Larp: Õhtusöök Gatehouse'i võõrastemajas: Muljed

[Alleria]

Aitäh kõigile!

Outro:
Terve öö oli Glenmuicki külakese majade ärklikorrustel ulunud ja luukidega lõgistanud tugev tuul, mis keerutas tumedast taevast langevat tihedat lumesadu põlvekõrgusteks hangedeks. Küla tänavad olid tühjad ja eelmisel õhtul üles mäkke vana võõrastemaja poole sõitnud võõrastest räägiti veel vaid kõrtsis, kus kohalikud püsikunded viimaseid klaase tühjendasid. Küllap pidas kõrtsiomanik juba endamisi aru, kuidas joobnud kliente seekord tänavale tõsta, kui isegi läbi tormi selgelt kõmav kõrvulukustav kärgatus ta sellest murest vabastas.
Hetkega tänavale valgunud inimesed võisid olla tunnistajaks ebaharilikule vaatepildile. Otse küla kohal Glenmuicki mäe metsasel nõlval, umbes seal, kus pidi asuma Gatehouse’i võõrastemaja, kerkis tumedate puulatvade kohale ebamaiselt sinakas plahvatuselõõsk, mis kasvas imestunud pealtvaatajate silme all järjest suuremaks, et siis aegamööda laiali hajuda. Kui külaelanike seas oleks olnud mõni esoteerik või erakordsete vaimsete võimetega tegelane, oleks ta koos plahvatusega kuulnud veidrat kurblikku ulgu ja tundnud võõrastemaja poolt võimast kergendustunde lainet, mis uhkas hooga üle küla ja kaugemalegi. Ent kuna tegemist oli vaid tavaliste glenmuicklastega, urgitsesid nad oma poolkurdiks jäänud kõrvu ja tõttasid laiali, kes konstaablit otsima, kes sündmuskohale sõitmiseks autole hääli sisse lööma, kes koju pead kaineks magama.
Ligipääs võõrastemajale osutus aga öösel maha sadanud lume tõttu arvatust keerulisemaks. Umbes tunni pärast, kui piirkonna konstaabel koos vabatahtlike Glenmuicki labidameestega endale nõlvast üles teed kaevas, kohtus ta salkkonna räsitud, väsinud ja külmetavate võõrastega, kes tutvustasid end sir Henry Ashcrofti testamendi lugemisele kutsututena. Konstaabel saatis nad külla üles soojenema, ise aga suundus sündmuspaika uurima. Sellest polnud just palju järel - Gatehouse’i võõrastemaja oli mäenõlvlalt kadunud. Selle asemel haigutas maas pooleteise meetri sügavune auk, kus siin-seal põles ikka veel sinakaid tulukesi. Kraatrit ümbritses mustav tahma ja maamulla sõõr. Konstaabel kratsis kukalt, väristas end külma pärast ja otsustas, et laseb asjaga tegeleda kõrgematel ülemustel Aberdeenist.
Järgmisel hommikul istusid sir Henry pärijad politseiautodesse, mis pidid nad jaoskonda küsitlemisele viima. Neid oli tagasi pöördunud nelja võrra vähem, kui eelmisel päeval majja läks. Seni olid nad jäänud sõnakehvaks, ehkki nad pomisesid vaikselt isekeskis. Politseil oli neile palju küsimusi. Sugugi mitte kõige tähtsusetum neist oli, mis oli juhtunud sir Henry testamendiga, kuid kõik viitas sellele, et vähemalt viimase versiooni ainus teadaolev eksemplar oli plahvatuses hävinud. Võõraste lahkumist saatis juba märksa suurem rahvahulk, sest jutud olid üleöö laiali läinud. Sellest plahvatusest räägiti Glenmuickis veel ka aastaid hiljem.
Asjaosalisi endid valdasid aga vastakad tunded, kui Glenmuicki mägi ja selle nõlval suitsevad võõrastemaja rusud silmist kadusid. Mõned neist soovisid, et ei näeks teisi enam kunagi, maja ja seal juhtunu ikka veel mõtetes kummitamas, teised olid endas uuesti avastanud elujanu või saanud koguni idee raamatu kirjutamiseks. Kolmandad aga olid ehk leidnud hoopis uue elumõtte või armastuse...

London Times'i artikkel:


Suur-suur tänu kõigile fantastlise mängu eest, mul on hea meel, et kõik õnnestus ja meie väike eksperiment töötas. Ole õnnelik, et minu, Dani ja Martini ideed nii hästi klappisid ja inspiratsioonist puudu polnud, loodan, et tuleb veel selliseid mõnusaid koostöid.
Mängu ajal oli päris palju tegemist ja raske hinnata kuidas inimestele meeldib, sellepärast oli ka paras üllatus hiljem kuulda, et see nii hea mulje jättis, aitäh! Aftekas oli ka mõnus .
Loodan, et teile meeldis meie pomm ja EA225, sellega seoses: auur tänu ka NPCdele, kes said samuti suurepäraselt hakkama!
Eredaid hetki oli palju, neist mitmed sellised mängijate pool-kogemata ehmatamised, sest siis sai aimu, et on tõesti mingi kõhedustunne tekkinud.
Loodan, et kohtume jälle sama headel ja parematel mängudel!
Ally

[Attila]

Geniaalne mäng. Parim larp, kus seni olen osalenud. Tabagu korraldajaid uued inspiratsioonid!

[Dani]

Tahaksin siinkohal tänada oma kaasmängujuhte suure töö eest. Teiega oli hea koos töötada. Suur tänu veel NPCdele. Fluffy - sa olid tubli majahoidja ja salajane Scotland Yardi töötaja. Hanna - kena dramaatiline surm Evalt ja tore android mängu lõpus. Mirju - ega sa väga npc ei olnud, rohkem sellepärast, et sa olid enne mängu liiga palju infot saanud, kui me saime teada, et meil on asendusmängijat vaja. Ma loodan, et sa oma hukkumise üle väga kurb ei olnud.

Mängijatele suur tänu tulemise eest, te olite kõik fantastilised. Ma loodan, et oli põhjust rahule jääda ja mul on kahju, et ma aftekale ei tulnud. Selles on süüdi Aapo. Ja, noh, tema palavik. Aga põhiliselt Aapo.

Nii et kuna mind pärast ei olnud, rääkige siin sellest, mis meeldis, mis meelde jäi ja mida me võiks muuta, et teine kord paremat mängu saaks teha.

Aitäh veelkord kõigile.

[Taliesin]

Põhimõtteliselt võiks ütelda, et mäng jagunes kolme ossa. Esiteks mõrvamüsteeriumi-ootus elik üleüldine sotsialiseerumine (koos naljadega stiilis "Härra detektiiv, loodetavasti meil täna küll teie abi vaja pole, hahahaa") Selles osas oli päris tore mängida kommunistlike vaadetega ameeriklast Bradleyt, kes on sattunud nüüd konservatiivse mõtteviisiga inglaste sekka (ja kuiva seadusega Ühendriikidest kuiva seaduseta Ühendkuningriiki, millel on ka teatavad implikatsioonid). Selline tore kammerlik rollimäng, mille juurde kuulub ka lumevangi jäämine, telefoniühenduse katkemine ja raadiojutt põgenenud kohalikust hullust - teame küll, milleni see viib, aga praegu on ju kõik ju vägagi normaalne.

Siis see verd täis muna söögilauas. See oli vast esimene vihje sellele, et toimub žanrimuutus - mõrvamüsteeriumist gooti õuduseks. Siis, kui Eva Somerset testamendi lugemise ajal lämbus - milline šokk - muidugi veel kinnitas mõrvamüsteeriumi stsenaariumit, aga üldiselt hakkasid mingi hetk inimeste oletused toimuvast lahknema - kas tegu on üleloomulike jõududega või ei - ja mida aeg edasi, seda rohkem kaalu esimene positsioon sai. Alguses kahtlustas Bradley ka seda, et keegi oli selle verd täis muna lauda toimetanud, et juhtida tähelepanu kõrvale, et Eva veeklaasi mürki võiks sokutada, aga kuna Bradley uskus teispoolsuse olemasollu, jõudis ta kaunis kiiresti esimese arvamuse juurde - tõik, mida kinnitasid vahepeal nähtud valged kogud, fotode muutumine järjest grotesksemaks (see viimane Henry foto oli ikka eriti jälk), lillede iseeneslik närtsimine, toolide ümberminek (Kümme väikest neegrit?), kusagilt kostev klaverimuusika, kellamäng ja hingamine, nukud ja muidugi need päevikukatked. Kogu see gooti horrori osa (alates munast) oli ikka päris õõvastav. (mäletan hetke, kui polnud tükk aega joonud, aga kuna janu vaevas ja nägin, et madam Yvonne ja teisedki ju joovad, jõin ise ka - nii palju inimesi ei saa ju mürgitada. Viie minuti pärast oli madam Yvonne surnuks lämbumas. See võttis ikka küll seest päris õõnsaks.)

Igatahes, need päevikujupid kogunesid aina ja see pilt, mis seal paistis tundus kuidagi väga veider. Bradleyle näis, nagu oleks Henry Ashcroft tegelenud sealsamas majas koos oma meeskonnaga mingisuguse väga kummalise teaduse ja esoteerika seguga. Tundus, et selles majas on mingi väga veider fenomen. Veel veidram oli see, et nendes leitud lehtedes hakkasid korduma meie, kohalviibijate nimed täiesti veidras kontekstis - näiteks sellest, kuidas Waltham oli mingite litsentsidega tegelenud (tema väitel polnud ta neist eal kuulnudki), sellest, kuidas Quentin suri, (surnu kohta näis teine päris kõbus olevat) ja sellest, kuidas mina, Bradley, olevat meeskonnale kehvasti süüa teinud (ma polnud eales kohanud oma onu, veel vähem talle süüa teinud). Bradley kahtlustas siinkohas, et siin oli toimunud mingi halb sündmus, mille taaselustamiseks oli tarvis inimesi samasuguste nimedega - seepärast oligi siia nii veider kooslus kokku kutsutud. Nigel mainis teooriat, et olime tegelikult need Henry pärijad, kes Henryle eriti ei meeldinud ja seepärast oligi meid siia kutsutud, et meist selle halva majaga vabaneda. (päris, loogilisem testament on ilmselt kuskil mujal) See tundus ka päris usutavana. Umbes kümmekond teooriat käis veel jutust läbi.

Aga iseenesest olid need katkendid temaatiliseks sissejuhatuseks kolmandale osale, elik siis sci-fi horrorile (mingis mõttes ehk analoogselt sellele, kuidas verine muna oli sissejuhatuseks gooti horrorile). Mingi hetk jõudis kohale, et seda asja ei saa seletada isegi mitte esoteerika ja vaimudega vaid et käsil on midagi hoopis kummalisemat (seda kinnitas ilmselt see värvifotodega ajaleheväljalõige , kus reklaamiti mobiiltelefoni ja mainiti Kongo Demokraatlikku vabariiki). See kolmas osa oli minu jaoks kuidagi vähemõudne, kuna ma sain OG palju rohkem aru, mis toimub kui IG. "Rossumi universaalsed robotid" olid muidugi ilmunud juba seitse aastat tagasi ja "Metropolis" käesoleval aastal, aga ma ei olnud ikka päris kindel, kuivõrd intuitiivsed on minu taustaga inimesele sel ajal tehisolendite või paralleelreaalsuste kontseptsioonid. Eks ma olin selleks ajaks juba füüsiliselt väsinud ka ja ei jõudnud väga mässata, aga kolmas osa oli minu tegelase jaoks juba liiga veider, et sellesse kuidagi suhtuda. Aga esimene ja teine osa olid ikka väga mõjuvad ja pinge oli ka kogu aeg õigel tasemel. Peaks veel kirjutama, aga hetkel ei jaksa. Ütleks lihtsalt, et te olite kõik lahedad ja et jäin mänguga väga rahule.

[Fromhold]

Täiesti uskumatult äge mäng!

Hea süžee, super olustik, ülisobiv rütm... ja rekvisiidid! Ja teised mängijad, super!

Erilised kiidusõnad mängu rütmile: ei jäänud hetkekski aega niisama mömmerdamiseks, kuid samas oli võimalik omi agendasid ajada. Nii põhjalikult ja nii pikalt sisse elanud pole ma vist kunagi.

Tooks välja ka mõned kõrghetked, aga kogu mäng oligi üks pikk kõrghetk .

Sellegipoolest oli päris rõve, kui keldris kargas nurga tagant GM välja ja koos temaga minu süda kurgust. Ja aeglaselt keriv õudustunne enne teist surma. Ja nukud ja pildid!

Aitäh tegijatele ja kaasmängijatele, te olite kõik nii toredad.

[Shirotoki]

Suurepärane mäng!

Ma imetlen seda, kui palju GMid viitsisid kogu asjaga vaeva näha. Pole midagi ägedamat, kui ümbruses muutuvad pisidetailid. See kuidas perekonna pildid hakkasid vaikselt justkui iseenesest groteskseks muutuma, närtsivad lilled, verised hambad, verd täis muna jms. Just sellised asjad andsid sellele mängule nii suure mõju. Need lõid tõelise hirmu õhkkonna. Mind pani näiteks reaalselt ehmatama selle viirastuse nägemine akna taga ning need hääled uksetagant olid ka kõhedad, rääkimata nukkudest.

Story oli ka väga hea. Keegi võrdles seda mingil hetkel jäämäega ning see on väga õige. Alguses on nagu mõrvamüsteerium, siis tekivad horror elemendid ning lõpuks paralleel reaalsused, teaduslikud eksperimendid tundmatute jõududega jne. Minu jaoks muutus asi totaalseks mind fuckiks, kui keldris olid inimeste elulood, millest nad midagi ei teadnud, kummalised seadeldised, pildid, mis näitasid futuristliku tehnoloogiat ja robot.

Ma ei uskunud, et minu tegelane mängu üle elab, sest ta oli professionaalne petis ning oli tulnud sinna kõiki petma. Läks aga õnneks.

Sellised mänge võiks rohkem olla ja ma loodan, et see sama trio korraldab tulevikus veel mõne mängu.

Suured tänud mängu eest. See oli ilmselt minu jaoks siiani parim mäng.

[Sfinx]

Jõudsin ka kommenteerima.
Kõigepealt tänan kaaskorraldajaid, kellega oli väga vahva ideid arendada ja üksteist inspireerida. Samuti suur aitäh kõigile mängijatele. Te olite väga toredad, ma poleks osanud kedagi paremat nendesse rollidesse soovida! Tänan veel ka Fluffyt, kes oli pärast mängu eriti abivalmis ka koristustöödel ja nõude pesemisel.
Mul on väga hea meel, et enamus meie plaane ja taotlusi õnnestusid. Kuna see oli minu jaoks esimene kord larpi korraldada, siis ma ei teadnud mängu ajal üldse, mida toimuvast arvata, kas asi läheb enam-vähem hästi või mitte ja kas kõigil on huvitav või hoopis surmavalt igav. Sellepärast oli suur rõõm kuulda, et enamasti mängijatele toimuv meeldis.
Minu enda jaoks oli see kogemus äärmiselt meeldiv, aga ka äärmiselt väsitav. Minu lemmikosa mängueelsest planeerimisest oli rollide ja alternatiivmaailma päevikute-toimikute kirjutamine. Mängu ajal oli tore jälgida mängijate reaktsioone ja ka vaest Tim Wetherbyt oli korraks päris tore mängida.

Veel kord suur tänu kõigile osalenutele! Loodetavasti tänase jooksul teeme valmis ka outro ja paneme üles mõned fotod.

[Irve]

Kuna mäng tõesti oli üks paremaid üldse, ja kõik originaalne on öeldud, peaksin rääkima sellest, et mängul oli tugev "esimese mängu" tunnetus, mil mängujuhid on värsket verd täis ja entusiastlikult detaile ehitavad.

Igal juhul: Poirot meets Rose Red meets magitech-bladerunner. Vau.

Ühtlasi soovitan kõigil tegijatega sõbruneda sest, et ka mädasoo ei olnud kehv diil. Eriline tänu Mandile kelle tõttu Fromhold detektiiviks sai ja selle kuramuse inglitätoveeringuga luubi mängule tõi. Mul pole kunagi õnnestunud nii hästi pisarateni naermist tagasi hoida kui selle suurepärase piinliku õhtusöögi ajal.

[Alleria]

Pildid:

Võib-olla teeme Androidiga väikse fotosessiooni, siis saab temast ka pilte. Kahju, et pommist "töötavana" pole jne, aga meil vist kellelgi enam mõte ei töötanud lõpus, et oleks pähe tulnud pilte teha.

[Aweron]

Väga äge mäng oli! Üks parimaid, millel mul on olnud au osaleda. Ma vahepeal olin täitsa rõõmus, et mängukoht asus keset linna, mitte metsas kuskil, kuna reaalselt kõhe tunne oli. See tagumine tuba, selle kähiseva häälega. Kui esimest korda koputasin sinna ja see kähin vastuseks tuli, oli kole tahtmine tagurpidi toast välja minna. Väga palju selliseid pisikesi detaile (need pildid ) lõid täpselt õige õhkkonna. Ja nagu teised mainisid, siis tempo oli täpselt paras, kordagi ei olndud liigset passimist, vahepeal sai asjade üle järele mõelda, märkmikkusse sodida teksti. Sügav kummarus tegijatele ja kaasmängijatele

[Bell]

Fantastiline mäng.
Huvitav, tempokas, põnev, pingeline, ohtlik, õõvastav, paranoiat tekitav, viimase hetkeni endasse haarav.

Kuigi nihverdasin end alguses npc-ks ja sain seeläbi suure osa mänguinfost juba kätte (panin muuhulgas kokku ka väga tõetruu teenijannakostüümi), juhtus lõpuks nii, et pidin ootamatult selgeltnägija Madam Yvonne'i rolli üle võtma. Nüüd, tagantjärgi mõeldes oli see kõige ideaalsem asi, mis oleks juhtuda saanud: esiteks sain olla pooleldi PC ja kogu aeg sündmuste keskel ning teiseks muutus algselt mulle plaanitud hullumajast põgenenud ohtliku psühhopaadi isik ähvardavaks võimalikkuseks, mille teemal mängijad müsteeriumi lahendades ohtralt spekuleerida said.

Sensitiiv Madam Yvonne (ehk Ann Hastings) oli oma endise kliendi ja armukese Henry Ashcrofti testamendi lugemisele saabunud kerge uudishimuga, mis aeglaselt muutus halvaks eelaimduseks, eriti kui enne majja jõudmist sai ta sellest kohast kõhedusttekitava nägemuse (kus figureerisid pikk hämar koridor, mängutoosi kõla ja hirm). Igasugu kahtlused hoidis ta esialgu enda teada, keskendudes kummalisele seltskonnale, kelle Henry kohale kutsunud oli.

Tuli väga suure üllatusena, et Henry mulle nii isikliku armastuskirja jättis, mis kõigi kahtlustavate pilkude all mulle üle anti (väga armas käsitsi kirjutatud kiri muide, tõsine awwww) kui ka rahasumma ja oma perekonnamõisa+valdused pärandas. Sel hetkel ei julgenud ma tema lastele küll otsa vaadata. Õhtusöögilauas tabas mind ka esimene nägemus, mis koos veremunaga ei tekitanud just eriti head tunnet. Eva surm ja järgnenud uurimine lounge's lõi põhjalikult rivist välja ja veendusin, et majaga on midagi väga valesti. Üritasin seda ka teistele selgeks teha, osad uskusid, osad mitte. Aga mida aeg edasi, seda uskumisaltimaks nad muutusid. Erinevate nägemuskatkete ja hirmuärevuse najal selget mõistust säilitada püüdev Yvonne jõudis järeldusele, et midagi sellist pole ta oma pika töökogemuse vältel küll näinud.

Esimene surm saabus (sobival kombel) ootamatult, kuna nautisin mängu täiega ja olin päris ahastuses, kui väikse joogikese järel köhima hakkama pidin. Aga Yvonne'i surm (samuti kõigi silme all) vähemalt süvendas nende paranoiat, et mitte keegi pole mitte kuskil kaitstud. "Elluärkamine" tekitas Yvonne's suurt hämmingut, kuid ta uuris asja vapralt edasi, kuni Maja leidis (Walthami väikse abiga), et võiks tema kaudu oma surmasoovi uuesti edasi anda. Ja arvati, et ta on lihtsalt soolapuhuja, hah! Osaliselt oli küll, aga sensitiivseid võimeid omas sellegipoolest...eks see saigi talle vist saatuslikuks, ta oli Maja mõjule kõige vastuvõtlikum.
--

Koht oli super. Rahvamajas leidus suur saal, väiksemaid tube, salajasi nurgataguseid, mitu klaverit, salakelder, kitsaid treppe ja hämaraid koridore, mis sobisid ülihästi sellise mäguformaadi jaoks. Suur saal ja lounge mõrvamüsteeriumi ajaks, maja erinevad toad ja teine korrus horrori arenguks ning kelder ulmefaasiks.
Kostüümid, muusika ja raadiosaade aitasid rolli sisseelamisel ja lõid väga ajastutruu õhkkonna. Rekvisiitide kõrgest tasemest on juba eespool räägitud, seega ühinen kiituskooriga nende aadressil.

Tooks välja enda jaoks enim meeldejäänud hetked (kuigi, nagu eelnevalt mainitud, oli kogu mäng üks suur kõrghetk):

* Äärmiselt awkward ja sealjuures täiesti õige atmosfääriga õhtusöök. Kamp poolvõõraid inimesi laua ümber, piinlik vaikus, matusemeeleolu ja järsku küsib ajakirjanik jänkilt muigega: "Kas teil seal Ameerikas ka sääraseid 'viimseid söömaaegu' harrastatakse?"
...õhkkond laua ümber muutub veel tardunumaks.
Hiljem vestlus detektiiviga teemal fiktsionaalsete mõrvalugude ebareaalsus ja tema kallis inglikesega luup. Ja muidugi ka tema aeglane aplaus innuka fännina Elizabethi aadressil (mille peale ülejäänud laudkond aktiivselt facepalm'is).

* Verega täidetud muna. Teadsin, et ühes laudatoodud munadest on eriline täidis, aga kahjuks ei tormanud inimesed eriti neid sööma. Õhutasin elu eest ka teisi muna võtma, õnneks aitas Nigel väga hästi kaasa, nii et lõpuks sai kandik ikka tühjaks ja õudne söögiamps tegi oma plaanitud etteaste edukalt.

* Testamendi lugemine ja Eva Somerseti surm. Topeltšokk: nii testamendis sisalduv ebatavaline varadejagamine kui ka testamenditäituri traagiline lahkumine. Loodan, et keegi ei olnud seda oodanud ja see tuli täieliku üllatusena.

* Eva mõrva järgne inimeste ülekuulamine lounge's, elektri kadumine majast ja kohutav valge kogu akna taga. See oli minu jaoks esimene reaalne ehmatus, kus mängu sisseelamine oli juba nii sügavalt toimunud, et südame alt läks külmaks ja oleks soovinud lounge'i barrikadeeruda kuni lumetormi lõpuni. Ratsionaalsed inimesed haarasid seletava päästerõngana põgenenud hullu jutust.

* Eva toa läbiotsimine. Quentin avastab ukse, mille taga on keegi. Kostab pahaendelist hingamist ja staatikat. Ma ei tea, kes või kuidas selle hingamise niimoodi salvestas, aga see tekitas täiesti puhast õõva. Ülestõmmatud ja verega kaetud nuku avastamine pimedast toast suurendas mängijate ärevustunnet veelgi. Kui asi juba creepyde nukkude poole tüürib, on asi väga halb.
Yvonne (meenutades oma nägemusi): "Asi on päris halb. Ja kui te juhtute siit majast kuskilt leidma veel mängutoosi, oleme väga suures jamas."
Mängutoos on teine element, mis sellises olukorras mitte kunagi head ei tähenda.

* Teiste testamentide lugemine.
"Mitu vana testamenti majas siis veel leidus?" - "Kolm, kui piibel ka sekka arvata."

* Telefonikõne. Istume lounge's, teame, et telefoniliinid on läbi lõigatud ja mitte ükski sidevahend ei tööta. Äkki heliseb telefon. Kõhkleval ilmel võtab Elisabeth telefonitoru, lausub "Halloo"....mille peale kostab läbilõikav, ebamaine ja õudne valukriise, mis kestab peaaegu minuti. Järgnenud jahmunud vaikuses võis tunda, kuidas ruumis jahedamaks muutus.

* Päevikukatked, nende kokkupanek ja dešifreerimine.

* Fotode muutumine ja verised hambad. Jumal küll, kui ma seda viimast pilti Ashcroftist esimest korda nägin, tahtsin selle kiiresti kuskile ära peita, et ei peaks vaatama seda moondunud nägu. Võimalik, et mu alateadvus võttis sealt mõne tulevase õudusunenäo jaoks keskse elemendi. Ja need hambad nägid ehmatavalt reaalsed välja.

* Elizabeth (kui üleloomulikud õudused on juba päris arvukad): "Ann Hastings? Kes see veel on?"
Mina: "See on minu kodanikunimi. Aga tööalaselt kasutan nime Madam Yvonne...ja mulle hakkab aina enam tunduma, et praegu olen ma tööl."

* Trepi kõrval veidi enne miss Morrissoni surma. Quentin ja Nigel kutsuvad mu enda juurde ning lausuvad vaikselt ja murelikult: "...me vist kuulsime teiselt korruselt kuskilt mängutoosi." Yvonne: "...oh, pagan."

* Väljume teise korruse klaveriga toast, kus ma energiaanomaaliaid tunnetasin. Nigel suundub üksi Eva toa tagumise ukse juurde, kust enne kõhedakstegevat hingamist kostis. Hämaras koridoris hüüame talle järgi, et ta jumala eest üksi ei läheks. Äkitselt astub koridori hämarast nurgast välja GM ja ehmatab meid poolsurnuks, samal ajal kui Nigeli tuppasisenemise peale kostab ootamatult ragisev hingamine. Vähemalt pooled meist reaalselt karjatasid ja ma usun, et olime kõik valmis kas sealt minema tormama või värisedes põrandale vajuma.

* Yvonne'i kolm surma. Esimene joogi tõttu: mugavalt ilmunud brändikarahvin + GM sosistamas "Tegelikult tahaksid sa väga juua." Mina: "Oh ei ;_; "
Teine pärast keldri avastamist selle neetud sensitiivivõimete võimendaja ja Maja valukrampide tõttu..GM: "Sa sured paari minuti pärast. jälle." ja hetke pärast: "Su siseorganid on puruks, aju on kokku litsutud...sa oled zombi." Õnneks lõpetati mu piinarikas eksistents peagi.

* Lõpuarutelu pommi ümber. Mina ja Fluffy istume kaugemal varjus maas, sööme küpsist, joome limonaadi ja jälgime lahtirulluvat draamat. Mina: "Veame kihla, et kui plahvatuseni on jäänud umbes minut või pool, ei pea mõni relva ja sügeleva sõrmega meesterahvas enam vastu, laseb suvalise ettejääja maha ja kõik jooksevad karjudes välja."
Ja täpselt nii ka juhtus, väikeste mööndustega (laskjaks oli naine). Ausalt arvasin, et esimesena lastakse maha iiri maffia palgamõrtsukas, kuid hoopis tema jõudis enne ilmsüütult kõrval seisva Nigeli maha võtta (ise küll ka hiljem kuuli saades).
---

Natuke pikaks läks nüüd, aga see tuleneb endiselt kestvast mänguvaimustusest.
Aitäh GMidele, et andsid mulle võimaluse kaasa lüüa. Aitäh mängijale, tänu kellele Madam Yvonne'i roll mulle langes.
Aitäh kaasmängijatele, kes tegid sellest larbist tõenäoliselt ka minu ühe parima kogemuse ja muutsid kogu ürituse (ka õuduse) nauditavaks.

Tervisi teisest ilmast,

Ann Hastings / selgeltnägija Madam Yvonne

Mirju

[Herwen]

Jaa-jaa, lihtsalt vapustav mäng!
Mängule minnes ei olnud mul aimugi, mis täpselt ees ootab. Testamendi ettelugemine muidugi, aga olin kindel, et korraldajad ei piirdu vaid sellega. Oli meid ju hoiatatud, et nad tahavad millegagi eksperimenteerida. Mul on väga hea meel selle üle, mis sellest eksperimendist välja koorus...

Minul ja minu tegelasel algas mäng väga hoogsalt, kõik sujus iseenesest. Ja mis kõige tähtsam, see läkski nii edasi, nagu paljud on öelnud. Isegi praegu leian end vahepeal mõtlemas, et mis siis mu tegelasest edasi sai. Kas tegi enesetapu? Pandi hullumajja? Ignoreeris seda kõike ja läks, pani "Taevasina" purki? Mis näo mu ema tegi, kui kuulis, et Nigel on surnud ja midagi kuskil tõestada ei saa? Arvatavasti sain hoopiski kopsupõletiku.
Ja muusikat kuulates leian sealt alati Elizabethi loo, ei saa jällegi midagi parata, muudkui mõtlen tema peale... Aitäh mängujuhtidele sellise rolli ja loo ja õhtu eest! Sain energialaengu, mis ei maandu ega maandu. Kaasmängijad ja -kannatajad! Aitäh vaimustava seltskonna eest, mis sest, et enamikku teist suhtus Elizabeth skepsisega ja isegi kohati varjatud vaenulikkusega, tema õiglustunne ei saanud testamenti ette lugedes rahuldust, ema ja vennad olid ikkagi välja jäetud... Aga aitäh kõigile!