Turvamaja: Tagasiside

[Paganarh]

Teen otsa lahti! Proovin lõustakasse ka postitada.

-----------------------------------
"Блять", mõtles Viktor kui koer paarkend meetrit eemal järsult teelt kõrvale keeras ja sahkerdama hakkas.
"Там что-то есть." osutas ta kõrval olevale sõdurile, kes suure tõenäosusega viibetest aru sai ja ilmselt tegi ka juba enne järeldused. Kuid igaksjuhuks, äkki ei märganud.

See oli üldse esimene grupp kus venekeele oskajaid polnud. Eelmises kahes, kellega ta Narvast põgenedes koos olnud, on vähemalt keegi olnud vestluskaaslaseks. Nüüd jõudes Kesk-Eesti poole, on venekeele kõnelejaid vähem ja vähem. Rumal lugu, oma 50 eluaasta vältel pole vaja olnud ühtegi teist keelt, ei sünnilinnas Volgogradis, hiljem Afghannis ja ka pärast seda raudteetöölisena Narvas. Saab hakkama. Lihtsalt vahest oleks hea teada kui keegi tuleb mõne väga hea või väga rumala ideega välja, hetkel ei saanud neil vahet teha kuni juba liiga hilja.

Muidugi oligi seal võssis liikuv laip. Tubli koer. Lasime sõdurpoisiga selle asja lähemale ja noppisime paari lasuga ära. Selja tagant tuli ka üks, seal lahendati seda probleemi vist salvede kaupa.
Edasi, kuskil on maja.
Paar kontakti veel ja olemas, maja ukse avab lahingukära peale seespoolt ilma küünisteta, rääkiv, laiguline tüüp, niiet sobib.
Saame sisse ära kõik. Kena õdus koht, tuli mühises.

Rahvas hakkas jaurama, mõned hakkasid väga röökima, ütlesin ka paar venekeelset sõna vahele. Vaikselt rahuneti ikka maha ja oli kuulda küüniseid välisseinal mis peagi kadusid.
Tüüpilisel eestlaste kombel sai must umbes kahe minutiga Igor. Ma ei hakanud enam parandama, pole mõtet. Ei minu ega nende jaoks ei ole enam vahet.

Pärast mõningast jutustamist tuli üks grupikaaslane kõnetama ning proovis järgmist plaani mulle venekeeles edasi purssida. Lihtsõnadega teeb imesid, sain aru küll, et väljas peidik ja seal laskemoon.
Muidugi toome ära. Ei olnud keeruline ning saime korraliku koguse laskemoona juurde, suurepärane.
Salved täis said siis oli natukene kindlam tunne, niipalju kui seda olla sai.
Kohalikul laigulisel olid äkkviha hood. Hoidsin püstolit avatud kotis, et oleks võimalik kiirelt haarata. Oleme näinud, on juhtunud.

Käte ja jalgadega seletati mulle ära järgmise probleemi: "raadio, aku, kuskil põllul umbes 200 meetrit mööda teed "sinnasuunas"".
Davai, läheme ja kiiresti. Väga pimedaks hakkas minema.
Üllatuslikult tulid kaasa kõik. Koheselt läks teepeal väga kitsaks, niiet tõmbasin ennast külgjulgestusse paremale poole teed. Nii nägin ja sain ära noppida minupoolt tulevad kehad ning ma ei olnud ka selle valgustatud kollitsentrifuugi keskel, mis seal teepeal käratsedes edasi liikus. Mõned lihtsalt tahavad enda jaoks elu keerulisemaks teha. Ei saa takistada.
150 on läbitud, kui üle minu pea käib valang. Tõmban kägarasse ja teen rahvusvaheliselt arusaadavate venekeelsete sõnade abil selgeks, et mina olen. Vahest on hea, et nad eriti lasta ei oska. Lisaks, kes kurat laseks 40 meetri kaugusel olevat keha. Vahet pole, nüüd jäi kõigile meelde, kuigi ilmselt kuulsid seda veel rohkemad surnud.

Rabistasime seal põllupeal ikka jupp aega kuni keegi tolle aku üles leidis. Ma kuidagi väga ootamatult ja vastu oma tahtmist sattusin tagasiteel eeljulgestusse. Ning mitte lihtsalt normaalsesse eeljugestuse, vaid kiirustavasse, käratsevasse ja ülevalgustatud "eeljulgestusse". Arvasin, et olgu, pressime läbi. Oma instikti vastu minek maksis aga koheselt kätte- üks rajakas passis puu taga ja hüppas peale, eriti polnud võimalust seda vältida. Õnneks küünehaav ja polnud üldse nii valus kui oleks seda oodanud. Adrekas jooksis ilmselt, ütlesin, et kõik on korras ja läheme kiirelt maja poole, küll seal tegeleb.
Oldi osavõtlikud ning üks kaaslane isegi loovutas oma salli, et saaks suurema lahmamise kinni siduda. Veel on häid inimesi. Veel.

Jõuame majja, kougin kohe sidemed välja. Sõdur seob vilunult kinni ja saan rahulikult hingata jälle. Panen silma kinni ja tunnetan mõningast pinget oma isiku suunas. Arusaadav. Ei tea küll mis räägitakse aga toonist võib aru saada, et vähemalt osad inimesed arvavad, et ma võin muutuda. Ka seda olen kahjuks näinud ja siis pole enam vahet kas sa istud vagusi või hakkad aktiivselt ja kõvahäälselt ennast kaitsma, see on ikkagi "tunnus" ja mõni kuumavereline võib kuuli pähe lasta. Püstol on mul endiselt avatud kotis, silme eest ära ning vahepeal on käsi pidemel. Kõik saab korda.

Seni aga paistab, et raadio hakkaski funktsioneerima, kuna sealt tuleb juttu. Midagi räägitakse, midagi sebitakse. Laiguline närvitseb.
Korraks tekib ka idüll kui kitarr ja kaunid hääled kõlama hakkavad. Korraks tahaks öelda, et peaks vaiksemalt olema kuid mõtlen ümber- see on ilmselgelt toimetuleku mooduseks nendele muusikutele, aga tekitab ka ehk natuke normaalsust teistele ja võtab vinte maha.
Mul läheb paarkümmend minutit mööda ja juba on parem. Eriti ei saa rahulikult olla kuna järsult tekib mingi konfliktisituatsioon, laiguline kargab püsti ja hakkab kõvasti käratsema. Pärast mõningast hämmingut tehakse mulle selgeks, et keegi on raadio küljest selle aku piistu pannud. Kes kurat võiks sellist asja teha? Kahtlustan koheselt laigulist, kuna ta istus seal ja kurat teab mis agenda tal olla võib, kuid juba varsti tuleb välja, et selle olid ära varastanud nood kaks uut jõmmi. Korraks läheb väga kuumaks ja vehitakse relvadega kuid rahunetakse maha ja ütlen igaksjuhuks ka sõna sekka, et kui midagi sellist veel juhtub, siis lasen isiklikult kuuli pähe neile. Ei tee nalja ka. Inimese tapmine on räige, kuid need kaks uroodi võivad niimoodi ära tappa kõik ülejäänud inimesed.
Mõtlen üha rohkem sellele, et peaks võibolla üldse seljakoti selga ajama ning üksi õnne katsuma. Kuid vaja veel teada täpsemalt kuhupoole minna, peab ootama.

Raadiost tuleb mingi jutt, laiguline võtab vastu ja arutab teistega. Mulle tehakse lihtsõnade ja nugade-kahvlite abil selgeks, et vaja on ronida sohu ja ära tuua mingit nänni. Muidugi, pole probleem. Minu ettepanek minna neljakesi ja vaikselt ei leia poolehoidu. Karjas tuntakse end turvalisemalt. Loogiline. Kahjuks.

Hakkame liikuma ja jään koos sõduriga teistest natuke rohkem maha. Ta jagab matsu. Valgus on miinimumis ja proovime ära tabada kõik mis meid jälitada võivad.
Liigume mööda laudteed, ning meile tekib juba saba. Kolm keha. Üks tee peal, teised kummalgi pool teed.
Järsku jääb kogu asi seisma, sest eest vihisevad üle pead kuulid ja kostuvad võõrad vihased naishääled. Võtame positsioonid sisse ja proovime kaitsta läbirääkijaid. Vist ei lähe eriti hästi kuna enamasti vastatakse läbirääkijatele valangutega.
Laibad hakkavad lähenema. Ma olen paremal pool teed ja korraks näen "enda" oma. See on juba kaval tõbras, üritab tiibama hakata. Liiga pime, neile hakkavad ajud tekkima. Halb.
Proovin ta üle kavaldada - iga kord kui tule kustutan, hakkab ta edasi liikuma. Ilmselt võtab kohta sisse, et koos oma karjaga rünnata. Lasen pimedaks ära ja ootan.
Mööda laudteed tulev laip möiratab järsku ning sööstab edasi, saab valangu sisse, ma lülitan lambi, et näha "oma" ründajat ning seal ta on, otse minu suunas. Valan. Valan.

"Блять", oli Viktori viimane mõte kui juba surnud infesteeritu pikad küünised peale vajudes aju läbistasid.

-----------------------------------
Aitäh mängijatele, et tulite!
Suur aitäh NPC'dele, et nii vingelt möllasite ja seda karja kenasti ajasite nagu lambakoerad!!
Suur-suur aitäh GM'dele, et mängu tegite!!! Selliseid üritusi on häbiväärselt vähe ning väga ägeda kogemuse sain.

Sai ringi möllata, joosta, kukalt kratsida ja kõike. Samuti sain enda rollimängueelistuste kohta rohkem õpitud, mis on ka tähtis.
Teinekordki!

[Ivellios]

Tänan GM-e ja NPC-si suurepärase mängu eest. Kes iganes ei viitsinud kohale tulla jäi ilma väga hea miljööga mängust, kus oli sees ka korralik kogus adrekat ja tänu Sompa vendadele isegi tibake intriigi.

Pime mets, kus pealambid heidavad helki tekitades varje iga põõsa taha ning teadmine, et iga järgmine zombi võib olla su viimane kombineerisid kokku meeldejääva elamuse.
Mängu sisu oli väga hästi ülesse ehitatud ja lihtne. Tulge kindlasse kohta, tooge ära jubinad 1, 2 ja 3 ning olete pääsenud. Hea lihtne nagu vanad seiklusmängud. Samas oli olemas neile, kes seda soovisid, konflikti kahe naise näol kes keeldusid meile jubinat 2 loovutamast ning meie puhta tulistasid.

Äge oli näha kuidas mängijad, kes kas mängisid taktikat mitte tundvat tegelast või siis tõesti ei teadnud sellest suurt midagi mängu jooksul kiirelt õppisid. Esimesed kontaktid nägid ikka korralikult valanguid põõsastesse nagu USA mariinid omal ajal Vientnamis, aga lõpupoole mindi üle sihitud üksiklaskude peale. Eks elu õpetab! Või saad surma.

Mõnes mõttes oleks tahtnud isegi veel karmimat olukorda seoses moona kogustega näha. Vaimusilmas mängule tulles kujutasin ette kuidas me üksikuid airsofti kuule loeme. Samas saan aru, relvade eripära on selline nagu ta on.
Lisaks on kahju, et keegi PC-dest ära ei pööranud zombiks peale ühe õnnetu Sompa venna, aga oleks võinud veel, eriti meie väljaskäimiste tagajärjel. Oleks tekitanud rohkem pinget, et "ou, meiega võibki väga halvasti minna".

Kokkuvõttes ütlen, et oli sigahea mäng ning loodan väga, et kui korraldav meeskond ei viitsi lausa järge teha, siis vähemalt midagi sarnast võiks küll tulla. Ja teistele ka, kes te seda loete, aga mängule ei tulnud: vedage oma paks tagumik välja ja kogege vähe modern-adventure-survivalit kah!

Mait Ehandu
Seersant
Scoutspataljon

[Sharker]

... ühel hommikul ärgates ei kuulnud ma oma kalli Mari lauluüminat vannitoast. Ei saa öelda, et vaikne oleks olnud. Vesi jooksis ja mingit veidrat korinat oli kuulda sekka.
Pahaaimamata unisena tatsasin vannitoa poole ja rebisin ukse lahti... assa tuline vikat, kui napilt need küünised mu näost mööda läksid. Seal oli Mari ja ei olnud ka. Neetud, õnnetu hing oli vist käinud ikka keelust hoolimata punkrist väljas tobi tegemas ja ta ilmselt oli saand hammustada, mis tähendas, et neid raipeid võib siin veel luusida.

Elu eest põgenedes silkasin pooleli oleva sektsiooni poole ja leidsin sealt naelapüstoli. Välkkiirelt pöörasin ringi ja puristasin pool salve kohe esimese rabinaga tühjaks, Mari, või õigemini see mis tast saanud oli, jäi juhmi pilguga mind jõllitades seina külge uhkesti kinni. Kontrollisin välisluuki, see oli õnneks kinni, kuid selle taga kostus tasast kraapimist küll. Igaks petteks käisin veel kogu punkri läbi, tühi. Mõtlesin mida helli ma siis nüüd teen, mõneti oli Nõmme mändide alla rajatud punkrist raske lahkuda, oli see siiski tipptopp rajatis, elaks kindlasti ka tuumasõja üle. Aga üksi hakkab ju igav, pealegi väljas kooserdas sissekäigu ümber juba üsna palju Tallina rahvast, kes kõik mu kannikast head ampsu himustasid.

viimaks said vajalikud asjad pakitud, varahommikul, kui kratid kõige uimasemad, pugesin tagavara luugi kaudu välja. Ja tegin vehkat.


Mitu nädalat hiljem trehvasin ühe kirju seltskonnaga kokku, kuna kõik nad olid kuulnud Ämari meeste operatsioonist, koguda ellujäänud ja küüditada nad üheotsa piletiga Islandile, tegin nendega sõprust ja pakkusin oma relvakätt toeks.

Oli juba hämardumas, kui sisenesime metsa, kuskil siin pidi kuulu järgi olema üks RMK onn, milles saaksime turvaliselt öö veeta, et siis hommikuvalguses edasi liikuda. Kuskilt lähedalt külast oli üks kutsa end lahti tõmmand ja nähes inimesi oli ta ütlemata sõbralik ning silkas meitega kaasa. Ilmselt oli loomakesel juba jupp aega kõht tühi ja lootis palukest saada. Liikusime teedmööda edasi, lumi vaikselt saapa all rudisemas. Kui pitsu ühe noore kuuse lähedal paar hoiatavat haugatust tegi. Etskae, kratid siia ka trüginud. Ilmselt on siit kaudu veel inimesi läinud, mida muud nad siin ikka otsivad, väledad on nad küll, aga metsaelajatele nad järgi ikka ei jõua. Esimene ebard kukkus kärmelt, paar pauku südamesse ja käpuli ta oligi. Eemalt leidis Viktor ja üks sõdurpoiss veel ühe meie neljajalgse sõbra abiga. Kuid paugud meelitasid neid ebardeid juurde. Juba kostus grupi tagaosas hädakisa et näe veel luurab siin ja seal zombisid. Tuli rahvast ergutada kiiremale kõnnile.
Meie taga ilmusid veel teele kaks kohalikku, kes ei saanud vist üldse aru mis kamm on. Igatahes ühiselt jõudsime kõik metsamajakese juurde, selle lähistelt lasime veel kaks ebardit ribadeks, mis peale avanes uks ja üks militari vend kamandas meid kõiki käppelt sisse.

Kohemaid selgus et sõduril jalg vigane, väidetavalt kuskil kännu otsas välja väänand, kuigi mul oli kange himu näha, et ega seal tegelikult hambajälgedega tegu ole. Aga muu rahvas kippus kõvasti lõugama ja tähelepanu hajus. Üldse, kõik olid kuidagi pinges ja närvilised. Metsast liitunud rullnokad tuli välja et on üldse mingid metsavargad ja muidu töllid. Kui kuulsid, et ma lotomiljonär olen, asusid kohe usinasti metsa müütama. Mis põrgut ma enam sest metsast ostan, kui seda nii sama volilt võtta on, peremehed silkavad kõik hambad irevil külavahel ringi.

Üsna pea selgus, et täna öösi me küll rahu ei saa, leitnandil või mis iganes asjapulk ta oli, tegi teatavaks, et siin samas lähedal on kuskil varumoona riida alla peidetud, ja kuskil eemal raiesmikul on ämari kuttide poolt alla pillatud raadiojaama aku, mis oleks ka ulmelt tore kätte saada. Sest tema pill praegu puhtalt aurude pealt põletab neid lambikesi ja jääb varsti üsna vakka, kui uut akut taha ei saa. No mõeldud tehtud, kogusime sisimas julgust, hüppasime välja, leidsime moona ja robinal jälle sisse tagasi. Lugesime külmast kohmetute sõrmedega padruneid salvedesse ja ühes sellega kasvas ka veidi julgus. Sest teel siia oli ikka ütlemata palju moona kulunud.

Peagi olime jälle väljas, miskipärast trügisid poheemlastest naiskad ühes, ma ei saandki aru, mis häda neil ülejäänd kampa aeglustada ja segada oli. Istund rahulikult onnis soojas ja lasknud teistel käppelt raiesmiku läbi kammida. Aga noh see selleks, kuidagi moodi saime metsa peitunud platsile ja müttasime ringi. Mul endal läks vahepeal päris kriitiliseks, kustutasin prooviks tule ära, et ehk see on üks põhjustest, miks nad meid pinpoindivad. Tutkit, kändude vahel langevarju otsides peaaegu komistasin ühele elajale otsa, tegin mõned paugud rindkerre, kuid see näis pigem zombile hoogu juurde andvat, mörisedes küünised õieli spurtis minu poole. Tegin siis kiired sääred, aga üks salakaval männirajakas oli lume all ootel ja tahtis mul jalgu alt lüüa, hea et oma vanu kodaraid päris puruks ei jooksnud, ei olnd midagi, üle tüve polnd aega ronida ja selja taga jauras saatan ise. Keerasin siis jälle ringi ja tühjendasin salve. Tore oli vaadata kuidas rupskid hangedele laiali lendasid, rajakas ise vajus täpselt saapa nina juures hange. Kiire salvevahetus ja ümbruse kontroll. Ülejäänd kamp tuias nagu piknikul raiesmikul laiali, tsiribiribimmi mõtlesin, neist küll mingit tuge ja abi ei ole. Veel üks häiriv mõte trügis vägisi pähe. Mida kauem me siin kändude vahel chillime, seda tühjemaks saavad salved ja seda uljamaks muutuvad need soerdid. Asusin siis seda tarmukamalt raiesmiku ääri läbi kammima, ja etskae ühes kaugemas nurgas juba metsa sees paistis mingi suurem valev mütsakas puude otsas. Rüsasin lähemale ja oligi langevari, ning kast akuga kõlkus igavlevalt selle otsas.

Tagasitee oli tõeline tsirkus, tuled ja viled, ning vaene Viktor sai ühe kuuse alt välja karanud kurjami käest päris tõsiselt rappida. Õhtu edenedes muutusid need üha agressiivsemaks. Saime kuidagi onni tagasi, raadio tööle ja tsikid võtsid isegi laulujoru üles. tsiribiribimm, mul endal alles adrekas peksis kurgus, masseerisin viga saanud jalga ja parema meelega oleks tahtnud selle kitarre ahju visata. Aga noh nii ka ei sünni, võib olla see muusikavärk on neil veel viimane pide selge mõistuse juurde.

Raadiost saime teate, et kuskil veidi kaugemal on dropitud suurem ladu moona, sööki ja meditsiini nodi, ja muidugi oli vaja sellele nüüd järgi minna, sest mine tea võib olla tuleb konvoi juba täna õhtu. Ning tolle saabumiseks olla meil kõike seda nodi tarvis. No tsiribiribimmi, täiesti sõge mõte, kas konvoil endal siis kuulipritsisid küljes polegi, käputäis vintsutatud linnavurlesid peab neile teed rajama. Jäin hüüdjahääleks kõrbesse. Kõik panid jälle ummisjalu metsa, tsikid ka, ikka ei saand aru, mis häda neil sinna minna oli. Mina jäin jalga puhkama, see sinder juba paistetas. Ajasin leitnant Antsuga juttu ning mingi hetk tuli mõte, et võiks veel ühe treti puid tuua, väljas oli üsna vaikne ja tõttöelda teist korda koos rullikutega enam seda puudetoomist küll ette võtta ei tahaks. Need olid ikka tõelised probleemikütid, selle vahega et nad tõid probleemi kohale ja ülejäänd pidid seda siis lahendama. Onnis üldise melu käigus suutis üks näpumees aku tuuri panna, õnneks see tuli peagi välja ja puude toomise aegu oli neil omal isekeskis kaklema minna. Eniveis, mul kulus kogu operatsiooni läbiviimiseks kümme korda vähem aega kui neil.

Kui seltskond tagasi jõudis, selgus et Viktoriga on kaput. Kahju, narvakana oli ta niigi kuidagi teistest eraldi, ei osand ta eestikeelt ja meie venekeelt. Ning ta ju korra sai rappida. Lootsin küll sisimas, et ta ikka pääseb, oleks teistele hea lugusid edasi rääkida. Tont teab, kes meist järgmine on. Tondid väljas muutusid aina erksamaks ja kraapisid üsna jultunult uste ja akende taga.

Ja egas meil sees oli ka sahmimist üksjagu, kiputi üksteist süüdistama, keegi olla suure paki padruneid piistu pannud. Pinged kogunesid, lisaks sadas mingi hetk sisse kaks hullunud selli, kes otsisid viina ja norisid avalikult tüli. Seda nad ka said, kui nad ühe rullikutest väljas suitsul vigaseks lasid ja siis üritasid ta ukse taha jätta, lasin ametnikuga neil mõlemil jalad läbi ja viskasime õue. Päris rets, aga nende sellide silmis oli mõistuse hääleke kustunud. Olid sama ohtlikud kui need küünistega ebardid. Kohutav...

Raadio teel jagati öö edenedes veel segaseid teateid. Vahepeal pidime üldse käima väljas kaablit lappimas, sest zompad olid selle läbi närinud. Lõppeks aga teatati raadiost, et luurekopter on kuskil võssi känatanud, seal olla raadio, mille kaudu saab edastada signaali konvoile, muidu see liikuma ei hakka.
Ja siis oh üllatust juhtus miski, mida ma terve õhtu olin oodanud, Ants poiss moondus ja oli äkki krapsti ühel rullnokatsil kaelasooni läbi närimas. Karma on paras bitch ja släpib sind ikka siis, kui sa seda kõige vähem ootad. Neutraliseerisime värske zompari, ning tahtsime tegelt ka nooremale vennale otsa peale teha. Mingid udused lood, et keegi olla hammustusest pääsenud, ei veennud eriti kedagi. Aga noh, meil oli aeg minna ja alles jäänud vend lubas oma puretud kaaslase eest hoolt kanda.

Mis seal siis ikka, mul kodarad lubasid käia küll ja oli vaja olla kasulik. Saime kompassi ning ronisime selle juhatusel pimedasse metsa. Raibe, oli see vast alles matk, igahetk oli tunne, et kohe kargab kuskilt kännu varjust mõni zompa välja, ja nad tegidki just siis, kui sa seda kõige vähem ootasid. Õnneks suutsime kuidagi nad eemal hoida, kuigi vahepeal läks jälle üsna kriitiliseks. Viimaks leidsime kopteri rusud, piloodil ka kenasti hing sees. Ots ringi ja tagasi, üllatuslikult keegi meid hammustada ei soovinudki, kuigi rämedalt kõhe oli. Küll aga oli tore näha progressi, alul nii traalivaali mööda metsa laiali kooserdanud grupp oli organiseerunud, nüüd igaüks vähemalt püüdis jälgida oma sektorit ja edasi liikudes hoidsime kokku.
Njah aga poolel teel tagasi nägime metsa kohal loitmas kahtlast punakat kuma. Lähemale jõudes pimestas meie silmi põlev metsaonn. No tere tali, Sompa jorss suitsetas ukse kõrval pingil samal ajal kui onni katus leekides lõõmas ja oli täiesti masendunud. Pekki, sellised ikka oskavad sul vaipa jalge alt tõmmata. Õnneks raadio ei olnd veel viga saanud ja onniski kannatas hädapäraselt asjatada. Piloot tegi baasiga kiired jutud ning konvoi hakkas liikuma, meil oli vaja vaid teeristini välja murda ja senikaua vastu pidada, kuni meid üles nopitakse. Kuna vahepeal piistu pandud patronsad olid siiski välja ilmunud, või vähemalt osa neist. Olid meil salved üsna täis. Taaskord andsin mõttes endale jalaga tsiribiribimmi ja ärgitasin end ülejäänud kambaga koos metsarajale sörkima. Nüüd oli zompareid juba üsna palju, moona kulus üsna armutult, kuidagi ei tahtnud enam elajad pikali kukkuda. Tegin ainult täpseid valanguid, kui olin kindel, et saan mõnele lähemale trüginud kratile pihta. Lõppeks ristmikul oli meie tulekuteel juba kena vall ebalasi sirakil ja veel rohkemate silmad lõõmasid pimedas puude vahel. Siin seal juba hädaldati, et salved on tühjad. Kuid siis paitas kõrvu mulle meelejärele muusika, soomukmasinate rüma, mis üha lähenes.
___________________________________________________________________________________________
Mänguformaat ülilahe, au ja kiitus zombide esindajatele, teadsin oma kogemuste põhjal, kui piinarikas see teile olla võis, kuid sellest hoolimata survestasite meid õudustäratava innukusega . Ette heita nagu polegi midagi, pressung oli koguaeg peal, ainuke millest vast puudust tundsin, et kui npc-sid oleks tulnud veel suurem hulk, tekkinuks hordi mulje paremini . Kuid suured tänud ägeda mängu eest. Jee!