Foorumi Avalehele

Jäta vahele kuni sisuni


Cormyri Teenistuses: Munkki - Dunki lugu

Mängugruppide seiklused, kõigile lugemiseks

Cormyri Teenistuses: Munkki - Dunki lugu

PostitusPostitas munkki 16:12 29. Nov 2003

Payli juhitud mäng, Cormyri teenistuses.
Munkki-Dunki sündis vaese puusepa peres. Ta isa oli raskesti haige ning ema lubas Ilmateri teenistusse anda lapse, keda ootab, kui isa terveks saaks. Isa saigi terveks ja Munkki saatus oli otsustatud. Suurema osa elust veetis Ilmateri kloostris õppides erinevaid eluks vaja minevaid ja teiste aitamiseks mõeldud oskusi. 22 aastaselt otsustas minna ilma vaatama ning vaeseid ja rõhutuid aitama. Nüüd jõudumööda seda teebki.
Välimust Munkkil võik öelda, et ei ole. Ema oli lausa rõõmus, et tütar kloostri teenistusse sai antud, kes see nii koleda tüdruku kosinud oleks. Igal juhul on Munkki keskmist kasvu, sale, kiilakas ja tõeliselt kole tütarlaps. Riideid on selga ilmade külmenemisega juurde tulnud. Alguses lasi ringi lihtsalt pükste ja paari pluusi asendava ribaga, nüüdseks ikka talvemantel ja saapad ja müts ja kindad ka lisandunud. Relvi ei mingeid, turvisest rääkimata. Ega Munkki neid ka vajalikuks pea. Ta leiab lausa, et suht mõtetud asjad, segavad ainult liikumist ja kolisevad vastikult. Näiteks kaaslased Moren ja Bruenor - tassivad muudkui suuri kirveid kaasas ning kannavad rauakolu seljas, mine siis nendega luurele või katsu kiiresti liikuda, mitte ei õnnestu. Aga muidu on Munkki teiste suhtes tolerantne ning leiab, et tal väga toredad ning võitluses kasulikud kaaslased on.


Olles pidanud lahingu libahuntidega, asusime kustutama põlevat maja, mida siiski ei õnnestunud päästa. Suutsime vaid ära hoida teiste majade süttimise. Õnneks hakkas vihma sadama, mis tegi meie töö oluliselt kergemaks. Päeval korraldasid külaelanikud peo kus pakuti ohtralt süüa ja juua.
Lathanderi preester läks abi järele Suzaili. kolmandal päeval saabus ta viie kaaslasega. nad jäid uurima, kuidas libahundikriisi lahendada ja meie läksime Suzaili.
Läksime proua Sunerandi juurde, kes tasustas meie tööd ja andis uue ülesande: minna Ordulinna, mis on Sembia pealinn, võtta sealt Madam Alonzo poest kleit, mille proua Siunerand tellis, seejärel minna Sadamalinna ja panna seal Sunerandide perekonna laeva peale kastike, mille sisu on hindamatu väärtusega ja mida ei tohi mingil juhul lasta varastada.
Linnas ööbisime Moreni vanemate juures, saime uue kaaslase. Järgmine päev lasime võluril kastile loitsud peale panna, ostsime hobuse ja vankri ning asusime teele Sembia poole.
Viimati muutis munkki, 18:03 12. Apr 2004, muudetud 5 korda kokku.
munkki
Rändlaulik
 
Postitusi: 143
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas munkki 21:08 4. Dets 2003

Hakkasime liikuma Sembia poole, kui meie juurde jooksis üks poisike ja kutsus mu kaasa Ilmateri kirikusse, mind vajatavat seal.
Kuna kaaslased olid nõus ühes kõrtsis ootama, läksin poisiga kaasa ning sain kokku oma endise õpetajaga, kes ütles, et ühel meie koguduse vennal on mure, mida mina ehk suudan lahendada.
Läksin siis selle venna juurde ja tuli välja, et tema selle sama kõrtis - Püha Graali kõrts, kus me ikka Suzailis viibides ööbinud oleme - kõrtsmiku sugulane ning mures, kuhu kõrtsmik kadunud. Ja küsis minult, et kas saaksin teda otsida. Rääkis veel, et kõrtsmik oli umbes nädal tagasi tema juures käinud, talle mingi kirja andnud paludes seda hoida, aga mitte vaadata. Paar päeva tagasi aga oli keegi kirja ära varastanud. Mees kahtlustab, et kõrtsmiku kadumine selle vargusega seotud on.
Ma läksin oma kaaslaste juurde tagasi, rääkisin neile asja ära ning küsisin, et kas annab paar päeva reisi edasi lükata. Kõik olid sellega nõus, Moren ja Bruenor ei viitsinud aga minuga kaasa tulla vaid läksid hoopis Moreni vanemate juurde puhkama ja kirstu valvama. Johan - see uus mees - tuli kaasa. Nii me siis koos läksime kõrtsi uurima täpsemat infot. Ettekandja andis meile kõrtsmikult antud kirja.
Teepeal kohtusime juhuslikult mingi mehega, kes väitis, et otsib mind ja tahab aidata kõrtsmiku leidmisel. Kusjuures, tüüp oli tõsiselt kahtlane ja veider. Siiski suutis ta meid veenda oma heades kavatsustes ja andis meile ka segase ent natuke infot pakkuva kirja, seega võtsime ta kaasa.
Kõrtsis einestades tulid sinna röövlid, kellega me küll vapralt võitlesime, kuid ei suutnud neid siiski peatada. Võitlus oli äge, esmalt ma karjusin akna kaudu lillasid draakoneid appi, kuna mõistsin kohe, et ei suuda omade jõududega röövleid peatada. Siis asusin võitlusse. Ka kaaslased tegid mis suutsid. Johan kasutas röövlite ninamehe vastu mingit imelikku maagiat, millest ma aru ei saanud ja millest tegelikult ka eriti kasu ei olnud, natuke aga siiski, kuna röövli pea kõrbema läks. Mina võitlesin vapralt kahe röövliga, kuni lõpuks tegi üks väga õnnestunud löögi, mis läbistas mu neeru ja ma vajusin surnult laua peale. Sealt peale on mul must auk kuni hetkeni mil mulle kallati minu kotist võetud ravijooki suhu ja ma taas teadvuse3le tulin. Siis jõudsid kohale ka lillad draakonid. Me andsime Lilladele Draakonitele piisavalt infot röövlite leidmiseks ja osalesime ka otsimisoperatsioonil. Leidsime mehed ka üles, üks sai surma ja teised pääsesid põgenema turule, kuhu Lillad Draakonid neid otsima jäid. Operatsiooni käigus hukkus kahjuks meie kaaslane. Viisime ta Ilmateri templisse, kuna tema enda usku ei teadnud.
Leidsime üles ka kõrtsmikult röövitud raha, mille talle tagastasime ja nüüd saame selles kõrtsis tasuta süüa :)
Õhtul läksime mäele, millest oli juttu meie nüüdseks surnud kaaslase kirjas. Väidetavalt pidi seal toimuma keskööl mingi kohtumine. Kahjuks kohtumist ei näinud, küll aga kahte meest sealt lahkumas, kes paraku omasid tiibu ja lendasid minema. Küll aga jätsid nad maha keebid, mis hommikul valges vaadates osutusid mustadeks keepideks hõbedase tähega. Tundub, et kõrtsmiku kadumine on seotud meie sõrmuste vargusega. Tore, asi hakkab selgemaks saama.
Nüüd tuleb küll Bruenor jaMoren kaasa kutsuda ja loota, et täna öösel veab meil mäe peal rohkem.
Viimati muutis munkki, 13:03 31. Dets 2003, muudetud 1 kord kokku.
munkki
Rändlaulik
 
Postitusi: 143
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas munkki 0:32 6. Dets 2003

aga HP??? :(
munkki
Rändlaulik
 
Postitusi: 143
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas munkki 1:51 6. Dets 2003

:)
Viimati muutis munkki, 10:49 12. Apr 2004, muudetud 1 kord kokku.
munkki
Rändlaulik
 
Postitusi: 143
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas munkki 13:28 31. Dets 2003

Järgmisel hommikul läksime Moreni juurde ja hakkasime arutama, kas minna veel mäele või hakata kohe Sembia poole liikuma. Gildist saadeti meile ka üks mees lisaks, Lee nimeks, kah munk, nagu minagi, ainult, et tundub palju osavam ja valdab kunste, mida mina ei ole õppinud. Lubas ka mind õpetada. Tegime temaga kaks korda harjutamise mõttes kahevõitlust: mina löön tugevamini, aga tema tegi mulle mingisugust maagiat, mis muutis mind väga jõuetuks ja niitis ta jalge ette maha.
Käisime ka proua Sunerandi juurest läbi ning kõrtsmiku sugulase, ütlesime talle, et ei saa hetkel kõrtsmikku otsida, aga on inimesi, kes teda otsivad. Nimelt, äratasime üles selle varga, kes surma sai eile ja ta rääkis meile, kuidas varaste gild otsib kõrtsmikku, et tõestada, et nemad ei ole temaga midagi teinud. Tuli ka välja, et selle varga ülemuseks on meie vana reisikaaslane Wunderkind. Tõeliselt veider igaljuhul. Aga kuna meie peaülesanne on viia ära see salapärane kast, siis ei hakanud me Wunderkindi otsimisega vaeva nägema.
Käisime küll samal õhtul veel mäe peal, kuid sinna ei tulnud enam kedagi. Järgmisel päeval asusime teele Sembia poole.
Tee peal kohtusime mehega, kelle proua Sunerand oli meile vastu saatnud. Teda jälitati, seega otsustasime tema soovitusel valida tee mägede vahelt. Sõitsime üsna pikalt ja üsna kiirest, et jälitajatest pääseda. Lõpuks, kui tundus olevat piisav vahemaa ja hobused juba väga väsinud olid, jäime laagrisse. Öösel kuulsime imelikke hääli ja põgenesime jälle. Järgmisel ööl, kui jäime laagrisse, kuulsime jälle samu imelikke hääli, mina hiilisin vaatama ning nägin kuuepealist hiiglasuurt koletist. Jooksin laagrisse tagasi ja ärgitasin kõiki põgenema, Moren aga ei põgenenud vaid astus koletisele vastu, seega pidime me kõik seda tegema. Pika võitluse peale õnnestus meil koletis minu suureks üllatuseks ära tappa. Seda ei oleks ma küll uskunud, et ta üldse surelik on. Õnneks ei surnud meist mitte keegi.
munkki
Rändlaulik
 
Postitusi: 143
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas munkki 15:25 16. Veebr 2004

Koll surnud ja kõi teised elus. Tore. Morenik avaldusid kahtlsed kalduvused ja ta hakkas kolli kihvu ning küüsi lõikuma ja kotti toppima. Ei tea, kas see võib olla tingitud tema silmahaigusest. Aga no hea küll, mis mul sellest. Hakkasime edasi liikuma, et pääseda eemale sellest õõvastavast surnukehast ja leida puhkamiseks parem paik. Mina olin Lee kunstidest ikka veel vaimustunud ning lasin endale õpetada kivide liigutamist, millegi pärast need ainult ei liikunud. lõpuks tundus nagu, et natuke üks kivi püsisi õhus, kui ma väga pingutasin, aga see võis olla ka lihtsalt minu lootus. Egas midagi, tuleb edasi harjutada ja hoolikamalt.
Otsustasime minna üle mägeda, et kiiremini ja turvalisemalt saada sihtkohta. Mägedes kohtusime minu suureks üllatuseks nende samade goblinitega, kellega mul kunagi oli probleem kaevanduse omandiõiguste suhtes. Loomulikult hakkasid nad kohe hirmuseguse uudishimuga pärima Bruenori kohta :lol: Ju ta ikka hirmutas nad tookord nii ära, et siiani näevad õudusunenägusid. Igaljuhul rääkisid nad, et on nüüd palgasõdurid ja me võime neid palgata, kui tahame. Me ikkagi ei tahtnud vaid jäime lootma oma jõududele.
Mägedest väljas, jõudsime külla, kus hiid parajasti maju lammutas ja raha nõudis. Otsustasime Moreniga, et selline asi on lubamatu ja tuleb külaelanikele appi minna. Lee aga, minu suureks üllatuseks arvas, et ei ole tema asi, las lammutab ja lähme minema hoopis. Loomulikult ei olnud me Moreniga sellise isekusega nõus, inimesi, kes on hädas, on vaja ju ikkagi aidata. lõpuks oli ka Lee nõus ja peamiselt tänu tema diplomaatiale õnnestus meil vähese kulla ja Johanni jala hinnaga hiid valutult külast välja saada, kusjuures ta lubas ka, et ei tule enam külla tagasi. Mitte, et ma usuks mõnda hiiglast, aga loodame parimat.
Peale küla jõudsime linna, kus lasime parandada ära Johanni murtud jala ning teatasime ka linnavõimudele, et nende territooriumil üks hiid pesitseb ja rahulikke elanikke tülitab. Nüüd oleme teinud küll kõik endast oleneva rahva heaolu tagamiseks.
Teekond jätkus, kuid kahjuks märkasime jälle jälitajaid selja taga. Kiirendasime liikumist ning tundus, et oleme nad kanult raputanud. Ööseks jäime peatuma lahke taluniku lakka. Kuid...Lee valvekorra ajal lendasid lakka põlevad tõrvikud, mis koheselt süütasid heinad. Meie katsusime kiiresti põlevast lakast välja saada ning välja uurida, kes selle süütas. Süüdlasi ei tulnudki kaugelt otsida, need samad neli meest, kes meid jälitasid seisid õule ja nägid välja väga vaenulikud. Ja siis algas lahing elu eest, meil Johanniga õnnestus üks mees maha võtta, Lee tappis veel ühe ja kaks võtsime vangi. Otsisime laibad ja ka elavad läbi, vabasades nad kraamist, mida neile enam vaja ei lähe, aga meile võib ära kuluda. Läksime vaatasime ka majja, et maksta talumehele mahapõlenud küüni ja tüli tekitamise eest, kuid nägime ebameeldiva üllatusega, et majas kõik kahjuks tapetud. Kuna siin ei olnud enam midagi teha, läksime veidi eemale metsa sisse ning heitsime puhkama, et hommikul vange selge peaga üle kuulata.
Hommikuse ülekuulamise käigus ei selgunud peaaegu midagi, kuna vangid ei olnud eriti jutukad. Üks ei teadnud asjast oluliselt ja teine ei rääkinud ka surma ähvardusel mitte, kuna väitis, et tema isandad on nii võimsad, et saavad ta ka surnuna kätte. Teada saime vaid, et nad on palgatud siin samas Sembias mingite Zhentarimide poolt, kes kaupmeeste organisatsioon on ja nende tööülesanne on meid tappa ning võtta ära mingi pistoda, ju vist ikka see sama kastike, mille proua Sunerand meile andis. kui oli selge, et rohkem ei õnnestu midagi välja õngitseda, arutasime, mida meestega siis ette võtta. Lee pooldas ära tapmist, aga mina leidsin, et õigem oleks anda nad üle võimudele. Mõeldud tehtud, hakkasime siis edasi liikuma, kui äkkikostus metsast liikumist ja välja ilmus meie kõigi üllatuseks Andy. Noo jahh, tore, et välja ilmus, samas ka tüütu. Igaljuhul, hakkasime liikuma edasi. Õhtuks jõudsime mingisuguse kõrtsi juurde, kuhu siiski ettevaatusest sisse ei läinud, meie oleme ikkagi ju võõrad siin maal, vangid aga kohalikud. Viimane, mida meil vaja on see, et kõrtsitäis rahvast meile kallale tuleb. Seega, ööbisime metsas, loomulikult hoolikalt valvates. Ja minu valvekorra ajal see juhtuski, ma kuulsin, et läheduses on veel keegi. Äratasin tasakesi üles Lee, kes mulle kõige lähemal oli ning tema viskas metsa alla mingi kalliskivi. Imelik, miks ta keset ööd kive loobib, vääriskive ka veel. Aga igaljuhul tuli välja, et tänu sellele viskamisele sai ta teada, et metsas seisab mingi suur kogu, troll vist. Egas midagi, ajasime ka teised üles ja katsusime võimalikult valutult trolli kahjutuks teha. Õige pea selgus,e t trolle lausa kaks on. Mina üritasin kasutada oma uut oskust, mis võimaldas mul peale löömist vastase haardeulatusest välja joosta, siiski suutis troll mind mitu korda pildituks lüüa. Õnneks oli läheduses alati Lee, kes mind jälle ravijoogiga turgutas. Pika madistamise peale õnnestus trollid siiski ära tappa ja vältida ka nende ellu ärkamist.
Järgmine päev läksime edasi ning jõudsime linna, andsime võimudele üle vangid ja saime teada,et neid ootab karistus ülespoomise näol. Müüsime maha ka kõik varastelt saadud kraami. Jätkasime oma teed kui natuke enne linna oli ees järgmine takistus, keegi oli vankritega sulgenud tee. Seekord otsustasime mitte asuda võitlusesse vaid kasutada põgenemistaktikat ning möödusime barrikaadidest suure kaarega. loomulikult hakati meid taga ajama, õnneks on hobune vankri ees aeglasem kui hobune vankrita, seega pääsesime põgenema. Linnas andsime ära oma ohtliku kandami laevakaptenile ning jälgisime kailt, et laev ohutult ka avamerele jõuaks. Edasine ei sõltu enam meist, meie ülesanne on täidetud.
Läksime edasi Ordulini kus lubasime endale ülesande täitmise puhul natuke paremat elu. Moren küll oli selle peale sõnades vaga vihane, kuid tegi siiski kõike kaasa ja paistis massaazi, sauna ning head sööki nautivat sama palju kui teised. Andy loomulikult organiseeris end jälle minu tuppa. Õnneks oli voodi piisavalt lai, et magada üks ühes ning teine teises ääres. Ma ei saa aru, mis on Andyl viga, kas ta ei mõista, et ma ei ole huvitatud sellistest maistest lõbudest. Mind on kasvatatud ja treenitud millegi muu kui meesterahvastega lõbutsemise jaoks. Pealegi on jumalad andnud mulle just selle pärast inetu välimuse, et ma saaksin täita oma missiooni elus rahus ja meeste tähelepanuta. Eks tuleb vist võtta ette tõsisem vestlus Andyga, kui ta niisama mõistust pähe ei võta.
Järgmisel hommikul liikusime kleidi järele, mille saime küll ilusti kätte, kuid juhtus midagi ootamatut, mina jäin pimedaks, mis tekitas mus täieliku paanika. Õnneks suutis Moren mind ravida, mis omakorda tekitas mus tõelise joovastuse. Tundub, et ma ei suuda oma tundeid piisavalt kontrollida, tuleb ka seda harjutama hakkama. Aga see pimedaks jäämine on siiani suur mõistatus, kas see oli mu jumala poolt saadetud näitlik õppetund, et ma hakkaks õppima ka pimedana toimetulekut, kuna ei või iial teada, kuna selline asi juhtub või oli selles poes keegi õel isik, kes pimeduse mul esile kutsus. Ei tea. Igaljuhul osutas see intsident mulle, et pimedana olen ma abitu kui vastsündinu. Seetõttu otsustasin õppida hakkama saama ka pimedana.
Kleit käes, asusime tagasiteele, mis möödus suuremate vahejuhtumiteta. Tundub, et see Sunerandi käest saadud karbike mõjus kurja esilekutsuvalt ning ilma selleta on tunduvalt ohutum liikuda.
Suzailis andsime Sunerandile kleidikarbi ning saime vastu tasu. Samuti teatas ta, et linnas on olukord ärevaks muutunud, regenti oli rünnatud nind üldse tundub asi olevat natuke kontrolli alt väljas.
munkki
Rändlaulik
 
Postitusi: 143
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas munkki 15:55 16. Veebr 2004

Sunerandi juures käidud läksime Moreni vanemate juurde,kust leidsime eest Bruenori, kes oli aega viitnud sepikojas valmistades Morenile uhket haamrit.
Loomulikult oli söömine ja joomine, millest mina erit osa ei võtnud vaid harjutasin hoopis Johanni abiga pimedana võitlemist. Ega see eriti hästi välja ei tulnud, aga eks ma harjutan veel.
Bruenor rääkis, et oli kokku juhtunud Wunderkindiga, kes siiski põgenema pääses. Igaljuhul on asi kahtlane, viimasel ajal muud ei kuulegi kui Wunderkind ja Wunderkind. me läksime südame rahustuseks vaatama seda maja, kus Bruenor temaga kokku juhtus. loomulikult oli maja tühi, ega ma arvanudki, et Wunderkind on nii loll, et ootab, kuna me tagasi jõuame. Läksime ka sinna majja, milleni ma seda varast jälitasin, ka see oli ettearvatavalt tühi.
Egas midagi, mõistus sai otsa ning otsustasime, et hommik on õhtust targem, vaja Moreni juurde magama minna. Päkapikkude linnaosa värava juures avastasime, et valvur on ära tapetud. Saime kuidagi väravast sisse ning asusime külarahvast üles ajama, tundus, et kõik on korras ning kedagi peale valvuri ei ole tapetud...kuni Moren astus sisse oma kodu uksest...kogu ta pere oli surnud. Selle üle ei olnud Moren loomulikult põrmugi rõõmus, õnneks ütles preester, et tema suudab Moreni lähikondsed ellu äratada, kui Moren talle vajalike kalliskivide ostmiseks raha annab. Loomulikult aitasime me kõik oma kaaslast, et saada kokku vajaminev raha. Puudujäänud osa laenas linnapea ning saigi preester Bruenori turvamisel minna linnapeale kalliskive ostma. Mina pakkusin välja, et lähen ja teatan juhtunust ka linnavõimudele, Moren nõustus ja läinud ma olingi. Õnneks kohtusin paladinpojaga teepeal ninf rääkisin asja ära. Paladinpoeg oli nõus sellega, et me ise otsime neid, kes sellega hakkama said, kuna Lillad Draakonid naguinii tegelevad peamiselt regendi tapmiskatsega. üritasin ka Paladinpojalt selle asja kohta inffi küsida, kuid ei teadnud temagi rohkem kui proua Sunerand. Samuti pakkus Paladinpoeg meile Lillade Draakonite ametit. Ma lubasin kaaslastega rääkida ning teada anda. Käisin läbi ka oma kirikust, et küsida, kas ka nemad saaksid Moreni perekonda elustada. Oldi nõus ning ma suundusin tagasi heade teadetega.
Moren käis Seiklejate Gildi meistri juures küsimas, kes võiks palgata tapjaid ning sai ühe poolhaldja nime ning elukoha teada. See mees on ka gildimeistrile suure summa võlgu, mille välja nõudmine samuti meie õlule jäi. Kui raha käes, saame 10% sellest endale.
Läksime siis selle mehe juurde, teener ei tahtnud meid küll sisse lasta, kuid Bruenor, kes on ustega heades suhetes, veenis ust eest astuma ning meid sisse lubama. Teener riputati nagisse eest ära. meie Johanniga pidasime all valvet, teised vestlesid üleval peremehega. Ma ei tea, mis seal täpselt toimus, igaljuhul pidi mees järgmiseks hommikuks inffi hankima, kes võis sellise veresauna tellimuse teha.
Enne lahkumist ravis Moren minu tungival nõudmisel terveks teenri murtud käe ja ta tõsteti nagist alla.
Õhtuks oli ellu äratatud üks sulane.
Hommikul saatsime kaks surnut minu kirikusse ning suundusime ise uuesti poolhaldja juurde. Ebameeldivaks üllatuseks oli mees juba kadunud, egas midagi ootasime teda, teener andis meile süüa ja nii veetsime seal terve päeva.
vahepeal käisin mina gildimeistri juures, kes ütles, et juba varavalges tuli mees tema juurde ning maksis ära võla, ta andis sellest meile 10%, millest oli maha lahutatud 10% meie seikluste eest saadud rahast.
õhtul läksime tagasi päkapikkude linnaossa, arutades ise mis mehega saanud on.
Öösel jäi Bruenor valvesse ning hommikul selgus, et maha oli põlenud see sama poolhaldja maja. Kusjuures Bruenor ilmutas minu jaoks üllatavat ligimesearmastust ning päästis ära vana teenri ja tema ning peremehe rahakirstud, andes need mõlemad teenrile. Teener oli nüüd ise rikas, kuid eelistas härra elu asemel jääda Moreni vanemate juurde elama ning neid abistama.
Käisime linnaarhiivis, kus selgus, et poolhaldjal linnast väljas veel üks mõis. Seal ta võib redutada. Moren lasi päkade preestril küsida ka jumala käest, kas mees elus ja kus ta on. Jumala vastus oli segane, aga sellest tundus, et mees vist ikka elus on. Käisime ka tuttava maagi juures, kes samuti mingit maagiat kasutades uuris, kas mees elus, vastus oli ka segane, kuid ikka tundus, et on elus ja võib isegi oma mõisas peatuda.
Igal juhul tuleb see mõrvaseeria lahendada, tegemist ikkagi meie kaaslase perega, ning ainus juhtlõng praegu tundub asuvat seal poolhaldja mõisas. Sinna tulebki sammud seada...
munkki
Rändlaulik
 
Postitusi: 143
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas munkki 10:38 12. Apr 2004

Hommikul pakkisime asjad ning asusime teele Kotkaküla poole, kus poolhaldja mõis asuma pidi. Ööseks jäime ühte tee peal olevasse kõrtsi. Mingi hetk ärkasime imelike häälte peale väljas. Igaks juhuks läksime uurima, mida need hääled tähendavad. Ei leidnud küll häälte tekitajat śee eest avastasime imeliku roosa udu, mis metsavahele ennast laiali oli laotanud. Moren ja Bruenor astusid päkapikuliku otsustavusega udusse, teised nii hulljulged ei olnud. Mõne aja pärast võttis ka Lee julguse kokku ning läks udusse. Ja siis olid nad kõik tükk aega kadunud. tagasi tulles rääkisid veidraid jutte ning kiitsid udu. Asi tundus igaljuhul kahtlane ja ohtlik, mina otsustasin oma nina sinna mitte toppida. Moren ja Bruenor käisid veel korra udus, et äkki ikkagi õnnestub imelike häälte tekitajat tabada, kahjuks see mõistatuseks jäigi. Läksime kõrtsi tagasi ning magasime kuniks veel ööd jätkus.
Hommikul jätkasime teed Kotkaküla poole, lõuna paiku jõudsime kohale. Kuna Aramor - otsitav poolhaldjas - ei olnud Leed näinud, otsustasime saata Lee värava taha uurima, kas ta on mõisas. Lee läks ja tuli tagasi teatega, et Aramor üle järve just parajasti sõidab ning näitas meile paati, mis vee pealt paistis. Pidasime aru ning otsustasime, et Moren ja Bruenor lähevad paati jälitama, meie Lee ja Thaliga üritame mõisasse ikkagi sisse saada juhuks kui Aramor ei olegi paadis. Mõeldud tehtud, päkapikud paati otsima, meie uuesti värava taha. Veensime teenrit meid sisse laskma, kuid siis selgus, et mõisaelanikud väga kahtlustavad ja vaenulikud on, meid pandi nimelt ühte tuppa luku taha. Vat see oli juba ärritav seik, kuidas me saame mõisas ringi nuhkida, kui luku taga oleme :1: Igaljuhul otsustasime toast välja saada. Mina teesklesin kõhuvalu ning Lee ja Thal laamendasid ukse peale, et keegi tuleks appi. Ja tuligi...Aramor isiklikult....Kahjuks ei avanud ta ust ega soovinud mind mu piinades aidata. Saanud teada, et Aramor mõisas olemas, otsustasime ikkagi toast välja pääseda ja mehe käest aru nõuda. Pika pusimise ja muukimise peale saime ukse lahti ning asusime vaikselt liikudes maja läbi otsima. Ülal korrusel nägime ühe toa ukse ees valvureid ning arvasime, et seal võib olla Aramori tuba. Peale valvurite kahjutuks tegemist avasime toa ukse ning seal oligi Aramor. Tuli välja aga selline asi, et Aramor väga tugev on. Ja mingil seletamatul põhjusel otsustas Thal mitte meid aidata vaid hoopis minema kõndida. Mina üritasin ikka Aramori kahjutuks teha, kuid asi pöördus hoopis teiseks, nimelt oleks ma peaaegu ise kahjutuks muutunud. Lee, kes sai aru, et asi on kriitiline, lõi akna puruks ning me hüppasime sellest välja.
Kahjuks ei ilmunud Thal välja, kuid Lee oskas talle saata teate, kuhu tulla. Läksime paadisilla juurde, kuid mõisast tulid välja mehed meid otsima ning me otsustasime eemale põgeneda. Mina käisin külas ja tõin hobused, tänu neile saime jälitajate eest kaugele põgeneda ning jäime ootama Bruenori ja Moreni saabumist.
munkki
Rändlaulik
 
Postitusi: 143
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas munkki 11:08 12. Apr 2004

Hommikul jõudsid ka Moren ja Bruenor tagasi, nad juba teadsid, et Aramor ei olnud mitte paadis vaid mõisas. Rääkisime neile ka öised sündmused ära ning loomulikult olid päkapikud mõlemad seda meelt, et mõis tuleb tormijooksuga vallutada. Lee üritas neid küll ümber veenda, aga kas siis päkapikud teda kuulasid...
Suundusime siis mõisa poole kust võeti meid noolerahega vastu. Moren ja Bruenor jooksid värava maha ning hakkasid mõisaõuel valvuritega lahingut pidama. Lee aitas neid meeste jalgealuse libedaks tegemisega. Kui valvurid said maha võetud ja vibukütid ära põgenenud otsustasime Leega minna tagasi linna, kuna tundsime ennast väga haavatuna ja haigena. Tee peal saime kokku Johanniga, kes samuti mõisasse suundus. Mõne aja pärast jõudsid siiski nii päkapikud kui Johann meile järele ning suundusime kõik koos linna.
Linnas lasime ennast ravida ning Lee ostis endale mingi maagilise asja, mille jaoks meie talle raha laenasime.
Samuti uurisime infot vampiiride kohta, kuna kahtlustatakse, et Aramor vampiir on.
Mingi hetk tuli Paladinpoeg meie juurde ning ütles, et keegi soovib meid näha. Kohtumine lepiti kokku õhtuks.
Õhtul tuli Paladinpoeg meile järele ning viis meid parki kohtumisele. Naine rääkis, et on proua Sunerandi sõber ning proua Sunerand on kadunud. ta palus meid tema kadumist uurima. Poole jutu pealt aga ilmus äkki kohale Aramor koos kahe kaaslasega. Ja loomulikult nad ründasid meid. Võõras daam haarati kinni ning ma pidasin oma kohuseks teda aidata, mis edukalt ka õnnestus. Peale lühiajalist madistamist õnnestus kaks meest ära tappa, Aramor kahjuks aga põgenes. Meie võtsime surnud ning viisime nad Paladinpoja juhatatud kohta. Seejärel läksime Moreni vanemate juurde ööbima.
munkki
Rändlaulik
 
Postitusi: 143
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas munkki 11:34 12. Apr 2004

Hommikul ütles Lee, et tal on vaja mitu päeva mediteerida, mingi tema maa komme, mis on seotud mingisuguste pühadega. Moren ja Bruenor tegelesid oma asjadega ning mina kui kõige kergejalgsem otsustasin minna proua Sunerandi teenriga rääkima. Teener lasi mu sisse nig rääkis, et proua kadus eile päeval kui tegi oma toas lõunauinakut. Teener oli kuulnud kolinat ning läks vatama. Tuppa jõudes nägi, et tool on ümber ning proua kadunud. Kusjuures ainsaks riideesemeks, mis ka kadunud on proua öösärk, tundub, et ta rööviti une pealt. Nähtavasti toimus tuppa sisenemine ja sealt väljumine akna kaudu, teener küll väga täpselt ei mäletanud, kuid arvab, et aken oli lahti. Vaatasin toas ringi ning leidsin voodi alt sametist rahakoti, millel oli kullaga peale tikitud ring, kolm kriipsu keskel. Teener ütles, et see tema proua rahakott küll ei ole. Vaatasin ringi ka akna juures, leidsin aknalaua pealt ühe jälje, kuid väljas enam jälgi ei avastanud. Läksin Moreni juurde tagasi ning rääkisin ka teistele mida avastasin. Otsustasime Paladinpoja juurde minna ning jäljekütti paluda. Võtsin kaasa ka oma koera - Pontu - kes samuti jälgi oskab ajada. Jäljekütt kaasas, läksime uuesti Sunerandi majja. Seekord leidsime koera ning mehe kaasabil rohkem jälgi ning neid jälitades jõudsime linnamüüri äärde, kus jälg kahjuks katkes. Ei leidnud midagi koer ega ka jäljekütt. Kuna jäljed olid läinud läbi mitmete majade hoovide, läksime ja küsitlesime ka nende majade elanikke. Kahes majas oldi isegi nähtud mingit kogu vilksatamas aias, aga täpselt ei teadnud keegi midagi.
Uurisime päkapikkude kõrtsmiku käest, kust on pärit rahad, mis minu leitud kukrus olid, ta vaatas neid ja arvas, et üheksa tükki on pärit Sembiast ning üks veel kaugemalt ida poolt.
Küsisime ka päkapikkude preestri käest, kas tema oskab proua Sunerandi otsida, ta palus isiklikku asja, ma tõin teenri käest kaelakee, ning ta küsis oma jumalalt, kahjuks jumal ei vastanud midagi. Moren proovis ka jumala käest küsida, kuid jumal ei võtnud ka teda jutule. MIna käisin meie tuttava maagi juures, ka tema proovis, kuid ütles, et jälitamise vastased loitsud on peal. Siiski tundus talle, et otsida tuleks ida poolt.
Käisin ka seiklejate gildis uurimas, ega gildimeister ei tea märgi kohta midagi rääkida. Ta ei olnud küll seda konkreetset märki näinud, kuid ütles, et kuldset ringi millel on midagi sees, kasutavad idapoolsed allmaailma jõugud.
Egas midagi, tundub, et tuleb minna Sembiasse asja uurima.
Vahepeal tuli Paladinpoeg ja ütles, et Kotkaküla mõisa peremees on kadunud ja ega me mõisat endale ei taha, et sellel silma peal hoida ning küla kaitsta. valgustasime Paladinpoega, et see sama mees, kes meile eile öösel kallale tungis ongi mõisa peremees ning, ta vist vampiir on.
Otsustasime, et käime mõisas ja vaatame, kuidas olukord on. Jõudnud Kotkakülla, tutvustasime ennast külavanemale ning ütlesime, et meil vaja veel asju ajada, hoidku tema mõisal silm peal. Käisime mõisast läbi ja veendusime, et see tühi on. Pööningult leidsime küll kirstu, mille igaks juhuks ära põletasime. Ei usu küll, et sellest mingit kasu oli. Kindlasti on tal neid kirste veel.
Moren tegi vahepeal mingi loitsu, kutsudes välja ühe valgetes riietes päkapiku ning küsis selle käest, mis ta silmal viga on. Päkapikk lubas asja uurida kuid soovis vastutasuks, et me idapoolsetes mägedes ühe päkapikkude küla nimega Ham päästaksime hiiglase hirmuvalitsemisest.
Kuna meil naguinii on vaja ida poole minna, olime sellega nõus.
Ööseks jäime tähekujulise järve kaldale, jätsime koera valvesse ning uinusime. Millalgi öösel kostis koera niutsatus. Ärkasime üles, päkapikud jäid turviseid selga ajama, mina olles mures koera saatuse pärast suundusin järve poole teda otsima. Kuna väljas oli pilkane pimedus avastasin ennast üks hetk varbaid pidi vees. Katsusin taganeda, kuid avastasin, et ei suuda liigutata. Ja siis tuli veest välja midagi mis keeras ennast ümber minu nii, et ma olin kui sidemetesse mässitud ning ei saanud liigutada juba seetõttu. Ühel hetkel avastasin ennast vee alt olles ikka veel kinni mässitud. Üritasin rabeleda ning sain vabaks pika pusimise peale käed ning jala. Minu vangistaja püüdis jälle mind kinni tagasi saada, vahepeal õnnestuski tal üks käsi uuesti kinni saada, siis jälle sain selle vabaks. Otsustasin, et löön teda, sain ka pihta, kuid kasu oli olematu. Ta sai hoopis vihaseks ning hammustas mind, tuli välja, et tal on inimese pea mis hammustab väga valusasti. Igaljuhul peale seda ei mäleta ma enam midagi...Ärkasin kaldal, Moren oli mind vist ravinud. Tahtsin just hakata uurima, et kes see oli, kes mu sisse mässis ja kus on mu koer...kui äkki tundsin, et kõik mu veresooned tõmbuvad pingule ja ma kuivan kokku, silme eest läks mustaks ning ma kuulsin, et vajun maha tagasi. Siis tõusin uuesti püsti, nägin, et Moren kummardab minu kohale, täpsemalt minu maise keha kohale,kuna ma ise olin juba kõrgel üleval. Pimedus ei häirinud enam üldse, nägin enda all laiuvat tervet Cormyri ning kadusin pilvedesse. Päike paistis kuigi tegelikult, ma tean ju, et on öö. Just siis kui tundus, et ma olen üle pilvede tõusnud leidsin end ühest ilusast kirikusaalist, mis oli punastest tellistest helevalge vuuk nende vahel. Mu kõrvu kostis munkade laulu ning mingid kogud kõndisid ringi. Äkki tulid minu ette kaks meest, üks inimene ja teine haldjas, mõlemil seljas Ilmateri ürbid. Haldja käes oli suur linasest riidest kahe eebenipuust rulli peal olev ürik. Inimene kummardus üle tema õla nad lugesid sealt midagi ning siis vaidlesid natuke aega kõrgetel mahedatel häältel võõras keeles. Samas ei tundunud olevat nad vaenulikud ei minu ega ka üksteise suhtes. Ligi astus ka kolmas tüüp, samasuguses Ilmateri ürbis, tal oli ainult üks käsi, milles ta hoidis punast siidipaela. Nüüd rääkisid nad kolmekesi midagi, kuid imelikul kombel nende suud ei liikunud, siis kõndis käeta kuju minema, ma ei näinud tema nägu, aga ma teadsin, et ta naeratas mulle. Haldjas rullis üriku kokku ka tema ning temaga koos olev mees naeratasid mulle ning lahkusid. Ma seisin kaua, kaua seal imelises ja rahulikus kirikus, nautisin munkade laulu ning vaatlesin enda ümber sagivaid kogusid. See oli õnnis ning rahulolu tekitav aeg. Siis suundusin ma kiriku ukse poole, avasin selle ning astusin hallikaskuldsesse valgusesse...
munkki
Rändlaulik
 
Postitusi: 143
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas munkki 11:50 7. Veebr 2005

...peale suremist ning taas elule tulemist tundus Munkkile kogu maailm hall ja trööstitu. Seikluste kirjapanek näis mõttetu...Aja möödudes imekaunis mälestus teispoolsusest tuhmus ning elavate maailm näis jälle rõõmus ning talutav. Seda peamiselt ühe teatud kena välimusega reisikaaslase tõttu, kes paneb Munkki südame kiiremini põksuma (kuigi sellistest maistest ja madalatest asjadest peaks munk üle olema).
...juhtunud on vahepeal palju...seda kõike ei jõuaks ka aastaga ära rääkida...
Reisiseltskonnale pealepandud väga paljudest ülesannetest sai üks ka edukalt täidetud - proua Sunerand on päästetud ja õnnelikult kodus. Aga see ülesanne oleks meie vaprale kambale ka peaaegu elu maksma läinud. Tuli välja, et vastaste pealikuks väga võimas ja kuri maag nimega De Monte, kes võttis liiga isiklikult Sunerandi päästmise katseid. Ta üritas meid mitut moodi tappa - küll sundides maagia abil haldjaid seda tegema küll kavaldades meid lausa Zhentil Keepi kus oli vangis ka Sunerand. Kuigi De Monte plaan oli meid ohverdada mõnele oma hirmsaist jumalaist, suutsime meie osavalt end vabaks võidelda ning päästa ka Sunerand. Tänu Ilmaterile ja meie enda vaprusele saime põgenema ning jõudsime suuremate viperusteta Suzaili. Zentil Keebist saime endale sappa jõlkuma ka ühe poolhaldjatibi. Nõme, mõtetu tüdruk, kes lehvitab muudkui oma kauneid punaseid juukseid ning jookseb ohu korral värisedes ja karjudes peitu. Kasutu. Eile kohtusime jällegi ühe haldjaga. Loodetavasti tärkab nende vahel armastus ning me pääseme tüdrukust peatselt.
Kahjuks ei ole aga Cormyr enam turvaline koht. Zendid, kelle me vist lõplikult välja vihastasime, on asunud sõjakäigule. Ajaks, mil proua Sunerandiga Suzaili jõudsime olid Zentid juba Krakki lossi piiramas. Paladinpoeg käskis meil minna Amni ja paluda sealset palgasõjaväge appi. Hommikul aga tuli temalt teade, et tahab meiega ise Amni pealinnas Seitsme Pistoda kõrtsis kokku saada. Asi tundus enam kui kahtlane. Moren läks Paladinpoja käest küsima, kas kiri ikka temalt on. Paladinpoeg kinnitas kirja ehtsust, kuid oli väga pahane ja hajevil, ühesõnaga - käitus imelikult. Asusime Amni poole teele kahtluseuss südames - Paladinpoeg võib olla Zentide mõjuvõimu all.
Teepeal röövisid mingid tondid ära minu ja Bruno. Pärast mitmepäevaseid vintsutusi ning alandavat vorstiks seotuna rändamist, suutsin end lahti rabeleda. Avastasin, et minu röövijateks on kaks meest väga suurte hobustega. Mõtlesin, et kahest mehest saan jagu kiiresti ning üritasin neid rünnata...peaaegu oleksin eluga hüvasti jätnud. Maagia, mida üks meestest tegi, oli nii võimas, et pidasin paremaks kasutada kiireid jalgu ning kaduda. Leidsin üles oma kaaslased, nende jutust selgus, et Bruno pole ikka veel tagasi tulnud. Kahjuks ei ole me suutnud teda siiani leida. Tundub, et meie suurepärane sõjamasin on jäädavalt kadunud :( .
Jõudsime Amni. Selle pealinn on ikka võimas - uhked ehitised ja palju veidraid inimesi.
Esmalt kohtusime Paladinpojaga kes rääkis, et tema sai teada,et regent on Zentidega mestis. Asi pani mõtlema...samas ei kadunud kahtlus, et hoopis Paladinpoeg on Zentidega mestis. Moren küsis hiljem oma jumala käest järele, vestlusest selgus, et regendiga ok, aga Paladinpoeg hoopis kahtlane. Nohh, me ei tõmba veel kumbagi kahtlaste isikute nimekirjast maha ning uurime asja väga põhjalikult.
Amni väepealikuga kohtumine läks väga kenasti. Lee (oh, milline võrratu mees :) ) rääkis meile välja suhteliselt kasulikud tingimused ning kokkulepe sai sõlmitud. Saime appi 5000 amni sõjameest. Moren katsetas ühe mehega kohe ka võitlusoskust. Tundus olevat päris asjalik tegelane.
Lõuna lõpupoole jooksis pealiku juurde ähmi täis poisike, kes midagi sosistas, mille peale väepealik kahvatas ning kergesse paanikasse sattus. tuli välja, et Amni kuuenõukogu üks liige on röövitud. Meile anti ka võimalus sündmuskohale minna. Alesha (vahel on tast ka kasu) vaatas ringi ning teatas, et varas on tulnud aknast ning sealt ka lahkunud. Jälitasime teda müürini, seal jäljed katkesid. Lubasime väepealikule, et otsime mehe üles. Vähem kui tunni pärast olime kõrtsitoas kus asusid laiali mehe maised jäänused. Keegi oli ta väga julmal viisil tapnud. Tundub, et läbi on viidud mingi rituaal. Teatasime sellest väepealikule ning keskööl viidi meid kuuenõukogu järele jäänud viie liikme ette. Osad neist olid väga hirmul ning oletasid õigesti, et mõrv toimus nende hoiatamiseks - ei tohi meid sõjas aidata. Vihasem pool aga leidis, et sellisel asjal ei tohi lasta end hirmutada. Lõpuks lahenes asi meile eriti soodsalt. Saime liitlaslepingu - Cormyr maksab ainult varustuse eest. Praegu tundub, et mehe tapmine meile kahju asemel kasu tõi.
munkki
Rändlaulik
 
Postitusi: 143
Asukoht: Tallinn


Mine Mängukroonikad

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


© Dragon.ee | E-post: dragon@dragon.ee | HTML'i kontroll
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
phpbb.ee 3.0.6