Tänu heale esinemisele ja veelgi paremale mainele usaldas proua Sunerand meid nii palju et usaldas meile olulise ülesande. Me pidime proua Sunerandile kleidi tooma ja selle kõrvalt väikse kastikese ühte Sembia linnakesse toimetama ning toimetama selle kastikese Sunerandide perekonna laevale. Enne lahkumist luges proua Sunerand meile veel sõnad peale – kast ei tohi sattuda võõrastesse kätesse. Hmm, see kastike on vist oluline!
Asusime asju ajama, et uus ja põnev rännak ette võtta. Kuna meie seltskonnast lahkus üks seikleja siis tuli ta asendada. Asemele tuli inimene. Kleenuke, kitsas – ei paista sõdalase moodi. Kui sõdalane ei ole ja tahad päkapikkudele muljet avaldada, siis pead gutshakerit jooma. Johann ei suutnud seda.
Kuna pidin natuke oma perega suhtlema ja tulevastele seiklejatele reisimuljeid rääkima, tegutsesid Munkki ja Johann natuke omal käel. Tulemuseks oli üks laip, mida tuli elustada. Morenile see ei meeldinud.
Moreni tervislik olukord ikka ei parane ja ei Moradini preestrid ega keegi teine polnud kuulnud minu tõvest.
Suzailis ootas Morenit aga veel üks hea uudis. Tema õpetaja ja hea tuttav andis talle full plate’i mille sepp lubas järgmiseks päevaks parajaks teha.
Lähenes rännaku päev ja vaata imet, me saime veel ühe reisikaaslase. Ta oli küll kuidagi imelik ja kollane ja pidevalt rääkis mingisugustest lepingutest. Aga see-eest ta tantsis hästi. Veel paremini tule neil see välja koos Munkkiga.
Selleks, et tõsta seltskonna kiirust otsustati osta vanker ja hobused. Mõeldud-tehtud. Vähemalt jala ei pea me enam käima. Munkkil muidugi ükskõik tema on niigi kerge ja kiire jalaga meil. Samal päeval kui me Suzailist lahkusime pidi ka Bruenor lahkuma.
Suzaili piiril kohtasime me proua Sunerandi teenrit, kes soovitas meile lühemat teed Sembia poole. Nagu me ise seda ei teadnud!
Algas sõit Sembia piiri poole, kus meid pidi ootama kontaktisik, kelleks osutus musta nahaga neeger, kes meile juba samal hetkel mil me teda nägime, käki kokku keeras. Nimelt jälitati teda ja tänu sellele, et ta meiega kokku sai, hakati ka meid taga ajama.
Otsustasime minna Sembiasse põhjapoolt. Selleks pidime minema ringiga ümber soo. See neeger Thal tõi meile ikkagi õnnetuse kaela. Esimesel ööl kohe kimbutas meid mingi imelik loom keda ma pole kunagi varem näinud. Vaevalt suutsime põgeneda. Järgmisel ööl tõi neeger meile suurema õnnetuse kaela ja me ei jõudnud põgeneda…
Nagu alati seiklejate seltskonnas üritab igaüks päästa oma nahka. Kui ma veendusin selles, et ma ei suuda selle koletise eest põgeneda, hakkasin talle vastu. Kõigepealt proovisin teda peatada või nõrgendada Kõrgema Väe abil. Kuna see ei õnnestunud tuli appi võtta toores jõud.
Kuna neeger oli meile selle jama kokku keeranud siis tuli ta seda ka lahendama. Teistest oli abi vähem – kes seisis, kes jooksis. Aga Thaliga kahasse me selle loomakese maha lõime.
Rännakul saime kokku veel kokku Munkki tuttavate goblinitega, kes ennast raha eest turvameesteks pakkusid. Meie muidugi keeldusime, kuna nendest pole ju võitlejaid…
Mägedest laskunud jäi meile tee peale üks külake. Paraku oli aga jälle mängus neegri halb aura ja seda küla sõna otseses mõttes puistas hiiglane. Hiiglane paistis tark – meiega võitlema ta ei tulnud, aga Johanni ta ikkagi vigastas. Sellegi poolest tundus ta rahumeelne vennike ja tahtis ainult natuke raha. Nii me talle siis küla pealt natuke korjasimegi. Ning hiiglane läks oma teed edasi. Seda tegime ka meie.
Meie tee peale jäi veel linnake kus me teatasime võimudele hiiglasest ning meie rännak jätkus.
Nii kui me olime linnast välja jõudnud avaldas end taas kord neegri aura, mis oli meile tee peale risti tekitanud takistuse. Kui me läksime sellest mööda hakkas see meid jälitama eesotsas musta riietatud kulleriga. Proovisime jälle kavalust ja läksime talli magama. Mehed mustas olid kavalamad – nad panid talli põlema. Nendega oli tükk tegemist aga jagu me nendest saime. Saak oli hea, aga varustus põles ära.
Kahjuks aga olid need mehed mustas tapnud ka talurahva. Sinna me ei saanud kahjuks midagi parata.
Otsustasime eemal laagrisse jääda.
Seekord näitas neegri aura ennast teisest küljest hommikupoole jalutas meie laagripaika Andy. Temaga on ennegi nalja saanud. Kahju et Brunot siin ei ole, oleks mida meenutada vähemalt.
No nii, sõnusingi ära, kohe peale seda kohtusime me kahe trolliga kes meist hakkliha teha tahtsid. Tänu Morodinile ja kõikide pingutustele saime me trollidest jagu. Munkkist muidugi kasu polnud. Nagu alati – iga natukese aja tagant pidi teda turgutama.
Vähemalt siit ma sain oma varusid täiendada. Kotti ilmus pudelitäis trolliverd! Kahju, et selle mitmepealise olevuse veri, kolp ja küünised ära põlesid. Kõik on selle neegri süü!
Järgmises linnas andsime röövlid üle võimudele. Mille peale taheti nad kohe üles puua! See tundus kuidagi imelik, enne peaks ju röövlid üle kuulama ja nende süü tõestama. Pealegi peavad nad oma süüd kahetsema.
Mõne päevaga jõudsime me sadamalinna, Sunerandide perekonna laeva leidsime me suuremate raskusteta üles. Kapten oli imelik ja tal oli habe halvasti hoolitsetud. Inimesed vist ei oskagi habeme eest hoolitseda. Pealegi pole kellelgi nii ilusat habet kui päkapikkudel. Lausa õudne on mõelda, et inimesed ja teised olevused saavad kummardada jumalat kellel pole habet!
Veendusime, et kapten on ikkagi õige inimene kelle kätte karbike toimetada.
Karbike üle antud heiskas laev purjed ja asus teadmata suunas teele. Meie aga asusime lähima kõrtsi poole teele.
Meie Sembias olemise kõige suuremaks veaks oli Sembia pealinnas kõige uhkemas kõrtsis ööbimine. Selle raha eest oleks saanud kirikule nii mõndagi soetada.
Kõrts aga oli uhke ja söök korralik, aga voodid olid mõttetult suured ja ülalpidamine LIIGA kallis. Ma tean, kõik on selle neegri süü. Ei tea mis veel tagasiteel juhtuma hakkab?
Minu ootustele vastupidiselt möödus tagasitee rahulikult. Enne Sembiast lahkumist võtsime kaasa ühest linnast kleidi proua Sunerandile. Selle kleidi me talle kätte ka toimetasime.
Suzaili jõudes oli näha – midagi on juhtunud. Proua Sunerandi käest saime teada, et regenti rünnati, aga õnneks ei saanud regent surma. Ei tea kas see neegri aura ei tahagi maha rahuneda?
Linn oli muutunud – kõik näis olevat kuidagi närviline….