Cormyri Teenistuses: Bruenor Orki (ja kõige muu) tapja lugu

[Pool]

Payli mäng, Forgotten Realms
Bruenor Orkitapja juhtumused.

Bruenor on üks vinge päkapikk. Väga vinge, isegi päkapikkude mõõdupuu järgi. Aga noor alles. Nii 46 aasta kanti. Peale selle, et ta üks vinge päkapikk on, peab ta lugu ka päkapikkude traditsioonidest - oskab sepistada, orienteerub suurepäraselt maa-alustes käikudes-koobastes, joob 3 inimest vaevata laua alla, kui orke-goblineid või muud taolist näeb, haarab oma suure kirve ja tormab päid napsama. Ja kui vähegi võimalik, aitab oma sõpru (eriti neid, kes on päkapikud). Bruenor on alati abivalmis, eriti kui tuleb millegi (õigemini kellegi) kallal kirvega nokitseda. Kuna ta ise on üpriski tugev, austab ta ka teisi, kes hästi võidelda oskavad ja teiste kaitseks välja astuda julgevad. Selliseid, kes võitluses kaasa lüüa ei suuda, ta eriti ei respekteeri. Kuid kui neil mingeid kasulikke oskusi on, siis ta eriti vastu ei ole, et nad gruppi võtta. Siia kategooriasse kuulub näiteks Munkki-Dunkki, kes enamasti vastase lähedusse sattudes pikali lüüakse, kuid jookseb kiiremini kui ammunool (no mitte päris, aga väga lähedale).

Füüsiliselt võib Bruenorit iseloomustada järgnevalt: mustade juuste ja habemega (mis on enamasti turvise all peidus, et viga ei saaks) 4'1 jalga pikk ja 140 naela kaaluv päkapikk (meessoost, et kui aru pole saada). Kannab hetkel turvisena kürassi ning veel paari metallist kaitseosa, relvana eelistab kasutada kahekäekirvest, mille sõber Moren hiljuti maagiliseks loitsis, kuid kui vaja, kasutab ka kilpi ja sõjanuia. Kusagil vankris on erilisteks juhtumiteks kaasas suur vibu, kuid lennutamiseks on tal kaasas traditsioonilised päkapikkude kaugvõitluseks kasutatavad pisihaamrid. Välimusest veel niipalju, et Bruenor näeb oma lihasmassiga ikka tõesti kapp välja, et paistab isegi päkapikkude hulgas silma.

Niisiis, et miks Bruenor oma klanni juurest, kes elab Cormyri pinnal Tormimägedes, lahkus ja mööda Cormyri ringi sibab ja inimeste asjusse sekkub? No eks juba tema vanaisa ütles (ning uskuge, nende 46 noorusaasta jooksul, mis Bruenor kodus veetis, jõudis vanaisa nii mõndagi öelda), et selleks, et sinu kodu turvaline oleks, peab su naabritel elu rahulik olema. Aga teadagi Cormyris olla praegu (1272-73 DR) lood sitad - kunn sai mingi punase sisalikuga võideldes otsa ja kogu maa on orke-goblineid täis.

Bruenorit poleks see vast suurt kottinud, kuid et ta tahtis klanni battleragerite gruppi astuda, siis juhtus, et hakkas kottima. Nimelt battleragerite liider arvas, et Bruenor ole veel liiga pehme, et liituda - nii rohkem padja kui kivi moodi, ning peaks minema rändama ja värsket õhku nuusutama. Bruenor küll ole rahuliku meelega (enda arust), kuid selline solvang ikka ajab vihale. Üritanud siis liidrile äsada. Kui Bruenor uuesti pildi ette sai, uskus ise kah juba, et tuleb ikka minna ja väljaspool klanni värsket õhku nuusutada. Niisiis tõmmas endale selga oma nahkturvise ja haaras kaasa oma kirve (see kirves sai hiljem maha müüdud ja uus asemele ostetud) ning pani pealinna poole ajama.

Jõudnud linna, avastas Bruenor, et lood on kurvad - ta veel noor päkapikk ning polnud jõudnud ega viitsinud lugemist-kirjutamist ära õppida. Seega ta siis seisis seal linnaväljakul ja vahtis murelikul ilmel kuulutuste tulpa, kuni....(Siit peaks järgnema jutustused Bruenori varasematest seiklustest, ehk kuidas ta seiklejate gildi liikmeks astus ning liitus grupiga, mis sisaldas kääbik Wunderkindi, inetu lõustaga inimest Munkki-Dunkki ja haldjat, kelle keeruline nimi Bruenorile pähe ei jäänud. Grupiga liitusid aeg-ajalt ka muud tegelased, kuid need kas kadusid ära või leidsid oma otsa. Oma otsa leidnute hulgast on vaid Moren (kes muide ilu poolest kuulub Munkkiga samasse kategooriasse) ja Munkki tee tagasi elavate hulka leidnud. Esimesed seiklused pole kahjuks enam kusagile jäädvustatud, sest Bruenor sel ajal veel päevikut ei pidanud ning ka Jergal, taevane kirjutaja, pidas targemaks hiljem Bruenori "tungival" palvel need seiklused oma kroonikast kustutada. Märksõnadeks nende seikluste puhul olid vast goblinid, orkid, Bane'i preestrid ja torni otsast laiaks kukkuv haldjas)

...ühel päeval palus üks Cormyri aadliproua seiklejatel uurida imelikke juhtumisi tema maadel asuvas külas. Sinna suundunud, avastasid nad, et sealkandis tegutsevad libahundid. Nendega oli hulka tegemist, ent see jääb samuti ajaloo jaoks kadunuks kuni selle hetkeni, kustmaalt Jergal sai Bruenori "OK" jutustamiseks. Hiljem jutustab lugu autentsemast ja objektiivsemast vaatevinklist Bruenor ise.

Väljavõte Jergali kroonikast:
"Pärast võidukat lahingut libahuntide ja orki-shamaani vastu, kui lohisti valmis ning elanud ja elavad eluloomad peale laaditud, asub Bruenor külla tagasi minema. Vantsib rasket koormat lohistades ning mõtleb:"Kuradi kirbukotid sellised....algul anna tappa ja pärast lohista kah veel. Noh, õnneks küla lähedal, veab vabalt ära." Ning jõuabki varsti Bruenor külla tagasi. Kohe kargab ligi ka nõgi ja verega koos Moren, kes üritab päästa mis päästa annab.

Paistab, et küla on veel alles, kuid suur tuleleek, mis ennem maja oli, annab lootust, et nii asjad kauaks ei jää. Ning juba ongi näha, kuidas Moreni inetu lõust rahva seas ringi vantsib ja rahvast ritta ajab, et kustutustööd efektiivsemalt läbi viia. Munkki kimab niisama sihitult rahva seas siia-sinna ning Rhian on arvatavasti kusagil ikka veel kinni seotud, kuna ta libahundilt hammustada sai.

Kustutustööd lähevad nadilt kuni ühtäkki heast peast taevast vihma tulema hakkab, mis tule ära kustutab ja kõigil olemise ebamugavaks teeb. Bruenor, kes end mõnusasti tule ääres soojendanud oli vannub endamisi ning kui Moren ta kokku lapitud saab (Bruenor oli võitluses libahuntidega veidi räsida saanud) ja haavad huntidega võitlusest enam niipalju tüli ei tee, otsustab lakale magama ronida.

Järgmised päevad mööduvad rahulikult, ning Lathlanderi preester Thal jõuab kah abivägedega tagasi. Libahuntide probleem paistab lahendatud olevat. Seejärel otsustavad kõik, et mis siin ikka passida, et lähme parem Suzaili tagasi. Ning nii tehtaksegi...

Suzail on kah täitsa alles veel, kui tagasi jõutakse. Linnas aetakse igasugu vajalikke asjatoimetusi, nagu näiteks saadakse kätte töötasu, uuritakse võluri käest uudiseid, makstakse gildile raha ning otsitakse uus tööots. Kuna arvatavasti seisab ees pikem retk, siis otsustatakse osta hobused ja vankrid. Samas uuritakse ka selle imelise hobuse kohta teavet, mis neid sõrmustele lähemale peaks viima. Võetakse uus mees punti ning kui sellelt Gutshakeri mõjud taanduma hakkavad, ollakse valmis uue tööga tegelema hakkama - reis Sembia pealinna.

[Pool]

[Pool]

[Pool]

Ja sõitsimegi siis linnast välja. Olime vaevalt väravatest väljas kui mingi inimene meile järele kappas. Ütles et tema nimi on "Lii". Imelik nimi, nagu tüüp isegi, mõtles Bruenor, kuid Moren ütles et pole eriti viga tal midagi. Tüüp oli nimelt üle kere kollane. Sõit edasi möödus kahjuks ilma igasuguste vahejuhtumiteta ja õhtuks jõudsime ühe tee ääres asuva kõrtsini, kus õhtust sõime ja öömajale jäime. Moren plaanis ka toale mingit värki thea, näiteks akna ette midagi olisevat upitada, et keegi vaikselt varastama ei saaks tulla, kuid midagi tarka välja mõelda ei suutnudki. Öösel ajas mingi imelik ragistamine Bruenori üles. Kostis nagu murraks keegi puid pooleks. Nähes, et ka "Lii" pimeduses silmi kõõritab, otsustas Bruenor, et ajab ülejäänud tüübid kah üles. Pakkus siis, et läheks Moreniga uurima. Aga läksime siis ikka täies koosseisus. Kõrtsist lahkusime läbi akna, sest uks oli lukus ja ei viitsind muud rahvast üles ajada. Aga metsa jõudes leidsime eest ainult ühe suure ja tiheda udupilve, milles vahel mingid roosad elukad ringi hõljusid. Moren ja Bruenor astusid vapralt udusse uurima, et mis värk on. Aga nii 100 meetrit mindud, tekkis äkki väsimus ja mõte, et istuks puhkama ja hingaks värsket metsaõhku. Tuju oli igatahes väga hea ning paar sõõmu gutshakerit tegi olemise veelgi paremaks. Veidi aja pärast uimerdas ka "Lii" kohale. Aga kui piisavalt istutud sai, hakkas väga igav. Ja siis mindi kõrtsi tagasi magama, sest arvati et homne päev tuleb kõvasti rassimist.

Järgmine päev jõuti Kotkakülla, see olla see küla kus Aramori (ehk siis tüübi, kes meile inffi võlga jäi) mõis asuvat. Ja oligi seal järve ääres üks müüriga ümbritsetud mõisahoone. Sõitsime selle juurde ja "Lii" käis küsimas, kas peremees kohal. Öeldi talle, et ei, näed seal järvel paadiga lahkub parajasti. Ja loll ei saandki aru, et talle valetati. Tuli lihtsalt tagasi ja rääkis, mis kuulis. Selle peale Bruenor pakkus, et tema Moreniga võiks minna ja mõisa üle vaadata sel ajal kui teised paadile järgnevad. "Lii" aga pakkus, et pigem võiks vastupidi teha. Ja nii oligi, et päkapikud panid aerupaadiga üle järve sel ajal kui teised mõisa külastama läksid.

Päkapikud sõitsid vahetuses öö läbi ja jõudsid hommikuks järve teisele kaldale. Seal oli üks paadisadamaga külake, ning külaelanike käest küsides jõuti selle omanikuni. See oli Aramori mõisa ülemteener, kes oli paadiga turule tulnud, üksinda. Bruenor oli väga pettunud. Leppis siis teenriga kokku, et saavad viimase purjekal küüti tagasi, et ei peaks jälle öö läbi sõudma. Siis otsis Moreni üles ja suundusid koos paadisillale. Sõit tagasi käis suhteliselt kiiresti. Paadisillal ootasid päkapikke "Lii" ja Munkki, kes olid vahepeal mõisa külastanud, ning jutu järgi seal kinni peetud ja kui nad öösel välja murdsid ja Aramorini jõudsid, andis viimane neile haledalt tappa. Kusjuures reisikaaslane Thal kadus jäljetult.

Otsustati siis, et tõmmatakse Lillade Draakonite ürbid pääle ja minnakse mõisa uurima. Aga veel enne väravateni jõudmist hakkasid müüril asuvad valvurid meid vibudest laskma. Selle peale Bruenor ja Moren algatasid tormijooksu väravale. Paistis, et Munkki püsis neil sabas ja keksis noolte eest kõrvale ning "Lii" sebis põõsast-põõsani, üritades märkamatuks jääda. Jõudnud väravani hakkasid päkapikud usinalt värava vastu jooksma. Algul ei paistnud tegevus mõju andvat, siis aga hakkas raksakaid kostuma ning siis murdus väravaid lukus hoidev riiv, ning sees nad olidki. Selgus et peale vibumeeste müüril oli ka siseõuel väike kamp tüüpe, kes arvasid, et nad võiksid kahest päkapikust jagu saada. Kuus meest nimelt täies turvises kilpide ja mõõkadega. Järgneva madina käigus valati korralikut vastastel verd ning ka Bruenor ise sai korralikult tappa, kuid siiski olid kaotajateks valvurid, kes viimseni maha löödi. Samal ajal olid ka Munkki ja "Lii" üritanud vibumehi rünnata, aga olles eelnevalt Aramori käest peksa saanud, polnud nende võitlusvaim tasemel, ning nad pagesid kui vibumehed neile tähelepanu pöörama hakkasid. Egas nad vist niisama kah korralikult lüüa ei osanud, arvas Bruenor. Igatahes selleks ajaks, kui "Lii" ja Munkki hakkasid raskustesse sattuma, olid Moren ja Bruenor õuel lõpetanud ja ruttasid mööda treppi müürile kaaslastele appi. Kui päkapikud kohale jõudsid pidasid vibumehed targemaks jalga lasta, mõned lausa hüppasid müürilt alla. Moren ja Bruenor lasid veel kumbki ühe vibunoole neile järgi. Bruenor tabas oma noolega üht, kuid ära too ei surnud, ning Moren lasi kahjuks mööda. Seega oli lahing mõisaõuel lõppenud ja otsustati veidi nõu pidada enne kui mõisa siseneti.

[Pool]

[Pool]

[Pool]

Puhkasime end Moreni pool välja - meil seal nagu oma toad juba. Ongi hea, muidu kõrtsis ööbimine läheks kole kalliks maksma. Hommikul pidasime siis sõjanõu, et mis edasi ette võtta. Munkki pakkus välja, et läheb ja vaatab Sunerandi häärberis ringi, äkki leiab mõne kasuliku niidiotsa, millest kinni hakata. Me Moreniga olime nõus. Lee muide, kollanägu, viilis jälle tööst kõrvale, väites, et tema rahval või kloostril või misiganes on suur püha, ning tema peab paar päeva oma kannikatel istuma ja tühja pilguga enda ette jõllitama. No on
ikka inimesed vahel imelikud.

Kui Munkki oli teele asunud, otsustasime, et Moren proovib oma uut oskust relvi loitsida.Meil ju suur äriplaan sellega seoses, ning pealegi pole enne Munkki tagasitulekut niikuinii miskit teha.Et Moren seda minu kirve peal katsetada tahtis, siis ma tegin talle materjalide väärtuse suuruse makse. Ja läks poole odavamalt, kui kellelgi teisel oleks lasknud teha. Moren ikka hea sõber. No eks mina kah ikka omadele teen ju tasuta. Seeaeg kui Moren altari juures tegutses ja Munkki jäljekütti mängis, ei oldki mul muud teha kui kõrtsikoopas aega parajaks teha.

Jõudsin parasjagu neljanda õlleni kui Munkki tagasi jõudis. Oli ta leidnud, et aknalaual olla mudajälg ja veel oli ta leidnud ühe rahakukru. Selles kõlises paar münti ja peale oli tikitud ka üks sümbol. Ei mina ega Munkki tundnud, kust mündid pärit võiks olla või kellele sümbol kuuluda, sestap otsustasin baaripidaja käest järele uurida. Ja tema oskas meile öelda, et need olla enamuses Sembias vermitud, ainult üks olla kusagilt kaugemalt idast.Aga sümbol oli talle võõras. Egas miskit, seegi ole kasulik info.

Arvasime siis, et läheme ja palume Draakonite kasarmust ühe eksperdi jälgi otsima, samuti ülemus Paladinipoeg olla maininud, et meie kolu hulgast olla miski ese hirmsat viisi ulgunud vahetevahel. Panime siis kasarmu poole ajama ning saime seal ka Paladinipoja endaga kokku. Tal oli veel meile uudis, et ühest Kotkakülast olla talle külavanem kirja saatnud, et kohalik aadlik-maahärra olla kaduma läinud, kogu maja olla tühi. Me siis selgitasime, et too vampiir - Aramor, oligi see vant. Seepeale pakkus Paladinipoeg, et teeks Regendile ettepaneku maad meile omistada. Selle jutu kõla meile meeldis, ent ütlesime, et tahame järele mõelda. Ajasime siis seal oma asjatoimetused ära ja asusime taas Sunerandi häärberi poole teele. Munkki oli meie koera kah kaasa vedanud. Oligi vaja, et too end liigutaks, muidu on end liiga paksuks vitsutanud.

Häärberist alustasime siis jälgede ajamist, mis viisid proua toast katusele, sealt läbi viie elamu aia, läbi poole linna ning lõpuks kadusid nad linnamüüri ääres. Seal oli jokk. Ei osanud sealt enam kuhugi minna, sest me otsisime küll pikalt nii müüri pealt kui tagant ja mujalt, ent jälgi kätte ei saanud. Ei aidanud seejuures ei rajaleidja oskused ega koera nina. Ma veel käisin väravapostidel vahte küsitlemas ja majaelanikke üle kuulamas, kelle aedadest läbi käidud sai, aga midagi kasulikku me teada ei saanud.

Eks siis proovisime maagiat. Algul pöördusime päkapiku-preestri poole ja pärast maagi poole, ent kumbki ei osanud miskit öelda - segavad loitsud takistavat nende katseid, ent soovitavad ida poolt otsida. Kuram,ei meeldi mulle vastased, kes maagiat kasutavad, ajab nii vihale, et...Moren ise kah üritas Ülemuselt nõu saada, aga juu siis oli järjekord liiga pikk.


Siis veel üritasin ma Seiklejate Gildist uurimas käia, et ega sealne mees tea, millega tegemist on selle sümboli näol, mis kukrule tikitud oli. Seal nagu eriti ei tahetud abiks olla, kuna ma end gildist välja kirjutasin. Einohh, läksin siis tagasi ja saatsin Munkki, kes endiselt gildi liige oli. Temale öeldi küll, et vist mingi Westgate'i gildi sümbol olla sarnane. Kuram, järgmine kord selline jant on vean ta ise kartsa - korrakaitsjaid tuleb ikka igal võimalusel aidata. Peale seda ei osanud linnas enam midagist teha, jäi üle vaid Kotkakülast läbi põrutada ja siis ida poole rännata. Paladinipoeg mainis kah, et seal ida pool olla kaks küla ära raadatud, et kui meil juba sinnapoole minek, siis võiks uurida, mis jant on.

Panimegi siis vankriga veerema. Teel proovis Moren üht uut õpitud palvet, mis manas välja ühe Moradini saadiku. Sellega oli võimalik teeneid vahetada. Moren palus uurida, et mis jant selle haigusega on, mis ta külge on saanud. Saadik lubas uurida, k ui me nõustume Ham'i nimelise küla päkapikke aidata, keda üks hiiglane kimbutab. Einohh, minul pole selle vastu absoluutselt midagi. Niikaugele me aga ei jõudnudki.

Kotkakülas käis asi kähku, astusime külavanema poolt läbi ning meile pakuti seal kehakinnitust. Seejärel uurisime mõisahoone läbi ja targasti tegime - avastasime pööningult salaruumist ühe kirstu, mida Aramor paarsada aastat kasutanud oli. Sellest sai ahju kena tule. Kuna rohkem sealkandis miskit huvitavat ei toimunud, siis sõitsime ida poole edasi et külade asja uurida.

Öösel laagrisse jäädes olid kõik väsinud ja keegi nagu ei viitsinud valvet pidada - vot saime jälle õppetunni, et nii ei tohi teha. Eelmine kord sai Vaene surma, nüüd siis...Ekstaole. Koer pidi valves olema, ning kui siis öösel Munkki meid üles ajas, ütles ta, et koer olla kuskile kadunud. Hakkasime Moreniga metalli selga ajama ning Munkki läks kohe koera otsima. Aga see oli tema viga. Kui me koorikud ümber saime, oli Munkki juba nägmiskaugusest väljas. Kui me teda otsima asusime, leidsime ta järve kaldalt. Ja mingi koll ussi kere ja inimese-moodi peaga oli end ümber tema mässinud.Päris kole oli. Koll üritas meid bluffida, et pole mõtet miskit üritata...Sellel ajal Moren kasutas mingit palvet, mis mu jõudu suurendas. Mina muidugi võtsin seda kui märguannet rünnakuks. Eks ma siis lendasingi kirvega kollisuunas - aint et raibe sulpsas vette. Lootis vist, et me turvises
järgi ujuma ei hakka. Tõeliselt loll kool - ma ju kogu noorpõlve maa-alustes kärestikulistes jõgedes sumanud, mingi sogane lomp mind küll ei peata. Niisiis imesin kopsud õhku täis ja panin mööda põhja ajama. Turvis hoidis ilusti põhjas, nii et minek oli suhteliselt kiire.

Sain hulk aega sumatud enne kui kollile järele jõudsin. Selleks ajaks oli sinna rohkem seltskonda tekkinud - hiljem Moren selgitas, et palus Moradinil abilisi saata. Enne kui ma löögikaugusele jõudsin, olid asjad kodumeeskonna jaoks kurvad. Üks abistajatest - inim-ülakeha ja kala-alakeha (vaat ei vea raiskadel) omavatest olenditest, keda kokku oli kolm, sai üks kolli käest hammustada - surm oli silmapilkne. Paistis, et Munkki oli suutnud end kuigivõrd lahti rabeleda ja äsas võimalust mööda kollile, et see sai vihaseks ja hammustas Munkkit. Paistis, et sinnamaani oli Munkkil jätkunud jõudu hinge kinni hoida, ent kolli amps lõi tal pildi eest. Jaa, see toob endaga kaasa uppumise, nagu ma tean. Siin aitab ainult
kiire tegutsemine. Tõukasin end põhjast lahti ja paari võimsa tõmbega olingi löögikaugusel - sealtmaalt palju teha polnudki. Vibutasin paar korda kirvest ning kuigi kerge veetakistus oli, sain ikkagi edukalt kolli 2/3 jagu lühemaks tehtud. Seetõttu suht liikumisvõimetuks muutunud kollile andis siis üks abimees veel ahinguga kuklasse ja valmis ta oligi. Abimehed haarasid Munkki ja panid sellega kalda poole uhama. Ise pidasin targemaks samamoodi toimida, ning kui kaldale jõudsin nägin kuidas Moren Munkkist vett välja
pumpas. Moren on meil ravimise peale mihkel ning Munkki lõigi varsti silmad lahti - hüppas jalule, haaras kiljatades rinnust ja vajus surnuna maha. Einohh, inimesed. Ikka ei talu kohe mürkki (Moren tuvastas, et hammustushaavast immitsenud veidi mürgist ollust). Me mõtlesime, et kas tõmmame Munkki eksistentsile joone alla või teeme talle preestri abiga väikse surtsu ja annab elu tagasi. Egas miskit, Munkki ju üks pikaajalisem liige, leidsime, et oleks kena ellu äratada lasta. Seega vedasime laiba vankrile ja panime tagasi Suzaili poole. Ent nüüd oli meil rahaga nappus käes. Tuli tõdeda, et nüüd tuleb Moreniga väljamõeldud äriplaani teostama hakata ja maagilisi relvi valmistama. Eks näis mis edasi saab.

[Pool]

Hommikul astus Moreni poolt läbi Paladinipoeg, kes tõi meile Munkki elluäratamiseks vajamineva rahasumma. Tänud talle selle eest, sest meil endal sellist summat hetkel välja käia ei olnud. Ka Lii lõpetas lolli-mängimise ja hakkas jälle normaalse olendi kombel tegutsema. Me selgitasime talle, mis vahepeal juhtunud oli ja mis plaanis on edasi teha. Et ajame Munkki jalule ja siis sõidame jälle linnast ära külades juhtunut uurima ja sealt edasi Sembiasse.

Igatahes tuli mul nüüd veidi rahakotti kergendada, et relvade valmistamiseks rauda osta. Jäi isegi puudu veidi, seega pidin Munkki kukrust juurde laenama. Ma panin talle sinna ka kirjakese, et olen talle 70 kuldmünti võlga. Moren läks Munkki elustamist ette valmistama ja mina läksin sepikotta tööle. Seal siis päev põhiliselt kulgeski. Õhtul sööma läksin, siis oli ka Munkki juba seal ning koos käisime veelkord plaanidest üle.

Järgmine päev panime vankri mägede poole veerema, et Moreni poolt Moradini saadikuga sõlmitud kokkulepet täita. Ham’i küla ootas abi võitluses hiiglase vastu. Sõit kulges surmigavalt, mitte ei saa aru, mis jutud need on kallaletungidest reisijatele ja muud taolised, minuga ei taha üldse sellised põnevad sündmused toimuda...Peab vist üritama kuidagi alasi vankri peale ehitama, et siis ei lähe vähemalt aeg reisu ajal täiesti raisku...Igatahes kuni külani miskit põnevat ei toimunud.

Ham’i küla lähedalt leidsime surnud päkapikke, neid oli üksjagu tee ääres ning kõik hullult lössi löödud. Paistis, et vennastel polnud erilist võimalustki...See ajas mind väga vihale. Paari minuti sõidu kaugusel oli siis sissepääs külakoobastesse, ning selle esisel väljakul oli hulk mahakoksatud päkapikumehi. Kui me uksele koputasime ja meid sisse lasti, räägiti meile, et kogu klanni meesterahvad said hiiglasega võideldes otsa ja järel on vaid naised-lapsed. No kuram, sellele hiiglasele tuleb õpetada, et päkapikkudega on naljad kurvad. Ööbisime seal ja asusime hommikul hiiglase jälgi ajama. Niipalju kui ellujäänud nägid uksepiludest, võis tegu olla künkahiiuga – seega tugeva, ent päkapikuga võrreldes suht lolli vastasega. Aga jah, eks loodusega ole nagu ta on – kui ikka on kümne mehe jõud, siis suurt mõistust vaja pole.

Hommikul asusime teele ning kuna mina olin ainsana mitte-linnaelanik, siis teised muidugi jälgi ajada ei osanud. Ega ma ise kah teab mis jäljekütt ole, aga egas hiiglase jälitamine nüüd nii raske kah ole, olgugi et nädal oli vahepeal möödunud.

Ronisime päev läbi mööda mägesid ringi ning jõudsime pimeda ajaks ühe koopani, mida hiiglane oma eluasemena kasutas. Kooobas oli ikka suht pirakas, paras isegi draakonile. Jäime siis ootama, millal hiiglane tagasi tuleb. Munkki ja Lii üritasid end kuhugi kaugemale koopasse ära peita, mina ja Moren aga ronisime hiiglase asemele nahkade alla ootama, teades et varem või hiljem ta selle lähedusse satub.

Saime paar tundi oodata kui äkki hakkas raskeid samme kostuma ja maa kergelt vappuma. Koopasuu ette ilmus hiiglase siluett, kott ühes, kivist hiigelnui teises käes. Suur lontrus viskas koti nurka ja loivas aseme poole, kus ma Moreniga koos teda varitsesin. Hiiglane asetas kivinuia aseme lähedale seina toele ja hakkas end asemele istuma sättima....ning siis me Moreniga asusime tegutsema. Niipea kui hiiu tagaosa piisavalt lähedale jõudis andsin kogu jõuga sellele suurele sihtmärgile kirvest. Tulemus oli rahuldav – elukas kargas röökides püsti kui oleks miski teda...jah, eks see tegelikult oligi nii. Ka Moren üritas talle äsada, ent jäi jalgupidi asemes puntrasse ja oleks äärepealt endal silma välja torganud – selle mis veel normaalne välja nägi. Edasi käis asi suht kähku tagantjärele meenutades, sest meelde on jäänud vaid minu ja Moreni meeletu rassimine, Munkki mõtetu keksimine hiiglase ümber ja Lii’d ei näinud ma üldse kusagil hiiglase läheduses. Igatahes, kui nii mina kui Moren olime omajagu lakki saanud, andsime hiiglasele lõpuks sellise tou, et too kokku vajus. Ma siis kasutasin kähku juhust ja virutasin täiest jõust talle kaela pihta mille tulemusel lontrus peast ilma jäi. Ja oligi kõik. Kohe peale lahingut ilmus välja Moradini saadik, kes teatas, et Moren on oma osa täitnud. Teavitas omalt poolt, et Morenit vaevab päkapikk-võlur Gunnari loits, mis tema tornile pandud oli ja mis nüüd Morenit aegamööda ebasurnuks muudab. Ja et muidu oleks isik juba ammu muundunud, ent Moren näib sellele muutusele erakordselt vastupidav olevat. Sadik lubas ka ravimeetodi välja uurida ja lahkus. Moren kutsus ta veelkord loitsuga välja ja pani talle ette proua Sunerand üles otsida, millega too ka nõustus. Moren tegi meile seal esmaabi ja siis suundusime Ham’i külla tagasi. Seal pidas Moren, kes ikkagi ametilt preester on, surnutele matused, peale mida me edasi rändasime.

Otsustasime järgnevaks ka raadatud küladele pilgu peale heita. Sinnakanti oli läbi mägede paari päeva pikkune tee, mis jälle möödus täiesti igavalt. Ja teised ei olnud ka nõus väikest peatust tegema, et saaks tee kõrvalt orke või muud taolist otsida. Egas me siis sõitsime sinnakanti kohale, kus tapmised toimunud olid. Käisime külades ära, kuid kohapealt suurt kasulikku leida ei õnnestunud. Ent selgus, et olid olemas mõned ellujäänud, kes rünnakut näinud olid. Paar inimlast rääkisid meile, kuidas nad metsaservast musta riietatud mehi nägid, kes mingit imelikku sümbolit kandsid. Laste kirjelduse põhjal arvasime, et tegu oli zhentarimidega. No kurat, nad ikka lubavad endale palju, peab vist ühe hea keretäie neile andma, et siis teavad, et Cormyri pole mõtet ronida. Aga kus nad redutavad me õnnetuseks teada ei saanud.

Jäi veel üle Sembiast läbi põigata ja uurida, kas sealpool pole miskit imelikku viimasel ajal juhtunud. Ning vaata aga – Highcastle linnast saime teada, et kohalik maaisand peab ihukaitseväge, kes kannavad zhentarimide sümbolit! Einoh, nad ikka eriti ülbeks läinud, niimoodi avalikult ringi keksida! Siin ei piisa enam õppetunnist, vaid räägime juba karikakarde üleslükkamisest. Saime teada, et isand omab mõisa linna läheduses, kus ta ise ka parasjagu viibima peaks. Ning et rahvale on mõista antud, et külastajatesse seal hästi ei suhtuta.

Tiba sõitu viis meid künklikkule alale, kus ühe künka otsas lösutas üks vanemat sorti inimeste ehitis. Paistis, et sellele olla kiiruga palktarand ümber ehitatud ja seespool seda on hulk inimesi laagris. Ühtäkki astus välja Moradini saadik ja ütles, et Sunerand oli või on just seal – ei teadnud ka tema täpsemalt, sest miski maagiline segaja olla peal. Saadik mainis veel, et kui see laager kuidagi laiali ajatakse, siis sellega on Moreni pool lepingust täidetud ja läinud ta oligi. Meie jäime siis planeerima, et mida ette võtta. Selgus, et Lii on mingitsorti maggimoodi võimetega, igatahes ta võttis mingi kristalli ja saatis selle laagrisse luuret tegema. Väga imelik värk, pagan, peab sellel kollanahal silma peal hoidma. Aga saime selle asjanduse kaudu hulk kasulikku teavet laagri kohta. Ja selgus, et seal on ligi 200 sõdurit sees. Moren õppis ära palve, mis lasi tal Paladinipojaga lühikese vestluse pidada ja too soovitas Sembia võimude poole pöörduda ja ise ka 40 meest saata.

Me siis saatsime Munkki kui kõige kiirema linna võimudega suhtlema. No pagan, see eit sibab juba hobusest kiiremini vist. Kui Munkki läinud oli, märkasime linna poolt lähenemas üht salka. Varjusime ja nägime, et laagrisse suundus veel 20 zhenti. Ja nad polnud üldse mitte halvasti varustatud – ikka päris tasemel turvised ja relvad paistsid neil. Ma küll soovitasin, et anname neile tappa, sedavõrd on hiljem vähem tegemist, ent teised olid vastu. Kui Moren silmas neil ka sõjasarvi, siis muidugi loobusin ka mina, sest 220 vastast on vist paar meest liiga palju minu jaoks esialgu. Jäime siis ootama. Laagrist sõitis ükshetk välja mingi vanamees – teener välimuse järgi. Lii astus talle teel juurde ja palus küüti. Igatahes vanamees võttis ta peale ja kui Lii tagasi tuli, selgus, et vanake oli talle kõik mis vähegi tähtis välja lobisenud. Paistis, et Sunerand võib tõepoolest seal olla...

Ootasime, kuni Munkki mingi Sembia mehega tagasi jõudis ja see palus meil talle rääkida, mis me teame. Siis suundus ta väravateni ning ma arvasin, et ta lüüakse sealsamas maha. Aga siiski ei löödud. Ta tuli tagasi ja teatas, et isand olla kõike eitanud ja ka keeldunud teda sisse laskmast. Edasi peab ta nüüd ülemustele ette kandma ja nemad otsustavad, mida teha. Selliste sõnadega ta siis lahkus. Meil ei jäänud üle muud kui valmistuda öiseks sissetungimiseks, sest oli karta, et Sunerandi üritatakse niipea kui võimalik mujale toimetada. Eks näis mis edasi juhtuma hakkab...

[Pool]

[Pool]

Kui me vankri juures muu rahvaga kokku saime, öeldi et paneme nüüd nii kiiresti kui jõuame minema Cormyri. Ega sellel mõttel miskit viga olnud, kui arvestada asjaolu, et sealt mõisast mingi 160-matsine salk meie poole veeres. Ühtäkki ilmus mingi ratsanik välja, kes nimetas ennast .... ja ütles, et on Cormyri sõja-maag. Egas jah, ajastus on tüübil suurepärane. Ega ta eriti tegija maag olnudki, ei osanud miskit kasulikku, mis ülejäänud zhentid hävitanud oleks.

Panime siis hobustel ajama, kui ühtäkki miski või keski haaras kinni Sunerandist, keda veeti Lee hobusel, ja vedas Sunerandi õhku. Need meie kambas, kes kah maagilisi vigureid teevad, ei osanud midagi mõistlikku teha... ja see uus maag kappas meie vankri kõrvale ja karjus mulle mingi nõmeda loitsu näkku ja käskis mul Sunerandile järele lennata. Alguses mõtlesin, et mida kuradit? Aga siis tuli vanaisa juttudest meelde, et maagid oskavad selliseid asju teha, nagu lennuvõimet anda ja muud arutut jura. Ma muidugi oleks parema meelega vankrisse edasi jäänud, aga pagan võtaks, kui keegi on hädas, siis ma ikka üritan aidata...

Ma siis hüppasin vankri pealt õhku, ja kassa näed, jäingi sinna hõljuma. Enesetunne oli muidugi üpris vastik, ja paistis, et selliselt kõrguselt oleks üpris valus kukkuda. Rabelesin selles suunas, kus Sunerand paistsi, kui äkki Sunerand ära kadus. Einohh, kui minu arvamust kuulda tahate, siis on siin liiga palju matse ringi jooksmas, kes end nähtamatuks teha oskavad. Ja see oligi põhiliselt kõik. Enam ma millegagi abiks olla ei saanud.

Nähes mõisast välja suunduvat pikka ratsanikerivi otsustasin vankri juurde tagasi rabeleda ja siis otsustati, et Paladinipoeg oma meestega suundub otse Cormyri ja meie üritame siin välja uurida, et kas Sunerand viidi tagasi mõisa või kuhugi mujale. Maag jäi meie juurde, et meid abistada, ja otsustas isegi, et jääb tee äärde hetkeks passima ja tapab paar zhenti oma loitsudega. Ütlesime talle, et tuleks vana lagunenud veski juurde, kui valmis saab. Hiljem olime siis kõik koos veskis plaane pidamas, kui toosama vana päkapikk, keda me metsas mõisa lähedal ennem kohtasime, välja ilmus. Tänas meid, ütles, et tegime siin suure heateo ja kinkis mulle mõnusa karunahast keebi. Täitsa mõnus ja praktiline asjandus. Kui vanake lahkus, pidasime plaane edasi. Arvati, et targem oleks siin ööbida ja järgmisel hommikul hakkab Moren Moradiniga äraarvamismängu mängima – Moren esitab mingi arv küsimusi ja Moradin annab talle teada, kas jah või ei. Ma oleks kah tahtnus seda mängu mängida, aga Moreni sõnul saavad ainult preestrid sellest lõbust osa. Kruusanärija selline...

Tuli välja, et Sunerandi toimetatakse hoopiski Cormyri poole. Kaval plaan muidugi, ega keegi seda ootada ei oskaks. Aga järgmised päevad olid lihtsalt võimatult igavad. Lihtsalt sõitsime päevad läbi ja hommikuti Moren pärib jumalalt küsimusi. Ja nii mitu päeva, kuni lõpuks jõudsime Suzaili välja. Meie saadud info alusel oli Paladinipoeg linna sulgenud, et meie tagaotsitavad sealt välja lipsata ei saaks. See tähendas seda, et igavale jälitamisele järgnes veelgi igavam otsing. Ja ega me midagi arukat teada ei saanudki linna peal, ainult et veidi kahtlusi olla äratanud paar Lathlanderi preestrit. Neid preestreid me muidugi üles leida ei suutnud. Otsustati, et otsime üles vana tuttava Wunderkindi. Võibolla too teab, mis toimub. Ka selle tüübi ülesleidmine oli omaette teater, mis illustreeris ilmekalt osade grupiliikmete vaimseid võimeid. Lõpuks õnnestus Lee’l üks Wunderkindi käsilasi oma mentaalse kontrolli alla saada. Ja see juhatas meid Wunderkindi asukohani. Lee’l õnnestus ka Wunderkindi aju ära väärastada ja Wunderkind rääkis meile, et nimetatud seltskond võib olla juba linnast lahkunud.

[Pool]

[Pool]