Cormyri Teenistuses: Munkki - Dunki lugu

[munkki]

Payli juhitud mäng, Cormyri teenistuses.
Munkki-Dunki sündis vaese puusepa peres. Ta isa oli raskesti haige ning ema lubas Ilmateri teenistusse anda lapse, keda ootab, kui isa terveks saaks. Isa saigi terveks ja Munkki saatus oli otsustatud. Suurema osa elust veetis Ilmateri kloostris õppides erinevaid eluks vaja minevaid ja teiste aitamiseks mõeldud oskusi. 22 aastaselt otsustas minna ilma vaatama ning vaeseid ja rõhutuid aitama. Nüüd jõudumööda seda teebki.
Välimust Munkkil võik öelda, et ei ole. Ema oli lausa rõõmus, et tütar kloostri teenistusse sai antud, kes see nii koleda tüdruku kosinud oleks. Igal juhul on Munkki keskmist kasvu, sale, kiilakas ja tõeliselt kole tütarlaps. Riideid on selga ilmade külmenemisega juurde tulnud. Alguses lasi ringi lihtsalt pükste ja paari pluusi asendava ribaga, nüüdseks ikka talvemantel ja saapad ja müts ja kindad ka lisandunud. Relvi ei mingeid, turvisest rääkimata. Ega Munkki neid ka vajalikuks pea. Ta leiab lausa, et suht mõtetud asjad, segavad ainult liikumist ja kolisevad vastikult. Näiteks kaaslased Moren ja Bruenor - tassivad muudkui suuri kirveid kaasas ning kannavad rauakolu seljas, mine siis nendega luurele või katsu kiiresti liikuda, mitte ei õnnestu. Aga muidu on Munkki teiste suhtes tolerantne ning leiab, et tal väga toredad ning võitluses kasulikud kaaslased on.

Olles pidanud lahingu libahuntidega, asusime kustutama põlevat maja, mida siiski ei õnnestunud päästa. Suutsime vaid ära hoida teiste majade süttimise. Õnneks hakkas vihma sadama, mis tegi meie töö oluliselt kergemaks. Päeval korraldasid külaelanikud peo kus pakuti ohtralt süüa ja juua.
Lathanderi preester läks abi järele Suzaili. kolmandal päeval saabus ta viie kaaslasega. nad jäid uurima, kuidas libahundikriisi lahendada ja meie läksime Suzaili.
Läksime proua Sunerandi juurde, kes tasustas meie tööd ja andis uue ülesande: minna Ordulinna, mis on Sembia pealinn, võtta sealt Madam Alonzo poest kleit, mille proua Siunerand tellis, seejärel minna Sadamalinna ja panna seal Sunerandide perekonna laeva peale kastike, mille sisu on hindamatu väärtusega ja mida ei tohi mingil juhul lasta varastada.
Linnas ööbisime Moreni vanemate juures, saime uue kaaslase. Järgmine päev lasime võluril kastile loitsud peale panna, ostsime hobuse ja vankri ning asusime teele Sembia poole.

[munkki]

Hakkasime liikuma Sembia poole, kui meie juurde jooksis üks poisike ja kutsus mu kaasa Ilmateri kirikusse, mind vajatavat seal.
Kuna kaaslased olid nõus ühes kõrtsis ootama, läksin poisiga kaasa ning sain kokku oma endise õpetajaga, kes ütles, et ühel meie koguduse vennal on mure, mida mina ehk suudan lahendada.
Läksin siis selle venna juurde ja tuli välja, et tema selle sama kõrtis - Püha Graali kõrts, kus me ikka Suzailis viibides ööbinud oleme - kõrtsmiku sugulane ning mures, kuhu kõrtsmik kadunud. Ja küsis minult, et kas saaksin teda otsida. Rääkis veel, et kõrtsmik oli umbes nädal tagasi tema juures käinud, talle mingi kirja andnud paludes seda hoida, aga mitte vaadata. Paar päeva tagasi aga oli keegi kirja ära varastanud. Mees kahtlustab, et kõrtsmiku kadumine selle vargusega seotud on.
Ma läksin oma kaaslaste juurde tagasi, rääkisin neile asja ära ning küsisin, et kas annab paar päeva reisi edasi lükata. Kõik olid sellega nõus, Moren ja Bruenor ei viitsinud aga minuga kaasa tulla vaid läksid hoopis Moreni vanemate juurde puhkama ja kirstu valvama. Johan - see uus mees - tuli kaasa. Nii me siis koos läksime kõrtsi uurima täpsemat infot. Ettekandja andis meile kõrtsmikult antud kirja.
Teepeal kohtusime juhuslikult mingi mehega, kes väitis, et otsib mind ja tahab aidata kõrtsmiku leidmisel. Kusjuures, tüüp oli tõsiselt kahtlane ja veider. Siiski suutis ta meid veenda oma heades kavatsustes ja andis meile ka segase ent natuke infot pakkuva kirja, seega võtsime ta kaasa.
Kõrtsis einestades tulid sinna röövlid, kellega me küll vapralt võitlesime, kuid ei suutnud neid siiski peatada. Võitlus oli äge, esmalt ma karjusin akna kaudu lillasid draakoneid appi, kuna mõistsin kohe, et ei suuda omade jõududega röövleid peatada. Siis asusin võitlusse. Ka kaaslased tegid mis suutsid. Johan kasutas röövlite ninamehe vastu mingit imelikku maagiat, millest ma aru ei saanud ja millest tegelikult ka eriti kasu ei olnud, natuke aga siiski, kuna röövli pea kõrbema läks. Mina võitlesin vapralt kahe röövliga, kuni lõpuks tegi üks väga õnnestunud löögi, mis läbistas mu neeru ja ma vajusin surnult laua peale. Sealt peale on mul must auk kuni hetkeni mil mulle kallati minu kotist võetud ravijooki suhu ja ma taas teadvuse3le tulin. Siis jõudsid kohale ka lillad draakonid. Me andsime Lilladele Draakonitele piisavalt infot röövlite leidmiseks ja osalesime ka otsimisoperatsioonil. Leidsime mehed ka üles, üks sai surma ja teised pääsesid põgenema turule, kuhu Lillad Draakonid neid otsima jäid. Operatsiooni käigus hukkus kahjuks meie kaaslane. Viisime ta Ilmateri templisse, kuna tema enda usku ei teadnud.
Leidsime üles ka kõrtsmikult röövitud raha, mille talle tagastasime ja nüüd saame selles kõrtsis tasuta süüa
Õhtul läksime mäele, millest oli juttu meie nüüdseks surnud kaaslase kirjas. Väidetavalt pidi seal toimuma keskööl mingi kohtumine. Kahjuks kohtumist ei näinud, küll aga kahte meest sealt lahkumas, kes paraku omasid tiibu ja lendasid minema. Küll aga jätsid nad maha keebid, mis hommikul valges vaadates osutusid mustadeks keepideks hõbedase tähega. Tundub, et kõrtsmiku kadumine on seotud meie sõrmuste vargusega. Tore, asi hakkab selgemaks saama.
Nüüd tuleb küll Bruenor jaMoren kaasa kutsuda ja loota, et täna öösel veab meil mäe peal rohkem.

[munkki]

aga HP???

[munkki]

[munkki]

[munkki]

Koll surnud ja kõi teised elus. Tore. Morenik avaldusid kahtlsed kalduvused ja ta hakkas kolli kihvu ning küüsi lõikuma ja kotti toppima. Ei tea, kas see võib olla tingitud tema silmahaigusest. Aga no hea küll, mis mul sellest. Hakkasime edasi liikuma, et pääseda eemale sellest õõvastavast surnukehast ja leida puhkamiseks parem paik. Mina olin Lee kunstidest ikka veel vaimustunud ning lasin endale õpetada kivide liigutamist, millegi pärast need ainult ei liikunud. lõpuks tundus nagu, et natuke üks kivi püsisi õhus, kui ma väga pingutasin, aga see võis olla ka lihtsalt minu lootus. Egas midagi, tuleb edasi harjutada ja hoolikamalt.
Otsustasime minna üle mägeda, et kiiremini ja turvalisemalt saada sihtkohta. Mägedes kohtusime minu suureks üllatuseks nende samade goblinitega, kellega mul kunagi oli probleem kaevanduse omandiõiguste suhtes. Loomulikult hakkasid nad kohe hirmuseguse uudishimuga pärima Bruenori kohta Ju ta ikka hirmutas nad tookord nii ära, et siiani näevad õudusunenägusid. Igaljuhul rääkisid nad, et on nüüd palgasõdurid ja me võime neid palgata, kui tahame. Me ikkagi ei tahtnud vaid jäime lootma oma jõududele.
Mägedest väljas, jõudsime külla, kus hiid parajasti maju lammutas ja raha nõudis. Otsustasime Moreniga, et selline asi on lubamatu ja tuleb külaelanikele appi minna. Lee aga, minu suureks üllatuseks arvas, et ei ole tema asi, las lammutab ja lähme minema hoopis. Loomulikult ei olnud me Moreniga sellise isekusega nõus, inimesi, kes on hädas, on vaja ju ikkagi aidata. lõpuks oli ka Lee nõus ja peamiselt tänu tema diplomaatiale õnnestus meil vähese kulla ja Johanni jala hinnaga hiid valutult külast välja saada, kusjuures ta lubas ka, et ei tule enam külla tagasi. Mitte, et ma usuks mõnda hiiglast, aga loodame parimat.
Peale küla jõudsime linna, kus lasime parandada ära Johanni murtud jala ning teatasime ka linnavõimudele, et nende territooriumil üks hiid pesitseb ja rahulikke elanikke tülitab. Nüüd oleme teinud küll kõik endast oleneva rahva heaolu tagamiseks.
Teekond jätkus, kuid kahjuks märkasime jälle jälitajaid selja taga. Kiirendasime liikumist ning tundus, et oleme nad kanult raputanud. Ööseks jäime peatuma lahke taluniku lakka. Kuid...Lee valvekorra ajal lendasid lakka põlevad tõrvikud, mis koheselt süütasid heinad. Meie katsusime kiiresti põlevast lakast välja saada ning välja uurida, kes selle süütas. Süüdlasi ei tulnudki kaugelt otsida, need samad neli meest, kes meid jälitasid seisid õule ja nägid välja väga vaenulikud. Ja siis algas lahing elu eest, meil Johanniga õnnestus üks mees maha võtta, Lee tappis veel ühe ja kaks võtsime vangi. Otsisime laibad ja ka elavad läbi, vabasades nad kraamist, mida neile enam vaja ei lähe, aga meile võib ära kuluda. Läksime vaatasime ka majja, et maksta talumehele mahapõlenud küüni ja tüli tekitamise eest, kuid nägime ebameeldiva üllatusega, et majas kõik kahjuks tapetud. Kuna siin ei olnud enam midagi teha, läksime veidi eemale metsa sisse ning heitsime puhkama, et hommikul vange selge peaga üle kuulata.
Hommikuse ülekuulamise käigus ei selgunud peaaegu midagi, kuna vangid ei olnud eriti jutukad. Üks ei teadnud asjast oluliselt ja teine ei rääkinud ka surma ähvardusel mitte, kuna väitis, et tema isandad on nii võimsad, et saavad ta ka surnuna kätte. Teada saime vaid, et nad on palgatud siin samas Sembias mingite Zhentarimide poolt, kes kaupmeeste organisatsioon on ja nende tööülesanne on meid tappa ning võtta ära mingi pistoda, ju vist ikka see sama kastike, mille proua Sunerand meile andis. kui oli selge, et rohkem ei õnnestu midagi välja õngitseda, arutasime, mida meestega siis ette võtta. Lee pooldas ära tapmist, aga mina leidsin, et õigem oleks anda nad üle võimudele. Mõeldud tehtud, hakkasime siis edasi liikuma, kui äkkikostus metsast liikumist ja välja ilmus meie kõigi üllatuseks Andy. Noo jahh, tore, et välja ilmus, samas ka tüütu. Igaljuhul, hakkasime liikuma edasi. Õhtuks jõudsime mingisuguse kõrtsi juurde, kuhu siiski ettevaatusest sisse ei läinud, meie oleme ikkagi ju võõrad siin maal, vangid aga kohalikud. Viimane, mida meil vaja on see, et kõrtsitäis rahvast meile kallale tuleb. Seega, ööbisime metsas, loomulikult hoolikalt valvates. Ja minu valvekorra ajal see juhtuski, ma kuulsin, et läheduses on veel keegi. Äratasin tasakesi üles Lee, kes mulle kõige lähemal oli ning tema viskas metsa alla mingi kalliskivi. Imelik, miks ta keset ööd kive loobib, vääriskive ka veel. Aga igaljuhul tuli välja, et tänu sellele viskamisele sai ta teada, et metsas seisab mingi suur kogu, troll vist. Egas midagi, ajasime ka teised üles ja katsusime võimalikult valutult trolli kahjutuks teha. Õige pea selgus,e t trolle lausa kaks on. Mina üritasin kasutada oma uut oskust, mis võimaldas mul peale löömist vastase haardeulatusest välja joosta, siiski suutis troll mind mitu korda pildituks lüüa. Õnneks oli läheduses alati Lee, kes mind jälle ravijoogiga turgutas. Pika madistamise peale õnnestus trollid siiski ära tappa ja vältida ka nende ellu ärkamist.
Järgmine päev läksime edasi ning jõudsime linna, andsime võimudele üle vangid ja saime teada,et neid ootab karistus ülespoomise näol. Müüsime maha ka kõik varastelt saadud kraami. Jätkasime oma teed kui natuke enne linna oli ees järgmine takistus, keegi oli vankritega sulgenud tee. Seekord otsustasime mitte asuda võitlusesse vaid kasutada põgenemistaktikat ning möödusime barrikaadidest suure kaarega. loomulikult hakati meid taga ajama, õnneks on hobune vankri ees aeglasem kui hobune vankrita, seega pääsesime põgenema. Linnas andsime ära oma ohtliku kandami laevakaptenile ning jälgisime kailt, et laev ohutult ka avamerele jõuaks. Edasine ei sõltu enam meist, meie ülesanne on täidetud.
Läksime edasi Ordulini kus lubasime endale ülesande täitmise puhul natuke paremat elu. Moren küll oli selle peale sõnades vaga vihane, kuid tegi siiski kõike kaasa ja paistis massaazi, sauna ning head sööki nautivat sama palju kui teised. Andy loomulikult organiseeris end jälle minu tuppa. Õnneks oli voodi piisavalt lai, et magada üks ühes ning teine teises ääres. Ma ei saa aru, mis on Andyl viga, kas ta ei mõista, et ma ei ole huvitatud sellistest maistest lõbudest. Mind on kasvatatud ja treenitud millegi muu kui meesterahvastega lõbutsemise jaoks. Pealegi on jumalad andnud mulle just selle pärast inetu välimuse, et ma saaksin täita oma missiooni elus rahus ja meeste tähelepanuta. Eks tuleb vist võtta ette tõsisem vestlus Andyga, kui ta niisama mõistust pähe ei võta.
Järgmisel hommikul liikusime kleidi järele, mille saime küll ilusti kätte, kuid juhtus midagi ootamatut, mina jäin pimedaks, mis tekitas mus täieliku paanika. Õnneks suutis Moren mind ravida, mis omakorda tekitas mus tõelise joovastuse. Tundub, et ma ei suuda oma tundeid piisavalt kontrollida, tuleb ka seda harjutama hakkama. Aga see pimedaks jäämine on siiani suur mõistatus, kas see oli mu jumala poolt saadetud näitlik õppetund, et ma hakkaks õppima ka pimedana toimetulekut, kuna ei või iial teada, kuna selline asi juhtub või oli selles poes keegi õel isik, kes pimeduse mul esile kutsus. Ei tea. Igaljuhul osutas see intsident mulle, et pimedana olen ma abitu kui vastsündinu. Seetõttu otsustasin õppida hakkama saama ka pimedana.
Kleit käes, asusime tagasiteele, mis möödus suuremate vahejuhtumiteta. Tundub, et see Sunerandi käest saadud karbike mõjus kurja esilekutsuvalt ning ilma selleta on tunduvalt ohutum liikuda.
Suzailis andsime Sunerandile kleidikarbi ning saime vastu tasu. Samuti teatas ta, et linnas on olukord ärevaks muutunud, regenti oli rünnatud nind üldse tundub asi olevat natuke kontrolli alt väljas.

[munkki]

[munkki]

Hommikul pakkisime asjad ning asusime teele Kotkaküla poole, kus poolhaldja mõis asuma pidi. Ööseks jäime ühte tee peal olevasse kõrtsi. Mingi hetk ärkasime imelike häälte peale väljas. Igaks juhuks läksime uurima, mida need hääled tähendavad. Ei leidnud küll häälte tekitajat śee eest avastasime imeliku roosa udu, mis metsavahele ennast laiali oli laotanud. Moren ja Bruenor astusid päkapikuliku otsustavusega udusse, teised nii hulljulged ei olnud. Mõne aja pärast võttis ka Lee julguse kokku ning läks udusse. Ja siis olid nad kõik tükk aega kadunud. tagasi tulles rääkisid veidraid jutte ning kiitsid udu. Asi tundus igaljuhul kahtlane ja ohtlik, mina otsustasin oma nina sinna mitte toppida. Moren ja Bruenor käisid veel korra udus, et äkki ikkagi õnnestub imelike häälte tekitajat tabada, kahjuks see mõistatuseks jäigi. Läksime kõrtsi tagasi ning magasime kuniks veel ööd jätkus.
Hommikul jätkasime teed Kotkaküla poole, lõuna paiku jõudsime kohale. Kuna Aramor - otsitav poolhaldjas - ei olnud Leed näinud, otsustasime saata Lee värava taha uurima, kas ta on mõisas. Lee läks ja tuli tagasi teatega, et Aramor üle järve just parajasti sõidab ning näitas meile paati, mis vee pealt paistis. Pidasime aru ning otsustasime, et Moren ja Bruenor lähevad paati jälitama, meie Lee ja Thaliga üritame mõisasse ikkagi sisse saada juhuks kui Aramor ei olegi paadis. Mõeldud tehtud, päkapikud paati otsima, meie uuesti värava taha. Veensime teenrit meid sisse laskma, kuid siis selgus, et mõisaelanikud väga kahtlustavad ja vaenulikud on, meid pandi nimelt ühte tuppa luku taha. Vat see oli juba ärritav seik, kuidas me saame mõisas ringi nuhkida, kui luku taga oleme Igaljuhul otsustasime toast välja saada. Mina teesklesin kõhuvalu ning Lee ja Thal laamendasid ukse peale, et keegi tuleks appi. Ja tuligi...Aramor isiklikult....Kahjuks ei avanud ta ust ega soovinud mind mu piinades aidata. Saanud teada, et Aramor mõisas olemas, otsustasime ikkagi toast välja pääseda ja mehe käest aru nõuda. Pika pusimise ja muukimise peale saime ukse lahti ning asusime vaikselt liikudes maja läbi otsima. Ülal korrusel nägime ühe toa ukse ees valvureid ning arvasime, et seal võib olla Aramori tuba. Peale valvurite kahjutuks tegemist avasime toa ukse ning seal oligi Aramor. Tuli välja aga selline asi, et Aramor väga tugev on. Ja mingil seletamatul põhjusel otsustas Thal mitte meid aidata vaid hoopis minema kõndida. Mina üritasin ikka Aramori kahjutuks teha, kuid asi pöördus hoopis teiseks, nimelt oleks ma peaaegu ise kahjutuks muutunud. Lee, kes sai aru, et asi on kriitiline, lõi akna puruks ning me hüppasime sellest välja.
Kahjuks ei ilmunud Thal välja, kuid Lee oskas talle saata teate, kuhu tulla. Läksime paadisilla juurde, kuid mõisast tulid välja mehed meid otsima ning me otsustasime eemale põgeneda. Mina käisin külas ja tõin hobused, tänu neile saime jälitajate eest kaugele põgeneda ning jäime ootama Bruenori ja Moreni saabumist.

[munkki]

[munkki]

[munkki]

...peale suremist ning taas elule tulemist tundus Munkkile kogu maailm hall ja trööstitu. Seikluste kirjapanek näis mõttetu...Aja möödudes imekaunis mälestus teispoolsusest tuhmus ning elavate maailm näis jälle rõõmus ning talutav. Seda peamiselt ühe teatud kena välimusega reisikaaslase tõttu, kes paneb Munkki südame kiiremini põksuma (kuigi sellistest maistest ja madalatest asjadest peaks munk üle olema).
...juhtunud on vahepeal palju...seda kõike ei jõuaks ka aastaga ära rääkida...
Reisiseltskonnale pealepandud väga paljudest ülesannetest sai üks ka edukalt täidetud - proua Sunerand on päästetud ja õnnelikult kodus. Aga see ülesanne oleks meie vaprale kambale ka peaaegu elu maksma läinud. Tuli välja, et vastaste pealikuks väga võimas ja kuri maag nimega De Monte, kes võttis liiga isiklikult Sunerandi päästmise katseid. Ta üritas meid mitut moodi tappa - küll sundides maagia abil haldjaid seda tegema küll kavaldades meid lausa Zhentil Keepi kus oli vangis ka Sunerand. Kuigi De Monte plaan oli meid ohverdada mõnele oma hirmsaist jumalaist, suutsime meie osavalt end vabaks võidelda ning päästa ka Sunerand. Tänu Ilmaterile ja meie enda vaprusele saime põgenema ning jõudsime suuremate viperusteta Suzaili. Zentil Keebist saime endale sappa jõlkuma ka ühe poolhaldjatibi. Nõme, mõtetu tüdruk, kes lehvitab muudkui oma kauneid punaseid juukseid ning jookseb ohu korral värisedes ja karjudes peitu. Kasutu. Eile kohtusime jällegi ühe haldjaga. Loodetavasti tärkab nende vahel armastus ning me pääseme tüdrukust peatselt.
Kahjuks ei ole aga Cormyr enam turvaline koht. Zendid, kelle me vist lõplikult välja vihastasime, on asunud sõjakäigule. Ajaks, mil proua Sunerandiga Suzaili jõudsime olid Zentid juba Krakki lossi piiramas. Paladinpoeg käskis meil minna Amni ja paluda sealset palgasõjaväge appi. Hommikul aga tuli temalt teade, et tahab meiega ise Amni pealinnas Seitsme Pistoda kõrtsis kokku saada. Asi tundus enam kui kahtlane. Moren läks Paladinpoja käest küsima, kas kiri ikka temalt on. Paladinpoeg kinnitas kirja ehtsust, kuid oli väga pahane ja hajevil, ühesõnaga - käitus imelikult. Asusime Amni poole teele kahtluseuss südames - Paladinpoeg võib olla Zentide mõjuvõimu all.
Teepeal röövisid mingid tondid ära minu ja Bruno. Pärast mitmepäevaseid vintsutusi ning alandavat vorstiks seotuna rändamist, suutsin end lahti rabeleda. Avastasin, et minu röövijateks on kaks meest väga suurte hobustega. Mõtlesin, et kahest mehest saan jagu kiiresti ning üritasin neid rünnata...peaaegu oleksin eluga hüvasti jätnud. Maagia, mida üks meestest tegi, oli nii võimas, et pidasin paremaks kasutada kiireid jalgu ning kaduda. Leidsin üles oma kaaslased, nende jutust selgus, et Bruno pole ikka veel tagasi tulnud. Kahjuks ei ole me suutnud teda siiani leida. Tundub, et meie suurepärane sõjamasin on jäädavalt kadunud .
Jõudsime Amni. Selle pealinn on ikka võimas - uhked ehitised ja palju veidraid inimesi.
Esmalt kohtusime Paladinpojaga kes rääkis, et tema sai teada,et regent on Zentidega mestis. Asi pani mõtlema...samas ei kadunud kahtlus, et hoopis Paladinpoeg on Zentidega mestis. Moren küsis hiljem oma jumala käest järele, vestlusest selgus, et regendiga ok, aga Paladinpoeg hoopis kahtlane. Nohh, me ei tõmba veel kumbagi kahtlaste isikute nimekirjast maha ning uurime asja väga põhjalikult.
Amni väepealikuga kohtumine läks väga kenasti. Lee (oh, milline võrratu mees ) rääkis meile välja suhteliselt kasulikud tingimused ning kokkulepe sai sõlmitud. Saime appi 5000 amni sõjameest. Moren katsetas ühe mehega kohe ka võitlusoskust. Tundus olevat päris asjalik tegelane.
Lõuna lõpupoole jooksis pealiku juurde ähmi täis poisike, kes midagi sosistas, mille peale väepealik kahvatas ning kergesse paanikasse sattus. tuli välja, et Amni kuuenõukogu üks liige on röövitud. Meile anti ka võimalus sündmuskohale minna. Alesha (vahel on tast ka kasu) vaatas ringi ning teatas, et varas on tulnud aknast ning sealt ka lahkunud. Jälitasime teda müürini, seal jäljed katkesid. Lubasime väepealikule, et otsime mehe üles. Vähem kui tunni pärast olime kõrtsitoas kus asusid laiali mehe maised jäänused. Keegi oli ta väga julmal viisil tapnud. Tundub, et läbi on viidud mingi rituaal. Teatasime sellest väepealikule ning keskööl viidi meid kuuenõukogu järele jäänud viie liikme ette. Osad neist olid väga hirmul ning oletasid õigesti, et mõrv toimus nende hoiatamiseks - ei tohi meid sõjas aidata. Vihasem pool aga leidis, et sellisel asjal ei tohi lasta end hirmutada. Lõpuks lahenes asi meile eriti soodsalt. Saime liitlaslepingu - Cormyr maksab ainult varustuse eest. Praegu tundub, et mehe tapmine meile kahju asemel kasu tõi.