Sügispuhastuse muljed

[hoarmurath]

Essa!

Oli hästi tore ja tänan kõiki, eriti mängujuhte ja NPCsid. Kollid! Oli päriselt hirmus ja õudne ja üldse oli kõik hea.

Kirjutan hiljem pikemalt, siis kui on vähem juhe.

[sippo]

Hei!
Lause mis jäi kohapeal ringis ütlemata, on selline: Kuigi ma täna lugematu arvu kordi surin, pole ma ammu nii elus olnud.

Siiralt teine sügissümbiont Si

[Irve]

Järelbriifi esimene ohver on see, et siin pole öelda midagi uut.

Mulle meeldis see, et ma tahtsin sellist mängu nagu ma sain. Harilikult ei saa seiklusmängudel sellist mõnusat tempot paika, ilm pidas, idee kandis.

Stsenaariumit pidi ütleks, et mäng oli veidi arvutimängurite poolt ehitatud, sest loo elemendid olid üsna intuitiivselt hoomatavad, kui midagi, mis võiks olla Left 4 Dead ja Call of Duty järeltulija. See pole otseselt kriitika.

Märgake et NPCde äralangemistase oli mingil määral rohkem kui oleksite tahtnud. Kõigil oma väikesed põhjused, aga raha panustamine tundub olema hea motivatsiooni indikaator.

Kriitikat ei tahaks rohkem: ehk siis seda kriidipudi, mis nagu glitter igale poole kinni jäi.

Kollipesa keegi ei kiitnud. See oli hea tinglikkuse tasemega ja arvestas võimaliku vihmaga ja seega ettenägelik.

Ideid: keegi koll saanuks pritsida suu lähedalt vett mingi lõõtsa või rattapumba või variandiga. Päris jäle oleks. Leegiheitjaga mängul oleks mängujuht mõnede asjade tinglikul süütamisel vbl bensukanistriga omal kohal: on võimalik teha asju mis huvitavalt põlevad ja ei ole ülemäära ohtlikud. Mõtlen siin pesaesist tootemjurakat, mille võinuks reaalselt maha põletada. Küsige Altonilt äkki ta suudab Ämarist jätkumängul ülelennu ajastada sellisele mängule kui Vaindloo kandist tagasi lendavad vms.

Aitäh kõigile!

[Paganarh]

Ei oska ka väga midagi öelda mis juba öeldud ei saanud (selles suhtes on aftekas evil, et saab ennast tühjaks laterdada).

Mängu tempo oli väga hea, eriline kummardus kollidele kes olid pidevalt erinevad ning jätsid seetõttu tõesti hordi mulje (mitte ei pidanud ühte ja sama NPC'd maha koksima) ning tänud kaasmängijatele kes olid kõigis oma tugevustes ja nõrkustes ägedad.
Kuna endal oli aktiivsem roll, siis sai ka nina igalepoole pistetud ja ringi nuhitud, niiet ringi marssida sai tublisti.

Igatahes, suured tänud GM'dele väga vahva mängu eest. Loodan, et te jäite ise ka rahule.
Eks kirjutan teile seekord siis ka emailile pikemalt.


Aitäh, Mustkindad. Teiega saab luurel käia

Leitnant Sighir
Et Te ei peaks oma käsi määrima

[Crata]

Aitäh-aitäh-aitäh mängijatele! See kehtib topelt meie suurepärastele kollimängijatele! Ja loomulikult ka korralduskaaslastele

Emotsioone on palju, väsimus endiselt suur ja pikka juttu napib, nii et ma hetkel ei ütle muud, kui et ootame väga Teie kõigi

[Sprot]

[Tindome]

Üleni tore mäng. Lisaks imelistele sümbiontidele tunnustaks eraldi veel kõiki sihilikult mitteotstarbekaid tegelasi (missioonijuht, Al-Malik - kumb ta oligi, Mahmud Aziz Ma'haifa?, lillaoranž eskatoonik), sest piisavas koguses aktiivselt mitteotstarbekaid tegelasi ei lase otstarbekatel tegelastel mängu ära okupeerida.
***
Oli meeldiv esindada LI Halani nii edukal missioonil, tekkis täiesti õlatunne kogu vabatahtlike salgaga. Lõpus elasin juba evakueerituna lõpuvõitlusele südamest kaasa ja ootasin õudusega seda korda, kui flitter enam ei naase või tuleb tühjana - ja rõõm, et seda ei juhtunud, oli täiesti siiras, sest mäng ei oleks midagi kaotanud ka siis, kui mõned viimased kangelaslikud mustkindad oleksid tõesti hukka saanud ja me saanuks neid leinata ja nende mälestust musta käekujulise leinamärgi kandmisega jäädvustada vms. Aga lihtsalt see õlatunne =)

Teiste kodade kohta: mu lugupidamine Decadoste ja Al-Malikkide osas tõusis mõnevõrra.
Hazatid--- nojah. Vähemalt olid nad seal.
Sest kus olid Hawkwoodid???
Päris halb.

Vankrimees, kes tegeles pommiga, oli pädev. Mustkindad olid pädevad, aga samas tulnuks kellelgi neist selgelt ära rakendada ka ülejäänud üksus, sest meie juht seda ühelgi mõistlikul viisil ei suutnud. Avestiidid oli äärmiselt pädevad ja eskatoonikud samuti. Kiriku tugi on ikka eluvajalik igal pool.

Meedikuid oli liiga vähe.
!!!

Kes iganes pani kokku salga, ei olnud pädev, tal oli lihtsalt hirmsasti õnne.

[Paganarh]

Redigeeritud Mustkinnaste operatiivosakonna poolt. Asutusesiseseks kasutamiseks.

Kontrakt *********redigeeritud*********
30085004 Sündmustiku vabakirjeldus
Leitnant Alir Sighir
135. Vaba-jalaväekompanii "Mustkindad"


Ülesanne oli käes ja pilt oli selge. Kliendi missiooniparameetrid olid *********redigeeritud********* kuid lisaklausel *********redigeeritud********* tegi kõvasti muret, eriti kui enne lendu sai näha mis ülikutega meil tegemist oli. Mitmed paistsid mõistlikud kuid üks oli kuldselt läikiv keigar kes ronis sinna krt teab milleks, arvates vist et tegu on mingi eriti peene safariga ning teine oli liialt palju raamatuid lugenud ja ajas taga au ja kuulsust. See oli ilmselt ka kõige ohtlikum tüüp. Haaras ohjad ja hakkas kohe kamandama kuid olles temasuguseid näinud juba palju, oskasin teda ka piisavalt viisaka näoga ignoreerida. Peaasi, et *********redigeeritud*********

Staabitüübi briif oli selge kui seebivesi. Iga lause ja punktiga millega ta missioonikirjeldust edasi rääkis, tekkisid silme ette kõik need võimalused mis valesti võiksid minna. Neid oli palju. Mis seal ikka, kinni pidi hoidma ainult nendest punktidest mis kontraktiga kokku lähevad, kuid *********redigeeritud********* tundus oma tulevikuperspektiivikuse osas tõesti mõistlikum olevat.

Edasi oli kõik selge. Väike flitteri lend hiljem ja olidki saapad maas. Kohalikku faunat ei pidanud kah kaua taga otsima, sest maandumisplatsi läheduses oleva maja juures oleks peaaegu ilma jäänud reamees Harcrow'st, kelle miski must, läikiv ja ligane elajas istuli ehmatas. Sai kõpsu vastu relva aga õnneks paistis, et midagi sinna külge ei jäänud. Halb oli see, et me olime seal majas viibinud juba mitu minutit ja ma olin kasutanud binoklit juba pikemat aega, kitsendades oma vaatevälja. Elajas oli ilmselgelt olnud peidus kogu selle aja, sest tema lähenemist oleks märganud. Nii et nad lihtsalt ei torma esimese asjana peale. Hea teada, kuid halb uudis ikkagi.
Selge oli see, et nüüd algasid ka vaidlused "mis edasi" ja "kuidas" ning kõik see muu. Kapten teatas viisakalt, et meie läheme nüüd "sinnapoole" ja soovitab kõigil kokku hoida ning mingi aja pärast hakkaski mass liikuma. Olime eespool, kui nägime, et kolonni taga tormab üks sümbiont peale kolmele laterdavale tsiviilile. Hoiatushüüded olid kurtidele kõrvadele- need inimesed olid vist tulnud parki jalutama. Said ka oma palga, sest vähemalt kaks neist kukkusid kolinal kokku kui sümbiont neist läbi jooksis. Lapiti neid muidugi kokku kuid see võttis jälle tempot maha. Loodan, et see juhtum vähemalt aitas mõningatel mõtet kohale viia, et siia ei tuldud seenele.

Jõudsime markeeritud pesa juurde ning see kõik sisises, susises ja kihas. Näha oli igasuguseid õõvastavaid vorme ning sai kohe selgeks, et olin liialt vähe laskemoona kaasa saanud ja vaadates mõne värdja haardeulatust, siis ka minu truu, kuid liialt lühike, mõõk võis siin ebaefektiivseks osutuda. Pikka pidu siiski polnud, mida kiiremini me selle tehtud saame, seda rutemini me siin minema lendame. Kogusime kõik relvastatud inimesed kokku ja läksime sisse. Järgnes mitu väga hektilist minutit tulistamist ja hakkimist, mille lõpus märkasin üllatusega oma paremas kintsus laiava haava. Ilmselt jõudis litt kohale, sest ma avastasin ennast mingi hetk maast ja enda kohale kummardavat amalthealast, kes minu jala kohal posis. Valu hakkas kaduma ning ühtäkki hakkas nii hea, soe ja rahulik, et jääkski vaatama rohukõrsi mis sinise taeva taustal kiikusid. Idülli segas amalthealane, kes püsti tõusis ja ütles, et ta nüüd täitsa läbi ja peab mediteerima minema. Tänasin teda südamest ja katsin võimalikult hästi kinni augu vormis.
Kõik oli möödunud võrdlemisi edukalt. Võtsime sisse perimeetri ja ajutrust hakkas koogutama ümber sümbiontide pesa. Baasile sai edasi antud, et pesa käes, saatku oma imepommi. Öeldi 15 minutit.
Longin ringi piki perimeetrit ja vaatan, amalthealane raisk... sõrmed pikad nagu shashlõkivardad ja silmad pahupidi- jauras ringi ja kriiskas eemal. Kurat... see võib nüüd pahasti lõppeda, savi sellest preestrist aga ta ju ravitses mind. Ega ma kah varsti ära keera? Kompisin haavakohta, ei tundunud et sealt midagi punguma hakkab, enesetunne oli ka suurepärane, nii et otsustasin targu vait olla ning kui liikusid ringi paar küsimust "keda amalthealane ravis" siis kehitasin vaid õlgu. Neid hulle ei tea, pistab avestiit veel tule otsa, igaks juhuks.

Otse loomulikult sai viieteistkümnest minutist vähemalt pool tundi, enne kui baas flitteri teele saata suutis. Probleemid kütuse laadimisega, selge see. Oli ka kontakt flitteri piloodiga, kõlas nagu asjalik sell. Andis vektori ja lähenes, kui mõni minut hiljem kostus miskit mida ei oleks tahtnud üldse kuulda- kauged plahvatused. Side flitteriga kadus ning baasi sõnul lasti see alla. Õhutõrje poolt. Ei saa öelda, et ma ei oodanud mingit jama kuid õhutõrje seal nimekirjas küll polnud. Miskid omad väed? Terroristid? Baas andis suuna ja pidi minema ja probleemiga tegelema, sest muidu ei saaks siit august välja lennata.

Andsin situatsiooni edasi ka paarile asjalikule tüübile, et teadlikkus kasvaks. Sai jälle paika pandud aeg liikumiseks ning mõni hetk hiljem liikusime juba teeäärseid maju ja võsa läbi tuhlates arvatava õhutõrje asukoha poole. Väga pikalt vaja minna polnud, ühe vana angaari kohal kostus nii paugatusi kui vilinat-sisinat ning seal see raibe seisiski. Kirjeldada lihtsalt pole mõtet, see võtaks liiga kaua aega aga üks oli selge- misiganes löga ta välja loopis oli piisavalt kole, et flitteri alla tuua. Küngas sai ümber piiratud ning üles liikumine võis alata, pidevalt üritades põigelda sissetuleva löga eest. Harjale jõudes sai selgeks, et seal on otse loomulikult oluliselt rohkem sümbionte kui algselt näha. Miskit seal liikus ja susises aga "kahurile" ligi ei saanud, enne kui need elajad eest ära. Mis seal ikka, moona on vähe kuid see on just õige hetk. Võtsin välja revolvri ja kihutasin kõik kaheksa kuuli sinna massi sisse, mis silmnähtavalt ärritus ja lõpuks kallale tuli. Juba mõõgaga hakkides sain mingi hetk aru, et olin vaid korraks jätnud tähelepanuta "kahuri", ning see maksis ka koheselt kätte. Tugev löök vastu vasakut õlga, mis mu pikali paiskas, tekstiili ja plastiku kõrbelõhn ning seejärel silmipimestav valu, milletaolist mitte iial tundnud veel polnud. Ma ei tea kaua ma seal röökisin ning pooleldi meelemärkuseta olles seda sodi endalt (õnneks küll kinnastatud käega) maha kraapida üritasin. Hääle võttis vist juba kähedaks, kui saabus leevendus arsti näol, kes mind alguses veega ja siis millegi desinfetseerivaga üle kallas, nii et kõik varustus läbi vettis. Läks veel jupp aega, enne kui ma pildi ette sain.

Jupp aega sidumist ja taastumist hiljem tuli baasilt arvatav flitteri kukkumispunkt, mis oli väga lähedal kohale kus me algselt maandusime. Selge, väga hea. Tuli jalad lahti kerida, rahvast karjatada ning edasi liikuda.
Vahepeal venis kolonn küll väga pikaks kuid reamees La Zuma hoidis automaatrelvaga saba oma valvsa pilgu all ning õnneks midagi ei juhtunud. Eespool aga läks põnevaks, sest näha oli sümbiontide liikumist, nende seas ka sümbionti, kes meie poole näpuga osutas ning siis teisele poole plagas, hukkunud flitteri asukoha poole. Kurat, agent-värdjad... neid veel siia vaja. Kiirendasime minekut ja seal see oligi- flitteri suitsev vrakk, selle ümber kihises elukatest ning agent-sümbiont istus piloodikabiinis, vajutades mingeid nuppe ja kange ilmselge eesmärgiga üritada ära lennata. Seda vrakki küll lennukõlbulikuks väga hinnata ei osanud kuid kurat teab, äkki laseb veel õhku selle viimasegi, nii et lendasime röökides peale. Näha oli, et sümbiondid olid sinna tulnud mingi asja pärast, sest meie eest nad lendasid laiali, kui välja arvata agent-sümbiont, kelle sealsamas piloodikabiinis ära hakitud sai. Tema väljakoukimine sealt oli eriti jälk ning lähedalt oli märgata ka ilmselgeid mutatsioone.

Flitteris otse loomulikult pommi ei olnud. Ei olnud ka pilooti, kuigi minu aju tegi vist lühise, kuna ma arvasin mõnda aega, et see agent-sümbiont oligi piloot, mis siis, et ma nägin teda flitterivraki poole jooksmas. Siiski leiti pika tuhlamise peale vrakist miskise lokaatori, mille abil pommi asukoht võiks selgeks saada. Suund oli siis tagasi, mis seal's ikka.

Liikudes pommi arvatava asukoha suunas, tuli Baasilt kommunikatsioon, et piloodi appikutsesignaal olevat käima läinud G3-4's. Alguses oli küll tunne, et viskab sellele käega kuid natuke järele mõeldes võis piloodi kättesaamine ikkagi kasulik olla. Võtsin kaks reameest ning läksime luurele. Kogu see värk lõhnas lõksu järele ning ma olin üpris kindel, et piloodi lokaator oli käima läinud kogemata, kui see liikus piki sümbiondi seedetrakti.
Ostutatud ruutudes oli padrik ja hunnik hooneid. Liikusime alguses piki teed, kuni tegime pöörde tagasi ja läksime piki võsa tagasi. Kõigil oli selge, et nüüd kus me oleme kolmekesi, ei ole meil enam jõudu numbrites ja suurima tõenäosusega peame ka hakkama punuma kui välja ilmub rohkem kui kaks sümbionti. Siiski, olime ruudule ringi ära teinud kuid midagi ei leidnud. Valisin põgenemistee välja ning tegin siis kõvemat häält, kutsudes pilooti, et ta ei kardaks. Vaikus ka pärast mitmekordset kutsumist. Hakkasime oma rühmale kiiresti järele liikuma.

Rühm ei olnud eriti kaugele jõudnud, kuna neil oli olnud vahepeal tegemist elukate järjekordse pealetungiga ning saabusime sinna kui pidu juba läbi oli. Keegi märkas juba kaugelt lagendiku peal olevat langevarju ning leiti ka pommi. Baasilt tuli signaal, et piloodi asukoht G1-2. Olgu, proovime uuesti, seekord teiselt poolt - võtsin reamehed ja liikusin seekord lääne poole, tehes väikese kaare. Jõudsime teise hoonete grupi juurde ning seal ta oligi, seina najal. Olin juba enne instrueerinud poisse, et nad pilooti endale ligi ei laseks ning meeldiv oli näha nende professionaalsust ning tundsin ennast võrdlemisi kindlalt kui ilmselgelt haavatud piloodile lähemale astusin. Proovisin aru saada, kas ta on haavatud avariist või sümbiontide käest ning pakkusin talle diili, kus tema peab jaki seljast ära võtma ning saab selle eest vastu eliksiirilaksu. Piloot mõmises ilmselges shokis midagi arusaamatult kuid selge oli see, et 1) eliksiiri ta ei taha kuna tal on halb olla ja sureb ära 2) tahab näidata pommi koordinaate. 3) kahtlustas, et pomm lekib
Pomm oli küll käes, kuid tahtsin kontrollida kas ta osutab sama punkti peale. Ettevaatlikult sirutasin talle kaardi ning tõepoolest, sinnakanti tema näpp ta osutas. Vähemalt veel oli ta see kelleks end nimetas. Kui olin juba eemaldunud, avanes tal üks hõlm ja sealt alt lükkas ennast välja rõõmus oksaraag, mis oli ilmselgelt tema küljes. Selgepilt, siin tõepoolest ilma eskatoonikuta hakkama ei saaks. Liiga kaugele oleks teda tassida ja ei tahakski teda väga puudutada nagu. Ütlesin talle kah, et kahju on aga asjalood siis sellised ning ta paistis seda aktsepteerivat ning ajas käed laiali. Reamehed said käsu avada tule. Filmis oleks see kõik nii kenasti ja dramaatiliselt välja näinud, kuidas viimase ohverduse teinud piloodi keha tõmbleb automaadivalangute käes. Reaalsuses aga suri ta korisedes minu mõõga otsas, sest mõlema reamehe automaadid otsustasid tõrkuda. Reaalsus ongi alati räpasem.

Meil oli läinud päris pikk aeg ning saime teada, et rühm oli parajasti jälle pesa puhastamas. Teatasin härra kaptenile, et *********redigeeritud*********. Liikusime kiiresti järgi kuid distants oli juba korralik ning ei julenud ummisjalu tormata, kartes oma väikese salgaga sattuda sümbiontide vahele, nii et jõudsime jällegi kohale siis kui pidu juba läbi oli. Pommi paigaldati ja kõik tundus olevat kompu, kui tuli välja, et me olime saanud endaga kaasa vale võtmekomplekti. Raisk. Kiire side Baasiga ja lubati flitteriga uued saata. Seni aga oli raadiost järjest kuulda kuidas erinevad sektorid meie ümber kokku kukuvad. Kui selle jama varsti lahendatud ei saa, siis klaasitakse ilmselt pool planeeti laevastiku poolt ära.

Kui võtmed tulid ja algas countdown, on mälestused kuidagi ähmased. Alguses mäletan rohkem, lõpupoole aga üha vähem. Mäletasin, kuidas lõime tagasi lainete kaupa tulevaid värde. Kuidas hakkisime kõige hiiglaslikumat värdi keda näinud olen, kuidas sain süste, kuidas viskasin juba kasutuks muutunud revolvriga sümbionti, endal veel toiduratsioon hambus, kuidas jupiti käis flitter ja viis muudkui inimesi ära ning meid jäi üha vähemaks ja vähemaks. Lõpuks olid püsti vaid meie viis ning üks ülik keda oleks väga tahtnud juba varem ära sealt saada, sest *********redigeeritud*********. Siiki paistis see tüüp olevat ikka päris kõvast puust ja võitles üldse mitte halvemini kui keskmine palgasõdur. Siis veel üks laine, hiljem selgus ka et viimane, hakkimine, mõte, et nüüd on siis päris kindlasti kõik läbi, kui sümbiontide selja tagant *********redigeeritud*********. *********redigeeritud*********, sest kui langes viimane sümbiont, kukkusin ka mina. Lühikestel meelemärkusehetkedel tundsin kuidas mind lohistati ja nägin flitteri pardatulesid. Meelemärkusele tulin juba flitteris, kus surusin endale sisse veel viimase eliksiiri ning siunasin sinnajäänuid, et mind ära saatsid. Minu kõrval oli tühja pilguga reamees La Zuma ning veel ka üpriski auke täis kuldne aadlik, asusin tema haavu siduma. Sain ka kontakti kapteniga, kes ütles, et kõik on korras, sümbionte enam ei tulnud ning nemad on ka välja tõmmatud, kui korraks kerkis silmapiirile uus päikesetõus.

[docsf]

Juan Diego Alehandro Iglesias de Serra y Aragon
Raport suurest sümbiondisõjast, Hazati teenistuses.
Aastal #####, operatsioon koodnimetusega "Sügispuhastus"

Saabunud Sutekile oli mu treenitud sõjamehesilmale kohemaid selge, et olukord sümbiontide rindel oli ärev ja vaid minu kuulsusrikas juhtimine koos Püha Kiriku abi ja Kõigelooja toega suudavad siin midagi ära teha.
Haarasingi siis ohjad enda kätte ja asusin kartmatult mulle usaldatud meeskonna etteotsa.
Ilmselgelt olid sümbiontide agendid suutnud ära rikkuda kõigi teiste kompassid mispärast salk hoopis vales suunas liikuma tahtis hakata aga minu kindlakäeline juhtimine ja Püha Kiriku poolne tugi võimaldasid meil siiski õige tee leida.
Lahingul sümbiontidega ma pikemalt ei peatu, mainides vaid ära, et mina üksi tapsin 2466 igat liiki sümbiontliku elajat.
Kahjuks pean ka teatama ka ilmselgetest allumatuse ja moraalilõtvuse tundemärkidest sõdalaste seas.
Vankrimeeste gildi liikmed käitusid operatsiooni ajal vägagi ebapädevalt, lastes ennast korduvalt alla tulistada ja kui ma nende kohaliku esindajaga rääkisin siis ka solvavalt minu isiku suhtes. Vaid mu kaasasündinud õiglustunne ja kõrge moraal hoidsid mind tagasi teda kohapeal maha laskmast.
Mustkinnaste jalaväekompanii esindajatega peaks Püha Kirik rohkem tegelema sest ma tunnen tõsist muret nende usulõtvuse pärast. Kutsel Palvusele vastati, et neil on targematki teha.
Ühtlasi mainin ära, et kuigi oli kohal ka Li Halani, Decadoste ja Al-Malikide aadlikoja esindajaid siis vaid minu otsustavus ja vankumatu usk Püha Kiriku vägevusse võimaldasid mul, vaatamata korduvalt saadud haavadele, missiooni edukalt lõpetada ja sümbiontide pesa hävitada.

#######################
Helged hetked:
Vaidlus kohe alguses õige minekusuuna üle.
Mona tegelase nägu kui ta mu haavatud ja meelemärkuseta keha läbiotsimisel avastas, et mul enam pommivõtit polnud.
Stu doktor ja pidev vajadus tema järele kõikjal.
Zeek ja need korrad kui ma just enne sümbiontide rünnakut talt patukahetsust läksin paluma.
Kirjutajate gildi esindaja kelle ma põhimõtteliselt oma kuulsusrikast kroonikat kirjutama panin.
Kõik kelle suunas ma "pühitsetud soola" loopisin.
Pärast mängu teada saada, et juba hakati korjama mu pearaha
Ja muidugi SÜMBIONDID!

Mõne sõnaga, lahing oli vägev, aftekas mõnus ja ma olen üllatunud, et eluga pääsesin
Tänud kõigile!

[hoarmurath]

Nüüd on see hetk, kus on vähem juhe.

Tegu oli ikka ülivõrdeliselt toreda mänguga. Tundub et mängud lähevad aina paremaks kuna materjali, rekvisiite ja arusaamist aina koguneb juurde. Viimast eriti nende puhul, kes maailmaga tutvunud ongi alles tänu larpile.

Ootasin ise ka kuni vist reedeni et tuleb jõleda rõveda ilmaga mäng, aga norra ilmateade andis siiski teada et 95% on selge ilm, mis muret üpriski leevendas. Kostüümi sai õmmeldud neljani hommikul vastu laupäeva, aga tundub et see oli seda väärt.

Eskatoonik Lindsey Selkirk oli tulnud missioonile pühast kohusetundest ja siirast murest selle üle et kui sümbiondid Suteki infesteerivad, võivad tema vanemad sellel õnnetul hetkel mil planeet kaotatuks tunnistatakse oma eludega hüvasti jätta. Kõigelooja kohustab!

Sümbiondid on palju hirmutavad kui nad kombitsatega peale jooksevad, ning meie sõjaväelise organiseerituse vähesus tegi asjad ka hirmsaks kuna mitu korda oli vaja ise karjuda et sümbiondid jälle tulevad. Ja mitte ainult eest, vaid ka mujalt. Ise õnneks pihta ei saanud, ju oskasin õigel hetkel joosta.

Pesa koht oli valitud nii hästi! Osaliselt olemasolevad vallid tähendasid et tundus nagu turvaline, aga samas ju tegelikult ei olnud, eriti kui sümbionte mõlemalt poolt tulema hakkas. Meie doktoriga kasutasime ühte toredat kohta et mitu korda ära pugeda, aga lõpuks said sümbiondid sellest ka aru ja sealt enam joosta polnud võimalik.

Fakt, et vend Jamal enne oma lahkumist ütles et mediteerima läheb, pani kiriklased uskuma et mediteerida ei tohigi, kuri sümbiontlik jõud võtab üle. Doh! Õunakujuline wyrd oli väga tore asi tegelikult ja üldse nunnu.

Kostüümid!

Rekvisiidid! Kahtlane taimejunn! Pesa! Arvuti! Pomm!

Flitter!

Oli hirmus ja kole, oli naljakas nii mu tegelasel kui minul endal.

Hetki:

* Kõnnime mööda teed. Vastu tuleb mingi mustas trikoos näost rippuvate juppidega tüüp. Täiesti haige värk. Ja edasi läks ainult hullemaks.
* Avestiit: usklik jutt, aamen. Mina: ... Avestiit: AAMEN. Mina: oih, jah, aamen.
* Vinguv mustkinnas, kui ma talle pärast eliksiiri sissetoppimist leiva tõin ja suhu pistsin. See oli armas.
* Mis mõttes, et võtit ei ole!
* Kui sain aru et nahktagis Sippo on tegelikult sümbiont, mitte nahktagis Sippo. Õnneks 5 sekundit enne kui ta meie poole jooksis ja meid sinise värgiga katta üritas.
* Keegi: eskatoonikut! Mina: mina! Keegi: *kergelt hämmeldunud nägu* Tegelikult oli väga tore et mängul oli aktiivne võitlev eskatoonik ja teadushimuline mitteniivõitlev eskatoonik. Me polegi kõik päris samasugused.
* Vaatan põlevat sümbionti, kellel on kärbsepea. Mida hekki.
* Taamal paistab kokamütsiga sümbiont. Mina: tundub et tegu on erilise murumuna mutatsiooniga sümbiondiga, ehk võib see lõhkeda ja sealt midagi paiskuda.
* Pesa on tühjaks löödud. Palutakse pommi. Varsti selgub et pommiga flitter on alla lastud. Kõik läks nii valesti kui sai.

Kõik olid ilusad ja toredad ja head. Eriti rõvedad sümbiondid, sest ilma teieta poleks absoluutselt hirmus ja õudne olnud. Ma olin alguses ilgelt mures kuna vaatasin mängijate ja enda arvates teadaolevate NPCde suhet ja üldse, aga mul on nii hea meel et läks nii hästi kui minna sai, eriti arvestades kui palju NPCsid viimasel hetkel ära langes. Samas, eks nad ise kaotasid meeletult, sest ma usun et selline NPCtamine oli võrratult lahe kogemus.

Aitäh kõigile veelkord!

[Fromhold]

Väga äge oli. Eriti see paari allesjäänuga pommi valvamine ja äravedamise ootamine. Ja siis pimedas (pool)surnult lebades ja kustuvaid tähti vahtides kuulata, kuidas kõik lahkuvad... kuni siiski üks mustkinnas vedelevat kuldset laiku pimeduses märkas ja flitterisse tiris.

Erilise auhunnatud rollitäite osa saab igatahes meie juht ja liider docsf. Ja ära muretse, Hazatid on mölakad ja Iglesias de Serra y Aragon eriti, aga sinu pearaha pakkujad on kõik hoolikalt üles märgitud. Muidu sellise suhtumisega lihtrahva poolt ülikutesse tuleb Sutekile varsti demokraatia või midagi...

Ülejäänut ma ei hakka kordama, kõik on juba öeldud: kollid, rekvisiidid jne jne. Super. Äge mäng.

[Tindome]

Muuseas, jah. Ka see isik, kes pärast võidukat lahingut hõikas: "Elagu Vabariik!" - su nime ja nägu mäletatakse!

[Tanel]

Kirjutan siis ka selle "mustas trikoos näost rippuvate juppidega tüübi" seisukohast pisut.

Esialgu oli kindel plaan tulla mängule oma PC tegelase, Karliga. Kuid siis, nähes nii seda et NPC'sid on vähe (ja äkki jääb mäng üldse ära) kui ka vaimustavat võimalust mängida sümbionti ja selleks igasugu ägedaid kostüüme välja mõelda, tuli otsus seekord NPC olla ja üldse ei kahetse.

Mulle on alati meeldinud ringi luurata ning mängijaid hirmutada ja kuigi seekord see ringi luuramine väga võimalik polnud sest kostüümidest oli väga raske välja näha, oli siiski väga lõbus. Tänu sellele vaatlusvälja piiratusele oli üldse minu mängukogemus seoses teiste mängijatega üsna ebamäärane kuna kindlalt sai veenduda isikus alles nii umbes 5-10 meetri pealt heal juhul (va. al-Malik, teda nägi juba kaugelt). Siiski oli väga lõbus kolli erinevaid lahingueelseid häälitsusi ja tegevusi läbi teha ning siis lahingusse söösta. Ma väga ei vaevunud mingi taktikaga, otse peale ja kes ette jäi seda hekseldasin. Kui keegi kõrvale astus siis kadus minu vaateväljast enivei.

Eriti jäi meelde kahekäe kirvega Aweron kes alguses koguaeg miskipärast eesliinil mulle ette jäi. No ja siis muidugi Xan'i hiiglaslik haamer ( http://i.imgur.com/GMc2V3i.gif - gif related ). Ja loomulikult ka "ekspeditsioonijuhi" lakkamatu enesekiitus mis läbi metsa kaikus - "Pange kirja, viies rünnak edukalt tagasi löödud ja ... KAKSSADA sümbionti hävitatud!!!"

Irve: sinu see veepritsimise idee oli täitsa plaanis aga kahjuks jäi logistiliste üksikasjade taha. Kindlasti tuleb veel mutantkollidega larpe, saab ära proovida.

[Aweron]

Mõnus mäng oli!

Me ei osanud Kliendiga suheldes oodatagi, et mingi hordi tsiviilidega kokku visatakse. Samas, mida rohkem, seda uhkem. Kohe alguses kui juhti valiti, olin ma juba käe tõstnud, kui Docsfi tegelane ette hüppas. "Mismõttes, mina pean juhtima, ma olen aadlik!" sellest piisas täiesti, et mitte üldse hakata edasi proovimagi. Kehitasin õlgu ja põhimõtteliselt ignoreerisin tema katseid käsklusi jagada enamuse ajast. Massiga oli see tore, et sihtmärke oli rohkem, sest sümbiondid olid neetult hirmsad. Mitu korda, eriti lõpus oli tunne, et on no nüüd on pekkis. Õnneks grupi võimekus neid nottida kasvas iga möödunud lahinguga. Eriti tore, oli siis, kui me ühele hordile tegime üllatusrünnaku, kui Aapo ja Ilmari tegelased end võssi peitsid ja selja tagant pats-pats-pats tulid tegema. Kõrge viis!

Viimaste Mustkinnastega ja Al-Mailikiga kangelaslikku viimset vastupanu osutada oli äärmiselt äge. Kui see "flitter" seal ringi paarutama hakkas, sain kohe aru milliseks evakuatsioon kujuneb. Väga mõnusalt organiseeritud.

Toredad seigad

- istun mäe otsas Erechi ja Tindome tegelastega, pean maha pika tiraadi teemal "aadlikud on ilged tsiribiribimmid!" kui Tindome mõtlikult küsib "Ei tea, kas ma peaksin solvunud nüüd olema?" Selgus, et tegemist oli Li Halaniga. Jei....

- Pomm oli ilus vidin ja andis Rene kehastatud Tehhile mõnusasti tööd

- Sümbiondi poolt mahapillatud ärarebitud käsi, milles oli must kinnas. Targu ei hakanud seda kaasa vedama, kuna oleks tekkinud küsimusi ja ka ehk probleeme moraaliga

- meie suurepärane Amalthealane, kes esimese poole tunni sees endale küünised kasvatas. Viis korda keegi julgeski enam wydi tagasi mediteerida! Tänks!

- Kogu Mustkinnaste gäng oli mõnus, ägedalt ühesugune ja nagu üks päris üksus olema peab. Suured tänud!

- Sümbiontide hord. Lihtsalt siiras imetlus!

- Docsfi kehastatud "Suur Juht", aplaus. Eluvõõrus kuubis, nagu üks tõeline aadlik peab olema.

- Peale lahingut on haavatud juba flitterile laetud ja viimane asub kohe-kohe liikuma, kui ma pooleldi juhuslikult tegin hämarale lahingväljale viimase tiiru ja leian muru sees vedeleva kuldse Al-Maliki. Napilt sai ta veel äralendava lennuvahendi peale visatud, kus ta oleks äärepealt verest tühjaks jooksnud...

- Aftekas!


Loodame, et kellegil väga igav ei olnud, kuna sõjamängudes kipuvad sõjardid olema kõige tähtsamad ja vajalikumad, siis teiste roll võib jääda tahaplaanile. keegi mingi hetk kommenteeris ka, et "ma ei tea midagi, mis toimub", ma peale seda proovisin rohkem infot jagada kõigile, kuna palju viimast tuli raadio teel, mis ainult meie grupil olid. Igal juhul oli äärmiselt tore ja GMid on erilised numpsikud, et ikka viitsivad ja teevad!

[Tindome]

(ma nüüd teen seda, et ohkan iga järgneva kommentaari peale midagi nõusolevat. Antud juhul: "Ahhhh...! Aftekas..! OO!")