Foorumi Avalehele

Jäta vahele kuni sisuni


Muljed õhtust asüülimis

Päris elus rollimäng

Moderaatorid: Irve, chloe, Sorontur, Gregik, Aweron, Priist, Bernard

Kasutaja avatar

Muljed õhtust asüülimis

PostitusPostitas Tanel 15:45 29. Sept 2013

Kallid mängijad, aitäh, et tulite!

See ei ole vist väga traditsiooniline, et GM teeb oma mängule ise muljeteema, aga eelmise mänguga juba nii läks, niiet las läheb ka seekord. Alustaksin jutuga sellest kuidas ja mismoodi me selle mänguni üldse jõudsime. Algselt oli meil plaanis teha mäng ajajoones kohese järjena eelmisele, ehksiis sellest mis juhtub teisel pool. Läbimõtlemise tulemusena selgus, et ega sellist teist maailma hästi simuleerivat kohta Eestis naljalt ei leia ning lasta mängijatel kogu mäng ettekujutada et taevas on lilla on ka natuke nõme. Paar sellist pisut teistsugust kohta on tegelikult olemas aga nende sebimine oleks üsna vaevarikas olnud rääkimata muust logistikast. Kuidagi siirdus siis mõte ajajoont pidi edasi, ja jõudsime siis hullumaja ideeni. Veeretasime seda mõnda aega, mõtlesime hea mängukoha peale, ei leidnud miskit kuni üks hetk Kustuvate Päikeste teemal arutledes sähvatas mõte: Patarei!!!. Jällegi, veeretasime seda mõnda aega, üritasime kontakteeruda, kuid sisukaim vastus mis me oma küsimustele saime oli stiilis: "OK". Suvi veeres edasi, olime juba vaikselt maha matmas seda mõtet mäng korraldada, kui sain üle pika aja kokku Indrekuga (mängul mängis ta Dr. Patrick Wildworthi) ja pooljuhuslikult tuli välja, et ta korraldab uue tööotsana Patareis tuure. Põhimõtteliselt ilma temata oleks see mäng ära ka jäänud, kuid sellest hetkest oli meil oma mees patareis olemas ja asjad sujusid väga libedalt. Saime kohapeal käia ja tutvuda ning maja nii selgeks saada et ära ei eksiks. Isegi nii olime tegelikult üsna kimpus kuna meil kõigil polnud tööalaselt väga aeglased ajad, ning eks see paistis ära ka mängu teatavates detailides.

Nüüd siis plussid ja miinused mis mul silma jäid mängus.

- unustasime peaukse lahti ning OG lindi sinna ette panemata. Seda enam, et tegelikult mult veel küsiti et kui sealt alt trellidest nüüd lukk lahti teha siis kas see toimib. Tol hetkel mul lihtsalt ei ühendanud ära, et siis pääsevad mängijad ju reaalselt õue. Palju segadust ja tegelikult on selline tagasikerimine väga ebameeldiv ning mängusisesust lõhkuv.
- Nagu ikka, mitmed ideed jäid rakendamata. Süüdistan jälle ajapuudust, näiteks mina veetsin kaks mängueelset nädalat hoopis metsas.
- antiklimaatiline lõpp, vähemalt võrreldes eelmise mänguga. Oleks tahtnud teha ägedamalt, kuid läks nagu ikka

+ palju ilusaid rollisooritusi ja kostüüme. Üks hetk jäi eriti eredalt meelde. Kui ma opisaali ukse vahelt sisse piilusin ja nägin seal meeleheites ringi rabelevat Sauroni tegelast Archibaldi, siis ta pilk oli nii ehe et mul hakkas siiralt kahju, et talt jalg ära opereeriti.
+ Patarei õhkkond tegi meie jaoks mängu palju lihtsamaks. Tore oli kuulda kuidas sammud kiirenesid peale pimedast imelike häälte kuulmist.
+ Tundus et oli tore
Lugege Jaanus Põldaru imepärastest seiklustest koduvabariigis

Kunagine Galadthon Anuvrael

Death Before Dishonour - Resurrection Before Lunch.
Tanel
Tuleloitsija
 
Postitusi: 798
Asukoht: Tallinn

Kasutaja avatar

Re: Muljed õhtust asüülimis

PostitusPostitas Heart 18:09 29. Sept 2013

Pimedas sammud ainult ei kiirenenud, vaid hingamine muutus raskemaks ja raskemaks seda pikka koridori nähes. Kui süda tahab üldse kehast väljuda, siis... Üldiselt oli võimalik alati kellegagi koos seda teed kõndida, kuid ühe korra üksinda tulles see koridor ei lõppenud ega lõppenud, muutus üha kitsamaks ja veel pimedamaks ja see kuradima OG lint seal poole maa peal! Mitu korda! Püksid jäid kuivaks, õnneks.

Võimalik, et mulle isegi meeldis, et õde Heather pidevalt muude asjadega tegeles ja sattus sinna, kuhu ta sattus, kuigi sai kokku lepitud, et võiksime rohkem koos liigelda. Julgem või nii. Oligi lihtsam Igoriga kahekesi ringi rahmeldada ja leida oma Pitsu jaoks neid ideaalseid häälepaelasid, et ma saaks oma suure lemmikuga ühel heal päeval kõnelda nigu inimesega. Ja tema räägib mulle inimkeeli vastugi. Keda võtta? Ühel hetkel tundus, et vist ükskõik, kes. Äkki mitu?
Välja kukkus nii, nagu alati. Igoril oli vaja eputama hakata oma meistritööga, aga sel polnud aju ju. Ja... See lehkas ikka jälgilt.

Ülekuulamine mulle ei meeldinud. Ma ei teadnud, mida keegi eelnevalt oli kokku rääkinud. Õnneks inspektorihärra ise ütles mulle eelnevalt räägitu ette ja muu tuli juba nigu lepase reega. Aastane valetamise norm on täis.

Polnud just kõige lihtsam Igori juurde jäsemedoonoreid viia. Holbrooki toomine, et aju saada, oli aga keerulisem. Liiga palju siiberdajaid ümberringi ja saba. Õnneks olid patsiendid piisavalt kuulekad, et keerasid otsa ringi ütlemise peale ja sai vaikselt Holbrook viidud sinna, kuhu tarvis. A see oli ühel hetkel puhta pilves ja hakkas enesele voodil lamades tähelepanu tõmbama. Ja siis lõpuks juhtuski see, et üks jäi jalast ilma ja teine, kuramus, sai minema ja ajusid ka ei saand. Pole lihtne kolmega korraga.

**
Ma pole eriline plusside ja miinuste kirjutaja. Mul endal oli põnev ja siis polegi nagu tahtmist millegi üle nuriseda. Inimesed olid ülitoredad, minu jaoks palju uusi nägusid.
Aftekas oli ülitore. Ma ei tea veel ühtegi aftekat, kus aeg lendaks nii, et ei saa arugi. Lisaks pole ma käinud MITTE KUNAGI niimoodi väljas, et esimesest kohast saab ära mindud selle tõttu, et seda hakati sulgema ning teise kohta minnes selgus ühel hetkel, et aeg on ka sealt lahkuda, sest ka seda hakati nüüd sulgema. Ja see viimane oli Levikas... Lahe.

Aitäh, Teile, kellega ma tuttavaks sain ja kellega ma uuesti tuttavaks sain. Esimest korda elus ... ah, mai viitsi seletada seda, keegi ei viitsi nagunii lugeda.
Aitäh G-mollidele toreda mängu ja inemiste eest.
Aitäh võimaluse eest :)



Siiralt Teie õde Sophie.

PS. Muhk on valus, aga hullemaks pole läind. Kõik on hästi! Vedas, raisk :)
"...vahel helbena suudan Su juurdegi tulla ja Sa näed minust heledat und"
Heart
vändagängster
 
Postitusi: 335
Asukoht: Tallinn

Kasutaja avatar

Re: Muljed õhtust asüülimis

PostitusPostitas Irve 19:13 29. Sept 2013

Patarei ja tuul tegid mulle mängu.

Oleks tahtnud reaalsemat ohutunnet; mingil hetkel said kõik aru et igasugu kõhedused on selline dekoratiivne teema ja tegelesid probleemide lahendamise ja ringijooksmisega rohkem. On kindlasti vastikuid asju mis võivad juhtuda lolluste peale mis otseselt maha ei tapa aga mida on huvitav mängida.

LEDide keelamine ja ainult petrooleumi või siis vanade rõvedate patakate peal mängimine oleks väga palju juurde andnud, sest oleks näinud ikka täiesti niipalju et vastu seinu ei kõnni.

GMidele tänud mängu ja YnXile tänud koha eest :7:
Irve
paranoik
 
Postitusi: 6659
Asukoht: Tallinn

Kasutaja avatar

Re: Muljed õhtust asüülimis

PostitusPostitas Tindome 19:27 29. Sept 2013

Mulle meeldis isegi rohkem, kui esimene, õigupoolest. Sest kuidagi ehedam, vähem jäi "ma kujutan ette"-alla ja rohkem tunduski kõhe.
Terve mõistuse punktide puudumine oli ka tore.

Plussid-miinused ei tulnud muidu mängutehnilised, vaid pigem emotsionaalsed.

- Meie eelmise korra grupp seekord ei olnud väga grupp. Jah, me mäletasime üksteist, aga igal omad eesmärgid ja hulluse eripärad, ning lahknesime korralikult. Mulle väga meeldib, kui mängul on ikka mõni minuga mingi hingeliselt seotud isik ka, kellega saab usaldusevärki teha, aga pigem oli nii, et "ma tunnen sind, sa oled mulle sümpaatne, aga see miski, mida sa süvenenult teed, on arusaamatu, lähen teen kuskil mujal midagi muud".
- Ei julgenud juua vett, sest muidu tuleb pissihäda. = päris rõve peavalu ajas kuskil kella 6-7 paiku hommikul üles, kuigi kohe pärast mängu sai kiiresti mittealkohoolset vedelikku kaanima hakatud.
- Motivatsioonipuudus. Mingil hetkel tekkis mul tõsine segadus, et mida siis mina tahan siin saavutada? Vbla peaks minema oma palatisse ja magama, sest mul polnud nagu mingit selget eesmärki ega ka arusaamist, kuidas neid häguseid (et kõigil oleks hea ja vanad kurjad jõud ei teeks inimestele liiga) täita.
Et magada olnuks mänguliselt igav, hakkasin selle asemel omaette Patareid läbi otsima, sest lauamängu-mõtteviis soovitas. See täitis kohe mitu tundi lõpuks üsna kenasti ära ja oli põnev ka =) IGAST asju leidis ikka, kuigi kõik mänguvälised.
- natuke liiast oli riitusi, isegi kui ma neid ei näinud ja puha. Aga pidevalt oli kuulda, kuidas keegid olid jälle läinud riitustama ja kolmandal korral oli see juba tõsiselt rutiinne.

***

+ Mängukoht. Kuidas on võimalik mitte armastada Patareid? See on nagu mõne kahtlase surnud esivanema kuradi kriipi hiidpööning, kus tuustides võib avastada lõputult ägedat kola, lisaks meeletult atmosfäärikas, külm, jõle, kujutlusvõimet tööle panev ja kui ma olin umbes pool tundi mööda erinevaid korruseid luusinud, tube läbi otsinud ja suunda muutnud, jõudsin mingi täiesti-täiesti tundmatu trepi juurde, lonkisin sealt alla - ja kuulsin kõnekõma!
Olin kuidagi arstide tiiba jõudnud, ise absoluutselt aru saamata, et ma üldse umbkaudugi sinna kanti olen jõudnud, kus me enne olime.
+ Loož ja Archibald. Ma arvan, et Ronald on üks mu lemmik draama-väljamängijaid rollimängijad üldse iganes. Ja see loožiteema tugev sissetulemine parandas oluliselt mu "mismõttes-puudub-usaldusgrupp"-olukorda ning ühtlasi andis võimaluse mängu lõpus värav kinni panna, sest mul oli juhuslikult õiges kohas õigel hetkel kaasas õige nuga, mida mul ilma selle seoseta kohe kindlasti olnud ei oleks.
+ Surnud tüdruku taastulek. Väga meeldivalt üllatavalt tehtud gemmide poolt ja tüdruk muutus maru sümpaatseks pealegi, kui ta pantomiimi tegi seal.
+ Igor oli väga usutav ja asjalik.
+ Et peaaegu kõik olid otsustanud ta maha lüüa, aga ta jäi ikkagi ellu, kuigi asi oli väga noatera peal - šamaan olla kuni viimase-viimase hetkeni kõhelnud, et kas ei peaks Anthony asemel ikkagi Igorile noa kõhtu lööma...
+ Oh, ja siis muidugi see, et kõige heatahtlikum, toredam ja sümpaatsem, kõige usaldusväärsem ja vapram tegelane mängus oli see, kes värava sulgemiseks oma elu andis... Oh, Anthony! Et sa ka pidid! (Muidugi pidi nii minema, see oli väga hea).
+ ...ja mulle meeldis selles olukorras osaline olla. Kuna ma terve mängu jõlkusin suht huupi ringi ja jälgisin kõrvalt, kohati kedagi tooliga uimastamise jaoks kinni hoides, kohati kellegagi koos tegutsemast keeldudes, enamasti lihtsalt vaadeldes, siis see, et komistasin (mingit järjekordset valejälge ajades) just lõpus sinna, kus gemm sai vihje anda, ja sattusin sõlmpunkti lahendama, oli väga meeldiv.
+ väga hea seltskond-korraldajaskond-mängijaskond. Palju ilusaid rollilahendusi, vähe tunnet, et esinetakse, palju tunnet, et ongi sellised inimesed seal ja praegu.
Viimati muutis Tindome, 19:39 29. Sept 2013, muudetud 1 kord kokku.
Kui mitte teha kirega, miks siis üldse teha?!
Tindome
Loitsija
 
Postitusi: 716
Asukoht: vahel maa ja vahel taeva

Kasutaja avatar

Re: Muljed õhtust asüülimis

PostitusPostitas Tanel 19:37 29. Sept 2013

Irve kirjutas:
Oleks tahtnud reaalsemat ohutunnet; mingil hetkel said kõik aru et igasugu kõhedused on selline dekoratiivne teema ja tegelesid probleemide lahendamise ja ringijooksmisega rohkem. On kindlasti vastikuid asju mis võivad juhtuda lolluste peale mis otseselt maha ei tapa aga mida on huvitav mängida.

LEDide keelamine ja ainult petrooleumi või siis vanade rõvedate patakate peal mängimine oleks väga palju juurde andnud, sest oleks näinud ikka täiesti niipalju et vastu seinu ei kõnni.




Eriti teise punktiga nõustun. Aga tagantjärgi tarkus, oleks pidanud meie lambisoovid paremini sõnastama või üldse kõik küünaldega asendama.

PS. Hullult tahaks teie tegelase tegude kohta tagasisidet ka, saatke korraldusmeilile :)
Lugege Jaanus Põldaru imepärastest seiklustest koduvabariigis

Kunagine Galadthon Anuvrael

Death Before Dishonour - Resurrection Before Lunch.
Tanel
Tuleloitsija
 
Postitusi: 798
Asukoht: Tallinn

Kasutaja avatar

Re: Muljed õhtust asüülimis

PostitusPostitas Melian 1:51 30. Sept 2013

Pole nagu midagi varjata, kirjutan otse siia:
"Pääsenud psüühiliselt veidi rusutuna, kuid ometi elusa ja tervena Arkhami Asüülumist koju tagasi, andis Hugo Gernsbacki nimelise väikekirjastuse juht Sonya Green välja Solomon Rotchildi romaani "Armin ja leegitsev meri". Teos sisaldas selliseid märksõnu nagu merereis, muda, obelisk, antropoloogilise ekspeditsiooni jäänuste leidmine, kauni ja raseda neiu päästmine järvekoletise hambust, õnnelik pagemine sõrmesööja-hõimu käest, pulmad. Romaani peeti oma aja kohta liiga ekstsentriliseks, kuid hilisem kirjandusteadus on seda iseloomustanud kui "Ahvide Tarzani" lovecraftilikku analoogi. Müüginumbrite poolest saavutas see tubli keskmise ning võimaldas Sonya Greenil jätkata kirjastustegevust, peagi alustas ilmumist hiljem kultuslikuks muutunud kuukiri "Amazing Tales".

Sonya ise kurtis peale külaskäiku Arkami asüülumisse sagedasi peavalusid ning mälulünki, korduvaid luupainajaid ning paanilist hirmu pikkade koridoride ees. Pr. Downsile rääkis ta, et poeg tunneb end haiglas hästi, kuid vajab rahu ning vaikust, tütre Ursula segast saatust ta naisele enam mainima ei hakanud. Ometi ei suutnud Sonya enam kunagi isegi mõelda naasmisele Asüülumisse, kasvõi ainult selleks, et tagasi nõuda külaskäigul konfiskeeritud väike, kuid Sonyale isiklikel põhjustel oluline taskunuga....."

[OG] Muide, kui keegi teab midagi ühest konfiskeerimisega kaduma läinud väikesest boffernoast, siis võib sellest nüüd teada anda. :) [/OG]
Viimati muutis Melian, 10:57 30. Sept 2013, muudetud 1 kord kokku.
Aga mul on nuga saapasääres ja süda ei julge sinna enam kukkuda.
Melian
Asjatundja
 
Postitusi: 45
Asukoht: muutuv

Kasutaja avatar

Re: Muljed õhtust asüülimis

PostitusPostitas Tindome 10:31 30. Sept 2013

Ah, muide, mille ma ära unustasin - kong, kuhu gemm mu käsipidi juhtis, oli vapustavalt puhas, puhaste linadega, puhaste kuivade haisuvabade tekkidega ja istumise jaoks olid padjad, mis olid täitsa uue olemisega.
Ma viskasin enda isegi madratsile pikali mõneks ajaks ja puha.

Mingi näidiskong ööbimishuvilistele äkki? Üleni mõnus igatahes.
Kui mitte teha kirega, miks siis üldse teha?!
Tindome
Loitsija
 
Postitusi: 716
Asukoht: vahel maa ja vahel taeva

Kasutaja avatar

Re: Muljed õhtust asüülimis

PostitusPostitas Fromhold 10:50 30. Sept 2013

Väga hea oli, olen rahul ja õnnelik. Nagu arvata oli, oli mul alguses rohkem tegevust, pärast vähem. Sest see ju veel puuduks, et peaarst hakkaks koos vaimuhaigetega haigla pimedas keldris tuulama. Aga no pool NPCga nii ongi.

Meeldejääv:
hakates rahvast kongidesse ajama, avastasime kinniseotava Õe. Ilge mäsu, arste vihkavad hüüded, ülekeev raev ja siis mulle kolakas vastu pead. Õde toibutas paari sekundi pärast üles, tormasin peitu, aga vaimuhaiged neile omaselt tegelesid juba uute asjadega ja personali ignoreeriti rahumeelselt nagu poleks mitte midagi juhtunud. Normaalne.

Opisaalis med personal arutas sündmusi, kui ootamatult uks kinni prõmatas (tuuletõmme).

Meeldivad vestlused advokaatidega.

Ja tipp peale jalaoperatsiooni: panin ameti maha peale jala tagasi panekut. Et mismoodi, elektriga surakas ja jalg otsas ja liigub! Kõik vahivad, mokad töllakid. Lahkun saalist ja kaeban masendunult elu üle õde Sophiele, kes mulle tõsiselt otsa vaatab ja ütleb: "Oota... kuidas anti elektrit, elektrit ju pole?!" Mina: "... ... ... !!!"

Kahju, et ma ei näinud, kas ja kuidas arenes see, et Tindome oli meie jaoks mees. Ja välja jäi mängimata hetked, kus selgus, et mõnede jaoks haigla ei olegi maailmkaunis ja sädalevpuhas.

+/- koht
+ meeleolu
+ opisaal
+ GMid - polnud näha, aga olid olemas kui vaja
+ patsientide tsoon, väga usutav oli
+ aftekas: näpud püsti! Kolm kõige kangemat said magama u. 6.30

- kohatine ebaloogilisus: päris elus poleks kedagi ju haiglasse lasknud, kui patsiendid on lahti ja elektrit pole, lisaks oleks peale esimest käekaotust joonelt Igori vms saatnud politseid tooma ja külalised minema saatnud. Pohhui, et sajab ja linn on väheke liiga kaugel. Samas ehk olekski võinud nii teha, küllap mängijad oleks lahenduse leidnud, et mängus osaleda.
- no Igor oli ikka algusest saati arusaadavalt "paha". Või siis heeringas.
- kordan ja liitun: Irve: "oleks tahtnud reaalsemat ohutunnet; mingil hetkel said kõik aru et igasugu kõhedused on selline dekoratiivne teema ja tegelesid probleemide lahendamise ja ringijooksmisega rohkem"

LEDid jms ei häirinud, lõppeks ongi valge, kui 30 inimest igaüks oma valgusallikaga ühes kohas on. Savi, kas led või küünal.
Tartu Seksiguru
Fromhold
Valingu veinimeister
 
Postitusi: 1045
Asukoht: Tallinn

Kasutaja avatar

Re: Muljed õhtust asüülimis

PostitusPostitas Aeg 11:33 30. Sept 2013

Melian kirjutas:[OG] Muide, kui keegi teab midagi ühest konfiskeerimisega kaduma läinud väikesest boffernoast, siis võib sellest nüüd teada anda. :) [/OG]


mina selle noa konfiskeerisin ja panin õdede toa kõrvalolevasse rumi, kus oli spetsiaalne riiul patsientide ja külaliste isiklike asjde jaoks. Äkki Indrek saab sinna korraks kiigata, kui Patareisse satub? Ma muidugi pole kindel, ega sealt suure tabalukkude otsimise aktsiooni käigus seda pihta ei pandud.
Aeg
Tähenärija
 
Postitusi: 837
Asukoht: Tallinn

Kasutaja avatar

Re: Muljed õhtust asüülimis

PostitusPostitas Aeg 11:39 30. Sept 2013

Aga muljetest - vahva oli, muidugi. Põhiliinid jooksid minust küll kõik mööda :D Aga Igorile käe hankisime. Nii nunnu ja usaldav oli see tüdruk, kelle me "muusikateraapiasse" viisime. Ja pärast oli tõeline hämminguhetk, kui selgus, et ratastega voodi, millega patsiendi tagasi tema tuppa viia tahtsime, juba esimesest koridoriuksest läbi ei mahugi. Tuli siis tüdruk peaarsti ukse taha vedelema jätta.

Nägi palju ilusat rollimängu. Kogu personali kamp oli fantatsiline. Asukoht muidugi oli super. Aitäh korraldajatele ja kaasmängijatele!
Aeg
Tähenärija
 
Postitusi: 837
Asukoht: Tallinn

Re: Muljed õhtust asüülimis

PostitusPostitas Aweron 14:16 30. Sept 2013

Täitsa vahva oli. Õudust kui sellist oli vähevõitu hiljem, alguses aga oli päris kõhe mööda seda lõputut koridori vantsida. Kasutamata võimalusi oli päris palju, aga ma pigem räägin oma mängu eredamatest hetkedest, puudujääkidest on juba eespool räägitud küll :)


Hiilin mina mööda koridori opisaali poole, libisedes kui hääletu vari ukseavast ukseavasse, kuni mingi sanitar hakkab ruume läbi vaatama, jõuab minu juurde... ning leiab vastasruumist Crata tegelase. Hiilin siis opitoa ukse juurde, kus on mingit ägamist kosta, piilun natuke tulutult ja tõmban siis ukse kiirelt lahti. Opilaual vedeleb Issi tegelase liikumatu keha ja parasjagu on laua ees Sauron end üles ajanud, toetudes mingi suvalise tilgutijala peale. Endal tal jalg puudu, könt sidemetes, vahib ahastava näoga otsa ja karjub "Aita!". Lõin ukse kinni ja põgenesin ummisjalu.


Tulen kolmandalt korruselt alla, rahvamass arstide bloki ees trepil, röögivad, karjuvad, mäsu ja möll. Tuuakse õde kahe patsiendi vahel, virutatakse korduvalt tooliga vastu pead. Selge, mõtles Tony, kõik ongi päriselt segi läinud.


See, kuidas me kummitusega rääkides Fromholdi kehastatud peaarstile pidevalt vahele jäime, oli omaette ooper :D

Sanitar tuli patsientide blokki, hüüdes, kus on see kes viskit tahtis! Muidugi hüppasin kohe ligi. Veeti mind möda pikka koridori kuskile ja sain aru, et raisk, nüüd viiakse kuskile kongi ja pekstakse sodiks. Olin juba valmis verise suuga sanitaidele näkku sülgama, kui viidi mingisse ruumi, kus oli politseinik. Huh.

Ilmselgelt kaebasin ma kõik ära, kuidas šamaan ilmsüüta tüdrukut veristas. Mis ma oleks pidanud tegema? Ütlema, et "järvest tulnud kollid" tegid?

Mängu lõpus istus Tony rahulikult toolil, olles oma saatusega leppinud ja suht rahulik, kuna paar klõmmu oli sees ja noh hullumaja oligi ilmselgelt temale sobilik koht, kui KÕIK äkki meelde tuli (Tuulehoog String astus lahkelt ligi sosistama). Andides toimunud ekspeditsioon, ligane udu, kaaslaste karjed ning fakt, et viimane Lukk oli tema käes, kuid ta jäi ainult mõne sekundi hiljaks.
"Raisk, mitte jälle! NIipalju alkoholi ei ole maailmas olemas!". Aega oli umbes 12 minutit, mille jooksul sai paaniliselt ringitormav Tony kätte nii šamaani, neljanda luku, kui ka noa. Ja siis suutis ta karmavõla tasuda, nuga šamaanile pihku surudes "noh, tee mida sa kõige paremini oskad". Nimelt meenus talle muu hulgas , et Andides kasutasid kohalikud inimohvreid, et Lukke asendada 8=

Ilus lõpp Anthony Wallace nimelisele härrale, kellel lihtsalt elus ei vedanud. :7:

PS- I died for your sins!
Afroparmpeder ru-laga
Aweron
Võlur
 
Postitusi: 974
Asukoht: Tallinn

Kasutaja avatar

Re: Muljed õhtust asüülimis

PostitusPostitas arpeau 14:50 30. Sept 2013

Tindome kirjutas:- Motivatsioonipuudus. Mingil hetkel tekkis mul tõsine segadus, et mida siis mina tahan siin saavutada? Vbla peaks minema oma palatisse ja magama, sest mul polnud nagu mingit selget eesmärki ega ka arusaamist, kuidas neid häguseid (et kõigil oleks hea ja vanad kurjad jõud ei teeks inimestele liiga) täita.
Et magada olnuks mänguliselt igav, hakkasin selle asemel omaette Patareid läbi otsima, sest lauamängu-mõtteviis soovitas. See täitis kohe mitu tundi lõpuks üsna kenasti ära ja oli põnev ka =) IGAST asju leidis ikka, kuigi kõik mänguvälised.



Jaa, ka mina oleksin oma rolliliselt pidanud jääma oma palatisse, sööma sisse mingi hunniku unerohtu, mille sõltlaseks ma ennast pidama hakkasin, ja magama-magama-magama.
Kuna üksi ei ole mõistlik LARPil olles voodis magada, sest mäng käib mujal, ning hakkaks igav (heaküll-heaküll - natuke oleks ilmselt õudne ka ikka olnud :P ), siis tuiasin massiga kaasas ja vaatasin, mis toimub.
See et all keldris ehitati mingit õuduslooma ja kõik lihtsalt mõnuga vaatasid pealt, kuidas koristaja seda "käevitab", oli pisut veider. Isegi minul kui rahumeelsel ja vabatahtlikul patsiendil tekkis soov haarata midagi kõva ja Igorile (oli vist koristaja nimi) 'pai' teha! Sagimist oli aga palju - ja rollimänguväliselt tahtsin ju teada, et mis nüüd siis toimub.

Samuti olen Irvega nõus, et digi-midi-ledi-lambid olid saatanast. Nägin nii mõndagi 'light-turnerit' küünaldega ja valgust oli küll ja küll. Ledid valgustasid asja üle (ja võttis aja, mille pärast ma hiljaks jäin!). Oleks pidanud posu küünlaid ja tikkutopse kaasa haarama, oleks mängul olnud sekendamist ja tuuletõmbusega võitlemist. Kõnnid ja kõnnid, arg ja värelev küünlaleek jalgealust ja ninaesist valgustamas. Hetk hiljem kääksuv aken ja pilkane pimedus su ümber - ja Stringi kriiskav karjumine. Oleks rohkem töötanud :P
Arpeau
arpeau
Manatark
 
Postitusi: 597
Asukoht: Tallinn

Kasutaja avatar

Re: Muljed õhtust asüülimis

PostitusPostitas Tindome 14:54 30. Sept 2013

No minu laenatud taskulambi patareid loksusid õnnestavalt ja vahepeal lamp vilkus, vahepeal üldse ei põlenud.
Aga see ei olnud õudsem kui põleva lambiga, ainult jala lõin ära mingi pahkluu kõrgusel asunud astme vastu.
Kui mitte teha kirega, miks siis üldse teha?!
Tindome
Loitsija
 
Postitusi: 716
Asukoht: vahel maa ja vahel taeva

Kasutaja avatar

Re: Muljed õhtust asüülimis

PostitusPostitas Dan 17:34 30. Sept 2013

Rahulik aastatepikkune töö Asüülumis lõppes Franki jaoks täieliku paanika, segaduse ja psühhiaatriga koos etanooli tarvitamisega õdede toas. Kaks nädalat tagasi oli toodud hulgaliselt patsiente, korraga sebis ringi hunnik külalisi ja kõige tipuks ehitas Asüülumi harjamees keldris mingit keha. No hakkad ju kahtlema enda mõistuses. Või teiste omas? Kohati tundusid "hullud" oluliselt mõistlikumatena kui kaastöötajad - seda tõestas kasvõi varasemalt teatris töötanud naispatsient, kes tuli lõpu eel õdede tuppa ja küsis: "tahaks teada, mis siin toimub?"

-----------

Mänguväliselt:
* Patareivangla otseselt õudust ei tekitanud. Õhkkond kippus olema pigem selline Polümeri Kultuuritehase moodi. Samas adreka puudumine polnud otsene probleem, pealegi paremat kohta Eestist leida on raske.
* Mängiv GM - küllaltki hästi teostatud. Minevikus olen käinud sellistel mängudel, kus mängiv GM on halb nähtus, ainult paaril mängul olnud see hea nähtus. Üldjoontes on see pigem tulega mängimine. Kuna mu NPC ettekirjutuses polnud otseselt rohkem infot, kui et tunnen Igorit, siis ei mõjunud metatasandil see kuidagi.
* Neiu kes mängis kummitust - ma ei kujuta ette kui igav või põnev Sul oli. Tundus et enamus ajast mööda koridore hulkuda ja mitte suhelda polnud vist kõige huvitavam?
* Jaapani (oli ikka?) (pudi)keelt rääkiv neiu oli ka sihuke "suu kukub lahti" moment. Raske oli mitte naerma hakata, ma sain (mänguväliselt) natuke aru ja pidin tegema tõsist nägu. Sonkei shiteimasu :)
* GMid - nagu keegi juba ütles - olid olemas kui vaja ja samas ei jäänud ette. Hea töö!
Dan
Tuleloitsija
 
Postitusi: 800

Kasutaja avatar

Re: Muljed õhtust asüülimis

PostitusPostitas Heart 18:53 30. Sept 2013

Mina tänan Tanelit, kes ühel hetkel oli väga õiges kohas. Kui pidin läbi koridori minema, jälle, üksinda... Ja seal ta tuli! Ideaalne ajastus, aitäh!

Jah, ma kardan pimedust ja klaustrofoobik olen ka.

Üks Gm tekitas minus õudu ja hirmu, kui Igoriga kahekesi keldris olin - sinna mu aju läheb. Vedas, rsk.
"...vahel helbena suudan Su juurdegi tulla ja Sa näed minust heledat und"
Heart
vändagängster
 
Postitusi: 335
Asukoht: Tallinn

Järgmine

Mine Larp

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


© Dragon.ee | E-post: dragon@dragon.ee | HTML'i kontroll
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
phpbb.ee 3.0.6