Jess, selline outro oligi just puudu 
.
Lugu Lady Lonsdale'i viimasest õhtust: (Võite skippida kollasega kommentaarini, kui ei viitsi pikka sündmuste jutustust lugeda (kui aga teil on huvi ühe tegelase vaatevinklile, siis lugege rõõmsasti))Lady Lonsdale oli seltsi kokkutulekule minnes rohkem kui elevil. Üle kahe ja poole aasta astus ta taas inimeste sekka, pärast seda, mis juhtus Indias... Kui ülemteener ja nõunik hr. Clarkson poleks seekord eriti pingutanud, et leedit veenda, oleks naine ka seekord minemata jätnud.
Seltsimaja oli üle nii pika aja lausa raske üles leida ning selle ümber jõlkusid kerjused ja hullumeelsed, mingi kahtlane mees pobises mingist kinost, mida vaadata ei tohi ja mingist valgusest. Kus oli virtin neid ära ajama?!
Siis leidis ta end heledast seltsi saalist, vanade tuttavate ja noorte entusiastide hulgast, kellest üks lausa presidendiks kandideeris (muidu sümpaatne neiu, ainult et vaid aastakese seltsis olnud!). Veel kandideeris see kahtlane iirlane O’Sullivan ning valik oleks osutunud lausa võimatuks, kui vana tuttava Hr. Stone’i kandidatuuri poleks viimasel hetkel üles seatud.
Mõned klaasid joogipoolist ja õhtu hakkas lausa meeldivaks kujunema. Mustkunstnikud olid ehk veidi ekstreemsed, kuid muidu polnud viga ja leedi tundis end üle pika aja üsna vabalt.
Ja siis sai härra Clarkson leedi nii kaugele, et ta rääkis esimest korda laiemale avalikkusele sellest, miks ta on viimased paar aastat eemale hoidnud. Nad kuulasid, Miss Rosenholm, härrasmees, kelle nime leedi teada ei saanudki (või oli lootusetult unustanud), ja veel mõned.
„Ma läksin ühte templisse, mille kujud olid hoopis iseäralikud. Ma lükkasin liaanid kõrvale, seal oli hämar. Ma läksin edasi ja siis... Ma tundsin seda, kuidas Miski mind jälgib...“ Juba tuhandeid kordi nähtud ebaselge õuduspilt ujus tema silme ette.
Aga nad ei pidanudki teda hulluks. Nad nähtavasti mõistsid? Andsid isegi soovitusi, kuidas võiks asjast üle saada.
Selle vestluse katkestas aga Hr. Noxwell, kes hakkas viimaks oma veidrast uurimustööst rääkima ja siis pidi tema abiline, veider rootslane Hr. Stjörsson seda tõestama. Too võttis selle õhtu tulijate nimedega külalisteraamatu lehe, käkerdas selle kokku, pomises midagi ja enne kui keegi jõudis küsidagi, kuidas küll see peaks Hr. Noxwelli teooriat tõestama, käis sähvatus ja kõik läks mustaks.
[i]Lady nägi veidrat und. Segusena Indiast ning teda lahkelt kuulanud seltsiliikmetest, õudusest ja kergendusest ja veel millestki...Ja ärkas kuskil koledas, pimedas, metallvõresid täis ruumis. Paanika pulbitses purskkaevuna ning hetkeks oli leedi kindel, et on tagasi Indias. Kuid siis hakkasid teised rääkima ja mälupilt murdus – Indias oli ta olnud üksi, mitte koos nendesamade seltsiliikmetega.
Kuid olukord oli kõike muud kui lohutav. Aga seekord otsustas leedi, et tegutseb, mitte ei satu paanikasse. Ta oli ju sadu kordi ka mõelnud, mida ta teeks, kui taas ohtu satuks. Esiteks: Mitte Kunagi Ei Jää Üksi. See on siin hästi korraldatav. Pealegi meenutas asi iga hetkega üha vähem Indiat. See oli mingi tehaseruum, kus ronis ringi mingi hullumeelne, aga siiski inimene. Nad olid ilmselt röövitud ja siia toodud. „Mis nali see selline on?!“
Tahtes minna Hr. Noxwelli juurde selgitust nõudma, leidist ta tolle – nagu polekski midagi juhtunud! – seltsi presidendivalimistel antud hääli lugemus! Igatahes, valituks osutus Hr. Stone, ja härra Noxwell väitis, et ei saa isegi aru, mis toimub. Tema rootslasest abiline oli aga kadunud – ehk ilmselgelt selle asja taga.
Nad asusid väljapääsu otsima. Ruumil oli uks ja ukse võti oli hullumeelse käes, kes rääkis ärasöömisest... Härrased veensid teda võtit loovutama. Olukord võttis üha grotesksemat nägu, kuid leedi oli oma mõtteis paika pannud: Siit Tuleb Välja Saada ning
kummalisel kombel blokeeris tema mõistus siitpeale absoluutselt igasugused miks-küsimused.Keegi oli surma saanud. Tükkideks rebitud, nagu keegi ütles. Too USA-st pärit Prl. Crowe oli paanikaäärel ning leedi üritas teda kogu võimust rahustada.
Uks saadi lahti, kuid selle taga oli veel hullumeelsemaid. Nood ähvardasid neid ära süüa. Aga paistsid relvastamata ja olid üsna passiivsed. Koridor oli pime, kuid sealt kostis veidrat müra, justkui sireen ja miski jubedus, mis meenutas väga kaugelt muusikat.
Siis veel mingi ruum, kus leedi kuulis, et näidatakse kino ja veel värvilist (!). „Ärge kino vaadake!“ oli hullumeelne seltsi uksel öelnud. Too oli nähtavasti sellest röövimisplaanist kuidagi teadlik! „Ärge vaadake seda! See mees ütles, ärge kino vaadake!“ Nad astusid sisse ning katsid oma silmad hoolikalt ekraani eest kinni. Aga siit ei paistnud samuti mingit väljapääsu.
Ruume oli veel, kuid väljapääs paistis kaugel. Ühes neist seisid mingid võõramaalased, nähtavasti töölised selles tehases, kes laulsid imelikku laulu seinale maalitud lehmale. Ja rääkisid – kommunismusest. Järelikult Nõukogude Liidust. Kas nad oldi tõesti Nõukogude liitu toodud? Ei, ei saanud... Jah, unegaasiga teadvusetuks teha, aga nii kaugele! Nad oleks ju janusse surnud (kui mitte just lennukiga, aga ka see tundus kuidagi ebatõenäoline...?)!
Ka need töölised olid püsti hullud. Rääkisid kommunismist, mida nad Kommunismuseks nimetasid, kuid ei teadnud midagi Karl Marxist ja ideoloogiast oli saanud religioon – „Kommunismus – see on Jumal!“
Ja nad laulsid veel laulu. Ja tahtsid, et ka seltsi liikmed laulaksid. Hulludele ei tasu „ei“ öelda, seda oli Lady Lonsdale kunagi kuskilt kuulnud. Parem mängida kaasa ja ehk poetavad vihjeid siit pääsemiseks. Ainult, et üks neist... Lady püüdis talle otsa vaadates mitte paanikasse sattuda või minestada. Tolle naise nägu... Kollane, krimpsus, ja tema kaelast kasvasid välja õõvastavad küünised...
Lady ei lasknud teda endale lähedale.
Ja siis nad laulsid. Õigemini õppisid seda laulma, tegemist olevat vene keelega ning üks seltsi härrasmees oskas seda ja õpetas leedilegi laulu. „Oo majaa krassiivaja karoova“ – „oo, mu ilus lehm!“ Miskipärast hakkas leedi lootma, et see laul viib kuidagi edasi, ta hakkas peaaegu uskuma, et too lehm võib anda piima, kuid mõistagi mitte.
Ühel hetkel avastas ta, et on vastu oma veendumusi hulludega jäänud üksinda. Kuid tegelikult ei paistnud olukord veel täiesti eluohtlik. Koletis käis peale tema kõrvu mõõta ja et mitte riskida sellele „ei“ ütlemise tagajärgedega, lubas leedi seda viimaks teha, kartes, et sureb siinsamas, aga jäädes siiski ellu. Mutant vist isegi lubas teda ravida... Miskipärast tundus see tõesti lootustandev.
Ja siis tuli unustatud nimega sümpaatne härrasmees tagasi, öeldes: „Te paistate olevat mõistlik inimene! Tulge muga kaasa.“ Olles kergendatud, et saab hea põhjuse nende hullude käest pääsemiseks, tundus veel üks kommunist, kes „värbas Punaarmeesse“ isegi mõistlikum valik. Ja kas ta mitte ei öelnud, et nad lähevad välja kapitaliste ründama!
Leedi nõustus ka seda mängu kaasa mängima ning lasi endale ümber käe siduda punase lindi, kommunisti isegi ei seganud asjaolu, et äsjavärvatud „sõdur“ oli naissoost.
Pärast seda läks kaasamängimine... väga lihtsaks.
Leedi mängis punaväelast, halastajaõde, kelle ravimiks oli ainult pudel viina ja nuga halastustapuks ning täitis ohvitseri käske lausa püüdlikult, sama tegi ka too härrasmees seltsist ning peagi värbasid nad enese seltskonda veel hr. Clarksoni, ameeriklanna, kes küll kahtles pikalt – lausa häirivalt kaua, sest neile oli ju värbamiseks vaid veerand tundi antud! – kuid viimaks nõustus. Nad otsisid siis väidetavat rahvavaenlast Simmermanni (keegi seltsi liige oli vist oma nime valetanud), kes aga kinotoas teadvusetuna või isegi surnuna lamas ja komandör tema kinnipidamise mõttetuks tunnistas ja neile siis uue käsu kedagi Maxwelli otsima minna andis. Leedi asus uut inimest otsima, jõudes vist kelleltki juba küsida.
Kuid siis korraga, ilma igasuguse ettehoiatuse, üldse millegi järsu või veidrata kõik lihtsalt... lõppes[/i]
* * *
Zombide hord, kellest enamus olid veel mõne tunni eest olnud prežtiisse Londoni Akadeemilise Maailmarändurite Seltsi elavalt vestlevad liikmed, peenetes rõivastes härrad ja daamid, lonkisid mörisedes aeglaselt tumedatest trepikäikudest üles, tappes iga ettejääva elusa inimese. Elava heledapäise naise laiba, keda eluajal oli nimetatud Lady Lonsdale’ks, nuga hoidev käsi lõi korduvalt zombidele ettejäänud Ivan Rabinovitši, noort juuti, kelle kabalistilistlike arvutuste kohta Hr. Clarkson (kelle animeeritud keha karjed kohati kui Stalini nimi nüüd kuuljale kõlada võisid) nii suure huviga kuulanud oli. Hetk hiljem oli noormehest saanud samasugune libakoolnu nagu kõik ülejäänud...
*************************************
Kuna Lady Lonsdale'il ei olnud pärijaid, sugulased olid kauged ja võõrad, siis - ühel hirmsamal perioodil kuid enne seda viimast õhtut, kus ta testamendigi valmis kirjutas - pärandas ta kogu oma vara LAMS'ile teaduse arendamiseks.
Ütleks, et väga huvitav oli mängida ning nähtavasti ma vist rollist välja ei langenud, sest mõnda asja imestan isegi, miks just nii tegin. Näiteks, miks ma ei mõelnud ka OG (tegelikult ma ei mõelnud OG peaaegu üldse) kordagi, miks miski asi toimub? Miks on kõik töölised siin püstihullud? Miks neid siin kinni hoitakse, kui meie olime röövitud? Miks meid üldse oli vaja niiviisi röövida? Jne. Samas see ei olnudki ju tähtis - tähtis oli välja saamine ja ellujäämine.
Tegelikult oli tema saatus vist Lady Lonsdale'ile antud olukorras parim võimalik. Välja saades oleks juba teistkordne posttraumaatilise stressi efekt (mis tekibki tegelikult hiljem) ta ilmselt pöördumatult hulluks ajanud.
Ainult üks küsimus gemmidele: kas see neetud Stjörsson saadi ka kunagi kätte?
Arvamused on nagu p....augud, igaühel on oma.
Dragon.ee
KKK
Rollimängud
Kivitsõõr
Drägon
Larp
Otsing
Kaart
Viited
