Nonii. On siis hea nüüd? Mul küll on.
Alustaks siis algusest: niiske kõndimine väga kenas looduses. Sai peaaegu et kuiva jalaga tänna saare peale. Ja eks saar ise oli üks mõnusaimaid kohti kus siiaamaani viibinud olen. Järvest ümbritsetud, inimestest suht puutumata. Nagu liiga hea.
Kuigi kahjuks ei mäletanud eelmisest mängust eriti halligi oma tegelase kohta peale selle, et ta oli kuidagi näotu neiu. Igatahes kuigi võrdlemisi oma süü tõttu briifing natuke lahjaks jäi oli tegevust ohtralt. Kõigepealt kaeda kõiki neid saare märgiga preestrinnasid. Siis avastada, et ma olen täpselt selline vahelüli, et ei liha ega kala. Kellelgi polnud otseselt midagi minu vastu niiet sai ülihästi kõiksugu informatsiooni koguda. Alguses selle laagerdamisega jällegi natuke venis kogu see üldine tegevus ning eks kõigil oli suhteliselt segadus IG/OG, siis oli see täiesti loomulik. Kui käidi välja preestrinnade poolt plaane külalisi maha tappa, ära kohitseda ning ehk ära uputada, siis tekkis juba väike mure oma Vahvate™ kaaslaste elude, suguvõime ning tuleviku pärast.
Sellele järgnes ohtralt ringijooksmist, saare uurimist ning lõpuks ühe mõneti kahtlase aga tegelikult täiesti tavalise kivi leidmist. Miskipärast kujunes üldsine arvamus, et seesama kivi on eriti täthis altar kellele iganes ning öö jooksul sai sinna neli korda vähemalt mindud kas siis kellegi riitusi takistama või siis ise midagi tarka tegema. (sellest ka need vahvad oksakriimustused minu kaunil näolapil) Öösel oli metsas masendavalt pime ning segadus segunes paanikaga, sest kõik olid täiesti kindlad, et keegi ihub nende peale hammast ja nad on just praegu vales kohas ning kuskil mujal käib mingi palju tähtsam tegevus.
Kui mu Vahvad™ kaaslased suutsid ennast täiesti ilusti rahva sekka sulandada, otsustasin ma et tuttavast preestr Holger oleks ideaalne kaaslane selleks õhtuks mis oli võrdlemisi kurjakuulutav.
Koos tema ning paljude teiste paranoiliste tüüpidega suutsime me genereerida kümneid salanõusid mis mie vastu peaks parajasti käibel olema. Hea kui kaks-kolm neist õiged olid. Adekvaatne sõna selle situatsiooni jaoks oleks: ajunuss.
Me olime segaduses, paranoilised ning vägagi närvilised. Justnagu maailmalõpusituatsioonis olema peakski. Niiet minu silmis oli üldine kordaminek. Söök oli hea, Plot oli normaalne, Seostuvus eelmise mänguga väga hea (oleks kõik seda eelmist mäletanud) ning mängukoht eriti hea.
Tublid.
(tegelikult oli midagi halvasti ka niikuinii aga lihtsalt liiga suur uni on, et midagi sellist sealt leida üritada)
PS. Pilte..