Foorumi Avalehele

Jäta vahele kuni sisuni


Hiline lõikus III - tagasikõla

Päris elus rollimäng

Moderaatorid: Irve, chloe, Sorontur, Gregik, Aweron, Priist, Bernard

Kasutaja avatar

Re: LARP: Hiline Lõikus III - 20 oktoober 2012

PostitusPostitas Sharker 22:23 20. Okt 2012

Loodetavasti saab see nüüd õigesse kohta :)

Aitähhid mängukorraldajatele, koht oli hea ja mäng vinge. Minu jaoks võib olla liialt airsoftilik ja seetõttu vähem rollimängulik, kuid kokkuvõtvalt jäin väga rahule :). Adrekas undas kuskil kõrgemates sfäärides.

Nii ja siit minu tegelase läbielamised tema pilgu läbi:

Sanitaar-laskur Marcus mäletab päeva, mil ta ...
No ühesõnaga alustame algusest. Olime linnas, kõik oli chill, kuskil eemal surid kratid mingis nõmedas sõjas, mille olid lõkkele puhunud kamp avantüriste. Keegi midagi ei teadnud aga sõdida oli vaja. Revideerisin oma välihospidali inventaari ja vaatasin kuis rühma kaaslased kaarti mängisid. Kui tuli käsk, kolonel kamandas kõik mehed kokku ja pajatas lühidalt, mis meid ees ootas.

Missiooni päev N

9:00
Väljasõit sihtpunki, ilm oli nagu oli, sügis ja peale Pauku oli ilm enamus aega nii kui nii pask. Sadas midagi, mis kergema maika pudedaks leotas. Kohendasin kaitseprille, vankri aknast välja vaadates kordasin üle käsud ja hindasin kaasvõitlejate vaimsust. Kõik hooplesid, kuis nad Uniooni koertel nahku nülivad ja kõrisid läbi nüsavad. Muigasin, mida lähemale jõudsime, seda enam haaras mindki jahipalavik. Tõenäoliselt saan kuuli nagu ülejäänudki, medikamente nappis nagu alati, aga Linn oli varustanud meie rühma küllaldaselt sidemete ja antiseptikuga.

11:00
Jõudsime sihtpunki, sadas endiselt, Jumalad olid jätkuvalt tidegad inimkonna peale, kes siin ära reostatud Maakänakal haiglaste vakladena endiselt ringi roomasid.
Saime värsked juhtnöörid ja õige pea võtsime suuna mööda teed põhja. Kohtusime Konföderatsiooni grupiga, kus olid mõned tsiviilisikud. Nende tehniku abiga saime püsti raadiolingi ning selle kaudu edasised korraldused.
Missioon sujus nagu kellavärk.

13:24
Ilge koblakas vihmast, õigupoolest ma enam ei pannudki seda tähele, lihtsalt igav oli. Õnneks oli sama igav ka ülejäänud meeskonnal ja konfö kambal ning otsustati mingite kaupmeestega trehvata. Kaupmehed siin, piirialal kus võis iga põõsa tagant suvalise uniooni metslase käest tina saada? Tont nendega. Liikusime.

14:05
Kontakt
Tiibasime D5 ja DP-ga kui äkki haugatas vali ragin puudesalu tagant, liibusin märja kaselehena lähima kännu varju ja vahtisin pinevalt ringi, enamus rühmast oli hajunud metsa alla üksteisest liiga kaugele. Aimasin halba, see ei ole kunagi hea märk, kui rühma kaaslasega silmside kaob. Peagi kostus läbi undava eetri hädakutsungeid. Nii sidemed sõbrakesed, vaja lappima minna. Rapsasin kännu tagant püsti ja lidusin läbi võssi. Näe oligi mingi tegelane kase lähedal röötsakil ja pritsis usinasti jala haavast verd. Noh arter läbi nagu plaksti. Tegin kiired sidumised, tõmbasin kokku käed käeraudadega ja haava sidemetega, traageldasin arteri ka kokku, ikkagi inimene, mis sest et Uniooni ajupesust mõjutet.
Kolonel karjus eetrisse meediku abi järele. Kanni te pidevalt kuuli saate kõik raisk, mõtlesin spurtides järgmiste veritsejate juurde. No siin oli korralikult pihta saadud. Konfökatest amatöörid lebasid läbisegi ja nende endi velsker traageldas auke kinni nagu jaksas. Toetasin leebelt üritust, mulle väljastatud varustus oli mõeldud eeskätt mu oma tiimi töökäigus hoidmiseks.
... andsin katet, relv kippus verest ligaste käte vahel hüppama, türbel näha ei olnd kedagi.
... jooksin ja kütsin veel katet. Konföka rotid tõmbusid haavatutega võssi. Hea oli, vaikseks jäi ka ja me koloneliga trehvasime kokku. Eeter undas jätkuvalt, ilmselt Unioon segas... värdjad. Pühkisin käsi rohu sisse puhtaks ja kuulasin koloneli. Teised olid kadunud. Teada värk, kui asi nihu läheb, siis lõplikult.

14:45
Kolonel sai surma.
Mitte alguses, me lidusime mööda heinamaad teeäärse kraavini, seal pidi olema kaupmeeste laager, aga nood olid vist juba kaapet teind, või tegid oma diile teises kohas. Küll aga oli nende asemel kaks ära karanud kaabakat. Nägin neid juba varem, alul oli kõik rahulik, aga siis ei tea mis kurat neid kannist pures, et nad meile tule peale tõmbasid. Kolonel sai kuuli, nägin kuis hööveldas tüübil pool pea nahka kõrva juurest kaasa. Ah hullematki näind, lihtsalt... alul on ikka jube, eriti kui oma võitluskaaslane sedasi sinu suunas verd pritsib ja näost valgeks läheb. Vanlased silkasid üle tee, meie poolele kraavi, ilmselt tahtsid tiivalt haarata, kütsin salve tühjaks ja roomasin koloneli juurde. Kutt oli juba koomas, ajaga võidu joostes rebisin sidemed ja klambrid välja, kui auk oli lapitud väntasin süsti õlga ja tõin mehe põrgu tagasi. Selleks ajaks olid muidugi saadana sigitised ligi jõudnud ja vehkisid ärevalt tukkidega.
Nahk, sellistele närvihaigetele ei tohiks üldse tukki kätte usaldada. Pikka juttu ei olndki, kõik olid pinges ja alles rohtude mõjul klaaruv kolonel sai plartsti kuuli pähe... soe aju alles nirises mööda mu põske alla, kui mul käed selja taha väänati.

15:00
Jätsin koloneli jahtuva kehaga mõttes jumalaga, ega ta raisk polndki midagi erilist, pani aegajalt näkku toimkondadesse määrates jne. Aga noh omamees ikkagi. Närvihaige nr 1 sikutas mind enda ees umbselt kuskile võsa suunas, vahtisin maha, et mitte mingisse nõmedasse auku astuda ja jalga murda, kui äkki seisis meie ees hulgaliselt rahvast. Jess konfö kutid polnudki kaugele jõudnud oma haavatutega.
Oh tsiribiribimm kui valus see on ikka, igakord on nagu esimene kord, inimkilbiks olemise halb pool on see, et varem või hiljem saab tina. Nii ka mina, räntsatasin kuskile roojasesse lompi ahmides vähest õhku, mis kuidagi lekkivas kopsus püsida ei tahtnud. Tänks mehed, et ma teid enne lappisin ja värki. Ah üks sõda kõik, kui siin suren siis tsiribiribimmi selle maailmaga.
Ei veel, konfö kutt tuli ja tõmbas mu paunas vedelevate sidemetega haavad koomale, amatöör, või noh, ilmselt olid ta käed mõeldud kõpla hoidmiseks või muuks sarnaseks, mitte haavade sidumiseks ja õmblemiseks. Ah pole hullu, edasi sain ise. Lasin antiseptikut ja koukisin kuulid välja ning traageltöö võis alata 1, 2, 3. Et asi lõbusamalt läheks laksasin omale ka süsti sisse... Halleluuja ja muu kosmos, siit ma tulen :D. Ma teadsin, et hiljem pean maksma kõvat lõivu selle süsti eest, aga see on hiljem, praegu aitas see mul kiirelt kõik lekkivad augud mu kallis nahas kinni õmmelda ning end kiirelt metsa vedada.

Aeg teadmata, kell lasti puruks.
Sinna laagrisse kogunesid ka ülejäänud Delta üksuslased, milline rõõm, selgus et aind kolonel oligi ainukesena langenud. Lappisin omade haavu ja kuulasin poole kõrvaga pealt, mida konfökate kamp asjatab, vangid olid alles ja nendega oli plaan Uniooni kaabakatega diili teha. Hea mõte, kuna keemia möllas veel keres oli mul suht pohlad kõigest mis mu ümber toimus. Teadsin, et kohe saabub tasumistund... kui keemia lahtus käiski vedru maha. Valu vastik värdjas tuli tagasi ja vajusin puu najale istukile.


Aeg teadmata.
Liikusime kõik edasi, või siis tagasi, laagerdasime oma vanas kindlustatud punktis. Käisime masti juures sõnumeid edastamas Linnale ja saime kolonelile asendusmehe uue rühmaliikme näol. Mingi rookie, kes enamus ajast toimkonnas trallis. Valu andis pikkamisi järgi, näppisin sügelevat armkudet ja tegime üheskoos uued plaanid. Kuna side oli jätkuvalt maas ja hammas Unioonikate peale verel, otsustasime veidi tamasserit kuumutada nende suunas.

Aeg teadamata - õhtu.
Peale pikemat rännakut jõudsime ühe laagri lähistele, hulgaliselt tsiviilisikuid ja relvastatud ühikuid. Otsustasime teha haarangu, tundus, et meie sihtobjekt oli nendega. Pressisime peale, kuulid lendasid ja üks leidis üles mu kolba...

Kraav... kanni kus valutas...

... rooma mees, seal on su võitluskaaslane... veel meetrike... kraav ... keegi lasi kuskil... kuulid sopsatasid mu ümber muda õhku paisates maasse ...
Delta 3 sidus mu pead kokku, kas ma olin talle sidemeid andnud, oh kanni kus valutas, ta ütles et kuul oli kündnud pika vao meelekoha lähedalt kuklani, ilus arm kui ära paraneb. Tõmbasin tal ka haavad koomale ja kontrollisin oma sidemeid, antiseptikut ei oldud muidugi kasutatud.

Paistis et vastutegevus on maha surutud, tiimikaaslased sebisid ümber ringi ja ühes kohas seisid troppis mornid ja hapude nägudega naistsivilistid. Keegi ägas nende kõrval maas. Kontrollisin haavatuid ja kogusin moona kokku. Mõtetu üritus, sihtmärki ei olndki siin. Küll aga saime koodlukuga kapikese. See lukk ise võib maksta juba varanduse, seiff ise tundus tühjana.
Tsivilistid käisid närvidele ja maas ägaja näis koormana, pealegi polnud mul isu vähenevast varudest sidemeid nende võõraste tegelaste peale millimeetritki sidet kulutada. Nad lasid mul pea lõhki. Minu arsti eetika oli hetkel varjul eriüksuslase kaine loogika varjus. Kuul siputavale tsivilistile tõi rahu tema näole ja suurema pahameele tema kaaslastele. Rookie küttis püstolist järjest kuulid kuklasse ülejäänud kolmele sõdurile kes maas ägasid. Julm, muidugi on. Kuid meid ei olnud niigi palju et nelja... parandan kolme tsivilisti korralikult ohjes hoida, üks neist pistiski metsa poole plagama. Õnn temaga, üksi seotud kätega ilma toidu ja veeta. Kui metskuldid teda omaks ei võta, siis Unioon pruugib teda ilmselt sihtotstarbepäraselt... või mingid konfökad... või kes tahes, need kes mu kolonelile kuuli pähe kihutasid, tutvastasid end kui vabasid vange, nagu wtf?!

Aeg hiline
Kõva kauplemine Uniooni üksustega pantvangide osas, meie tiimini jõudsid infokillud meie sihtmärgi hukkumisest tulevahetuses Unioonlastega, missioon oli täitunud niivõrd kuivõrd. Kadusime konfökate jaoks metsasügavusse. Linn ootas meid tagasi ettekandele.

Siin laskur-sanitar Marcus
Side lõpp
Joonistaja-rüblik
Sharker
Illustraator
 
Postitusi: 829
Asukoht: Lähedal ja kaugel.. siin ja seal ;)

Re: LARP: Hiline Lõikus III - 20 oktoober 2012

PostitusPostitas Paganarh 23:44 20. Okt 2012

lähvad mõned pildid ka üles nüid:
https://www.dropbox.com/sh/az8g1o4g1pvyofh/TKrJ0uanZD

kui teil veel pilta on, andke aga mulle, panen nad sinna galeriisse
eh
Paganarh
Shamaan
 
Postitusi: 1599
Asukoht: orbiidil

Kasutaja avatar

Hiline lõikus III - tagasikõla

PostitusPostitas Tindome 1:36 21. Okt 2012

Loodetavasti tõstab administratsioon Sharkeri jt asjassepuutuvad postid ka siia.

Ja selgub, et kui sind uue teema tegemise ajal foorumist välja logitakse, kaotad sa ka kõik oma 4 lk suurepäraselt sõnastatud juttu, mis teeb hetkel meele mõruks, sest ma nii ilusti kirjutasin ja parandasin veel 4 ülelugemisega trükivigu ja lausestust, ja mitte kuidagi ei ole võimalik seda juttu tagasi saada, kuramus. Aga püüan taastada, mälu järgi.

Niisiis peaksin ma praegu olema aftekal, aga õues oli märg ja isegi paari kuivade saabaste olemasolu ei veennud nii tugevalt kui mälestus väga märjast saapast paremas jalas. Ei tahtnud enam lasta vihmal end rünnata; isegi Rene laenatud mantli (aitäh!) suurepärased omadused ei suutnud mind päästa märgadest jalgadest, eriti sellest paremast märjast jalast.

Mäng oli väga hea ja mulle isikliku kogemusena ka väga meeldis. Nautisin suuresti.

Esitan eredate mälestustena kaks tähthetke ja ühe madalhetke, ning kuna madalhetk on vähemoluline, siis jätan ta kirjeldades kahe tähthetke vahele.

Esimene tähthetk selgus tähthetk olema alles pärast mängu.

Kogu mängu olin ma püüdnud teada saada, mida kuradit me seal baasis passime. Miks me valvame seda jumalasta tühja ja mõttetut kivihunnikut? Miks me kulutame oma ressursse ja aega täiesti ajuvabalt?
Mustad vastasid küsimise peale: "Te annate oma hindamatut panust Uniooni kangelaslike väärtuste kaitsel"-blablabla-poliitikumöla.
Omad laiutasid käsa - kas ei teadnud - või ei tahtnud öelda.

Nii et ühel hetkel, kui üldine meeleolu oli väga madal (vt allpool), baasis olid ainult tsiviilid + üks väga oma sõdur + kaks lillelapsest neegersõdurit (vt allpool), küsiti jälle: "Miks me siin oleme?" ja "Mida me siin võita saame?" ja üldiselt tahtsid korraga kõik tsiviilid sõjaolukorrast ja -piirkonnast kuradile käia.
Meie oma sõdurid olid enamasti surnud, uued unioonlased ei äratanud mingit lojaalsust (vt allpool) + linlased ei olnud kunagi erilist lojaalsust äratanud (v.a. Kurg, kes oli kasulik ja sõbralik, kui ta meiega üksi oli); nad andsid väga selgelt mõista, et nad ei vaja meid, ja me olime ka ümbruskonna kogu kasulikust nännist tühjaks teinud.
Kuna Polti ei olnud revolutsiooniliste meeleolude paisudes baasis näha, otsustati panna maksma rahvavõim ja lihtsalt koju minna. Ühe sõduri võiks jätta "Jaa, me oleme lojaalsed"-tõenduseks masti valvama ja koju-koju-koju!
Nüüd, minul siiski oli kole tunne, et kõik teised peaksid jah koju minema, aga kuna ma arvasin, et olin ainus ellujäänud meedik meie poolel (tegelt oli üks veel, aga seda ma ei teadnud - ma küll küsisin relvata Chloe käest, et mis ameti peal tema on, aga tal oli parasjagu muud tegemist ja ta ei kuulnud), tundus ikka väga karm minema kõndida ja sõdurid surema jätta, isegi kui nad mulle üldse ei meeldinud.
Niisiis ma kaalutlesin natuke ja otsustasin ka kohale jääda. Aga minu kaalutlemise ajal oli (vist sõdur Nurg?) käinud katusel seda kuramuse masti vaatamas ja leidnud sealt Poldi, kes uuris pingsalt silmapiiri.
Miska seoses marssisin mina katusele Polti informeerima, et nüüd on nii: tsiviilid lähevad uute sõdurite kaitse all asulasse ära. Meil pole siin midagi teha, see ei ole meie võitlus ja mis abi meist siin ikka on?

Polt on mõistlik mees.
Saanud aru, et
a) argumendid peavad vett e. tõesti ei ole tsiviilidest seal mingit kasu
ja
b) kui ta mineku ära keelaks, oleks ta ilmselt silmitsi täisvärk mässuga, kusjuures kohalviibivate sõdurite poolevalik kaldub vist pigem mässuliste poole,
leidis ta, et olgu. Teeme ära.

Aga ühemehelist mastivalvekomandot ma talle ei maininud ja Polt tuli iseseisvalt veel oluliselt geniaalsemale ideele. "Aga võtame selle masti ka kaasa siis," arvas ta. "Äkki õnnestub kuskil maha müüa."
Ja asuski Polt masti maha monteerima. Et enne, kui ta sellega 100% lõpetanud oli, tabas meid konfide linnaüksuse rünnak, ei olnud enam tema süü.

Aga olukorra fantastiline koomilisus muidugi jõudis mu ajju alles siis, kui Aweron ja Pagan pidasid oma kokkuvõttekõnet.
Konfide rünnak, mis esmapilgul lõppes nende sangarliku võiduga, mis omakorda tõi neile võidu kogu konfliktis, oli tegelikult ülinapp pääsemine ülinarrist võidust, mis tekkinuks Uniooni infosulu, pohhuismi ja rahvavõimu lainetel.

Megalahe.
Kõrgjärku komöödia.

Nüüd, mis siis viis selleni, et rahvavõim asus lainetama.

Uniooni sõdurite respawnid said hakkama täiesti pretsedenditu tembuga. Tulid kohale, identifitseerisid ennast (enam-vähem usutavalt) ja kihutasid siis pealtnäha täiesti lambist kuulid kerre kolmele neutraalsele neegrile.
Esiteks oli see paha seepärast, et see oli koledasti tehtud.
Deklaratiivselt.
Et meil oli reeglitest meeles, et deklaratiivne tapmine käib hukkamise juurde, said nii neegrid ise kui kõik ümbritsevad unioonlased aru, et neegrid tapeti täiesti surnuks.
Leena jõudis seejärel poole minutiga täiesti ära otsustada, et nende inimestega ei ole tal midagi ühist ning ta lahkub otsekohe metsa ja kodu poole. Isegi vastavaid mõtteid jõudis vahetada kaaslastega paar minutit.
Kuni selgus, et ei, ei tapetud neegreid surnuks, ainult haavati.
Neegrid naasid oma endisele kohale ja hakkasid karjuma ja oigama, mina muidugi metsa ei putkanud, sest nüüd oli vaja lappima hakata, et oma poole ennekuulmatut jõletismi kuidagi heastada. Sest vaadake, teiseks oli see tegevus lihtviisil inetu ja alatu.
Mingisuguse pahupidiloogika, väljapressimise ja meelituste abiga õnnestus igatahes Pikal kaks kolmest neegrist Uniooniga, kes neile just selga lasi, liituma meelitada.
Ja mingisuguse eriti pahupidise loogika järgi tegi Polt seepeale Pika rühma uueks militaarjuhiks.

Mehe, keda me nägime esimest korda veerand tundi tagasi, ja nende veerand tunni sees on ta juba kambale neutraalsetele inimestele tuima ükskõiksusega kuule keresse lasknud.
Me tundsime isegi neid neegreid kauem, kui seda hullu! Mis siis, et nad meile jahu müüsid kalli hinnaga.
Pikk oli viimane inimene, keda mina oleksin oma rühma ükskõik mis osa juhtimas tahtnud näha!
Mu lojaalsus Unioonile kukkus kohe nagu kivi, alles jäi ainult lojaalsus oma asulale ja oma rühmale, ehk siis sellele, mis oli selle esialgne koosseis.

Nojah, ja nii saigi võimalikuks üldine mässumeel ja "tsiribiribimmi, me lähme minema! Ja selle antenni, raisk, monteerime ka kaasa!"

Aga samas, kuna need uued sõdurid kadusid kohe vabastama Colti ja Buldogit (mis mu meelest oli ainus vähegi legitiimne põhjus me rühmal üldse passida seal veel natukenegi aega), jätsid nad tee vabaks konfide linnaüksuse rünnakuks, ja see oli jälle üleni põnev ja äge.
Mul päriselt ka jalad värisesid, kui ma nende haavu sidusin hiljem, nähes, kuidas nende mehed samas minu kaaslasi seovad - hoopis teises tähenduses (nimelt käsi selja taha kinni).
Haavatute õnn, et mul käed väga ei värisenud, ainult jalad.

Kui ma siis olin tee peal näinud isikuid, keda konfid ei tundnud (=need võisid järelikult olla meie omad) ja vangistajad olid minu heast tööst leebeks tehtud + mulle parasjagu väga tähelepanu ei pööranud, putkasin loomulikult metsa minema nagu kits.
Jah, süda piinas küll. Meie haavatute pärast. Meie sõdurite pärast, kes tõenäoliselt maha lastakse. Tsiviile, lootsin, nad ei puuduta nii ehk nii. Kahju, Juhe, et ma eksisin =(
Aga mul ei olnud meie omade ellujätmiseks mingeid survevahendeid ja mulle tundus oluline unioonlastele sõna viia, mis siin toimunud oli, et teel nähtud võimalikud omad otse lõksu ei jalutaks.

Noh, ja pagesin siis läbi metsa, kuni nägin seal kahte sõdurit. Väike jälgimine selgitas, et need olid Buldog ja Colt! Jai!
Hõikasin, vahetasime infot, ja siis pagesime läbi märja metsa koduse asula poole. Mitu korda oli teel liikumist, auto sõitis, röökimisi ning igast asju oli.
Väga õudne, väga põnev, väga lahe.
Lõpuks viisime isegi oma vana baasi juurest meie kogutud heljurõisikute gaasi ja konfidele huvi mittepakkunud toiduvarud minema - mis andis mängust välja jalutamisele ka mõnusa väikese võidutunde juurde. Nagu Toots - a näe, ää tõin!

Ja siis oli mul adrenaliin üleval ja jube tore ja tegelikult ma praegu ikkagi natuke kahetsen seda aftekat ka taga
Sest nii tore oli. Ja teiste lood on puha kuulmata!
Kui mitte teha kirega, miks siis üldse teha?!
Tindome
Loitsija
 
Postitusi: 716
Asukoht: vahel maa ja vahel taeva

Kasutaja avatar

Re: Hiline lõikus III - tagasikõla

PostitusPostitas sippo 11:50 21. Okt 2012

Hei hoo!

Kroonika, ehk Saamueli surm:
Mõne aja eest saime Linnast eelkäsu, millest saime teada, milleks valmistuda - luurata, koguda, võtta vange. Käsku ennast aga ei tulnudki, oli ilmselt kuhugi juhtmetesse takertunud. Hea oli, et olime natuke piire ületanud ja ise initsiatiivi võtnud - vähemalt olime mingi punkti omale hõivanud, kui ülivägised välja ilmusid.
Kohtusime kaupmehe ja tema veidi segaselt käituva tumedanahalise kaaskonnaga. Kaupmees oli eriti huvitatud kollasest gaasist ja pakkus vastu igasugu muud toredat. Oli eriliselt rõõmmus, et selles sõjakoldes just tema asja enda kasuks saab rakendada. Sõda on kaupmeestele eriti kasulik.... 8=
Seostasin selle mõttes eelluurel kohatud põletatud laipade hunnikuga, mille süütamisel oli kasutatud hullumelselt suur kogus ülikallist bensiini.
Aga sellises ilmas pead sa toimetama, ei ole valida.
Vaatasime vana punkririsu üle, avastasime ja avasime turvaruumi, mis oli aga ilget keemilist läga täis. Kaitseülikonda meil polnud. Punker ise oli kaitsmise koha pealt traditsiooniliselt saast mis saast, otsustasime sinna jääda vaid minimaalseks ajaks - ehk kuni Karlson tuleb tagasi mastipüstituselt. Ja miks me peaks seda üldse kindlustama ja kaitsma? Tee kiiresti, võta kraam ja kao enne, kui teised tulevad, see on kõnnumaa reegel. (ja see baasis passimine on tõesti igav, isegi kui on vahendid kaasas sellest kindluse ehitamiseks)
Kuna oli teada, et läheduses kasvab haruldasi ravimtaimi, saatsime luurgrupi G-Zorro ette ja liikusime ise järele. Linna üksus sebis midagi omaette, taktikaks paistis olevat saata välja väikseid tapagruppe. Millegipärast meenutas väga bandiitide käitumist...
Kahjuks sattus luurgrupp kontakti ja kuna meil puudusid imelised stimulant-sidemed, mis vastase võitlusvõimet oluliselt tõstsid, ei saanud nad ka lahti rebida, ei tahtnud haavatuid maha jätta. Tegin vea, jättes liiga suure sõdurite hulga tsiviile turvama ja saates väljatoomist toetama suht väiksese üksuse. Tulemuseks kokkuvõttes praktiliselt kogu sõdalaskonna haavatuseisund. Sai näha ka 2 kummalist tegelast, kellest 1 oli surnud ja omas eraldustunnusena mingit silti Otrjad 76 ning teist, kes kasutas edukalt ürgvana nippi karjuda vastasele "tuli seis" ja seeläbi võssa putku pääses. Respekt. Kummaline, pärast räägiti, et tal tegelikult oli ka suhteliselt kuulikindel kuub, aga ju siis laskmine ka läbi selle üsna vastik on..
Tõmbusime tagasi, et haavu lakkuda. Tasapisi imbusid meie juurde ka Delta jäänused, kes olid kaotanud oma juhi. Sain ka teada nende eesmärgi - leida ja hävitada kõik unioonlased. Ehk sai kinnitust - tegu on puhtakujuliste mõrtsukatega.
Kusagilt oli tekkinud ka 2 vangi. Otsustasime (järgnev rollimänguline osa kustutatud turvakaalutlustel). Liikusime tagasi baasi, et natuke süüa teha ja puhata. Kokkulepitud ajal suundusin kaaskonnaga Kaupmehe laagrisse, et (kustutatud turvakaalutlustel).
Ootasime Kaupmehe laagri juures, et Uniooni igati mõistlikuks osutunud juht tagasi pöörduks ja oma lubadused täidaks. Kaupmees aga tuli tagasi aga ilma nendeta ja veriste kaaslastega. Tegime kaitseülikonna osas diili ja saatsin oma ihukaitsjad koos nendega baasi tagasi. Granaat, mida juba tund aega plahvatusvalmis seades olin higises peos hoidnud, just nagu ütles mulle, et täna on Isa Allahi päev, kus tuleb täita oma kohust oma inimeste ees. Aga Poeg Jesse sosistas, et on veel headust ja võibolla uunion ikka veel täidab oma lubaduse. Vanaisa Cthulhu irvitas, sest juba nad tulidki rünnakformatsioonis kaupmehe laagri peale, selges soovis hävitada ja tappa. Mõrtsukad, nagu ka meie Linna omad, ainus lahendus kõigile probleemidele kuulirahes. Väljusin kõrvalkäigu kaudu, aga granaadiga jooksmine oleks olnud keeruline. Ja tegelikult olid need täitsa toredad ja kenad neegrid, mis sest, et kaupmehed ja kupeldajad. Ja pealegi oli see väga päikseline päev. Roomasin mäele, et piiluda, kas tõesti läheb mõrtsukatööks ja et seda võimalusel segada, aga saatus tahtis teisiti - nagu ülespoole jõudsin, purustas valang mu õla ja lõua. Rööksin veel raadiosaatjasse "kontakt", kui järgmine valang ka selle koos kogu vasaku küljega auklikuks lasi. Veel paari valangut ja hukkamislasku nägin juba nagu kõrvalt. Maha veerenud granaat osutus praagiks ja plahvatas alles oluliselt hiljem. Oi seda irooniat, oh seda möödunud elukest..
.
sippo
Loitsija
 
Postitusi: 655
Asukoht: Läänenaba

Re: Hiline lõikus III - tagasikõla

PostitusPostitas Pahandus 17:42 21. Okt 2012

Pahanduse lõpp:

...Baas hõivatud, perimeeter kindlustatud, spetsialistid välja saadetud. Kõik võiks ju väga hästi sujuda kui samas tempos jätkub. Polegi see juhtimine nii hull ju.
Saadan Patsi ja Bulldogi natukene edasi maad kuulama, kõik tundub rahulik. Jätan baasi valve, võtan ühe võitleja ja Doci kaasa, et minna ka ise pisut maad kuulama. Eespool peaks Bulldogi jutu järgi mingid varemed olema, kus võib kasulikku kraami leiduda. Liigume välja ja kõik on rahulik.
Saadan võitleja enda kõrvalt Patsi ja Bulldogi poste julgestama, ise liigume Dociga varemete juurde, leiame sealt ühe kollase heljurõisiku ja mingi agregaadi, mis tundub techile sobilik olevat.
Võtan raadio teel ühendust Poldiga, et saatku üks bio ja üks tech siia koos ühe sõduriga, leidsime midagi head.
Samal hetkel mingi jube kisa ja kära üle lagendiku. Lasen hoiatava valangu sinna suunda ja hõikan, et ärge edasi tulge, see on meie ala. Vastuseks tuleb mingit umbkeelset sõimu tegelastelt, kes on kas pesemata või ongi sellised väga tõmmud. Meenutavad mulle kedagi, aga täpselt ei mäleta, kus ma selliseid näinud olen. Mustadega on kaasas ka mingi meesterahvas, kes ilmselgelt on vanaaegsed linnarõivad selga unustanud. No kes krt metsa sellistes riietes küll ronima peaks???
Tundub, et tegemist on nende mustade ülemusega või midagi, igatahes nad kuulavad teda ja tõmbavad pisut tagasi. Hõikan, et kellega tegu on? Vastuseks saan, et kaupmeeste Gild ja nad tahavad äri ajada. No mis kuradi äri sa siin metsavahel ikka ajada loodad? Oh kurat, muidugi, meil on ju sõjaseisukord. Sellistes situatsioonides läbi ajastute ju laskemoona ja relvade müüjad, nagu kaarnad mõlema osapoole kallal.
Igatahes kutsusin selle tegelase ligemale, saime kokku, rääkisime ilmast ja ääri-veeri ka bisnisist. Tuleb välja, et see tegelane on väga huvitatud kollaste heljurõisikute gaasist, mis pidi väga haruldane olema. Hmm... leidsime just baasi juurest ühe ja teise ka siit. Hea mõte, et need varemed hõivatud said.
Vahepeal võtsin ühendust ka Poltiga ja kirjeldasin olukorda. Polt palus küsida kollase gaasi korjamiseks mingit anumat. See anti täitsa kingitusena, mis tegi pisut ettevaatlikus selle niinimetatud gildi suhtes. Niisama ei anta tänapäeval mitte midagi.
Meie tech ja bio jõudsid ka vahepeal kohale. Kuulsin raadiost, et ka lubatud linnajõud, keda me abistama pidime, on kohale jõudnud. Kolonel Must tahtvat minuga kohtuda. Oodaku pisut, siin tähtsat asjatoimetust veel vaja teostada. Olles veendunud, et kaupmeeste gild otsest ohtu meile ei kujuta, kutsusin ka Polti raadio teel, et ta tuleks ja teeks tutvust selle veidra kaubitsejaga. Lõppude lõpuks on ju kauplemine tsivilistide mitte sõjaväelaste töö.
Liigume Doci ja paari võitlejaga baasi poole tagasi peale seda kui bio on gaasi ära kogunud. Baasi juures on veel üks kollane õisik, mis vaja teisel biol ära korjata. Jõuame kohale, annan kanistri üle ja saadan paar sõdurit biole julgestuseks.
Ronin baasi katusele ja kohtan seal kolonel Musta. Räägime pisut olukorrast ja ta seletab, et mingi blond naisterahvas liigub ringi. Tegemist pidi olema konföderaatide psühholoogilise mõjutuse üksuse liikmega, kes esitleb end uniooni põgenikuna. Tema juttu ei pidavat maksma kuulata. Mõtlen, et okei, vaatame kui peaks kohtama, samas pole aega midagi enam. Polt jõuab oma tsivilistidega tagasi ja Bulldog ning Colt on jäänud postidele varemeid julgestama. Siiamaani nagu asjad sujuks...
... Järsku raadiost Bulldogi hädakutsung, et 3 konföderaati lasevad tema pihta. Järgmiseks Colti hädakutsung, et tema pihta ka lastakse. Bulldog jõuab vahepeal paar konföderaati haavatuks teha ja sellest teada anda. Liigume Doci ja paari sõduriga neid päästma, Must lubab oma jõude paremalt tiivalt saata. Liigume peale, jõuame varemeteni, Colt ei vasta, Bulldog ei vasta. Kurat, mis nendega juhtunud on? Kuulid vihisevad üle pea, lasen vastu, vahepeal laen salve, oh üks vastane kukkus kisama, et sai haavata. Kõrval näen, kuidas paar oma sõdurit saavad samuti haavata. Doc lapib ühe neist kokku, teine on liiga kaugel... Kutsun raadio teel abi, Must lubab saata, siiamaani pole midagi...
Kogume ennast kokku ja liigume kolmekesi ligemale viimasele haavatule. Jõudsime liiga hilja, ta on juba surnud. Järsku valang vastu kätt, kurat kui valus on. Silme eest läheb uduseks ja vajun pikali. Doc on mõned meetrid eemal ja annab vaenlase pihta oma jahipüssist tuld. Kuradi hea, et tal selline asi kaasas on. Mina veel mõtlesin, et ega sellest asja pole. Vaatan teisele poole, kaasas olnud sõdur sai haavata. Kurat!, siia me jääme vist. Hakkan oma haava puhastama, teades, et Doc ei jõua nii pea minuni, kuna vastased muudkui tulistavad meie pihta ja tulistavad... Järsku kukub Doc kisama nagu oleks haavata saanud. Kurat! Siia me jäämegi vist. Mingid võõrad tegelased vajuvad meile lähemale, hakkavad mind läbi otsima. Sõiman neid ja naeran näkku. Vaatan Doci poole, paar vastast on talle külje alla jõudnud. Doc tõstab järsku toru ja laseb ühe pihta, vastuseks on valang näkku. Selge, Doc on surnud. Ju ta jõudis stimulanti panna või simuleeris haavatud enne seda, aga nüüd on ta läinud. Kurat!!! Võõrad otsivad laipu läbi, ka mind otsitakse läbi. Sõiman teda pisut. Järsku laskmine võõraste pihta, üks on haavatud, teine langeb minu kõrvale ja hakkab vastu tulitama. Hõikan täiest kõrist, et üks vaenlane haavatud, teine minu kõrval siin.
Selle peale minu kõrval olnud vaenlase sõdur vaatab mu poole ja küsib mõtiskledes: „ Sa ei olegi veel surnud või? Nüüd oled!“ Näen kuidas ta laseb mul ühe valanguga jala sodiks, nii, et verd pritsib igale poole. Kõik läheb veel udusemaks ja vajun vaikselt unustusse....

Võitleja Pikk:

Kurat ja Pask, miks meid oli vaja saata siia mülkasse? Mille poolest meist siin rohkem kasu on, kui seal urruaugus, kus me enne viibisime? Vaatan Jämeda poole ja näen, et tal on täpselt sama mõte, et mille kuradi pärast meid siia kolkasse saadeti. Meiega on kaasas veel üks meedikust naisterahvas ja paar värskemat võitlejat, kellest üks identifitseerib ennast kui Jaan, teised vaikivad.
Vähemalt pole see Uniooni baas, kuhu me jõudma peame, eriti kaugel. Eemalt paistabki juba mingi laagri moodi küngas. Peatume ja deklareerime end Uniooni võitlejateks, eemalt kõlab umbuslik hõige, et tõestage. No kurat, pean ma hundiratast viskama või? Demonstreerin embleemi oma mundri küljes ja hõikan, et olge normaalsed, me oleme tõesti Uniooni võitlejad, kes mingil tobedal põhjusel siia kolkasse saadetud on.
Jõuame laagrini ja uurime olukorra kohta. Saame teada järgnevat:
Enamus Uniooni võitlejaid on surnud, kaks tükki vangis.
Tsiviiljuht on parajasti mingeid läbirääkimisi pidamas konföderaatidega, et meie võitlejaid vabastada.
Mingi linna üksus eesotsas mingi Kolonel Mustaga on piirkonnas, märatsevad ja lasevad suvaliselt tsiviile ja vange maha.
Ühesõnaga kõik on nii rappa jooksnud kui vähegi olla saab ja meie nüüd kogu selle jama keskele sattunud.
Arutan Jämedaga olukorra üle ja teeme ettepaneku minna Uniooni võitlejaid vabastama, et siis koos siit mülkast kaduda. Omasid ei saa ju ometi vangi jätta.
Järsku saabub mingi auto, roolis mingi joobes tõmmu tegelane, kastis veel mingit kaks sarnast tegelast. Välja astuvad mantliga mees ja mingi vanem eriti peenes ülikonnas vanem mees. No kes see idioot sellise riietusega metsa müttama tuleb? See selleks. Kuulen inimestelt, et tegemist on tsiviiljuhi ja kaupmeeste gildiga. Kes või mis see kaupmeeste gild veel on? Ei tea ja ei huvita ka. Tean niipalju, et tsiviiljuht hakkab ühe võitleja käest kuulipildujat ära rebima ja inimestel laskma kraami kokku tassida, et siis konföderaatidega mingeid läbirääkimis pidama minna. No mida kuradit? Mis läbirääkimisi? Annad viimase talvevaru ära koos viimase tulejõuga. Tule taevas appi, midaig nii lolli annab välja mõelda. Vahepeal üks neist mustadest jurakatest kakerdab meie baasis ringi, kamandan ta eemale oma auto juurde tagasi. Jäme annab oma näoilmega märku, et midagi vaja ette võtta. Jõuame järeldusele, et ei saa lasta sellisel asjal jätkuda. Sünkroonselt topime torud maasturi kastist sisse ja teeme seal olevad tõmmud poisid relvituks. Kuna autojuht tundub pisut ebastabiilne, haavame teda igaks juhuks. Lähenen tollele „gildi“ esindajale ja seletan olukorda, et mingit vahetust ei tule ja meie kraamist võivad nad oma suu puhtaks pühkida. Küsin veel, et kas ta tahab kuidagi oma kasulikkust tõestada ja ellu jääda? Samas pole mingit kavatsust teda tappa, kuna kuule pole raisata nagunii. Pakun varianti, et laseme tal minna ja unustab selle loo, aga kaks tema võitlejat jäävad meiega. Pakun ka kokku lapitud autojuhile varianti Uniooniga ühineda, aga too vist ei saa maast ega ilmast aru. Paneme ülikonnas tegelase auto peale ja saadame ta oma teed koos autojuhiga.
Selgitan mustadele meestele olukorda ja pakun neile hea palgaga võimalust Uniooni armeega liituda. Süüa saab, juua saab ja samuti au ning kuulsust. Nad on üsna kiiresti nõus ja jäävad ennast Uniooni baasi lõkke äärde soojendama.
Tsiviiljuht astub ligi ja kukub sõimama, et midagi nii lolli poleks tema küll oodanud ja, et üleüldse on kõik nüüd täiesti perses. Rahustan teda ja ütlen, et sellest pardakist hullemat annab tekitada. Vähemalt on meil nüüd talvevarud ja tulejõud alles. Selle peale ütleb tsiviiljuht, et okei, kuna sa selle jama siin kokku keerasid, siis helbi ise. Meie militaarjuht on surnud, sina oled järgmine. No mida kuradit? Kui juht siis juht. Küsin veel selle tegelase Musta kohta, kuid saan samuti vastuseks, et mingi täiesti hull tegelane kuskilt linnast ja käib ning laamendab. Usaldada teda ei tasuks.
Esimese ülesandena saadan paar ringi töllerdavat sõdurit baasi kaitsma ja ise võtan enda rännukaaslased koos meedikuga kokku ja annan teada kavatsusest minna vangi langenud Uniooni võitlejaid päästma. Selgitan ka kõigile, et kuna siin ei saa aru enam kes on kes või mis on mis, siis Uniooni baasist ettepoole on kõik vaenlased.
Liigume üsna vaikselt edasi ja jõuame mingite varemeteni. Mitte midagi huvitavat ja mitte hingelistki. Jäme näitab, et üle lagendiku natukene eemal on mingi baas, kust kostub hääli. Liigume lähemale ja võtame poolkaare selle punkri ette. Jäme liigub sisse ja deklareerib end Uniooni võitlejaks ja palub baasis olnutel alla anda ilma verevalamiseta. Ise liigun baasi paremas küljes asuvast mäest üles, et ust julgestada, samas on relv ette suunatud ja laskmiseks valmis...
Teiselt poolt küngast Tõuseb järsku mingi suurem kogu ja hakkab midagi hõikama, endal relv ette suunatud. Instinktiivselt vajutan päästikule ja varjun. Tõusen korra üles ja lasen veel samas suunas. Vaikus. Hiilin lähemale ja avastan, et olen õnnetul vennikesel lõualuu minema lasknud ja teine piinleb maas. Siin ei aita muud kui halastuslask. Lõpetan tegelase piinad ja avastan, et ega ta mulle kasvult alla ei jää ja tegemist on Konföderaadi võitlejaga. Huvitav kas see on konföderaatide baas siis?
Liigun allapoole ja kutsun oma üksuse lähemale. Jäme on juttu teinud baasis asuvate mustadega. Mees ja naine, mõlemad mustad kui öö. Seletavad meile vadistades, et nemad on kaupmehe palgal ja nendega ei nussita. Seletan neile, et kaupmees võttis oma auto ja juhi ning põrutas kurat teab kuhu. Nad on vabad tegema mis tahavad, kuid võiksid siiski ühineda Uniooniga. Kaks nende kaasmaalast juba tegid seda ja seltsis oleks neil äkki toredam meie inimeste seas elada. Siiski nad keelduvad ja jätame nad oma baasi Kaupmeet ootama, keda ilmselt ei tule sinna niipea.
Liigume edasi ja kuuleme eespool lahingu hääli. Metsast lastakse meie pihta. Jäme laseb vastu ja kuuleme vastase oigamist. Liigume lähemale ja lõpetame ta piinad. Üks meie võitlejatest on haavata saanud. Meedik seob teda ja meie jälgime eemal toimuvat.
Mäe otsas on mingi üksik kogu, kes laseb igas suunas ja karjub midagi seosetut, et tema on kunn ja teeb mis tahab. Hõikame, et meie oleme Uniooni võitlejad ja kes sa kurat oled selline ja mida sa teed seal punkri katusel? Vastuseks on valang ja vastus, et Kolonel Must. Selge, see tegelane on tõega ära keeranud ja vaja ära neutraliseerida. Eemal baasi kõrval on ka auto, kust lastakse meie pihta. Avame tule ja tabame seal kahte võitlejat. Lõpetame ka nende piinad, asume baasi uurima. Seestpoolt lastakse meie pihta, laseme vastu ja hõikame, et andke alla. Tuleb välja, et laskjaks oli mingi sõdur ja, et seal sees on pihuga konföderaadi tsiviile. Hõikan, et tulge välja, me ei tee tsiviilidele viga. Algul on vaikus, aga mõne aja pärast hakkavad inimesed vaikselt välja tulema. Wow, neid on tervelt kuus. Lisaks jalutab teiste seas välja ka ülikonnaga härrasmees, kes on kurat teab kuidas sinna sattunud. Ilmselt läks konföderaatidele kaebama ja võeti vangi seal või midagi. Igatahes soovin talle head teed ja tuletan meelde, et me ei olegi nii halvad ja pealegi hetkel päästsime just ta elu. Samuti jätsime ka ta inimesed ellu, seega ei oleks vaja pikka viha pidada.
Samuti ilmub ka kuskilt välja Kolonel Must, kes sai ilmselt aru, et ei ole väga mõtet vastupanu osutada ja annab alla. Võtan Musta sihikule ja teen ta relvitkus. Üritan ta missiooni kohta pärida, kuid vastuseks saan vaid, et tema ülesanne oli kõik konföderaadid hävitada. Pinnin ka selle koha pealt, et miks enamus Uniooni sõdureid surnud on ja mida ta seal üldse korraldab? Vastuseks näitab ta oma käsku, kus on kirjas kõikide konföderaadi inimeste hävitamine.
Okei, sordime seda hiljem, hetkel on Must minu vang.
Kogume tsiviilid kokku ja pakun neile, et võivad meiega ühineda ning Uniooni ridadesse astuda. Mind vaadatakse nõutu näoga ja näen, et mõni kaalub mu pakkumist päris tõsiselt. Selgitan, et tegelikult oleme me normaalsed inimesed ja oleme sattunud sellisesse keerulisse olukorda, kus ei oska midagi targemat peale hakata. Uniooni baasiga enam ühendust ei saa, võib-olla on seal ka kõik juba surnud. Ilma spetsialistideta kaua hakkama ei saa ja asi on halb. Selgitan, et kuna nende võitlejad ka ilmselt kõik surnud, võiksid nad siiski meiega ühineda ja uue Uniooni üksuse moodustada ning siit kolkast võimalikult kaugele kaduda.
Kogu selles tohuvabohus unustasin kaitse välja panna, üks võitleja tuletab seda meelde ja teeme seda nüüd. Natukene aega hiljem teatabki üks valvepostidest et Uniooni baasi poolt liigub meie poole mingi üksus koos vangidega.
Vangideks osutuvad Uniooni spetsialistid ja vangistajateks mingi Konföderaatide linnaüksus. No mis kurat siin toimub? Mingi eriüksus, siis teine. Kas siis üks pool saadeti ühtesid nottima ja teine pool teisi? No mida kuradit?
Alustan tolle üksusega läbirääkimisi ja küsin mis nad soovivad. Vastuseks saan, et soovivad läbi pääseda ja oma teed minna. Teen neile pakkumise, et jätku vangid siia ja mingu rahus. Vastuseks saan usaldamatu naeru ja hõike, et seda ei juhtu kunagi. Tundub, et vaja jälle verd valada... Kurat, ma juba lootsin, et edaspidi kõik laabub paremini juba.
Järsku astub põõast välja suur põõsas! Siiski on tegemist mingi suuremat kasvu Konföderaadi võitlejaga, kes teatab, et tahab ka läbirääkimisi pidada.
Saame kokku ja selgitan talle olukorda, et näe meil on teie spetsialistid, teil meie omad, teeme väikese vahetuse ning lähme oma teed.
Põõsas läheb oma inimeste juurde ja tuleb mõne aja pärast tagasi, teatades, et on vahetusega nõus. Vangideks on kaks meie spetsialisti ja üks sõdur. Algselt otsustame anda neile vastu täpselt sama palju inimesi, kuna üks-ühele vahetus tundub igati aus mõte olevat. Samas kuuldes, et meil on rohkem kui kolm konföderaadi tsiviili vangis, saab põõsas tigedaks ja sõimab meid valetajateks ja varasteks ja kurat teab milleks veel. Küsin enda juures olevatelt konföderaadi tsiviilidelt-spetsialistidelt, et kas keegi pigem eelistab siia jääda kui tagasi minna näen paari kahtlevat nägu, kuid siiski kõik annavad mõista, et tahaksid siiski oma inimeste juurde tagasi. Olles väsinud, teen põõsale ettepaneku, et okei võtke kõik oma inimesed koostöö märgiks ja andke meie omad ning pärast sordime seda jama, mida need linna omad siin kokku keeranud on. Vahetame inimesed ära ja lubame kohtuda hiljem neutraalsel pinnal, et arutada seda, mis edasi saab.
Võtame oma inimesed ja kolonel Musta ning liigume baasi poole tagasi. Järgmisel hommikul leitakse kolonel Must surnuna oma magamiskohast. Suust on valget vahtu välja ajanud ja riiete peal mingi valge pulber. Meie bio teeb kindlaks, et pulber on sama, mida eelnevalt too hull kaupmehe autojuht, kes end Ramboks kutsus, ninna tõmbas. Gildi kättemaks?

Päev peale Musta leidmist juhtus kurioosne lugu: Meedik oli valmis juba lahkamislaual lebavat Musta lahti lõikama, kui too järsku karjatades üles ärkas, Meedikule obaduse virutas ja jäi nõutu näoga ringi vahtima.


OG: Veelkord vabandan Sippo ees, kellel ma huule lõhki lasin.
Viimati muutis Pahandus, 11:27 22. Okt 2012, muudetud 1 kord kokku.
Pahandus
Vanem õpipoiss
 
Postitusi: 61

Kasutaja avatar

Re: Hiline lõikus III - tagasikõla

PostitusPostitas hoarmurath 18:38 21. Okt 2012

Tech Helen Koit pole enam elusees nõus jalgagi asula territooriumilt välja pistma, arvab et linna omad on igavesed sitakäkid, juhid on lollid ja inimeste mahalaskmine on nõme. Ning Polt on loll et ägeda nänni maha müüs, mis sest et selle eest veel ägedat nänni sai.

Vangijäämine oli eriti nõme, õnneks pääses sellest ja konfide linnaüksus oli nii loll ka, et midagi ei otsinud läbi. Saime kõik kuulid ja nänni õnneks tagasi. Taskusse oli kulda ka jäänud. Jassist on ainult kahju, oli too nõnda noor veel. Värdjad ikka küll.

Minule mäng meeldis. Kui mõnede mängijate liigne rõvetsemine ja teistega mitte arvestamine välja arvata. Meil on kole maailm küll, aga paar asja läks üle hea mängutava piiri. Isiklik arvamus muidugi ja eks selliseid asju juhtub. Ütlemata ka samas ei taha jätta.

Seif valemitega oli äge. Selliseid värke võiks alati ja veel rohkem olla.

Üldise sõja kaotus on muidugi eriline komöödia, aga mis seal ikka.

Aitäh gemmidele ja kaasmängijatele mängu eest.
Esindan ainult omaenda arvamust, kui tekstis pole vastupidi öeldud.
hoarmurath
Tuleloitsija
 
Postitusi: 832
Asukoht: Fyerellal

Kasutaja avatar

Re: Hiline lõikus III - tagasikõla

PostitusPostitas Sharker 18:51 21. Okt 2012

või siis olid Linna üksuslased nii targad ja ei koormanud end missioonil mõttetu aeglaseks tegeva mammona kokku kuhjamisega ;). Prioriteedid olid teised. Igatahes väga huvitav lähenemisnurk :)
Joonistaja-rüblik
Sharker
Illustraator
 
Postitusi: 829
Asukoht: Lähedal ja kaugel.. siin ja seal ;)

Kasutaja avatar

Re: Hiline lõikus III - tagasikõla

PostitusPostitas Tindome 18:53 21. Okt 2012

Järgmisel hommikul leitakse kolonel Must surnuna oma magamiskohast. Suust on valget vahtu välja ajanud ja riiete peal mingi valge pulber. Meie bio teeb kindlaks, et pulber on sama, mida eelnevalt too hull kaupmehe autojuht, kes end Ramboks kutsus, ninna tõmbas. Gildi kättemaks?



oot, see valge asi olevat jahu olnud?
Midagi ses loos ei klapi...
Kui mitte teha kirega, miks siis üldse teha?!
Tindome
Loitsija
 
Postitusi: 716
Asukoht: vahel maa ja vahel taeva

Re: Hiline lõikus III - tagasikõla

PostitusPostitas EleCTriC1 19:01 21. Okt 2012

Konföderatsiooni linna lahingrühma sõdur Delta4 päeviku märkmed.

Saadeti meid linnast mingit mässu kontrollima ja kuulujuttude levitamisele lõppu panema. Ei teagi aga kamandama pandi meid Delta Papa. Tundub, et tal olid veel mingid motiivid või käsud millest me ei olnud teadlikud.
Kaasa anti mingi vinge antenn ja sidevahend mis oli kolakas kuid pidi oma töö ära tegema ning linnani levima mida me ise muidugi ei mõiganud kokku panna. Eks esmatähtsaks kujunes mõne mehaaniku leidmine ning side taastamine, et saaks ette kanda mis kurat siin toimub.

Peale matka, leidsime Konföderatsiooni asulaasukad kes olid end mugavalt sisseseadmas mingis punkris.
Valve oli neil nõrk, seda märkasid paljud ning Delta Papa käskis sisse seada ring kaitse. Peale mida Delta Papa läks sebis mehaaniku, ei teagi kuidas ära rääkis aga ära rääkis.

Kohalikega diil tehtud, võeti osad Deltad kaasa ja mindi tugijaama paigaldama.
Sain samal ajal kaitsepositsioonil pläru tõmmata. Kogu tossu puhusin mättavahele, et oma positsiooni ära ei reedaks. Ilm oli kahtlane ja nähtavus halvavõitu. Keegi pidevalt segas kohalikku sidet, alatasa sahin ja ragin, õnneks mitte piisavalt tugevalt, et üldse kasutamatu oleks.

Kõlas raadiost ühtäkki "Siin Delta Papa, kõik Deltad, koguneda punkri ees!" Hea uudis, äkki hakkab midagi toimuma, kaua ma ikka istun siin ja passin seda märga metsa mis on peaaegu läbimatu, asulaasukad võiks oma pesa ise valvata, ega meid siia selleks saadetud!
Tehti selgeks, et liigume edasi koos Asulaasukatega kes tahtsid kaupateha kaupmeestega ning pidime vaatama mis seal pool toimub. Jaotati meid ära, mina Delta4 läksin Delta3'ga läänepoolsesse metsa ja liikusime edasi, Delta5, Delta6 ühtlasi meie sanitar Marcus ja Delta Papa liikusid keskel ning Delta1 ja delta2 liikusid idapoolsel küljel.
Tiheda metsatõttu meie side halvenes, eks distantsid läksid ka suuremaks, sumpasime Delta3'ga läbi poolsoostunud metsa kuni kuulsime, et keegi on kontakti sattunud. Raadios kõlas ainult sahin, arusaamatud katkendlikud seletused ja hõiked.
Liikuseime Delta3'ga edasi kunis nägime asulaasukaid kes paaniliselt vaidlesid toimuva üle. Nad tundusid üsna pinges olevat.
Vaikselt läbi kuusevõpsiku asulaasukate poole liikudes peatusin umbes viiemeetrikaugusel ning võtsin kaitsepositsiooni sisse oletatava vastase suunas kui üks asulaasukas avastas mu ja kukkus relvaga vehkima, näitasin oma märki käel millepeale ta maha rahunes. Paljudele asulaasukatele tundus see sõjaline olek liiga tegevat, kui ma oleks ehk ise küsinud jämeda häälega temakäest midagi oleks ilmselt ta kas minestanud või endale märga teinud.
Peale paariminutilist pausi ja kuulamist liikusime lääne tiivas Delta3'ga üle tee ning edasi kunis kostus järgmine kontakt. Hiilisime veelgi mõnikümmend meetrit kunis leidsime Delta5'e kes kummalisel moel ei vastanud raadios ega reageerinud hõigetele. Ühtäkki tormas hingeldades Delta2 kusagilt teiseltpoolt kuuske delta5 juurde varju.
Läheb lahti... ning liikusime Delta3'ga edasi kuni teeni ning võtsime kaitsepositsioonid sisse.
Jälle läks madinaks, valasin teeäärest võpsikust teisele poole teed puudevahele kus tundmatu tegelane varjus peale mida ta ka minema jooksis. Ma olin kindel, et ma haavasin teda aga mees oli suur juu adrenaliin sai võitu ning jooksis shokis minema.
Märkasin, et Delta2 ja Delta1 olid mingi hetk teiselepoole teed läinud. Nüüd aga olid nad valliääres pikali oigasid. Ütlesin, et Delta5 mu positsiooni ülevõtaks lähen appi. Mõeldud tehtud tormasin ma üle tee ja viskasin Delta2 juurde pikali, võtsin sideme ja lappisin nii kiiresti ja osavalt kui oskasin kinni. Kohe roomasin mõned meetrid edasi kus valliääres teepervel vedeles ägisedes Delta1, sama teema mähkisin ja lappisin nii kuis oskasin, et mees saaks kõndida vähegi omaljalal kuni leiame pädeva meediku. Kuna Delta6 (sanitar Marcus) koos Delta Papaga oli kadunud.
Peale lappimist jäin kuuldele mis toimub, kui ühtäkki kaks võõrvägede sõdurit hiilis meiepoole. Võtsin sihikule ning käratasin ehmatusest „Seis kes olete“ kui avati tuli minu suunal. Ka ise esimesi pauke kuuldes ehmatasin ja avasin tule vastu. Üks suur mees kukkus kohe, teisega me veel tulistasime üksteisesuunal veidi.
Ei seis on mäda karjusin, et Delta3 ja 5 ka üle tee liiguks ja tiibama asuks. Käis veel andmine, lebas veel üks vastane. Ka Delta3 oli oma tulealla jäänud.
Üritades olukorda päästa, hõikasin Delta2’le ja Delta5’le, et nad peale liikuks Delta3 ära lapiks ja vastase moonast ja nännist tühjaks tõstaks ise pingsalt metsapoole vaadates vastast ootamas.
Kui olukord veidi rahulikumat pööret oli võtmas ei suutnud Delta2 oma haavamist andeks anda ning hukkas esimese vastase keda olin ma suutnud haavata nii et ta ära ei jookse selle missiooni käigus ja seda ka võikal viisil „Oled elus veel... Jah!“ ja kõlas pauk. Alles pärast sain teada, et Tegu oli mingi Asulaasukate aukardetava tegelasega keda kutsuti „Pahanduseks“ Noh enam ta pahandust ei tee.
Aeg oli veidi taganeda ja oma haavad üle lakkuda. Pidime leidma meediku kes võimalikud gangreeni laadsed haigused eemale ajaks. Ega porisees haavalappimine pole sõdurile kerge.
Delta2 ja Delta5 avastasid, et on kaotanud oma püstolid, tegime veel tagasi pöörde, et relvad kätte saada. Mingi vastase nuhk oli tekkinud omasi otsimas. Võib olla ta oli koguaeg lähedal kuid ei julgenud iitsatadagi. Meid nähes kukkus paugutama, valasime aga vastu ning hirmutasime ta ära metsa ja saime oma maha jäänud püstolid kätte. Kõik üle lugedes alustasime uuesti taganemisega.
Lombakad ja haavatud nagu enamus meist oli ei suutnud me liikuda vaikselt. Üsna peatselt meid ka märgati „Seis! Kes te olete?!?“ kõlas metsast. Mille peale tundus, et läks selgitamiseks, mida ma ei kuulnud kuna tegin mõned kiired hüpped kümmeknond meetrit paremale, et hädaga tiivapealt vastast üllatada. Asjatu või asjaga lidumine kuid selgus tuli, Konföderatsiooni asulaasukad olid endiselt samakohapeal kuid seekord vaiksemalt. Õnn naeratas Delta6 meie sanitar oli elus. Meedikuid oli 2, käis jube asjatamine keda lapiti keda opereeriti kändude otsas.

Juhtpositsiooni võttis Delta Papa hukkumisel üle Delta1. Tegime Asulaasukatega kokkuleppe, et saadame neid tagasi ja nende Bio töötleb sidemed läbi, et saaksime taas kasutada. Varusi tuli täiendada enne uut kontakti. Punker jäi nagunii tagasiteel ette, nagunii tuli Linnale üle kanda mis siin toimub ja, et Delta papa on surnud ning Delta1 võttis üle.

Peale linnaga sidepidamist, tagasi punkri juurde jõudes, et ports sidemeid võtta nägime omadele tuttavate ülbete kommetega linna sõdurit üksi uitamas. Raisk kus mölises kohe näha, et kasarmust ei ole ta kaugemale saanud. Delta1 määras ta meile Delta7’ks. „Tuleb kaasa ja näeb ka lahinguid“ Jahus ta mingist tsikist pidevalt kelle pilt oli neil kasarmu duširuumi seinal. Kui jutust õigesti aru sain siis olla tegu sama Naisterahvaga kes siin asulatevahel mingeid kuulujutte levitab.

Liikusime taas vastase suunal, läbi metsa hoides silmad teepiiril.
Tegime ühe suurema ringi läänes kui alguses kuulsime kaugel hõikamist või karjumist. Lähemale jõudes märkasime kaugel punkrit. Kuna möla ja kaos tundus seal suur olevat siis arvasime, et tegu on ka Unioni asulaasukatega. Kes on tulnud meie asulaasukate maadele heljurõisikuid korjama. Põrgusse need õisikud meil oli vaja kuulujuttudele piir panna ja nende levitaja leida, aga midagi seal toimus ja kaupmeeste sõiduk ka seal käis.
Liikusime kaarega edasi, et võtta kõigelähim metsatukk punkrile kust saaksime kõige lähedamale ära hiilida.
Sai hiilitud ja neid pealt kuulatud u. 20 minutit. Vahepeal tundusid täitsa inimese juttu ajavat. Valve oli neil nõrk 2-3 tunnimeest ainult. Ja neetki vahtisid ühte suunda ja ajasid juttu, seega nende juurdehiilimine ei olnud teab mis tegu.
Meil endil oli stardiga probleeme. Delta1 oli kogemata oma kohaliku sidevahendi välja lülitanud mis tõttu ei saanud temaga raadio teel ühendust ja kuna olime punkrile suht lähedal ei tahtnud meist keegi karjuda ning oma asukohta reeta. Lõpuks kui Delta1 oli oma ründamiseks luba andnud proovisin kõigiga silm kontakti saades selgeks teha, et loen kolmeni ja siis läheb. Kohe ka tundus hea hetk olevat, vastane oli punkrist enamjaolt välja roninud ja jutustas punkri suujuures. Hea punt keda üle valada.
1,2,3 läks! tõusin püsti ja avasin tule kõik me liikusime peale, paugud käisid aga torust midagi ei tulnud, Raisk jälle asulaasukate vorbitud moon mis linna saadeti ei toimi korralikult. Ja nii kinni kiiluski, õnneks oli väike põõsas mul teel ees sain sinna maha pikali hüpatud ja kukkusin salvesi vahetama ja rauda lahti lööma.
Krt kõik olid ümberringi juba kraavis pikali ja oigasid, kui nägin et Delta7 oli veel elus ning liikus punkri katusele. Avasin ka tule punkri ava suunas, et vastase sõdurid maha rahustada ja vähekenegi tähelepanu enda peale võtta ning Delta7 saaks märkamatult liikuda.
Nii läks Delta7 lasi punkri katuselt 2 vastase sõdurit maha, mina liikusin aga punkri suu juurde ja kamandasin sealt kõik välja, relvad käed peakohal. Punkris nukataga kükitas veel üks vastaste sõdur, kes ei julgenud välja tulla kui laske kuulis.
Käis veel ragin, Delta7 lasi katuselt küljepeale kus üks sõdur veel hiilis. Peakski kõik olema.
Enamus Tsiviil isikuid olid haavadetta.

Delta5 paistis ka puhtanahaga pääsenud olevat. Võtsin vangid sihikule kui Delta5 neil käed raudu panema hakkas, nende meediku aga saatsime kraavijuurde omasi lappima. Kõik hakkasin vaikselt liigutama. Sihtmärki endiselt ei leitud jah to sama naisteravas kelle pilt kusagil kasarmu seinal oli kes kuulujutte väidetavalt levitas. Üks Unioni asulaasukast naisterahvas räuskas, ropendas ja sülitas seal pidevalt, vist provotseeris ja lootis kiiremale surmale või oli mürgisel alal kahtlaseid seeni söönud. Igaljuhul kui ta oli oma olukorrast lõpuks aru saanud lõpetas ta märatsemise. Meedik kes meie Delta2 ja veel kellegi ära lappis oli otsustanud jooksu pista, kahjuks sai ta ka piisava edumaa. No las olla, ta meied oma teadmistega väheke aitas ning mõned verejooksud peatas. Samal ajal võtsime Unioni antenni punkri katuselt alla, äkki see segaski meie sidet. Pole oluline aga peaasi, et see jama siit kaob.
Sõdurid hukati kuna olid haavatasaanud kõvasti ja peale sidumist ja lappimist ei olnud nad endiselt väga kõndimisvõimelised oli neist targem lihtsalt vabaneda. Hukkamise viis läbi Delta7 kes oli Delta Papa hukkamisest miskipärast väga häiritud, lähedased sugulussidemed? Ei oleks osanud arvatagi, et kasarmupoistel kes lahingut näinud ei ole oleks niipalju mune, et hukkamine läbi viia.
Kaasa haarasime 3 vangi ja mingi seifi mida ei suutnud Union samuti vististi avada, muukraam väga huvi ei pakkunud. Ning asusime otse tagasi Konföderatsiooni asulaasukate punkri suunas liikuma, vangid ees kuuli katteks.
Äkki mõni Konföderatsiooni asula mehaanikutest on võimeline seda lahti muukima või leiame ise koodi selle avamiseks.

Teepeal nägime kuidas Kaupmehed hüppasid oma sõidukisse mingite varemete juures, ei teagi kas valmis põgenema või ründama, kuna nad agresiivselt ei reageerinud siis jumal nendega.
Liikusime edasi kuni Konföderatsiooni asulaasukate punkrini, kus meid ootamatult peatati.
Unioni mässulised? Union oli sinna kuidagi jõudnud ja punkri hõivanud. Vehkisin kätega tagumistele, et oht ees ja lähme kohe tiibama.
Delta2, Delta3 ja meie meedik, liikusid koheselt teest kõrvale paremale tiivale. Hoidsime paremat külge ja ootasime mis edasi saab. Teepeal käis jube vaidlemine ja õiendamine, tundub, et kumbki pool tundis pantvangid ära ja taheti vahetada kuid ei suudetud kuidagi kaubale saada.
Vahepeal paremal küljel üks Unioni suur mässuline kukkus tulistama kuhugi võsavahele, Delta3 sai ilmselt rikosetist pihta. Delta6 meie meedik oli lähedal ja kohe tormas lappima.

Pime tuli peale ja vaidlused kestsid, nii me passisimegi seal...

Aitäh!
Vait olla ja edasi teenida.


Edit:
Mõni mõtte tera juurde. Kuna tegu oli siiski minu esimese rollimänguga ja väga keeruline see roll ei olnud kuid siiski et rollimänguritele jääks ka rohkem rõõmu võiks vähendada airsofti ülekaalu,
kasutada rohkem shotty, püstol, lahjad sniper relvad ja automaatidele kehtestada singleshot. või kärpida moona nii et iga klõps ikka loeb midagi.
Ei mulle ikka meeldib valanguga anda aga teisi jälgides tekkisid kahtlus. See maailm pakuks palju muudki. Ma ise võibolla ei hablaks seda ära aga see pole oluline.
EleCTriC1
Vandersell
 
Postitusi: 3

Kasutaja avatar

Re: Hiline lõikus III - tagasikõla

PostitusPostitas sippo 23:29 21. Okt 2012

Eelkirjutaja lõpuosaga väga nõus, selle maailma eelis on muus, kui lahinguplatsiks olemises.
Mängus olid minu jaoks kõige eredamad hetked ikka ennekõike rollimängulised: kaupmehega suhtlemine, läbirääkimised Poldiga (?), kuidas mulle neegripreilit kupeldati ja pärast mängu teadasaamine, miks U. mast ikkagi maha läks :D
Väga meeldiv oli näha ja tunda, et plotiga oli ikka tõsiselt vaeva nähtud - ikka mitmelt poolt kumas läbi vihjeid ja vihjekesi intriigidele ja salasepitsustele, millest osad olid ilmselt küll toredad puna-heeringad :) Tekkis igasugu seoseid ja plaane, maailm elustub.
Lahinguis mängijad mängijate vastu varieeruvad minu jaoks aga peamiselt maastik ja kaaslaste hulk ning see, et kes parasjagu saab võiduelamuse ja kes kaotusekibeduse, millega peagi uue "tegelasega" uule tigedale ringile tagasi tulla.

Aga mula vähem. Usun samuti, et mängu teeks veel paremaks, kui:
* moona jms oleks vähem ja tsiviilidel oleks selle juurdesaamisel määrav roll, nii et nad oleks alati olulised ja kõigile
* kui ka neil, kes eelistavad sõdida, oleks surma ees mingi hirm. Näiteks poleks võimalik "uue tegelasega" mängu naastes enam sõjard olla, vaid oleks võimalus ka tsivilistina muude vahendite, kui veel rohkem agressiivsust abil mängida
* sõjarditele teha lihtsalt üks mäng, kus rohkem tapmist toob kaasa probleemide süvenemise, kus ainus väljapääs on läheneda muul moel :P

Aga miks kirjutan - tahan veel. Kui ei tahaks, ei mõtleks kaasa.

PS Pahandus, tänan. Vabandan ka omalt poolt - kui ise haava ei näe ja see usinasti veritseb, läheb ehmatus kergesti suuremaks, kui asi väärt ja emotsioonid kosmosesse.
.
sippo
Loitsija
 
Postitusi: 655
Asukoht: Läänenaba

Re: LARP: Hiline Lõikus III - 20 oktoober 2012

PostitusPostitas Katzenminze 23:47 21. Okt 2012

Sharker kirjutas: Kuid meid ei olnud niigi palju et nelja... parandan kolme tsivilisti korralikult ohjes hoida, üks neist pistiski metsa poole plagama. Õnn temaga, üksi seotud kätega ilma toidu ja veeta. Kui metskuldid teda omaks ei võta, siis Unioon pruugib teda ilmselt sihtotstarbepäraselt... või mingid konfökad... või kes tahes, need kes mu kolonelile kuuli pähe kihutasid, tutvastasid end kui vabasid vange, nagu wtf?!


Ära usu hülge loba, anna aeruga! Ja järgmine kord kontrolli üle, kas ikka kõik said kinni seotud ;) Minu käed olid täitsa vabad terve see aeg (ja toidumoona jätsite ka kenasti maha. Ja gaasi. Aitäh.)
Katzenminze
Haldjate sõber
 
Postitusi: 316

Re: Hiline lõikus III - tagasikõla

PostitusPostitas Pahandus 23:54 21. Okt 2012

Sippo: Loodan, et sa gangreeni ei saa, ma pole ikkagi elukutseline meedik, aga piirituselapid olid õnneks kaasas :)
Igatahes see mõte on hea, et sõjardina naasta ei saaks. Samas peaks mõni spetsialist surma saades ehk saama sõduriks, et asja balanseerida.

Haavata saamise süsteem ilmselt tuleks üle vaadata ja igal briifil üle korrata, kuna sellega tundus segadus olevat.

Ise eelistaks järgmine kord pigem mitte militaar olla või midagi. Saaks kah ehk kruvikeeraja pihus ringi joosta või midagi.
Pahandus
Vanem õpipoiss
 
Postitusi: 61

Kasutaja avatar

Re: Hiline lõikus III - tagasikõla

PostitusPostitas Tanel 0:16 22. Okt 2012

Niisiis, räägin pisut asjadest ka oma silmade läbi. Rollisiseselt jahuma ei hakka, lihtsalt selgitan natuke olukorda ja annan oma tegevuse kirjelduse, kuna igaltpoolt kuuldud juttude järgi olid asjalood ikka kaunikesti segased mind ja minu üksust ümbritsevaga seoses.

Planeeritud isikkoosseisust 2 langesid enne mängu algust ära, üks jättis tulemata. Üks anti juurde. Välja liikusime me 30 minutit peale uniooni väliüksust. Mõni minut pärast vesises metsaaluses sumpamist me nad ka leidsime. Esmane kontakt oli väga edukas, väliüksuse tsiviiljuht oli koostöövalmis. Saime nende abiga operatiivselt ka oma masti püsti. Peale seda kohtusin mil-juhiga, rääkisime paar sõna juttu, hoiatasin blondi spioonitari eest ja selgitasin lühidalt miks me siin oleme, sama jutu rääkisin ka hiljem väliüksuse tsiviiljuhile. Ühe lahingpaari panin julgestusse, teise saatsin luurele, uurima kus on konföderaatide baas. Kohale nad ei jõudnudki kunagi, vaid sattusid kuskil kontakti ja sealsamas lähedal sattus kontakti ka enamus uniooni sõdureid, kellest omakorda enamik seal kobarkepis kas surid või vangi langesid. Pahandus kutsus meid küll appi, ning appi ma ka ruttasin aga jõudsin paar minutit liiga hilja, kuna tegelesin baasi sattunud spioonitary/psyops agendiga. Kuna ei saand teda sinna valveta jätta (tont teab mis asunikele kokku räägib) ja mingit väärtusliku infot ta ka ei andnud, siis hukkasin ta ära, saatus mis üldiselt sõja ajal spioonidel on selline kirjutamata reegel. Lahinguväljale jõudes sattusin surnud kuid aktiivselt juttu ajavast ja püsti seisvast Wikingist segaduse, ning haavatute juurde välja astudes sain kohe ka tina.

Tekkis tulevahetus ning vastane eemaldus (vist). Vedelesin seal haavatuna mõni minut, roomasin eemale, kaaslane sidus ära, vedelesin veel 20m ja siis kõmpisime baasi poole tagasi, kuna kõik meie haavatud olid juba hukatud. Baasis rääkisime kurbi uudiseid et Doc ja Pahandus on läinud, ja ilmselt nii mõnigi mees veel. Siis saime sidet Bulldogilt kes kutsus Uniooni läbirääkimistele. Kuna meie juures olid just kaupmehed siis sai lepitudki kokku läbirääkimised kaupmeeste gildi juures.

Ise otsustasime üksusega läbi idapoolse metsa infiltreeruda Konföderatsiooni arvatava baasi asukoha juurde.Eesmärgiks siis uurida mis seal on ja kui võimalik siis ära võtta/vangid vabastada. Üldiselt oli minu jaoks suht meeleolukas rännak. Vaikselt liikusime läbi vihmast tilkuva metsa ja juba enne kaupmeeste gildi baasiga kohakuti jõudmist avastasime põõsas passiva konföderaadi (vist oli sorontur). Avasime küll tule kuid ta pääses minema. Kallid kaasvõitlejad, ma olen juba mitu korda kuulnud erinevatest muljetest vihjeid tabamuste mittetundmisele. Ka 10m pealt on võimalik kahest relvast mööda lasta. Olen ise lasknud, on ka minu pihta lastud. Kui ikka ise ei näe kuuli tabamas ja ära põrkamas siis tõenäoliselt ikka ei tabanud, eriti kui on võsa jms.

Liikusime edasi, kaupmeeste gildiga kohakuti oli järgmine kontakt. Kellega täpselt ei tea. Ehk oli too see hetk kus neeger-kaupmehed klõpsisid igavusest metsaserval asuvat kasekest ja said sealt siis kõvasti tina vastu? Me olime kaupmeeste baasist idas, nõlva all täpselt tol hetkel.

Kuna peale mõningast passimist oletatavalt vastaselt reaktsiooni ei tulnud liikusime edasi ja leidsime juba eemalt konföderatsiooni baasi jutukõma järgi just sealt kus me seda ootasime. Kuigi me ragistasime metsas lähenedes üsna kenasti (no üsna tihe võsa oli seal ikka) siis kas tol hetkel baasis viibijad ei kuulnud või lihtsalt ei reageerinud. Avasime tiheda tule ja eemaldusime. Nähes reaktsiooni tuli küll mõte peale liikuda, aga kuna oli eelnevalt teine tegevuskava kokku lepitud siis, mis teha. Kiirelt sündis metsa all uus plaan. Ründame täiesti ootamatult SAMAST SUUNAST! Kolm ülejäänud võitlejat pidid selle rünnaku teostama, mina pidin siis ringiga teisele poole punkrit minema ja seal diversiooni korraldama ning tähelepanu endale tõmbama.


Liikusime paika, avasin välja ilmunud võitleja pihta (kes hiljem osutus jällegi ilmari mängitud kaupmees neegriks) tule, kuid mingil seletamatul põhjusel reaktsiooni ei järgnenud. Alles siis kui ma täiesti punkrini jõudsin lasi mind keegi tagumistest ukseavadest. Seejärel siirdusin katusele, hukkasin seal õnnetu haavatu (Trexx äkki?). Kõmpisin katuse teise serva, rõõmustasin avaneva vaatepildi üle. Punkri ees seisis kaupmeeste auto. Auto "taha" ehk siis minu ja punkri poole, oli varjunud mitu konföderatsiooni sõdalast, kes sai siis sealt ka ära nopitud. Samas tundus et mu rühma ülejäänud kolm võitlejat olid kas haavatud või ei saanud edasi. Ühte küll nägin edasi sööstvat, andis mu pihta tuld ka pidades mind vastaseks, kuid jooksu pealt õnneks lasi mööda. Aga seejärel kadus ta ka kuhugi.

Tiirutasin seal katusel ringi veel, nägin meie kahe vangi põgenemist, käisin vahepeal tagauksest sisenemist proovimas, kuid keegi ikka veel lasi sealt, täitsin salved, lasin kogemata JÄLLE Ilmari kaupmees-neegrit, ning seejärel eksituse tõttu ka saabuvaid uniooni abivägesid. Üritasin küll eksitust selgitada kuid ilmselt jäigi see selgitus kuskil õhuavarustes hõljuma. Lõpuks proovisin uuesti tagantuksest sisse minna, just sel hetkel sööstis välja vist viimane konföderatsiooni sõdalane kes sai auklikuks. Sees lasin ära vist ühe spetsialisti kellest ei old aru saada kas sõdur või spetsialist, ning siis juba olid ülejäänd unionistid ka kohal. Need pidasid mind juba pooleldi vaenlaseks, võtsid mu vangi. Kui konföderaatidega neil läbirääkimisteks läks uskusin, arvestades Pika vaenulikkust mu suhtes, et mind üritatakse maha müüa. Üritasin põgeneda, ebaõnnestusin, ja passisin ülejäänd aja punkri juures.

Änd däts abaut it.


+ Mäng oli väga tempokas, ei olnud igav, koht hea, ettevalmistus hea, meeldivalt segane. Oli põnev, oli fun.
- infolevik enne mängu, mulle tuli üllatusena et sidemast polegi minu üksuse sidepidamiseks vaid translatsioonimast millest sõltus suur sõda.
Lugege Jaanus Põldaru imepärastest seiklustest koduvabariigis

Kunagine Galadthon Anuvrael

Death Before Dishonour - Resurrection Before Lunch.
Tanel
Tuleloitsija
 
Postitusi: 798
Asukoht: Tallinn

Re: Hiline lõikus III - tagasikõla

PostitusPostitas UL 10:08 22. Okt 2012

ah nüüd ma siis tean, kes võsa vahelt umbselt kokkavaid tsiviile ja unionistidest vange laskis ;)
meie lootused soojale lõunale tapsite, kui Buldog lõkkest üle jooksis/sisse kukkus vms seal toimus
UL
Valguse hoidja
 
Postitusi: 277
Asukoht: Saku

Re: Hiline lõikus III - tagasikõla

PostitusPostitas Paganarh 10:27 22. Okt 2012

Lisaksin hetkel omaltpoolt, et rahvas ärge kartke anda tagsisidet, ning iga tagasiside ei pea olema tegelase jutustus (kuigi tõesõna, neid on ülivahva lugeda)- võib olla ka lihtsalt mis meeldis, mis ei meeldinud, võibolla eredamad muljed jne.

Kirjutan siis sellepärast, et eriti uuemad mängijad ei kardaks anda tagasisidet.

Ise kirjutan ka varsti kokku aga mul kui GM'l tuleb ilmselt pikemapoolne :)
eh
Paganarh
Shamaan
 
Postitusi: 1599
Asukoht: orbiidil

Järgmine

Mine Larp

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist


cron
© Dragon.ee | E-post: dragon@dragon.ee | HTML'i kontroll
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
phpbb.ee 3.0.6