Lõvisüdamete muljed

[Tindome]

Kui ise ei tee, võibki tegemata jääda =)

* Mängu algus, esimesed kaks või natuke vähem tundi, oli nii kõva, et pärast seda pinge teatav langus oli ühest küljest loomulik (kui nii hea mäng õnnestuks teha, kus pinge ei langegiii, oleks see sentantsioon) , teisest: kurb.
Siis oli lõpuni lihtsalt selline päris hea eesti mäng vähemalt jälgides, tavalisel tasemel hea.

* See oli Rauno, kes Akslit mängis? SITAKS hea rollisooritus. Naera-pooleks-naljakas, dramaatiline, traagiline, tegi veerandi mängu vähemalt.
Kena noor mees ka =P

* Inwe parim roll. Teda ma uskusin, vbla ainult see, et tütred kuidagi ebaolulised tundusid, oli kraapimiskoht - aga KÕIK muu oli lahe. Tundeline, ent mitte liiga. Kõik kihid erinevatest motivatsioonidest välja mängitud. Ja siis lõpus, kui ta oli teises rollis ja kamandas Tengili väeosa, oli naera-puruks-naljakas. Ahh, teine veerand mängu =)

* Ja npc-d! Awwwww! Kuidas saab nii lahe olla?!

* Ega halba rolli ei olnudki. Hubert oli lahe. Caj oli lahe. Misiganes-oli-Ülo-tegelase-nimi, oli lahe. Raili ja Alice (on õiged nimed?) olid lahedad. Mattis oli lahe. Villu oli lahe. Isegi Nera, kes käis mulle küll hullusti pinda, oli lahe. Phmt võiks kõik nimed üles lugeda =) KÕIGIL olid omad hetked.

* Süüa sai hästi, see, et ma mugisin õhtu jooksul oma kommipaki tühjaks, oli lihtsalt seepärast, et oli vaja end glükoosi abil elus hoida.

* Tengili sõdalaste kiivrid olid nii tasemel!

* Mingi miinuse peaks ju ometi välja mõtlema?! Ei olnud ju ideaalne mäng?! (Kuigi üsna lähedal sellele siiski.) Ah, ma tean! Lõpp oli maja juures põhjendatult sel hetkel kui oli, aga tegelikult oleks mängjatele võinud lahingu ka anda, see oleks vähem naljakas ja rohkem eepiline lõpp.
Aga no läks nagu läks ja niigi oli hästi =)

* Lõpubriif oli ka tore.

* Nii oleks hästi mõnus mängudel käia nagu mina seekord - 0 vastutust, aga kõike saab jälgida ja vahel väikese müksuga tegelasi ergutada =)

[inwe]

see oli kõige keerulisem roll mis mul üldse kunagi olnud on. nagu oumaigaad kui raske! looda veel, et npc on lihtne olla, teed mida GM käsib...

aga kui üldiselt kokku võtta, siis jube lahe oli üle kahe ja poole aasta jälle mängul käia ja larpareid näha. te olete kõik nii toredad ja mul on nüüd positiivset energiat mõneks ajaks jälle varuks.

meeldejäävaimad hetked:

* Aksel: "Nii! Kes selle kivi siia pani?"
* Tengili eliitväelased Jörm ja Nord. katsuge ise sirge näoga selliste kõrval mingit siseheitlust teemal need-vist-on-mu-lapsed pidada.
* Huberti suurepärased OG nõuanded, mida mu karakter nüüd edasi võiks teha. ja see pilk, mis ütles 100 sõna teemal "Me oleme päris kaugele jõudnud, aga no Mattiast me nüüd küll maha lüüa ei saa".
* Nera, see oli nii tore et sa mind ründasid! lisas umbes 10x rohkem aktsiooni.
* idee sellest, kuidas Tengili sõdalased hiilivad ligemale heinapallide taha peitudes.
* "Heaaaa mmõteee!!!"

ja mitu vabandust selle eest, et ma väga tahtsin aga kuidagi ei suutnud välja mängida sagedast larbiprobleemi oo-kas-need-pole-mitte-mu-kadunud-vend-ja-tütred! see oli umbes kümnel kihil nii raske roll ja see oli see kõige raskem osa sellest.

aitäh, Irve, selle androgüünse meigi eest, mille tõttu rohkem kui üks mängija pärast küsis, et kas ma olin Tengil, ja nüüd ma konfiskeeriks kõik kompromiteerivad fotod aitäh.

ja loomulikult aitäh kõigile korraldajatele, aga eriti vaprale haigusttrotsivale Randielile!

[Azurah]

Minu jaoks oli see mäng omamoodi sürr kogemus mängida keset A. Lindgreni muinasjutumaailma sci-fi ajarändurit, kes (kehvasti) sisse sulanduda üritas.

Oli lahe ikka päris parajat paranoiat külvata, kuigi sisimas lootsin, et äkki keegi taipab ära, et see tšikk ajab ikka nii segast juttu, et kesiganes valetada tahaks, mõtleks oma loo paremini läbi . Sest tegelikult Nera püüdis siiralt mässajaid aidata ja Tengilit kukutada, kuid kõik, mis tal oli - olid üksikud mälupildid ja mitte veel päris mälestusteks saanud tugev (GMihäälne) sisetunne. Ja seadeldis, millega tagasi pääseda, kuid mis võitluse ajal tal kotist välja kukkus ja Neral paanika tekkis, et tulevikutehnoloogia nägemine mõjutab minevikuinimesi liiga palju ja muudab nii ajaloo kulgu ettearvamatus suunas. Kõige selle tõttu ei mõelnud ta just alati kõige selgema peaga, mistõttu otsustas Nera oma muude halbade plaanide järel sisetunde ajel, et Erika lahkumine ajaloo kulgu lootusetult Tengili kasuks muudab, paanikas naist pantvangi võtta ja talt tõe välja nõuda, kuid sai hoopis ise Huberti käe läbi surma.

Mängijana ei kurda, pole kunagi taodelnud nn võitu, vaid alati seda, et sündmuste kulg oleks huvitav (ideaalis nii endale kui teistele) ja tegelase surm meeleheitlikus ürituses oli seda kindlasti. Samas olin veits sisemalt ebakindel, et kuidas mu rolli ja antud maailma kaks väga erinevat temaatikat omavahel ikka kokku sobivad. Samuti jäi mulje, et raamatusündmuste keskele pandud mängus - kuigi see ei olnud päris kohustuslik - paistis enamus pooltahtmatult püüdvat mängida kuidagi raamatuga haakuvalt, mistõttu osa asju, mida oleks vb olnud tore IG selgeks jaurata (lahingplaan Tengili vastu) ja veel parem täide viia, olid juba algusest saati justkui paigas. Ja samuti, kuigi seda on ka enne juhtunud, oleks ikka tore, kui tegelane teaks, miks teine tegelane teda ei salli... Tagant järele tunnen aga ise, et kuigi mu roll eeldaski vastupidist, oleks ehk pidanud ikkagi raamatuga hoolikamalt tutvuma kui mul all olnud 10+ aastat tagasi vaadatud filmikogemus, millest ma mäletasin umbes täpselt sama vähe kui Nera teadis.

Kuid üldiselt on jälle üks mõnus LARPikogemus juures Ja pean (üle) ütlema, et kahe asja üle on mul väga suur rõõm: 1) et keegi ikka Eestis LARPe teeb 2) et meil oli seekord lausa 7 uut mängijat . Ilma uute tulijateta kipub mistahes kommuun tasapisi väljasuremise poole läppuma, õnneks Eesti LARPil nähtavasti suurt ohtu ei ole.

Aitäh kõigile, kes sellele lahedale nädalavahetusele vähemal või rohkemal määral kaasa aitasid, eriti Randielile asja algatamise ja lõpuni vedamise eest