Foorumi Avalehele

Jäta vahele kuni sisuni


Cormyri Teenistuses: Bruenor Orki (ja kõige muu) tapja lugu

Mängugruppide seiklused, kõigile lugemiseks
Kasutaja avatar

Cormyri Teenistuses: Bruenor Orki (ja kõige muu) tapja lugu

PostitusPostitas Pool 23:18 29. Nov 2003

Payli mäng, Forgotten Realms
Bruenor Orkitapja juhtumused.

Bruenor on üks vinge päkapikk. Väga vinge, isegi päkapikkude mõõdupuu järgi. Aga noor alles. Nii 46 aasta kanti. Peale selle, et ta üks vinge päkapikk on, peab ta lugu ka päkapikkude traditsioonidest - oskab sepistada, orienteerub suurepäraselt maa-alustes käikudes-koobastes, joob 3 inimest vaevata laua alla, kui orke-goblineid või muud taolist näeb, haarab oma suure kirve ja tormab päid napsama. Ja kui vähegi võimalik, aitab oma sõpru (eriti neid, kes on päkapikud). Bruenor on alati abivalmis, eriti kui tuleb millegi (õigemini kellegi) kallal kirvega nokitseda. Kuna ta ise on üpriski tugev, austab ta ka teisi, kes hästi võidelda oskavad ja teiste kaitseks välja astuda julgevad. Selliseid, kes võitluses kaasa lüüa ei suuda, ta eriti ei respekteeri. Kuid kui neil mingeid kasulikke oskusi on, siis ta eriti vastu ei ole, et nad gruppi võtta. Siia kategooriasse kuulub näiteks Munkki-Dunkki, kes enamasti vastase lähedusse sattudes pikali lüüakse, kuid jookseb kiiremini kui ammunool (no mitte päris, aga väga lähedale).

Füüsiliselt võib Bruenorit iseloomustada järgnevalt: mustade juuste ja habemega (mis on enamasti turvise all peidus, et viga ei saaks) 4'1 jalga pikk ja 140 naela kaaluv päkapikk (meessoost, et kui aru pole saada). Kannab hetkel turvisena kürassi ning veel paari metallist kaitseosa, relvana eelistab kasutada kahekäekirvest, mille sõber Moren hiljuti maagiliseks loitsis, kuid kui vaja, kasutab ka kilpi ja sõjanuia. Kusagil vankris on erilisteks juhtumiteks kaasas suur vibu, kuid lennutamiseks on tal kaasas traditsioonilised päkapikkude kaugvõitluseks kasutatavad pisihaamrid. Välimusest veel niipalju, et Bruenor näeb oma lihasmassiga ikka tõesti kapp välja, et paistab isegi päkapikkude hulgas silma.

Niisiis, et miks Bruenor oma klanni juurest, kes elab Cormyri pinnal Tormimägedes, lahkus ja mööda Cormyri ringi sibab ja inimeste asjusse sekkub? No eks juba tema vanaisa ütles (ning uskuge, nende 46 noorusaasta jooksul, mis Bruenor kodus veetis, jõudis vanaisa nii mõndagi öelda), et selleks, et sinu kodu turvaline oleks, peab su naabritel elu rahulik olema. Aga teadagi Cormyris olla praegu (1272-73 DR) lood sitad - kunn sai mingi punase sisalikuga võideldes otsa ja kogu maa on orke-goblineid täis.

Bruenorit poleks see vast suurt kottinud, kuid et ta tahtis klanni battleragerite gruppi astuda, siis juhtus, et hakkas kottima. Nimelt battleragerite liider arvas, et Bruenor ole veel liiga pehme, et liituda - nii rohkem padja kui kivi moodi, ning peaks minema rändama ja värsket õhku nuusutama. Bruenor küll ole rahuliku meelega (enda arust), kuid selline solvang ikka ajab vihale. Üritanud siis liidrile äsada. Kui Bruenor uuesti pildi ette sai, uskus ise kah juba, et tuleb ikka minna ja väljaspool klanni värsket õhku nuusutada. Niisiis tõmmas endale selga oma nahkturvise ja haaras kaasa oma kirve (see kirves sai hiljem maha müüdud ja uus asemele ostetud) ning pani pealinna poole ajama.

Jõudnud linna, avastas Bruenor, et lood on kurvad - ta veel noor päkapikk ning polnud jõudnud ega viitsinud lugemist-kirjutamist ära õppida. Seega ta siis seisis seal linnaväljakul ja vahtis murelikul ilmel kuulutuste tulpa, kuni....(Siit peaks järgnema jutustused Bruenori varasematest seiklustest, ehk kuidas ta seiklejate gildi liikmeks astus ning liitus grupiga, mis sisaldas kääbik Wunderkindi, inetu lõustaga inimest Munkki-Dunkki ja haldjat, kelle keeruline nimi Bruenorile pähe ei jäänud. Grupiga liitusid aeg-ajalt ka muud tegelased, kuid need kas kadusid ära või leidsid oma otsa. Oma otsa leidnute hulgast on vaid Moren (kes muide ilu poolest kuulub Munkkiga samasse kategooriasse) ja Munkki tee tagasi elavate hulka leidnud. Esimesed seiklused pole kahjuks enam kusagile jäädvustatud, sest Bruenor sel ajal veel päevikut ei pidanud ning ka Jergal, taevane kirjutaja, pidas targemaks hiljem Bruenori "tungival" palvel need seiklused oma kroonikast kustutada. Märksõnadeks nende seikluste puhul olid vast goblinid, orkid, Bane'i preestrid ja torni otsast laiaks kukkuv haldjas)

...ühel päeval palus üks Cormyri aadliproua seiklejatel uurida imelikke juhtumisi tema maadel asuvas külas. Sinna suundunud, avastasid nad, et sealkandis tegutsevad libahundid. Nendega oli hulka tegemist, ent see jääb samuti ajaloo jaoks kadunuks kuni selle hetkeni, kustmaalt Jergal sai Bruenori "OK" jutustamiseks. Hiljem jutustab lugu autentsemast ja objektiivsemast vaatevinklist Bruenor ise.


Väljavõte Jergali kroonikast:
"Pärast võidukat lahingut libahuntide ja orki-shamaani vastu, kui lohisti valmis ning elanud ja elavad eluloomad peale laaditud, asub Bruenor külla tagasi minema. Vantsib rasket koormat lohistades ning mõtleb:"Kuradi kirbukotid sellised....algul anna tappa ja pärast lohista kah veel. Noh, õnneks küla lähedal, veab vabalt ära." Ning jõuabki varsti Bruenor külla tagasi. Kohe kargab ligi ka nõgi ja verega koos Moren, kes üritab päästa mis päästa annab.

Paistab, et küla on veel alles, kuid suur tuleleek, mis ennem maja oli, annab lootust, et nii asjad kauaks ei jää. Ning juba ongi näha, kuidas Moreni inetu lõust rahva seas ringi vantsib ja rahvast ritta ajab, et kustutustööd efektiivsemalt läbi viia. Munkki kimab niisama sihitult rahva seas siia-sinna ning Rhian on arvatavasti kusagil ikka veel kinni seotud, kuna ta libahundilt hammustada sai.

Kustutustööd lähevad nadilt kuni ühtäkki heast peast taevast vihma tulema hakkab, mis tule ära kustutab ja kõigil olemise ebamugavaks teeb. Bruenor, kes end mõnusasti tule ääres soojendanud oli :1: vannub endamisi ning kui Moren ta kokku lapitud saab (Bruenor oli võitluses libahuntidega veidi räsida saanud) ja haavad huntidega võitlusest enam niipalju tüli ei tee, otsustab lakale magama ronida.

Järgmised päevad mööduvad rahulikult, ning Lathlanderi preester Thal jõuab kah abivägedega tagasi. Libahuntide probleem paistab lahendatud olevat. Seejärel otsustavad kõik, et mis siin ikka passida, et lähme parem Suzaili tagasi. Ning nii tehtaksegi...

Suzail on kah täitsa alles veel, kui tagasi jõutakse. Linnas aetakse igasugu vajalikke asjatoimetusi, nagu näiteks saadakse kätte töötasu, uuritakse võluri käest uudiseid, makstakse gildile raha ning otsitakse uus tööots. Kuna arvatavasti seisab ees pikem retk, siis otsustatakse osta hobused ja vankrid. Samas uuritakse ka selle imelise hobuse kohta teavet, mis neid sõrmustele lähemale peaks viima. Võetakse uus mees punti ning kui sellelt Gutshakeri mõjud taanduma hakkavad, ollakse valmis uue tööga tegelema hakkama - reis Sembia pealinna.
Viimati muutis Pool, 17:10 19. Apr 2004, muudetud 5 korda kokku.
Pool
Vanem õpipoiss
 
Postitusi: 69

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Pool 18:06 5. Veebr 2004

Saabus kätte Sembiasse sõidu päev, ning kuna tulevik lubas ohtralt lööminguid ja verevalamist, oli Bruenori tuju hommikul tõustes suurepärane – hakkas isegi vana päkapikkude sepalaulu omaette ümisema. Bruenor astus akna juurde ning vaatas lootusrikkalt välja, et ega kedagi seltskonnast väljas akna taga kõlkumas ei ole – äkki Moren üksi kildu visanud (Jergal mainib üht lugu, milles Bruenor ja Moren kahekesi gnoom Andy kruusi gutshakerit poetasid, ning kui too ära vajus, voodisse panid, mille nad köite abil kõrtsi teise korruse akna taha riputasid).

Pistnud pea aknast välja, tabas Bruenorit üllatus....Oleks keegi tänavalt parasjagu kõrtsi katuse poole vaadanud, näinuks too, et mingi musta riietatud kuju virutab telliskivi parasjagu aknast välja passivale päkapikule otse lagipähe...

“Hei, sina seal!” Möiratab Bruenor vihaselt katuse poole vaadates.”Vaata pagana päralt ette, mida sa teed! Nii võib veel haigetki saada!” ning tõmmab akna pauguga kinni, nii et klaasid värisevad. “Hea et pähe tabas, muidu oleks veel valus võinud olla....” pomiseb Bruenor pahuralt.

Katusel passinud tüüp on paari hetke jooksul üllatusest tardunud, siis aga peab paremaks putket panna ning laseb mööda varaste kiirteed minema kuis jalad võtavad. Buenor aga ei tee asjast suurt välja, vaid paneb oma reisikoti kokku, raudrüü peale ja heitnud uuriva pilgu kirve terale – et kas see ikka veel korralikult terav – astub kõrtsiruumi.

Nähes, et teied pole veel oma tubadest väljunud, arvab Bruenor, et kõige õigem oleks aeg õllekannu taga parajaks teha. Tellinud kõrtsmikult kannu õlut, võtab Bruenor oma joogipauna, mis päkapikkude linnaosas värskelt täidetud sai. Valades mõõduka üks-neljale doosi päkade sala-eleksiiri õllekannu (enne sealt loomulikult paraja sõõmu võtnud, et ruumi teha) ja selle ära seganud, valmistub Bruenor mõnusat pooltundi veetma.

Kõrtsiuks avaneb, ning Bruenor, kes on targalt valinud istekoha nii, et sein seljataga ja uks nähtaval, näeb, et kõrtsi vajub sisse üks leebelt öeldes “kahtlane” seltskond. Kõrtsmik kaob leti tagant nii kiiresti, et Bruenor oleks võinud vanduda, et sellele loitsiti kiirendatud nähtamatuseloits peale. Pöörates täie tähelepanu taas tulijate peale, märkab Bruenor, et niipea kui nende nägemine kõrtsitoa valgustusega harjunud, seavad tüübid sammu tema nurgakese poole. Grupi liider, või vähemalt keegi, kes niimoodi end ülal pidas, libistas end uhkel traavisammul läbi kõrtsitoa otse Bruenori laua juurde ning asetas oma laiad kämblad lauale toetudes laiali.

End ettepoole kallutades ja silmi pilutades vahib too Bruenorile otsa, ning ka Bruenor paneb tähele selle armis nägu, veidi kõõrdi vahtivaid verd täis valgunud silmi ning hingeõhku, millele ohutuse mõttes lahtise tulega läheneda ei tohiks. Et tegemist oli poolorkiga oli talle kohe aru saada. “Paistab, et tänane päev võib ikkagi korda minna,” mõtles Bruenor endamisi.”Tea kas peaks teised kah kutsuma või?” kuid siis otsustab Bruenor, et see on ikka varane linnuke, kes iva leiab, ning teised on ise süüdi. Kiirelt pilgu üle ruumi lasknud loendab Bruenor, et koos liidriga on kõrtsi ummistamas ligikaudu seitse matsi. Teised paistsid olevat puhastverd inimesed, kuid samasugused tolgused ja löömamehed kui nende pealik.


Kui paljas jõllitamine löömameeste pealiku arust ei paistnud mõjuvat, avas see oma haisva suumulgu ning puristas ühiskeele dialektis, mida räägivad kõik löömamehed, kelle lõualuu on kõvade objektidega tutvust teinud lähemalt kui vaja:”Hei, saa, bäkkar!” ning vahtis irvitades selja taha kambaliikmete poole. ”Geegi bakub mihgi su garbi eest hunnig babbi,” ning jääb siis ootava ilmega Bruenorit passima.

Bruenorit see suurt imestama ei pane ning ta jääb rahulikult oma pingile istuma. “Ei koti mind. Kobi minema.” Pealiku silmis lööb seepeale põlema kuri tuluke, mis annab Bruenorile märku, et soovitud efekt on saavutatud. Oma lõusta ettepoole nihutades ja ähvardaval toonil lausub pealik:”Sa anna see, gäbe, või muudu...” Korraga hakkavad pealiku ninasõõrmed tõmblema. Lauale vaadates paneb ta alles siis tähele, et seal täis õllekann ilutseb. Kujalt-pilkavalt irvitades kahmab ta kannu kätte, ning tõstab suule.

Bruenor jälgib huviga toimuvat. “Mina sinu asemel seda ei teeks,” lausub ta pealikule. Pealik mühatab põlglikult, ning tõstab moel, mis meenutab pärast kolmenädalast rännakut läbi Anaurochi kõrbe oaasi jõudnud kaamelit, kannu ja kulistab selle kogu täie kõrist alla. Bruenor jälgib toimuvat juba sügava huvi ja põnevusega, kaalub käes joogipauna ja teeb peas väikese rehkenduse.

Pealik lööb kannu kolksuga lauale ning kuulda on kuidas see korraks tühjalt kumiseb. Pealiku näol olev kahjurõõmus-ähvardav ilme muutub korraga miitemidagiütlevaks, siis vaheldub tema sügavpruun sihverplaat vahelduvalt kollaseks, valgeks ning lõpuks roheliseks. Pealiku selja taga passinud ja irvitanud kamp jääb vait. Pealik ajab end sirgu....ning kukub korisedes ümber.

Kõrtsis valitseb täielik vaikus. Siis tõuseb Bruenor püsti, ning pingijalgade kriginat kuuldes pöörduvad kambaliikmete näod tema poole. Bruenor vahib neile vastu, kehitab õlgu ja ütleb:”Ma ju hoiatasin teda...”

Paistab, nagu vabaneks kamp korraga tardumusest. Vihaselt möirates tormavad nad rusikaid vehkides korraga Bruenorile kallale. Bruenor, nähes et nad ründavad relvadeta, mõtleb, et sitta kah, ning hüppab kah ilma relvadeta esimesele tüübile kallale.

Cormyri kohta öeldakse, et see olla üks ohutum kuningriik. Samas lisatakse kohe, et seal võib ka üllatusi leida. Üks noor Cormyri lillade draakonite leitnant sai selle ütluse tõesust ise tunnistada, kui ta ühel ilusal hommikul ühe teatud kõrtsi eest mööda marssis. Ühtäkki tundus, nagu oleks kõrtsis kaks vaenulikku armeed kokku saanud, siis kostus sealt läbi akna valju vandumist, ägisemist, valukarjeid, väike vaikusehetk, ning siis lendas midagi kandilist ja karvast läbi kõrtsiakna ja maandus otse leitnanti ees sillutisel.

Üllatudes taipas leitnant, et tegemist on päkapikuga – ühe väga karvase ja kandilisega isegi päkpikkude mõõdupuu järgi. Päkapikk ajas end püsti, raputas vihaselt pead nii et karvad lendasid ja keskendus siis tema ees seisvale kujule. Nähes mehel lillade draakonite vormiriietust, ajas päkapikk end sirgu, lõi kulpi ja hüüdis madalal häälel: ”Uurija Bruenor kannab ette! Olukord kontrolli all!” ning siis jõuab tallegi kohale, et leitnant alles päris noor poiss on. “Sa oota siin, mul läheb kähku,” ning tuiskab kõrtsi tagasi. Läbi akna on kuulda Bruenori häält möirgamas: “No nii kergelt see kah ei käi!” ning lööming taastub. Viie sekundi pärast lendab Bruenor taas läbi akna. Jalule karates pobiseb ta leitnantile: “Ikkagi kuus ühe vastu!” ning lidub kõrtsi tagasi. Sellal kui leitnant hämmastunult tänavale passima jääb, tormab Bruenor kõrtsi tagasi, kust ta paari sekundi pärast jälle tänavale lendab. “Ma seda seitsmendat ei pand tähele,” mühatab ta enne kui tagasi hämarasse kõrtsi lidub.

Ei lähe jällegi kaua aega enne kui Bruenor taas kõrtsist välja lendab. Kiivriga vastu sillutist lennanud, jääb Bruenor tee peale lamama. Ehatunud leitnant jõuab hetkeks arvata, et päkapikk äkki ära suri kui Bruenor jälle jalule kargab. Päkapikk valmistub juba kõrtsi tagasi liduma, kui äkki miskit kohutavat tema tähelepanu köidab...Miskit niriseb tema raudrüü alt, niisutades kogu tema külge. Pistes hirmunult käe raudrüü alla vaatab Bruenor leitnantile otsa ja lausub kohkunud häälel: “Ainult mitte seda!” Leitnant vaatab Bruenorile kaastundlikult ja kohkunult otsa. “Mida me teeme! Kui hull haav on? Surmav?”

Bruenori näole tekib neid sõnu kuuldes hetkeks arusaamatuse ilme, siis tõmbab ta raudrüü alt välja purunenud joogipauna. Noor leitnant hingab puhinal välja, olles arvanud, et nüüd on päkapikuga hambad. Päkapikku reaktsioon aga paneb teda veelkord imestama. Päkapikk hakkab justkui värisema, läheb üle näo punaseks ja paistab paisuvat. Järsku päkapikk röögatab... mille peale leitnant paraja kõrgushüppe teeb ja süda rinnust välja hüpata tahab. “No nüüd olen ma küll täitsa vihane!!!” röögib päkapikk ja tormab kõrtsi ukse poole. Paistis, et keegi oli üritanud seda seestpoolt kinni hoida, kuid päkapikk jooksis täie hooga ukse pilbasteks ning kadus kõrtsi. Sealt hakkas kostuma hädakisa, karjeid ning päkapikukeelset röökimist, millest leitnant üksikutest sõnadest aru sai kus mainiti teatud koduloomi ja kehaosasid.

Mõne aja pärast jääb kõrts vaikseks ning uksele ilmub päkapikk, seljakott seljas ja hiigelkirves selle all, ise mingit paberilipakat uudistades. Leitnanti juurde astudes ütleb Bruenor sellele: “Sa võid nüüd vankri kutsuda ja nad kongi vedida, nad vast lähiajal vastupanu ei osuta.” Äkki tekib Bruenori näole ähmis ilme. “Assakurat! Me pidime ju vankri juures kokku saama minekuks! No nüüd olen ma küll hiljaks jäänud,” ning pistab liduma. Alles siis kui päkapikk käänaku taha kaob, tuleb leitnantile meelde, et ka too tuleks kinni pidada ja üle kuulata. Kui ta aga ümber nurga punub, on päkapikk juba kuhugi kadunud. “No kurat küll,” pomiseb noormees ja sammub kõrti, kus erinevates uimasuse astmetes löömamehed virelevad.

Niisiis oli Bruenor üksi linna jäänud, ning kuna tal midagi paremat teha polnud, otsustas ta, et läheb õige uurib, mis tüüp see need tolgused palkas, kes tema õlle ära jõid. Mõeldud-tehtud, asub Bruenor paberile märgitud asukoha poole teele. Mõne aja lonkinud, jõuab Bruenor ühe maja juurde linnamüüride lähistel, mis näeb suht hooldamatu välja, nagu muide ka kõik ülejäänud majad ümbruskonnas. Bruenor longib ukse juurde ja koputab ebaviisakalt. Teiseltpoolt ust kostub sosistamist, mida Bruenori kõrv vaevu kuuleb: “Kas saite kätte?” Mõelnud hetke, vastab Bruenor ladusas baarikaagi dialektis: “Möh, jehh.” Kostub riivide ja kettide lõginat, ning uks hakkab avanema. Selle taga paistab hämar tuba, mida valgustab üksik küünal, tühi igasugusest mööblist ja muudest asjadest. Ning uksel seisab...

“WUNDERKIND!!!” möiratab Bruenor vihaselt ning suskab kähku jala ukse vahele. Ukse avanud kääbiku näost kaob igasugune värv ning sinna moodustub pilt sügavast paanikast. Kogu jõudu kokku võttes virutab ta ukse kinni....Uks kriuksatab valust, mida tekitab kokkupõrge päkapiku soomustatud saapaga. Seepeale lükkab Bruenor ukse jõuga pärani, nii et seinale ukse taga jääb igaveseks ukselingi jäljend, ning astub sisse. “Mida põrgut, Wunderkind?!” möriseb Bruenor vihaselt. “Või et nüüd palkad kaake meile kallale tulema?” Bruenor haarab Wunderkindilt rõivust kinni ning tõstab maast lahti. “Eh...ah..ma..em...”lalises Wunderkind, jalad abitult kõlkumas. “Räägi selgelt!” vihastas Bruenor ja raputas kääbikut, nii et sellel hambad plagisesid kui täringud kruusis.”Maaa #klõks# aint #klõks# tahtsin pisut #klõks# pappi teenida! Mees nagu ork- #klõks# -ester, tead ju? Kuulsin et töötate aadlike heaks, juu teil pappi ole.” viiksub Wunderkind ning minestab.

Bruenor laseb oimetul kääbikul riideist lahti ning see kukub põrandale. Bruenor mõtleb endamisi, et mida edasi teha – et äkki turgutaks teda gutshakeriga....Siis langed ta pilk lahtisele uksele, ning mõeldes, et parem oleks vast edasi asja arutada kinnise ukse taga, läheb paneb ukse kinni. Asi tehtud, pöördub ta tagasi kääbiku poole, kuid tema ees on vaid tühi ruum ilma igasuguse märgita mingist oimetust kääbikust. “Närakas!” mõtleb Bruenor endamisi.”Järgmine kord joodan su varbaotstest juuksekarvadeni gutshaketir täis, näeb siis kudas sa minema putkad!” Ning kuna enam pole selles majas midagi teha, suundub Bruenor päkapikkude linnaosasse tagasi, et kaaslasi oodata.
Viimati muutis Pool, 21:06 23. Apr 2004, muudetud 1 kord kokku.
Pool
Vanem õpipoiss
 
Postitusi: 69

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Pool 16:41 12. Veebr 2004

Kuu aega sepikojas rassinud, kuuleb Bruenor ühel päeval äkki, et ta kaaslased olla lõpuks Sembiast tagasi. Seepeale pannakse muidugi korralik pidu püsti. Söödud, joodud ja juttu aetud, kinkis Bruenor Morenile uue sõjahaamri, mille ta ise sepistanud oli. See oli õige ilus ja asjalik tööriist ning parem kui see mida Moren ennem kasutas. Bruenor oli haamrile isegi Moradini sümbolid graveerinud. Peeti ka äriplaani, et Bruenor hakkab kraami valmistama ja Moren seda loitsima, kuid seda vast lähedamas tulevikus, kui muud asjad aetud...Siis liikus jutt selleni, et mida keegi teinud oli, ning nii liikus jutt Wunderkindi tegemisteni. Leiti, et tuleks raisk üles otsida ja veidi temaga "juttu ajada". Ja kuna aeg oli veel piisavalt varajane, mindigi kohe linna. Esmalt mindi sinna, kus Bruenor käinud oli. Seal tekkis väike arusaamatus uksega - Munkki nimelt arvas, et see on lukustatud, kuid Bruenor tõestas vastupidist, et ukselukk hoopiski ei toimi. No vähemalt päkapikkude suhtes mitte. Majas suurt miskit polnud, kuid Moren märkas keldris mingit salakambrit, mis kah läbi uuriti, kuid abi sellest polnud. Siis mindi teise maja juurde, milleni kunagi üht varast jälitati. Sellel majal oli üks loll uks ees, kes mõtles, et ta eilase Buenorit sisse. No eks ta järgmises elus ole targem. Kuid ka see maja oli tühi. Mõeldi, et sitta kah, eks homme otsib edasi ja pöörduti minekule päkade linnaosa poole. Seal avastasid nad suure jama - valvur ja Moreni pere oli maha lõigatud. Bruenor sai aru, et Morenil läks tuju pahaks. Eks ta enda tuju läks kah pahaks, aga seda parandas veidi väljavaade eelseisvast verevalamisest. Kui surnud said kirikusse toimetatud ja ümbrus läbi otsitud, otsustati, et järgmine päev ole targem ja siis preester ja Moren vaatavad, mis surnutega teha annab. Järgmisel päeval otsustas Moren, et laseb kogu oma kamba ellu äratada. Bruenor muidugi sõbrana andis talle selleks kah kulda niipalju kui ta anda sai. Mingil hetkel teavitati ka linnavõime, kuid need olid kunni ründamise pärast nii sahmis, et neil nagu polnud kedagi eriti asja uurima panna, ning kuna me seda ka soovisime, jäeti asja lahendamine meie hoolde. Siis Bruenor läks preestriga linna peale kalliskive ostma, sest preester väitis, et neid on rituaaliks vaja üht iga päkapiku kohta, ning Bruenor läks talle turvameheks kaasa. Moren pidi sel ajal mingit preestrivärki tegema ja surnutelt uurima, mis kamm on. Õhtuks, kui Bruenor tagasi jõudis, oli siis niipalju teada, et kaks vinget matsi - arvatavasti inimesed - olla asja taga. Edasi käidi Gildis nõu küsimas, ning sealt saadi ühe tüübi nimi, kes igasugu kahtlaste asjadega äri ajab. Tüübi maja leiti kähku üles, ning anti uksel teada, et ametivõimude esindajad soovivad paar sõna juttu ajada. Bruenor saab muidugi aru, et kui sul paar tursket päkkarit, lai nigger, inetu eit ja psühhopaadi näoga tüüp ukse taha ilmuvad, siis eriti ei usu, et nad linnavõime esindavad, kuid ikkagi ajab ilgelt närvi kui sul uks nina ees kinni lüüakse ja lukku panna tahetakse. Uksed peaksid targemad olema ja paremini teadma...No see uks on kah nüüd igatahes esivanemate juures. Vanamehele, kes uksele tulnud oli, tegime kähku paar elu või heinad laadi küsimust ning siis riputasime ta esikus nagisse. Parem nii et ta jalgu ei jääks. Läks siis maja läbiotsimiseks. Moren vist leidis tüübi, keda otsisime, esimesena üles, sest kui Bruenor tema magamistoa juurde jõudis, oli Moren juba usinalt tema kallal ametis. Lõpuks jõudsime arusaamisele, et see raisk miskit tarka ei tea. Andsime siis käsu oma eluviisi parandada ja lahkusime, öeldes et tuleme järgmine päev uuesti ja et olgu siis mõrtsukad teada. "Või muidu..." me ütlema ei pidanud. Järgmine päev läksime tagasi, kuid terve päev läks raisku, sest tüüpi ei ilmunud. Mindi päkade linnaossa tagasi, ning Bruenor läks hilja öösel vahitorni valvesse, et kui mõrtsukad peaks tagasi tulema, siis nad eriti kaugele ei jõuaks. Aga märkas Bruenor hoopis eemal lõõmavat tulekahjut. Bruenor lidus käbe kohale, ning sai teada, et nende uue informaatori maja on leekides. Seal veel jooksid mingid inimesed ämbritega ringi ja pritssid vett majale. No hullud ikka. Et leegid olid küll võimsad, kuid tuli mitte nii ammu süttinud, otsustas Bruenor järgi vaadata, kas keegi veel majas sees. Ja leidiski sealt vana teenri, kel veel eluvaim sees oli ning tassis tolle tulest välja. Saanud teada, et majas oli veel väärt kraami, tassis Bruenor ka selle välja - vanamehe enda ning tema isanda aardekirstu. Siis polnudki enam suurt muud teha kui tulekuma ja majataguses aias leiduvaid põllusaadusi nautida. Mõne tunni pärast tuli kustus, kuigi Bruenori meelest pigem seetõttu, et tulel igav hakkas kui kustutajate teenete tõttu. Bruenor pakkus vanamehele, kes nüüd ilma elukohata oli, peavarju võimalust Moreni pere juures. Ja läksidki nad koos päkade linnaossa tagasi. Järgmine päev ravis Moren Bruenori villid ära ning ka Paladinipoeg tuli neile külla ametijuttu ajama. Otsustati, et asutakse Draakonite täisliikmeks. Hilisem uurimine näitas ka, et tüübil, kes neile inffi võlgu oli, omab mingit mõisa linnast kirdes. Kui Bruenor palus preestrilt selle Ülemuselt uurida, kas vant veel elus on, oli vastus ebaselge. Bruenor kahtlustab mingit jama tulemas ja kaldub arvama, et tüüp äkki ebasurnu või miskit. Ka maag, keda hiljem külastati, sai mingi sogase vastuse mehe elunäitude kohta. Eks kui kohale jõutakse, selgub mis värk on, arvas Bruenor.

PS: Jee, 100. sõnum selles foorumis minult :D äkki saab selle eest ekstra xp'i...
Pool
Vanem õpipoiss
 
Postitusi: 69

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Pool 21:24 24. Veebr 2004

Ja sõitsimegi siis linnast välja. Olime vaevalt väravatest väljas kui mingi inimene meile järele kappas. Ütles et tema nimi on "Lii". Imelik nimi, nagu tüüp isegi, mõtles Bruenor, kuid Moren ütles et pole eriti viga tal midagi. Tüüp oli nimelt üle kere kollane. Sõit edasi möödus kahjuks ilma igasuguste vahejuhtumiteta ja õhtuks jõudsime ühe tee ääres asuva kõrtsini, kus õhtust sõime ja öömajale jäime. Moren plaanis ka toale mingit värki thea, näiteks akna ette midagi olisevat upitada, et keegi vaikselt varastama ei saaks tulla, kuid midagi tarka välja mõelda ei suutnudki. Öösel ajas mingi imelik ragistamine Bruenori üles. Kostis nagu murraks keegi puid pooleks. Nähes, et ka "Lii" pimeduses silmi kõõritab, otsustas Bruenor, et ajab ülejäänud tüübid kah üles. Pakkus siis, et läheks Moreniga uurima. Aga läksime siis ikka täies koosseisus. Kõrtsist lahkusime läbi akna, sest uks oli lukus ja ei viitsind muud rahvast üles ajada. Aga metsa jõudes leidsime eest ainult ühe suure ja tiheda udupilve, milles vahel mingid roosad elukad ringi hõljusid. Moren ja Bruenor astusid vapralt udusse uurima, et mis värk on. Aga nii 100 meetrit mindud, tekkis äkki väsimus ja mõte, et istuks puhkama ja hingaks värsket metsaõhku. Tuju oli igatahes väga hea ning paar sõõmu gutshakerit tegi olemise veelgi paremaks. Veidi aja pärast uimerdas ka "Lii" kohale. Aga kui piisavalt istutud sai, hakkas väga igav. Ja siis mindi kõrtsi tagasi magama, sest arvati et homne päev tuleb kõvasti rassimist.

Järgmine päev jõuti Kotkakülla, see olla see küla kus Aramori (ehk siis tüübi, kes meile inffi võlga jäi) mõis asuvat. Ja oligi seal järve ääres üks müüriga ümbritsetud mõisahoone. Sõitsime selle juurde ja "Lii" käis küsimas, kas peremees kohal. Öeldi talle, et ei, näed seal järvel paadiga lahkub parajasti. Ja loll ei saandki aru, et talle valetati. Tuli lihtsalt tagasi ja rääkis, mis kuulis. Selle peale Bruenor pakkus, et tema Moreniga võiks minna ja mõisa üle vaadata sel ajal kui teised paadile järgnevad. "Lii" aga pakkus, et pigem võiks vastupidi teha. Ja nii oligi, et päkapikud panid aerupaadiga üle järve sel ajal kui teised mõisa külastama läksid.

Päkapikud sõitsid vahetuses öö läbi ja jõudsid hommikuks järve teisele kaldale. Seal oli üks paadisadamaga külake, ning külaelanike käest küsides jõuti selle omanikuni. See oli Aramori mõisa ülemteener, kes oli paadiga turule tulnud, üksinda. Bruenor oli väga pettunud. Leppis siis teenriga kokku, et saavad viimase purjekal küüti tagasi, et ei peaks jälle öö läbi sõudma. Siis otsis Moreni üles ja suundusid koos paadisillale. Sõit tagasi käis suhteliselt kiiresti. Paadisillal ootasid päkapikke "Lii" ja Munkki, kes olid vahepeal mõisa külastanud, ning jutu järgi seal kinni peetud ja kui nad öösel välja murdsid ja Aramorini jõudsid, andis viimane neile haledalt tappa. Kusjuures reisikaaslane Thal kadus jäljetult.

Otsustati siis, et tõmmatakse Lillade Draakonite ürbid pääle ja minnakse mõisa uurima. Aga veel enne väravateni jõudmist hakkasid müüril asuvad valvurid meid vibudest laskma. Selle peale Bruenor ja Moren algatasid tormijooksu väravale. Paistis, et Munkki püsis neil sabas ja keksis noolte eest kõrvale ning "Lii" sebis põõsast-põõsani, üritades märkamatuks jääda. Jõudnud väravani hakkasid päkapikud usinalt värava vastu jooksma. Algul ei paistnud tegevus mõju andvat, siis aga hakkas raksakaid kostuma ning siis murdus väravaid lukus hoidev riiv, ning sees nad olidki. Selgus et peale vibumeeste müüril oli ka siseõuel väike kamp tüüpe, kes arvasid, et nad võiksid kahest päkapikust jagu saada. Kuus meest nimelt täies turvises kilpide ja mõõkadega. Järgneva madina käigus valati korralikut vastastel verd ning ka Bruenor ise sai korralikult tappa, kuid siiski olid kaotajateks valvurid, kes viimseni maha löödi. Samal ajal olid ka Munkki ja "Lii" üritanud vibumehi rünnata, aga olles eelnevalt Aramori käest peksa saanud, polnud nende võitlusvaim tasemel, ning nad pagesid kui vibumehed neile tähelepanu pöörama hakkasid. Egas nad vist niisama kah korralikult lüüa ei osanud, arvas Bruenor. Igatahes selleks ajaks, kui "Lii" ja Munkki hakkasid raskustesse sattuma, olid Moren ja Bruenor õuel lõpetanud ja ruttasid mööda treppi müürile kaaslastele appi. Kui päkapikud kohale jõudsid pidasid vibumehed targemaks jalga lasta, mõned lausa hüppasid müürilt alla. Moren ja Bruenor lasid veel kumbki ühe vibunoole neile järgi. Bruenor tabas oma noolega üht, kuid ära too ei surnud, ning Moren lasi kahjuks mööda. Seega oli lahing mõisaõuel lõppenud ja otsustati veidi nõu pidada enne kui mõisa siseneti.
"Unless one of you happens to carry Yoda in his pocket I highly doubt that."
Pool
Vanem õpipoiss
 
Postitusi: 69

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Pool 0:39 7. Mär 2004

"Niisiis, sisenesime mõisa. Enne tuli ainult uksest jagu saada...Astusime siis pilbastest üle ja vaatasime majas ringi. Ega me midagi suurt huvitavat ei näinudki, jõudsime ainult esimesel korrusel veidi ringi vaadata ja siis läksime teisele korrusele uudistama. Seal leidsime ühe varakirstu, mida Moren oma haamriga nüsima hakkas. Nüsis ja nüsis, ning ühtäkki oli tal üks vereimeja kaelas. Kuramuse Aramor kargas talle selga ja hakkas verd lüristama. Mina lendasin talle rõõmsalt, kuigi ma seda välja ei näidanud, kirvega kallale. Sain talle pihta muidugi, kuid talle nagu ei paistnud see eriti mõjuvat. Ja takkatipuks ilmusid veel kaks matsi - tavalised inimesed vast - ning hakkasid kah kisklema. Üks torkas mingi terava oraga mulle tagumikku kah veel. :x

Edasi läks asi jaburaks...Lööme seal rahulikult, kui Moren äkki oma püha sümboliga Aramorile silme vahele äsab ja sõimama kukub. Ehmatas raisa päris ära, kargas hirmust lakke. Ja jäigi sinna...Kuramuse imelik. Ja siis vaatas mulle otsa ja mul hakkas pea valutama. Ja tahtsin kangesti ära minna ning läksingi...Kusjuures lahing oli pooleli, seega asjal igasugu mõte puudub. Moren ja Johann, kes samuti oli mõisa sisse tulnud, jõudsid mulle hiljem vankriga järele kui ma kusagil küla poole teel olin. Eks siis mõtlesime, et grupeerume Munkki ja "Lii"-ga ning lähme linna plaani pidama. Sest me suurt vampiiridest ei tea. Vanaisa kah palju neist rääkida ei osanud, ütles ainult, et kui on selline pikkade hammastega, siis tuleb ettevaatlik olla. Ja läksimegi linna tagasi. Teel olles said Munkki ja "Lii" oma khmmm....jõu....khmmm...tagasi. Nagu neil enne seda olnud oleks...hehheheee.

Linnas hakkasime uurima, et kuidas vampiirist jagu saada. Mina muidugi soovitasin kirvest anda. Aga tehti põhjalikum uurimus nende kohta - uuriti raamatuid ja tegeleti muu mõtetu tegevusega. Egas kui juba vanaisa ei teadnud mis siis raamatutest loota. Aga mina sel ajal mõtlesin, et teeks kaelakaitsed, siis tüüp ei saaks hammustada meid. Panin sepikojas juba rauad tulle kui kange janu peale tuli ning tegevus suht mõttetuna tundus. Ja pea valutas ja tahtis parandamist. Läksime siis sepaga ja tegime mõnikümmend õllet.

Kui Moren linnast tagasi tuli, siis ta hakkas vana preestri käest jälle relvade loitsimist õppima. Ma kah käisin nagu uni peale, et õpi-õpi-õpi. Aga ta vist lõpule ei jõudnud õppimisega. Igatahes mingi aeg tuli Paladinipoeg, meie ülemus, Moreni poole külla. Et üks tähtis tegelane tahab kokku saada. Sai siis punt kokku ja me läksime linna peale, kus ühel väikesel väljakul ootas üks inimesest naisterahvas. Tuli ta tuttav ette tegelikult, vist juba kusagil kohtutud. Ja rääkis, et üks meie endistest tööandjatest, tema hea sõbranna, olla röövitud. Ja arvatavasti temalt millegi väljapressimiseks. No selline asi ei kõlba ikka kuhugi. Palus meilt kenasti aidata. Me muidugi olime nõus aitama kuidas saame. Siis äkki "Lii" (hmm, peaks selle kollase käest küsima, kudas ta oma nime kirjutab) hakkas tasust jahuma...No on ikka ebard.

Ja siis läks asi põnevaks. See vämp oma kahe käsilasega ilmus välja. Naisele pandi nuga kõri peale - vist taheti sellega märku anda, et me alla annaksime. Hehheeeheee lollid. Meie andsime hoopis neile tappa...Ja isegi Munkki tegi paar korralikku võtet lööma ajal ning sai naise vabaks. Aga jah, nõrgalt lööb ta. See Aramor kah tea mida tegi, keksis ringi seal kogu aeg, ei taht näost-kirvesse võidelda, vahepeal hüppas üldse puu otsa. Ja "Lii" - suur tasu kaupleja - lõõdi esimese raksuga siruli. Nomaeitea...inimesed. Johann punnitas terve võitluse aeg silmi, mitte ei saand aru mis ta teha üritas. Ja Moren tegi paar tubli loitsu kah, arvatavasti tänu tema ja minu tublile tööle Aramor plehku panigi. Kahju et tal aega ei olnud minule paari loitsu panna, mis aidanud oleksid. Eks me pea ikka veel kord vist talle kere peale andma...Ta ikka võiks targem olla ja olukorraga leppida, et saab üks kord ja korralikult tappa, mitte et iga kord saab kõvasti ja siis jookseb jälle ravile ja siis jälle meie anname talle peksa. Mõttetus.

Muide need kaks tüüpi, kes Aramoriga kaasas olid, lõime väikese vaevaga kasti. Üks sai minu käest kirvest, teisele andsid Munkki ja Paladinipoeg tappa. Laibad tassisime ise sinna kuhu laipe tassitakse. Siis läksime Moreni poole puhkama - arvasime et üheks päevaks aitab küll."
"Unless one of you happens to carry Yoda in his pocket I highly doubt that."
Pool
Vanem õpipoiss
 
Postitusi: 69

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Pool 15:40 12. Apr 2004

"No kurat! Pean mina korralikult päevikut ja mingi lollpea rebib siis siit endale piibu süütamiseks lehe välja! Peab Jergali kroonikast asenduse tooma, ei viitsi ise uuesti kirja panna..."
"Unless one of you happens to carry Yoda in his pocket I highly doubt that."
Pool
Vanem õpipoiss
 
Postitusi: 69

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Pool 0:43 14. Apr 2004

Puhkasime end Moreni pool välja - meil seal nagu oma toad juba. Ongi hea, muidu kõrtsis ööbimine läheks kole kalliks maksma. Hommikul pidasime siis sõjanõu, et mis edasi ette võtta. Munkki pakkus välja, et läheb ja vaatab Sunerandi häärberis ringi, äkki leiab mõne kasuliku niidiotsa, millest kinni hakata. Me Moreniga olime nõus. Lee muide, kollanägu, viilis jälle tööst kõrvale, väites, et tema rahval või kloostril või misiganes on suur püha, ning tema peab paar päeva oma kannikatel istuma ja tühja pilguga enda ette jõllitama. No on
ikka inimesed vahel imelikud.

Kui Munkki oli teele asunud, otsustasime, et Moren proovib oma uut oskust relvi loitsida.Meil ju suur äriplaan sellega seoses, ning pealegi pole enne Munkki tagasitulekut niikuinii miskit teha.Et Moren seda minu kirve peal katsetada tahtis, siis ma tegin talle materjalide väärtuse suuruse makse. Ja läks poole odavamalt, kui kellelgi teisel oleks lasknud teha. Moren ikka hea sõber. No eks mina kah ikka omadele teen ju tasuta. Seeaeg kui Moren altari juures tegutses ja Munkki jäljekütti mängis, ei oldki mul muud teha kui kõrtsikoopas aega parajaks teha.

Jõudsin parasjagu neljanda õlleni kui Munkki tagasi jõudis. Oli ta leidnud, et aknalaual olla mudajälg ja veel oli ta leidnud ühe rahakukru. Selles kõlises paar münti ja peale oli tikitud ka üks sümbol. Ei mina ega Munkki tundnud, kust mündid pärit võiks olla või kellele sümbol kuuluda, sestap otsustasin baaripidaja käest järele uurida. Ja tema oskas meile öelda, et need olla enamuses Sembias vermitud, ainult üks olla kusagilt kaugemalt idast.Aga sümbol oli talle võõras. Egas miskit, seegi ole kasulik info.

Arvasime siis, et läheme ja palume Draakonite kasarmust ühe eksperdi jälgi otsima, samuti ülemus Paladinipoeg olla maininud, et meie kolu hulgast olla miski ese hirmsat viisi ulgunud vahetevahel. Panime siis kasarmu poole ajama ning saime seal ka Paladinipoja endaga kokku. Tal oli veel meile uudis, et ühest Kotkakülast olla talle külavanem kirja saatnud, et kohalik aadlik-maahärra olla kaduma läinud, kogu maja olla tühi. Me siis selgitasime, et too vampiir - Aramor, oligi see vant. Seepeale pakkus Paladinipoeg, et teeks Regendile ettepaneku maad meile omistada. Selle jutu kõla meile meeldis, ent ütlesime, et tahame järele mõelda. Ajasime siis seal oma asjatoimetused ära ja asusime taas Sunerandi häärberi poole teele. Munkki oli meie koera kah kaasa vedanud. Oligi vaja, et too end liigutaks, muidu on end liiga paksuks vitsutanud.

Häärberist alustasime siis jälgede ajamist, mis viisid proua toast katusele, sealt läbi viie elamu aia, läbi poole linna ning lõpuks kadusid nad linnamüüri ääres. Seal oli jokk. Ei osanud sealt enam kuhugi minna, sest me otsisime küll pikalt nii müüri pealt kui tagant ja mujalt, ent jälgi kätte ei saanud. Ei aidanud seejuures ei rajaleidja oskused ega koera nina. Ma veel käisin väravapostidel vahte küsitlemas ja majaelanikke üle kuulamas, kelle aedadest läbi käidud sai, aga midagi kasulikku me teada ei saanud.

Eks siis proovisime maagiat. Algul pöördusime päkapiku-preestri poole ja pärast maagi poole, ent kumbki ei osanud miskit öelda - segavad loitsud takistavat nende katseid, ent soovitavad ida poolt otsida. Kuram,ei meeldi mulle vastased, kes maagiat kasutavad, ajab nii vihale, et...Moren ise kah üritas Ülemuselt nõu saada, aga juu siis oli järjekord liiga pikk.


Siis veel üritasin ma Seiklejate Gildist uurimas käia, et ega sealne mees tea, millega tegemist on selle sümboli näol, mis kukrule tikitud oli. Seal nagu eriti ei tahetud abiks olla, kuna ma end gildist välja kirjutasin. Einohh, läksin siis tagasi ja saatsin Munkki, kes endiselt gildi liige oli. Temale öeldi küll, et vist mingi Westgate'i gildi sümbol olla sarnane. Kuram, järgmine kord selline jant on vean ta ise kartsa - korrakaitsjaid tuleb ikka igal võimalusel aidata. Peale seda ei osanud linnas enam midagist teha, jäi üle vaid Kotkakülast läbi põrutada ja siis ida poole rännata. Paladinipoeg mainis kah, et seal ida pool olla kaks küla ära raadatud, et kui meil juba sinnapoole minek, siis võiks uurida, mis jant on.

Panimegi siis vankriga veerema. Teel proovis Moren üht uut õpitud palvet, mis manas välja ühe Moradini saadiku. Sellega oli võimalik teeneid vahetada. Moren palus uurida, et mis jant selle haigusega on, mis ta külge on saanud. Saadik lubas uurida, k ui me nõustume Ham'i nimelise küla päkapikke aidata, keda üks hiiglane kimbutab. Einohh, minul pole selle vastu absoluutselt midagi. Niikaugele me aga ei jõudnudki.

Kotkakülas käis asi kähku, astusime külavanema poolt läbi ning meile pakuti seal kehakinnitust. Seejärel uurisime mõisahoone läbi ja targasti tegime - avastasime pööningult salaruumist ühe kirstu, mida Aramor paarsada aastat kasutanud oli. Sellest sai ahju kena tule. Kuna rohkem sealkandis miskit huvitavat ei toimunud, siis sõitsime ida poole edasi et külade asja uurida.

Öösel laagrisse jäädes olid kõik väsinud ja keegi nagu ei viitsinud valvet pidada - vot saime jälle õppetunni, et nii ei tohi teha. Eelmine kord sai Vaene surma, nüüd siis...Ekstaole. Koer pidi valves olema, ning kui siis öösel Munkki meid üles ajas, ütles ta, et koer olla kuskile kadunud. Hakkasime Moreniga metalli selga ajama ning Munkki läks kohe koera otsima. Aga see oli tema viga. Kui me koorikud ümber saime, oli Munkki juba nägmiskaugusest väljas. Kui me teda otsima asusime, leidsime ta järve kaldalt. Ja mingi koll ussi kere ja inimese-moodi peaga oli end ümber tema mässinud.Päris kole oli. Koll üritas meid bluffida, et pole mõtet miskit üritata...Sellel ajal Moren kasutas mingit palvet, mis mu jõudu suurendas. Mina muidugi võtsin seda kui märguannet rünnakuks. Eks ma siis lendasingi kirvega kollisuunas - aint et raibe sulpsas vette. Lootis vist, et me turvises
järgi ujuma ei hakka. Tõeliselt loll kool - ma ju kogu noorpõlve maa-alustes kärestikulistes jõgedes sumanud, mingi sogane lomp mind küll ei peata. Niisiis imesin kopsud õhku täis ja panin mööda põhja ajama. Turvis hoidis ilusti põhjas, nii et minek oli suhteliselt kiire.

Sain hulk aega sumatud enne kui kollile järele jõudsin. Selleks ajaks oli sinna rohkem seltskonda tekkinud - hiljem Moren selgitas, et palus Moradinil abilisi saata. Enne kui ma löögikaugusele jõudsin, olid asjad kodumeeskonna jaoks kurvad. Üks abistajatest - inim-ülakeha ja kala-alakeha (vaat ei vea raiskadel) omavatest olenditest, keda kokku oli kolm, sai üks kolli käest hammustada - surm oli silmapilkne. Paistis, et Munkki oli suutnud end kuigivõrd lahti rabeleda ja äsas võimalust mööda kollile, et see sai vihaseks ja hammustas Munkkit. Paistis, et sinnamaani oli Munkkil jätkunud jõudu hinge kinni hoida, ent kolli amps lõi tal pildi eest. Jaa, see toob endaga kaasa uppumise, nagu ma tean. Siin aitab ainult
kiire tegutsemine. Tõukasin end põhjast lahti ja paari võimsa tõmbega olingi löögikaugusel - sealtmaalt palju teha polnudki. Vibutasin paar korda kirvest ning kuigi kerge veetakistus oli, sain ikkagi edukalt kolli 2/3 jagu lühemaks tehtud. Seetõttu suht liikumisvõimetuks muutunud kollile andis siis üks abimees veel ahinguga kuklasse ja valmis ta oligi. Abimehed haarasid Munkki ja panid sellega kalda poole uhama. Ise pidasin targemaks samamoodi toimida, ning kui kaldale jõudsin nägin kuidas Moren Munkkist vett välja
pumpas. Moren on meil ravimise peale mihkel ning Munkki lõigi varsti silmad lahti - hüppas jalule, haaras kiljatades rinnust ja vajus surnuna maha. Einohh, inimesed. Ikka ei talu kohe mürkki (Moren tuvastas, et hammustushaavast immitsenud veidi mürgist ollust). Me mõtlesime, et kas tõmmame Munkki eksistentsile joone alla või teeme talle preestri abiga väikse surtsu ja annab elu tagasi. Egas miskit, Munkki ju üks pikaajalisem liige, leidsime, et oleks kena ellu äratada lasta. Seega vedasime laiba vankrile ja panime tagasi Suzaili poole. Ent nüüd oli meil rahaga nappus käes. Tuli tõdeda, et nüüd tuleb Moreniga väljamõeldud äriplaani teostama hakata ja maagilisi relvi valmistama. Eks näis mis edasi saab.
"Unless one of you happens to carry Yoda in his pocket I highly doubt that."
Pool
Vanem õpipoiss
 
Postitusi: 69

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Pool 22:38 20. Apr 2004

Hommikul astus Moreni poolt läbi Paladinipoeg, kes tõi meile Munkki elluäratamiseks vajamineva rahasumma. Tänud talle selle eest, sest meil endal sellist summat hetkel välja käia ei olnud. Ka Lii lõpetas lolli-mängimise ja hakkas jälle normaalse olendi kombel tegutsema. Me selgitasime talle, mis vahepeal juhtunud oli ja mis plaanis on edasi teha. Et ajame Munkki jalule ja siis sõidame jälle linnast ära külades juhtunut uurima ja sealt edasi Sembiasse.

Igatahes tuli mul nüüd veidi rahakotti kergendada, et relvade valmistamiseks rauda osta. Jäi isegi puudu veidi, seega pidin Munkki kukrust juurde laenama. Ma panin talle sinna ka kirjakese, et olen talle 70 kuldmünti võlga. Moren läks Munkki elustamist ette valmistama ja mina läksin sepikotta tööle. Seal siis päev põhiliselt kulgeski. Õhtul sööma läksin, siis oli ka Munkki juba seal ning koos käisime veelkord plaanidest üle.

Järgmine päev panime vankri mägede poole veerema, et Moreni poolt Moradini saadikuga sõlmitud kokkulepet täita. Ham’i küla ootas abi võitluses hiiglase vastu. Sõit kulges surmigavalt, mitte ei saa aru, mis jutud need on kallaletungidest reisijatele ja muud taolised, minuga ei taha üldse sellised põnevad sündmused toimuda...Peab vist üritama kuidagi alasi vankri peale ehitama, et siis ei lähe vähemalt aeg reisu ajal täiesti raisku...Igatahes kuni külani miskit põnevat ei toimunud.

Ham’i küla lähedalt leidsime surnud päkapikke, neid oli üksjagu tee ääres ning kõik hullult lössi löödud. Paistis, et vennastel polnud erilist võimalustki...See ajas mind väga vihale. Paari minuti sõidu kaugusel oli siis sissepääs külakoobastesse, ning selle esisel väljakul oli hulk mahakoksatud päkapikumehi. Kui me uksele koputasime ja meid sisse lasti, räägiti meile, et kogu klanni meesterahvad said hiiglasega võideldes otsa ja järel on vaid naised-lapsed. No kuram, sellele hiiglasele tuleb õpetada, et päkapikkudega on naljad kurvad. Ööbisime seal ja asusime hommikul hiiglase jälgi ajama. Niipalju kui ellujäänud nägid uksepiludest, võis tegu olla künkahiiuga – seega tugeva, ent päkapikuga võrreldes suht lolli vastasega. Aga jah, eks loodusega ole nagu ta on – kui ikka on kümne mehe jõud, siis suurt mõistust vaja pole.

Hommikul asusime teele ning kuna mina olin ainsana mitte-linnaelanik, siis teised muidugi jälgi ajada ei osanud. Ega ma ise kah teab mis jäljekütt ole, aga egas hiiglase jälitamine nüüd nii raske kah ole, olgugi et nädal oli vahepeal möödunud.

Ronisime päev läbi mööda mägesid ringi ning jõudsime pimeda ajaks ühe koopani, mida hiiglane oma eluasemena kasutas. Kooobas oli ikka suht pirakas, paras isegi draakonile. Jäime siis ootama, millal hiiglane tagasi tuleb. Munkki ja Lii üritasid end kuhugi kaugemale koopasse ära peita, mina ja Moren aga ronisime hiiglase asemele nahkade alla ootama, teades et varem või hiljem ta selle lähedusse satub.

Saime paar tundi oodata kui äkki hakkas raskeid samme kostuma ja maa kergelt vappuma. Koopasuu ette ilmus hiiglase siluett, kott ühes, kivist hiigelnui teises käes. Suur lontrus viskas koti nurka ja loivas aseme poole, kus ma Moreniga koos teda varitsesin. Hiiglane asetas kivinuia aseme lähedale seina toele ja hakkas end asemele istuma sättima....ning siis me Moreniga asusime tegutsema. Niipea kui hiiu tagaosa piisavalt lähedale jõudis andsin kogu jõuga sellele suurele sihtmärgile kirvest. Tulemus oli rahuldav – elukas kargas röökides püsti kui oleks miski teda...jah, eks see tegelikult oligi nii. Ka Moren üritas talle äsada, ent jäi jalgupidi asemes puntrasse ja oleks äärepealt endal silma välja torganud – selle mis veel normaalne välja nägi. Edasi käis asi suht kähku tagantjärele meenutades, sest meelde on jäänud vaid minu ja Moreni meeletu rassimine, Munkki mõtetu keksimine hiiglase ümber ja Lii’d ei näinud ma üldse kusagil hiiglase läheduses. Igatahes, kui nii mina kui Moren olime omajagu lakki saanud, andsime hiiglasele lõpuks sellise tou, et too kokku vajus. Ma siis kasutasin kähku juhust ja virutasin täiest jõust talle kaela pihta mille tulemusel lontrus peast ilma jäi. Ja oligi kõik. Kohe peale lahingut ilmus välja Moradini saadik, kes teatas, et Moren on oma osa täitnud. Teavitas omalt poolt, et Morenit vaevab päkapikk-võlur Gunnari loits, mis tema tornile pandud oli ja mis nüüd Morenit aegamööda ebasurnuks muudab. Ja et muidu oleks isik juba ammu muundunud, ent Moren näib sellele muutusele erakordselt vastupidav olevat. Sadik lubas ka ravimeetodi välja uurida ja lahkus. Moren kutsus ta veelkord loitsuga välja ja pani talle ette proua Sunerand üles otsida, millega too ka nõustus. Moren tegi meile seal esmaabi ja siis suundusime Ham’i külla tagasi. Seal pidas Moren, kes ikkagi ametilt preester on, surnutele matused, peale mida me edasi rändasime.

Otsustasime järgnevaks ka raadatud küladele pilgu peale heita. Sinnakanti oli läbi mägede paari päeva pikkune tee, mis jälle möödus täiesti igavalt. Ja teised ei olnud ka nõus väikest peatust tegema, et saaks tee kõrvalt orke või muud taolist otsida. Egas me siis sõitsime sinnakanti kohale, kus tapmised toimunud olid. Käisime külades ära, kuid kohapealt suurt kasulikku leida ei õnnestunud. Ent selgus, et olid olemas mõned ellujäänud, kes rünnakut näinud olid. Paar inimlast rääkisid meile, kuidas nad metsaservast musta riietatud mehi nägid, kes mingit imelikku sümbolit kandsid. Laste kirjelduse põhjal arvasime, et tegu oli zhentarimidega. No kurat, nad ikka lubavad endale palju, peab vist ühe hea keretäie neile andma, et siis teavad, et Cormyri pole mõtet ronida. Aga kus nad redutavad me õnnetuseks teada ei saanud.

Jäi veel üle Sembiast läbi põigata ja uurida, kas sealpool pole miskit imelikku viimasel ajal juhtunud. Ning vaata aga – Highcastle linnast saime teada, et kohalik maaisand peab ihukaitseväge, kes kannavad zhentarimide sümbolit! Einoh, nad ikka eriti ülbeks läinud, niimoodi avalikult ringi keksida! Siin ei piisa enam õppetunnist, vaid räägime juba karikakarde üleslükkamisest. Saime teada, et isand omab mõisa linna läheduses, kus ta ise ka parasjagu viibima peaks. Ning et rahvale on mõista antud, et külastajatesse seal hästi ei suhtuta.

Tiba sõitu viis meid künklikkule alale, kus ühe künka otsas lösutas üks vanemat sorti inimeste ehitis. Paistis, et sellele olla kiiruga palktarand ümber ehitatud ja seespool seda on hulk inimesi laagris. Ühtäkki astus välja Moradini saadik ja ütles, et Sunerand oli või on just seal – ei teadnud ka tema täpsemalt, sest miski maagiline segaja olla peal. Saadik mainis veel, et kui see laager kuidagi laiali ajatakse, siis sellega on Moreni pool lepingust täidetud ja läinud ta oligi. Meie jäime siis planeerima, et mida ette võtta. Selgus, et Lii on mingitsorti maggimoodi võimetega, igatahes ta võttis mingi kristalli ja saatis selle laagrisse luuret tegema. Väga imelik värk, pagan, peab sellel kollanahal silma peal hoidma. Aga saime selle asjanduse kaudu hulk kasulikku teavet laagri kohta. Ja selgus, et seal on ligi 200 sõdurit sees. Moren õppis ära palve, mis lasi tal Paladinipojaga lühikese vestluse pidada ja too soovitas Sembia võimude poole pöörduda ja ise ka 40 meest saata.

Me siis saatsime Munkki kui kõige kiirema linna võimudega suhtlema. No pagan, see eit sibab juba hobusest kiiremini vist. Kui Munkki läinud oli, märkasime linna poolt lähenemas üht salka. Varjusime ja nägime, et laagrisse suundus veel 20 zhenti. Ja nad polnud üldse mitte halvasti varustatud – ikka päris tasemel turvised ja relvad paistsid neil. Ma küll soovitasin, et anname neile tappa, sedavõrd on hiljem vähem tegemist, ent teised olid vastu. Kui Moren silmas neil ka sõjasarvi, siis muidugi loobusin ka mina, sest 220 vastast on vist paar meest liiga palju minu jaoks esialgu. Jäime siis ootama. Laagrist sõitis ükshetk välja mingi vanamees – teener välimuse järgi. Lii astus talle teel juurde ja palus küüti. Igatahes vanamees võttis ta peale ja kui Lii tagasi tuli, selgus, et vanake oli talle kõik mis vähegi tähtis välja lobisenud. Paistis, et Sunerand võib tõepoolest seal olla...

Ootasime, kuni Munkki mingi Sembia mehega tagasi jõudis ja see palus meil talle rääkida, mis me teame. Siis suundus ta väravateni ning ma arvasin, et ta lüüakse sealsamas maha. Aga siiski ei löödud. Ta tuli tagasi ja teatas, et isand olla kõike eitanud ja ka keeldunud teda sisse laskmast. Edasi peab ta nüüd ülemustele ette kandma ja nemad otsustavad, mida teha. Selliste sõnadega ta siis lahkus. Meil ei jäänud üle muud kui valmistuda öiseks sissetungimiseks, sest oli karta, et Sunerandi üritatakse niipea kui võimalik mujale toimetada. Eks näis mis edasi juhtuma hakkab...
"Unless one of you happens to carry Yoda in his pocket I highly doubt that."
Pool
Vanem õpipoiss
 
Postitusi: 69

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Pool 1:19 11. Juul 2004

Niisiis olime metsas laagris, pidasime plaane ja ootasime ööpimeduse saabumist. Kui pimedaks läks, käis ikka veel plaanide tegemine. Ühtäkki ilmus Johann välja. Ta vist Paladinipoja käest sai teada, kus me oleme ja tõttas appi. Ja siis veidi aja pärast kostus metsast jälle sammumist, mis lähemale tuli. Tegemist oli ühe imeliku päkapikuga (tekkis kõva kahtlus, et ta oli ka pime), kes "siinkandis" elas ja oli uurima tulnud, et mis siin toimub, sest ta olla läheduses suurt kurjust tundnud. Me siis küsisime lähemalt, et mis kurjust ja kus täpselt, aga ega midagi täpset vastust ei saanud, nii et oletasime, et ikka see mõis siinsamas ole see, mis "mädaneb". Me lõpuks veel küsisime, et kas ta teab siinkandis kedagi, kes meid aidata saaks, sest me viiekesi (Bruenor, Moren, Munkki, Lee ja Johann) vist seda mõisa maha ei võta, eriti veel kui ainult minust ja Morenist on lähivõitluses asja, neid aga ole ligi kolmsada. Ta ütles, et eks ta vist läheduses teab küll teatud isikuid, kes appi võiksid tulla ja lahkus veidi aja pärast.

Järgmine päev me ootasime edasi, et millal abiväed kohale jõuavad. Üpris hommikupaiku vantsisid meie üllatuseks sinna, kus me asusime, kümmekond päkapikku väikese välilaagriga. Selgus, et meie öine külastaja oli neile öelnud, et meil oleks abi vaja ja nad olid nõustunud aitama. Aga ikkagi oli meie poolel veel vähe rahvast. Siis saatis päkapikkude ülem oma mehed veel omakorda välja sõnumitega päkapikkude küladesse lähikonnas, et siinkandis läheb varsti meluks ja kes tahab, löögu kampa. Ja päkapikke tuli juurde...
Kui meil oli lisaväeks juba ligi 40 päkapikku, otsustasime vaadata, kui head võitlejad vastaspoolel on seekaudu, et korraldame ühele mõisa suunduvale grupile kusagil tee peal varitsuse. Mind pani veidi muretsema see asjaolu, et kõik päkapikud ei paistnudki olevat seiklejad, valvurid või muud taolist ning oli ikka üksosa selliseid, kes olid nahkvammuses ja kirkaga tulnud. Eks jah, kirka ajab kah häda korral asja ära, aga ikkagi...

Läksime siis kambaga oma viis kilomeetrit mööda teed mõisast eemale, kus leidsime sobiva koha varitsuse pidamiseks - vana sild, mille ühes otsas oli tee ääres veel ka lagunev veskitorn. Tegime siis plaane (ehk siis päkapikud arutasid asja ja inimesed vahtisid niheledes pealt), kui kohale uimerdas mingi kääbik, kes kiviviske kaugusel elas (distantsi arvestuses eeldatakse, et tegu on näiteks jäähiiuga). Tahtis siis teada, et mis need relvis päkapikud siin teevad. Me andsime talle üheselt mõista, et uudishimu tappis kassi, aga ega talle see enne kohale ei jõudnud, kui Lee, või oli see Johann? hakkas oma imelikke võimeid kasutama ja tüübil mõistust väänama. Saadeti sel viisil siis kääbik koju ja kästi paigal püsida.

Samas hakkasid ka teele seatud valvepostid luureinffi andma - kolonn läheneb - viis ratsa- ja viisteist piigimeest. Vastavalt plaanile läks Moren viie päkapikuga silla alla, et siis, kui rivi sillal kinni peetakse, mida teeb Bruenor ainuisikuliselt, neil taganemistee ära lõigata ja kolonn kahe kõva koha (ehk päkapiku) vahele panna. Torni jäi üks päkapikk ammuga, kes arvestuste kohaselt pidi kõige täpsema käega olema, sinna jäid ka ülejäänud kambaliikmed ja päkapikud, et sealt äkkrünnakut teostada.

Astusingi siis silla otsa lähenevaid inimesi ootama. Ja nad tulidki hetke pärast käänaku tagant nähtavale - kõik rasketes turvistes ja mõõkade-kilpide ja piikidega varustatud. Jaa, oli näha, et sellest pidi tulema üks KÕVA MADIN. Kui nad üle silla lähemale tulid, siis ma astusingi neile teele ette. Lõi korraks pähe mõte, et mida kurat siis teha, kui nad must üle sõidavad? Aga nad pidasidki kinni - ratsamehed, kellest neli kolonni ninas ja üks lõpus oli, seisatasid minu ees. Öeldi mulle, et ma tee vabaks teeksin. Ma pärisin, et mis mehed olete ja kuhu lähete, nagu kombeks ning nad ajasid mulle seda sama kohaliku mõisaisanda ihukaitsjate jama, mida meile ennegi aetud oli. Ma siis küsisin otse, et ega see juhuslikult Zhentarimide märk sul seal ees ei ole, mille peale minuga rääkind mees miskit lolli valet üritas kokku jahuda. Ikka vihale ajab, kui sind niimoodi austuseta koheldakse, et kui sa inimesest väiksemat kasvu oled, siis nagu peaks sa lollim kah olema vä? No kurat! Ma kahmasin kiivri kõvasti pihku ja üritasin tal kronu tsiribiribimm alt ära lüüa...Assakurat!!! Löök läks juhuse tahtel nii mööda, et kirves oleks mul äärepealt käest lennanud, aga kuidagi ma sain temast ikkagi kinni hoida. Kasutasin siis ebaõnnestunud löögi tsentrifugaaljõudu ära ja keerutasin end kandadel ning virutasin....ja hobesel lendas pea laias kaares otsast. Kus seal alles oli verd sees! Ja zhent oli kah ilgelt üllatunud näoga, kui tal ratsmed järsku pingule läksid, sest ta hobese pead nendega üleval hoidis. Hobene vajus tal ilusti istumise alt ära ja ta jäi veidiks ajaks sinna kinni.

Noh ja nii see suur madin alguse saigi. Igaüks tegi, mida suutis. Mina vehkisin kirvega hobesemeeste poole, kes kõik ümber minu koondusid, Moren loitsis kohale igasugu imelikke elukaid - nagu kümme korda suuremad kassid suure lakaga, siis ülejäänud päkapikud, ka Munkki tuli ja aitas üht hobesemeest läbi peksta, ning need kaks veidrikku seal torni otsas tegid kah mingit imelikku jama - lennutasid suuri kive kuidagi. Igatahes oli vinge lööma... Tundus, et need ratsamehed olidki kõige kangemad mehed seal kolonnis, oma täisturviste ja muu koluga, samal ajal kui jalamehed kah ikka päris külamehed polnud. Jama oli sellega, et kui madin läbi sai, tuli välja, et enamus päkapikke, kes meile appi olid tulnud, olid otsa saanud. No kurat. Seda ma küll ei oodanud. Meie pundist olid kõik veel elus ja terved. Saatsime Munkki siis vankrit tooma, millega saaksime laibad ära vedada. Tagasi tuli ta aga juba koos Paladinipojaga, kes oli sel ajal, kui meie siin asju ajasime, laagripaika jõudnud. Suundusime koos laagrisse tagasi ja vahetasime muljeid. Leiti, et oli vaja veel tiba vägesid koguda - isegi saadeti Munkki kuhugi kobolditest palgasõdureid kutsuma...einohh...Läks siis üks päev veel mööda ja kokku oli tulnud üks igavesti kirju seltskond - Paladinipoeg 40 draakoniga (Lillad Draakonid - Cormyri valvurid - saan aru, ega ise kah poleks 40 päris draakonist ära öelnud), meie värviline punt, siis kamp kohalikke päkapikke ja 20 koboldit. Egas jah, sitast saia ei saa, mõtlesin ma.

Meie imelike võimetega mees, kas Johann või Lee, ei mäleta kumb, andis teada, et mõisa juures valmistub liikvele minema mingi konvoi. Edasise jälgimise käigus järeldasime, et seal läheb mingi suurem punt minema, ning kuna välja toodi üks iseäralik vanker, mis kõlbaks suurepäraselt vangide transportimiseks või toidu vedamiseks läbi vaeste linnaosa, arvasime, et nad tahavad Sunerandi minema viia. Kiiresti tegime plaani konvoi ründamiseks ja vankri hõivamiseks. Plaan nägi ette korraldada varitsus lähedalasuvas külas, läbi mille mõisast tulev tee viis, vabastada Sunerand ja panna Cormyri poole ajama. Kihutasime külla, paigutasime oma väed pärast külaelanike varjumist majadesse ja ootasime...

Ja nad tulidki..Sa kuivaim, kus neid alles tuli...Ikka päris suur kamp, kas 80 meest või selle ringis. Pani ikka päris mõtlema, et kas hüppad neile tänaval kallale, või lõikad kohe ise endal veenid läbi ja saad jama kaelast ära. Aga jah, nagu vanaisa ütles, kuulsuse nimel tuleb higi ja verd valada...Ja kuulsaks saamise vastu pole mul miskit. Samas astus Lee akna juurde, sest konvoi oli jõudnud punkti, mil ta oma võimeid pidi kasutama ja neil "pead segi keerama". Ega ma seda paremini kirjeldada ei oskaks, kuramuse imelik värk see neil. Ja siis oli minu tegutsemise aeg! Võimsa sõjahüüuga täiest kõrist andes virutasin ma majalt jalaga ukse eest ja virutasin kirvega teiselpool ust asunud tüüpidele paar latakat. Tüübid hakkasid surnult maha vajuma juba enne, kui maja uks teiselpool tänavat maha prantsatas. Ja siis läks lahti üldine hullumaja - Moren loitsis kohale pool issanda loomaaeda, nagu inimesed tavatsevad öelda ja ülejäänud peksid zhente nii kuis suutsid. Munkki oli avastanud omapärase võitlusstiili, nagu silmanurgast järgides avastasin - passis naabermaja ukse taga, ning kui keegi selle lähedalt mööda läks, tegi okse lahti, sealt välgatas välja kas jalg, rusikas või muu kondine kehaosa, ning tõmbas seejärel kähku ukse kinni.

Aga siis läks asi jamaks...Zhentid olid mingi asjanduse kahe kõrvuti sõitva vankri peale ajanud ning tassisid konvois kaasas suuri gonge. Ja siis kõlas ühe gongi kumin...Ega me teadnud, misjaoks nad neid kaasas tirivad, enne kui see kogu end vankrite pealt püsti ajas. See oli mingi pagana kivikuju, mis liikus ja peksis ja mörises. Ma nagu hetkeks olin äraootaval positsioonil, et keda ta lööma hakkab, meid või zhente, aga ta hakkas just minu vastu ebatervet huvi ilmutama...Ja nii ma avastasingi, et ma pean kusagil Sembia kolkas ühe küla peatänaval vinget võitlust hiiglasliku kivikujuga. Assapagan. No ega ma seepärast siis kohe surnult maha kuku, et mingi kivipabulast jorss mind laiaks litsuda tahab - hakkasin talle kirvega lihvi andma. Ja ümberringi muidugi käis üldine möll veel edasi. Ei teagi, kaua ma seal rassisin temaga...kirves talle hästi peale hakata ei tahtnud. Siis nägin oma üllatuseks, et Moren sukeldub, täisturvises, lähima maja katuselt pea ees tänavale. AIH. Ta ajas end küll kohe siiski püsti ja tuli kah kivimeest toksima, aga selle aja peale olin ma ta piisavalt ära murendanud, ning andsingi sellele viimase laksu, mille peale see kiviklibuks vajus, ja otse mulle pähe muidugi. Nojah, nüüd olen ma siis ka väikest mõõtu kivilaviini üle elanud. Nihverdasin end kivirusude alt välja ja vaatasin ringi - eemalt andis Paladinipoeg kokkulepitud signaali, et Sunerand on käes, vastased maha löödud, laseme jalga enne kui lisa saabub. Jooksime oma vankri juurde ning panime Cormyri poole ajama.
Pool
Vanem õpipoiss
 
Postitusi: 69

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Pool 13:47 5. Aug 2004

Kui me vankri juures muu rahvaga kokku saime, öeldi et paneme nüüd nii kiiresti kui jõuame minema Cormyri. Ega sellel mõttel miskit viga olnud, kui arvestada asjaolu, et sealt mõisast mingi 160-matsine salk meie poole veeres. Ühtäkki ilmus mingi ratsanik välja, kes nimetas ennast .... ja ütles, et on Cormyri sõja-maag. Egas jah, ajastus on tüübil suurepärane. Ega ta eriti tegija maag olnudki, ei osanud miskit kasulikku, mis ülejäänud zhentid hävitanud oleks.

Panime siis hobustel ajama, kui ühtäkki miski või keski haaras kinni Sunerandist, keda veeti Lee hobusel, ja vedas Sunerandi õhku. Need meie kambas, kes kah maagilisi vigureid teevad, ei osanud midagi mõistlikku teha... ja see uus maag kappas meie vankri kõrvale ja karjus mulle mingi nõmeda loitsu näkku ja käskis mul Sunerandile järele lennata. Alguses mõtlesin, et mida kuradit? Aga siis tuli vanaisa juttudest meelde, et maagid oskavad selliseid asju teha, nagu lennuvõimet anda ja muud arutut jura. Ma muidugi oleks parema meelega vankrisse edasi jäänud, aga pagan võtaks, kui keegi on hädas, siis ma ikka üritan aidata...

Ma siis hüppasin vankri pealt õhku, ja kassa näed, jäingi sinna hõljuma. Enesetunne oli muidugi üpris vastik, ja paistis, et selliselt kõrguselt oleks üpris valus kukkuda. Rabelesin selles suunas, kus Sunerand paistsi, kui äkki Sunerand ära kadus. Einohh, kui minu arvamust kuulda tahate, siis on siin liiga palju matse ringi jooksmas, kes end nähtamatuks teha oskavad. Ja see oligi põhiliselt kõik. Enam ma millegagi abiks olla ei saanud.

Nähes mõisast välja suunduvat pikka ratsanikerivi otsustasin vankri juurde tagasi rabeleda ja siis otsustati, et Paladinipoeg oma meestega suundub otse Cormyri ja meie üritame siin välja uurida, et kas Sunerand viidi tagasi mõisa või kuhugi mujale. Maag jäi meie juurde, et meid abistada, ja otsustas isegi, et jääb tee äärde hetkeks passima ja tapab paar zhenti oma loitsudega. Ütlesime talle, et tuleks vana lagunenud veski juurde, kui valmis saab. Hiljem olime siis kõik koos veskis plaane pidamas, kui toosama vana päkapikk, keda me metsas mõisa lähedal ennem kohtasime, välja ilmus. Tänas meid, ütles, et tegime siin suure heateo ja kinkis mulle mõnusa karunahast keebi. Täitsa mõnus ja praktiline asjandus. Kui vanake lahkus, pidasime plaane edasi. Arvati, et targem oleks siin ööbida ja järgmisel hommikul hakkab Moren Moradiniga äraarvamismängu mängima – Moren esitab mingi arv küsimusi ja Moradin annab talle teada, kas jah või ei. Ma oleks kah tahtnus seda mängu mängida, aga Moreni sõnul saavad ainult preestrid sellest lõbust osa. Kruusanärija selline...

Tuli välja, et Sunerandi toimetatakse hoopiski Cormyri poole. Kaval plaan muidugi, ega keegi seda ootada ei oskaks. Aga järgmised päevad olid lihtsalt võimatult igavad. Lihtsalt sõitsime päevad läbi ja hommikuti Moren pärib jumalalt küsimusi. Ja nii mitu päeva, kuni lõpuks jõudsime Suzaili välja. Meie saadud info alusel oli Paladinipoeg linna sulgenud, et meie tagaotsitavad sealt välja lipsata ei saaks. See tähendas seda, et igavale jälitamisele järgnes veelgi igavam otsing. Ja ega me midagi arukat teada ei saanudki linna peal, ainult et veidi kahtlusi olla äratanud paar Lathlanderi preestrit. Neid preestreid me muidugi üles leida ei suutnud. Otsustati, et otsime üles vana tuttava Wunderkindi. Võibolla too teab, mis toimub. Ka selle tüübi ülesleidmine oli omaette teater, mis illustreeris ilmekalt osade grupiliikmete vaimseid võimeid. Lõpuks õnnestus Lee’l üks Wunderkindi käsilasi oma mentaalse kontrolli alla saada. Ja see juhatas meid Wunderkindi asukohani. Lee’l õnnestus ka Wunderkindi aju ära väärastada ja Wunderkind rääkis meile, et nimetatud seltskond võib olla juba linnast lahkunud.
Pool
Vanem õpipoiss
 
Postitusi: 69

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Pool 3:37 13. Nov 2004

Wunderkindi andmete kohaselt, ning kuna too pätt oli Lee mõjuvõimu all, uskusime teda, olla meie poolt otsitavad isikud ostnud linnas elutsevalt hobusekaupmehelt paar hobust. Jätnud Wunderkindi ja Lee "surmasalga" Moreni poole, läksime linna hobusekaupmehe maja juurde. Kuigi oli hilja, leidsime, et tuleb rauda taguda, kuni see veel täiesti jahtunud ei ole. Maja juurde jõudes koputasime uksele ja ütlesime ukse avanud teenrile, et töötame valitseja heaks ja peame kohe peremehega rääkima. Lasti meid siis kenasti sisse ja ka peremees ilmus suhteliselt kiiresti meie ette. Hobusekaupmees kinnitas Wunderkindi sõnu - ta olla tõesti saanud korralduse paar hobust linna põhjavärava juurde toimetada.

Aru saades, et otsitavad on linnast jalga lasknud, plaanisime neile kohe hommikul järgneda. Palusime oma ülemuselt, Paladinipojalt, et ta meile hommikuks ühe jäljeküti abiks otsiks oma ridadest. Hommikul põrutasimegi vankriga põhjaväravaist välja ja Moren hakkas Moradinilt pärima, et kus suunas otsitavad liiguvad. Tuli välja, et läände...Pagan nad olid ligi tunni tee kauguselt linnast kuhugi läände pööranud ning suundusid kurat teab kuhu. Sõitsime siis päeva jagu läände ja jäime siis tee äärde ööbima.

Öösel äratas Lee meid üles - ta olla oma valvekorra ajal oma võlukristallilt teada saanud, et keegi võsas passib meid ning tolle siis mõttejõul kahjutuks teinud. Oligi mingi hädine vennike kinni köidetuna meie laagrisse tassitud. Ma hakkasin teda üle kuulama siis. Esiteks väitis mees, et ta on kohalik metsavaht ja uudistas, et kes me oleme. Selle peale hõiskas Lee, et tüüp valetab. Nujah, ma siis vist raputasin toda tüüpi veidi ja Moren astus kah juurde ning virutas ühe haagi talle, mispeale too halama hakkas, et keegi olla teda ja ta kaaslasi 1000 kuldmündi eest palganud meie kampa ära tapma. Teada saades, kus ülejäänud tema kambast ootab, hakasime mina ja Moren oma turvist selga ajama, Lee ja Munkki aga ei mallanud meid oodata ja panid antud suunas ajama. Oleks siinkohal pidanud Munkkile meelde tuletama, mis viimati juhtus, kui ta üksi kolama läks, aga jah...Kui me Moreniga lõpuks turvise selga saime ja kohta jõudsime, kus tole tüübi kambajõmmid meid passima pidid, leidsime, et Lee ja Munkki olid juba nad kõik kinni võtnud..pagan jah, kes hiljaks jääb see ilma jääb...peab selle meelde jätma.

Mõtlesime siis, et mida edasi teha. Seadus nõuab, et teeröövel tuleb üles puua või siis võimude kätte toimetada. Kuna nad võitluses otsa ei saanud, siis ei tahtnud ma ise neid oksa tõmbama hakata, pealegi oleks nöörist kahju olnud, seega oli vaja otsustada, kuidas me need hädavaresed Suzaili toimetame. Otsustasime, et mina, Moren ja Paladinipoja poolt meile appi määratud jäljekütt jätkavad teed ning Lee ja Munkki toimetavad pätid linna. Samas hakkas Moreni olukord täitsa kehvaks minema. Ega ikka jama kül, kui sul korraga mingi vampiiri hammustus ja needus peal on...Moren kutsus loitsuga välja Moradini saadiku, kellega tal kokkulepe oli ja palus tal ravi leidmisega kiirustada.

Niisiis suundusime meie edasi läände, kuni jõudsime ühe külani. Seal kõrtsis peatudes otsustasime maad kuulata...peale paari õllet, muidugi. Selle ajaga oli aga too jäljekütt, kes meil kaasas oli, välja uurinud, et külaelanikel on probleeme seoses sellega, et miski-keski reostab jõge, mis nende külast läbi voolab. Jõgi saavat alguse siitsamast mägedest, seega peaks põhjus siinsamas peituma. Mägedesse viis külast vaid üks rada...ma oleks kihla vedanud, kui mul oleks raha olnud, et sinna olid ka meie otsitavad suundunud.

Maganud öö kõrtsis, jätkasime hommikul teekonda. Kuna tee viis mäkke, siis leidsime, et oleks mõistlik meie reisivanker siia hoiule jätta, kuni me tagasi tuleme. Saime päris korralikult mäkke ronida, ning tee peal nägime ka üht tuhahunnikut, mida ilustas trolli kolp, kuni jõudsme kuhugi suuremale kaljueendile. Nägime, et sinna oli ehitatud suur palk-müür, mis moodustas enne kaljuseina mingi väljaku. Ega jah, selle palk-müüri värava jooksime meie, päkapikud, vaevata maha. Selgus, et oligi seal mingi väljak enne kaljuseina, kus ilutses veel omakorda mingi kobe uks. Ega jah, uks on uks, mõtlesime mina ja Moren, ning kihutasime otse selle poole, kavatsedes sellele ulatuslikku kahju tekitada. Olime just ukse rammimiseks kiruse üles võtnud, kui ühtäkki maapind meie jalge alt kadus. Kukkumise pealt paistis hetk veel sügav auk, mille põhjast teravad teibad vastu vahtisid, ning siis jõudsin na augu põhja...nagu tavaliselt ikka, kui sa jooksu pealt lõksu tormad.

Lebasin hetke maas ja mõtlesin olukorra üle järele...pea - terve, kere - kah enam-vähem, käed-jalad - toimivad. Õnnestus siis seega mul edukalt maanduda, ilma et oleks kuhugi pulika otsa lennanud. Kõrvale vaadates selgus, et ka Moren oli edukalt maandunud. Siis aga nägime me, kuidas üles lõksuava kohale kerkis meie jäljekütt, justkui mingi maagilise jõuga kinni hoitud, ning kukkus siis alla - otse orgi otsa. Oihh. Tuleb suur selgitamine Paladinipojale... Enne kui aga jõudsime miskit muud ette võtta, hakkas lõksu põhja tekkima mingi imelik udu. Alguses arvasin, et kas mingi maagiline elukas või teab mis, aga siis läks pea kummaliselt tühjaks ja pilt silme ees hakkas virvendama, ning kustus...
"Unless one of you happens to carry Yoda in his pocket I highly doubt that."
Pool
Vanem õpipoiss
 
Postitusi: 69

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Pool 4:51 16. Nov 2004

Kui lõpuks teadvusele tulin, avastasin, et olukord pole mitte paremaks läinud. Võiks lausa öelda, et oli märgata mõningast olukorra halvenemist. Vihjeteks selle kohta olid...esiteks, me olime mingite raudlattide külge kinni needitud (õnneks ei läinud needid läbi meie); teiseks, kogu meie varustus oli kadunud; ning kolmandaks, meid oldi mingisse ruumi paigutatud, kust temperatuuri järgi otsustades mingi mäejõgi läbi jooksis, ning mitte kaldale, vaid vette nii, et ainult ninad välja paistsid. Ahjaa, mingi värdjas oli meie riided kah pihta pannud.

Ega niimoodi kinnitatuna suurt ülevaadet oma ümbrusest ei saa, aga jäi mulje, nagu oleksime kusagil veidi töödeldud kaljukoopas. Sain veel aru, et ka Moren oli samamoodi läheduses vette susatud. Ega jah, kui need vaesed külaelanikud enne jõe reostatuse üle kurtsid, siis nüüd...*khmmm*

Kuna paistis, et keegi meiega tegeleda seal ei viitsi, siis hakkasime Moreniga vaikselt oma raudu painutama, niipalju kui see võimalik oli. Kõhutunde järgi läks ikka üpris kaua enne kui asi niikaugele sai, et järgi andma hakkas ja me vabaks saime. Teinud ruumis kiire varustuse loenduse leidsime, et parimaks relvana kasutatavaks objektiks siin olid need raudlatid mille külge me tõmmatud olime. Eks me siis "relvastusime" ja otsustasime, et võiks väljatungiga pihta hakata. Murdsime oma kongiukse vaevata maha ning avastasime end järgmisest kooparuumist. Vaata aga, selgus, et me olime mingis vanas päkapikkude hauakambris. Einohh, kuram eimingit austust surnute vastu! Hetkeks mõtlesime, et kas vaataks kas annab paari tõelist relva laenata, aga siiski ei hakanud lolli mängima. Pealegi kostus äkki koopakäigust midagi väga tuttavlikku - lahingukära.

Pistsime mööda käiku kära suunas jooksu. Üht kurvi võttes avanes hetkeks lahingupilt - meie Lee, Xarion ja Lee "surmasalk" võitlevad tont teab kellega...ja siis käis üks ilgelt ebameeldiv laks. Paugupealt tundsin, kuidas kõik silme ees valgeks läheb ja kuidas ma justkui õhku kerkin. Hetke mõtlesin juba, et tohohh, anti nii kähku tappa vä? Ent avastasin siis, et kuulen endiselt lahingumöllu ning ka keha nagu oleks endiselt alles. Lihtsalt mingi rõve loits järelikult...Keskendusin pingsalt ja kuulatasin...ning kuulsin läheduses, minust ülalpool mingit pobinat. Arvates, et seal lendab mingi maag, võtsin oma jõuvarud kokku ja virutasin kõigest jõust oma raudlati sinnapoole...Kähku veel jõudsin pomiseda väikese palve Moradini poole, et see meie maag ei oleks...Kõlas meeldiv raksatus ja kostus vandumist, siis läks seal nurgas kõik vaikseks (hiljem selgus, et Lee kasutas mingit võimet mis heli summutab). Et mul nüüd oli laskemoon otsas, ei olnud mul peale seal hõljumise ja kuulatamise suurt miskit teha. Hüüdsin teistele, et andke mulle veel paar raudlatti, sain mingil hetkel ühe kõva laksu või kaks, mis tundusid justkui välguhoobi moodi ning virutasin veel ühe raudlati pobisemist kuuldes lae poole. Ja siis nagu läks asi uduseks.
"Unless one of you happens to carry Yoda in his pocket I highly doubt that."
Pool
Vanem õpipoiss
 
Postitusi: 69


Mine Mängukroonikad

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


cron
© Dragon.ee | E-post: dragon@dragon.ee | HTML'i kontroll
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
phpbb.ee 3.0.6