Foorumi Avalehele

Jäta vahele kuni sisuni


Fadingu vanglamängu muljed

Päris elus rollimäng

Moderaatorid: Irve, chloe, Sorontur, Gregik, Aweron, Priist, Bernard

Kasutaja avatar

Fadingu vanglamängu muljed

PostitusPostitas Sharker 18:55 29. Okt 2011

Mängu sissejuhatuse taust keskmise hiirenupuga taustatabile lahtiklõpsimiseks. - Bango

Väga vinge mäng :), lihtsalt... äge :D, see intro meeldis, tekitas õige fiilingu jne, praegu olen lihtsalt nii väsind et rohkem muljetada... aga noh ääägeee :D.
Viimati muutis Irve, 11:16 30. Okt 2011, muudetud 1 kord kokku.
Põhjus: lisatud muusikaviide...
Joonistaja-rüblik
Sharker
Illustraator
 
Postitusi: 829
Asukoht: Lähedal ja kaugel.. siin ja seal ;)

Kasutaja avatar

Re: Fadingu vanglamängu muljed

PostitusPostitas Irve 19:29 29. Okt 2011

Tõsi: Intro oli hea. Lisaks meeldis mulle jupike mängu + briif täpselt sobivas kohas + uus mäng.

Sealjuures pean mainima, et usun, et oleksin saanud põgeneda enne majja minekut (hiilides lava serva pidi maja äärde ja siis bussi juurde tagasi. Valvurid ei jälginud seda kohta, aga me ei saa seda kunagi teada, sest otsustasin veidi huvitavama mängu kasuks :D

Oleksin olnud ka julgem mängijatelt nodi äravõtmisega. Päris läbiotsimine kohe pärast esimest õhtut — kes taipas nodi ära peita (mina) oleks saanud väikse eelise ja poleks olnud nii palju destabiliseerivat lisavärki. Sest põgenemisvõimalusi ja ärahiilimisšansse oli palju ja neid sai diversioonidega juurde tekitada. Valvurid olid põhjusega paranoilised :)
Irve
paranoik
 
Postitusi: 6659
Asukoht: Tallinn

Kasutaja avatar

Re: Fadingu vanglamängu muljed

PostitusPostitas Trexxx 22:36 29. Okt 2011

Teate, see mäng oli positiivne üllatus... :) hiljem pikemalt
-------------
Hiljem ongi käes nüüd.
Kogu see sissejuhatav osa, koos helitaustadega ja värkidega - viimase peal idee. Kuigi kui juba selgus, et silmad kinni ja relvad ära siis oli suhteliselt selge, et sihtkoha topteni esiotsa asus Patarei. Kuna aeg seal lendas doubletime siis ei olnud nii hirmus. (Üldiselt on see vastik koht ja ma ei tea kui palju inimesi on sinna oma elu jätma pidanud juba alates tsaariajast. Muuseas enne mängu ma lugesin millegipärast taaskord üle Krahv Monte Cristo.)

Vanglasse viimine ja nummerdamine. Norrmaaalne! Isegi see, et Xani tegelane endale kuuli jalga sai oli täiesti ootuspärane, tegelikult arvasin et Hoari tegelane saab kuuli pähe tema pärast. Kuigi seda oleks saanud lahendada ka selliselt, et paar valvurit lihtsalt eraldavad Hoari tegelase ja annavad ta kohe doktori hoole alla või viivad teadmata suunas - või kuhugi varjatud kohta kuni ülelugemise lõpuni og.
(ei ole ilma asjata mõtet närvi ajada inimesi kellel on pohhh kas sa elad või sured ja kellel on relvad ja sinul ei ole)

Öö kulus kongikaaslastega tutvumiseks ja esialgse plaani koostamiseks. Ühtlasi sai ka esimesi tähelepanekuid jagada. Valvurite ülelugemine ja nende relvastus, nagu ka nende käitumise...
Päev - lisainformatsiooni hankimine, lisamaterjali hankimise võimaluste väljaselgitamine, mitu valvurit valvab meid söömise töötamise ja jalutamise ajal jnejne. Ühtlasi saime teada kelle sõbrad kus kongis on... Niiet ühel hetkel saime raadioside käima. Ühesõnaga tegelikult jäi öist aega natuke väheks...

Pisihuumorit esimesest päevast: The Aadlik ja The Püha Isa pusivad võtme skeemi kallal - ja saavad valmis enne teist punti kus on tehnikud. :P Saime ka teise skeemi aga seda ei jõudnud enam kokku panna ja siis saimegi teada, et valvur loeb üle ainult näpitsad, teibi ja pliiatsi - sõnaga need asjad mis on laua küljes kinni... noh kolmandaks päevaks oli meil vähemalt 1 ühekordseks kasutamiseks mõeldud tekstoliit plaadist tehtud lõiketera olemas ja plaanid relvade hankimiseks samuti olemas.
Kruusidest granaatide tegemise võimekuste väljauurimine, uste lõhkamiseks pommide tegemine ja laialijagamine, sõnaga meil oli si*aks kiire - eriti Ul tegelasel...

Kolmas päev erilisi uudiseid ei toonud, kuskilt jäi kõrvu, et mingi relvade transport pidi toimuma aga näha seda ei õnnestunud ilmselt tehti siis ära kui me jalutamas olime...

Ja siis läks madinaks. Mõned killud sellest:
Sädemeid pilduva pommi edasitagasi veeretamine oli nagu multifilmis...

Isiklik draama seoses mittetöötava nerfiga, mis kulmineerus hetkel kus ma olin üliosavalt laskepositsiooni vahetanud ja kongiuks mul seljataga kinni virutati. URRRR - ma olin enda peale niiii tige kui enda peale tige üldse olla saab (muuseas kui keegi tunneb ära selle nerfi mida ma kasutasin siis pretensioonide korral võtku ühendust) :P Edasine tegevus kongis seisnes moona väljakoukimise ja uue asemele panemisega - närviliselt ukse poole kiigates, et millal valvurid sealt nüüd siis sisse tulevadki. õnneks valvureid ei tulnud...

See üks kuldne lask läbi trellide mis sirutas alumisel trepil oleva valvuri maha. Sry Sippo ma tegelikult ei uskunud, et see lask läbi trellide läheb üldse.

Ja siis jällegi suhteliselt tuntud "The Punnseis TM" mingi pudelikaela juures. Selleks korraks sai selleks Patarei väljapääs.

Aga tegevust jätkus ka sissepoole sest, vaja olid lahendada tähtsad küsimused nagu toit, relvad transport ja side. Asukoht jne ka muidugi. Noh ja lahing polnud veel ka päris läbi.

Hea meel oli teada, et kogu mu allüksus hoolimata kõigest sellest eluga välja tuli... Kuigi see viimane nätakas mis tabas otse kümparisse oli liiga ilus. Ilus lask hulkur :) Siinkohal tänud kõikidele meedikutele ja ravitsejatele kes oma elu ohtu seades oma tööd tegid... ilma teie ennastsalgava tegevuseta oleks meie väljamurdmine olnud tõenäoliselt edutu.

Ig tegelase kokkuvõtmine järgneb millalgi veel hiljem koos Gm-dega...
Seniks paremat....

Järge? Pilte? mh? ah? :)
Viimati muutis Trexxx, 11:05 31. Okt 2011, muudetud 4 korda kokku.
"Meest eristab hobusest mõistus - mõnikord ka sadul."
- Hagar hirmus

" On võimatu olla masenduses kui sul on õhupall. "
- Vinnie PUHH -
Trexxx
Võlur
 
Postitusi: 1030
Asukoht: rehabiliteeritud

Kasutaja avatar

Re: Fadingu vanglamängu muljed

PostitusPostitas zarvik 23:01 29. Okt 2011

Noore lahingvenna IP kiri oma õpetajale.

Palverännak ja maailmaga tutvumine möödub edukalt, ehk isegi liiga. Kuid elumere lained võivad olla nii vaikivad kui ka tormised ning vastu tuleb võtta kõik, mida see pakub. Nõnda on seda öeldud ning nõnda peab see ka olema.

Paar nädalat olen reisinud väikese kireva kaubaseltskonnaga, milles üks kirjutaja, kaks vuldrokit (jah on „huvitav“ rahvus nagu te mule õpetasite) ning kapten kes töötab kõige paremini laevakütusega. Galaktika on kirju ning oma õpingureisil pean ma just selle kirjususega tutvuma, tundugu see esmapilgul kasvõi jube - lootuseltult määrdunud hingepeeglit polnud neist ühelgi.

Kolm päeva tagasi tegime hädamaandumise pleedil, millel kees sõda. Nagu sellest oleks veel vähe, suutis mingi kohalik sõjaline üksus meid uimastada ja vangi võtta.

Me polnud ainsad. Kokku oli viis kongi, erinevatest auastmetest, kirikutest, gildidest ja aadlikodadest inimesi. Kõik ilma relvadeta. Me nägime üksteist rivistustel, töötubades ja päevastel jalutuskäikudel. Öö varjus said toad omavahel sidet pidada ning mul jäi piisavalt aega palvetega jõudu koguda ja lahinguks valmistuda.

Peagi selgus, et meid katsetati ja prooviti, et meie juppidest luua midagi muud –üliinimest, kui nii võib öelda. Valvesüsteemid ja valvurite distsipliin oli küll nõrk, kuid üksida pääsemine tundus piisavalt lootusetu ja konfliktis mulle õpetatud põhimõtetega. Kõige suurem tõenäosus oli koos tegutsedes, olgugi et meie seas oli ka vaenuleeris olevaid inimesi - hetel olime me kõik samal pool aedikut. Päeval proovisime koguda kõike, mida andis relvana kasutada: klaasikilde, rauajuppe, traati ja mida iganes muud. Ning kolmndal ööl olime me valmis.

Peagi seisingi silmitsi püstolitorudega, hoides uhkelt kõrgel klaasillu kui relva au. Tundus lootusetu, kuid kõigevägevam oli armuline ning täpselt enne surmavat lasku maandus minu kõrval säriseva sütikuga pomm. Jõudsin ennast vaevu ühe käega mööda põrandat edasi tõmmates ja verd nirisedes kongi varju saada. Õnneks varjas seal kongis end ka meie kirjutaja, kes hoolimata verest ja mustusest mu kinni sidus. Lisades sinna veel kaks eliksiiri, suutsin siiski eluvaimu napilt sisse jätta, kuulates pimeduses kuidas teispool ust toimus lahing. Lahing, milles mina enam ei saanud osaleda.
Sekundit tundusid minutitena, minutid tundusid tundidena. Aeg venis nagu ussiurge.
Kartsin juba, et see on kõik. Siia ma jään. Aga vähemalt ma proovisin. Andsin niipalju kui mul oli anda. Ja kui sellest polnud piisavalt, siis tuli sellega leppida.

Minu vulrokitest laevakaaslased olid aga, koos mõne tugevama vangiga, teinud puhta töö. Meil oli nüüd relvi, millega edasi tungida, ning ka mu haavad, olgugi et kipitavad, olid juba piisavalt paranenud. Hea, et olin suutnud esimesel päeval köögitoimkonnas olles mõned palukesed kõrvale panna (aitähh õpetuse eest), ning kustutada eliksiiridest põhjustatud nälja.

Paistis, et suuri kaotusi vangide seas ei olnud, ning leidus ka neid kes veel ka hingevaakuva mehe (või naise) suutsid päästa. Kompleksi peaukseni pääsemine läks lihtsalt, seal aga ootas meid uus salk valvureid, kellest läbi tungida, ning siin, vabandust õpetaja, tundisn ma end natukene abitult. Lähivõitlusega polnud siin väga midagi teha, lahingus laskmist meie kloostris aga väga ei õpetata. Seetõttu proovisin maha löödud valvurilt –olgu muld talle kerge- ära võetud püssiga hoopis kõrgemalt ja täpsemalt lasta. Ma tean, et see oli natukene vastuolus mulle õpetatud reeglitega otse ja ausast rünnakust, kuid ei leidnud teist lahendust.

Sellegipoolest vajasin ka mina korduvalt ja korduvalt sidumist ning kulutasin ära kõik kloostrist kaasa saadud eliksiirid. Kuid sellest oli ka kasu. Peale tundidepikkust vastasseisu suutsime lõpuks tungida välja, kuid kaotused olid suured. Ma ei oska rääkida kõigi kohta, kuid meie laevameeskond kaotas ühe vurlokist kaitsja, olgu tema peegel igavesti puhas, ning meie kapten sai kompleksi läbi vaadates raskelt kiiritada.

Praegu oleme piisavalt turvalises kohas jõudu kogumas, et mul avanes võimalus see kiri kirjutada. Ma ei tea, mis ja kas ootab meid veel ees, küll aga leidsin, et oleks paras aeg teid juhtunust teavitada, juhul kui seda võimalust enam ei peaks tekkima....

Noor Lahingvend IP, teie teenistuses
Viimati muutis zarvik, 11:50 30. Okt 2011, muudetud 2 korda kokku.
zarvik
Vanem õpipoiss
 
Postitusi: 75
Asukoht: Tallinn

Kasutaja avatar

Re: Fadingu vanglamängu muljed

PostitusPostitas Irve 1:16 30. Okt 2011

Episood.

Tagasipöörduv erirühm avastab, et nende kindlusvanglasse on infiltreerunud vastutegevus. Pärast pikka tulevahetust saab KEKi sõdalane haavata. Munadesse; ta roomab tagalasse ja nõuab halastuslasku pähe. Hulkuri sõdalane ei kõhkle hetkegi, asetab Mavericku KEKi oimukohale ja vajutab päästikut.

Kuul purustab piinleva sõduri kolba ja jätkab teekonda: läbistades KEKi taga oleva sõdalase kopsud ja selgroo. Vajun veidi üllatunult röötsakile.
Irve
paranoik
 
Postitusi: 6659
Asukoht: Tallinn

Kasutaja avatar

Re: Fadingu vanglamängu muljed

PostitusPostitas hoarmurath 1:58 30. Okt 2011

Me pääsesime ühest ohust, et jõuda teise. Ent ärge kartke, kaasteelised ja õed-vennad usus. Kõigelooja valgus paistab meie peale ka kõige pilkasemas öös, ning päike meie südametes ei looju kunagi. Palvetage, et teie hingepeeglid ei tuhmuks nagu neil eksinutel, kes meid vangistasid ja nõnda kohtlesid. Väärikaks jäänud hingedelt võib võtta elu, ent ei saa võtta pääsemist, kasvõi surmas.

Mälestagem neid, kes langesid oma vabadust püüdes, ja ärgem unustagem ka neid vaevatuid, kes teadmatutena meie kallal vägivallatsesid. Hoidkem kokku ja me kõik võime siit planeedilt eluga lahkuda. Jätkem kõrvale vanad vaenud, nõnda nagu me seda vanglas tegime, me kõik oleme ennast ohus tõestanud ja üksteisele nõnda lähenenud.

Õnnistagu Kõigelooja teid kõiki.


Nõnda kõneles õde Zhenling jäämere kaldal polaaröö tulles.

**

Õõõ, ma mõtlesin klassikalise plussid-miinused listi teha, aga mul pole mingeid märkimisväärseid miinuseid.

Mängijad olid fantastilised, NPCd olid sobivalt kurjad ja jobud, vangla oli vangla, intro oli megalahe (nii sõit kui tekst, jne), tegevus intensiivne ja pea hullumeelne, mind läks vaja palju ja see oli tore, meie seltskond oli lahe, ja kõik teised olid ka lahedad.

Zeeguga oma suure venna Xani kantseldamine oli korraga õudne ja fantastiline, sama õudne oli joosta enamvähem vaenlasele kätte, selleks et mahavõetud venda ja Aweroni ravida. Ja see opereerimine! Omg! Kuni selgus, et tegelikult lobotoomiat vms polnud läbi viidud, oli ikka päris jube. Bussist välja astumine oli ka meeldivalt üllatav ja ebamugav. Zaphira otsimine ehk terve maja edutult läbituulamine ainult selleks et avastada, et tegelikult oli ta koos teistega terve aja kongis kinni, oli natuke nukker. Teised kirikutegelased peale minu olid ka hästi toredad ja nunnud, ning me olime koos päris efektiivsed. Lahingsituatsioonid olid hirmsad, aga tundus, et märk kaitses.

Ehk, jaa jaa jaa ja veel! Kohe! :D

Aga päriselt, te kõik olite hästi toredad ja tublid ja mul on kahju et ööd nii lühikeseks jäid, segadust ja hirmu oleks saanud veel paremini läbi mängida. Ma olin ise ka tubli, sest ma ei arvanud et ma vaoshoitud ja enamvähem heasoovliku ravitseja rolli üldse välja mängida suudan. Aga suutsin. Ning päästa tapmise asemel oli päris tore. Kuigi toda viimast sai ka adrenaliinis ja totaalses segaduses tehtud, nuuks. :(

Mängutehniliselt meeldis väga erinevate asjade katsetamine, kinnisilmi bussisõit ja kiirendatud aeg ja üldse asjad. Eks ma võin ka targutada mingi hetk, kui tuju tuleb, hetkel on lihtsalt kõik nii tore ja lahe. :)

Aitäh.

Teie ema Teresa ehk
õde Zhenling Hidejiri Li Halan, also known as
Pisike

PS: Minu kätte jäi kellegi moona. Kirjutan numbrid/tähised mingi hetk välja, ja võin kuhugi toimetada.
Esindan ainult omaenda arvamust, kui tekstis pole vastupidi öeldud.
hoarmurath
Tuleloitsija
 
Postitusi: 832
Asukoht: Fyerellal

Kasutaja avatar

Re: Fadingu vanglamängu muljed

PostitusPostitas Bango 10:11 30. Okt 2011

Mängu sissejuhatuse taust siis ka muljetamise taustaks :)

http://www.youtube.com/watch?v=LWX7rBV4Yx4&feature=related
I always hope,
I always dream.
And if I dont,
It isn't me.
Bango
Vandersell
 
Postitusi: 9
Asukoht: Tallinn

Kasutaja avatar

Re: Fadingu vanglamängu muljed

PostitusPostitas zarvik 11:06 30. Okt 2011

Proovin kirja saada ka mõned rollivälised mõtted mängust (enne kui ma väsimusest taaskord ümber kukun):
* sissejuhatus relvade eemaldamisega, silmade kinnisidumisega ja introga bussis oli lahe. Olgugi et ma kohati ootasin, et rahvast hakatakse jupi kaupa maha panema, mis oleks võibolla andnud ka tunde, et tõesti on tulemas lahinglarp ja kõik on erinevat alguskohas (buss oleks võinud ju lihtsalt tiirutada ja jupikaupa vangla ette rahvast tuua - siis sa ei teaks ka kes kus on ja esialgne segadus oleks olnud suurem). Lihtsalt mõte.
* Isiklik tragöödia, et ma olin mängu algusest saati vigastatud ja ma isegi ei teadnud mis tüüpi haavaga on tegemist ja kuidas kurat ma selle sain. Alustada rollimängu ähmaselt pinnalt on ... noh isiklik probleem.
*isiklik tragöödia, et mul oli selja peal mitte just väga tugevast materjalist mõõgatupp, mis tühjana olles ja survet peale saades parajalt välja väändus ja seda natuke juba bussisõidu ajal.
* Vangla oli väga lahe lahendus. Ausalt. Küll aga oli inimesi sellise suure kompleksi peale natukene vähevõitu. Äkki oleks võinud panna kuhugi og lindi taha ka miskeid taustahelisid: röökimist, piinamist, vee tilkumist, hädakisa jms. Ja ni et see ka kuskilt kambrist kajab. Oleks paganama spuukiks teinud.
* Samas uhketes riietes ja pulli tegevad inimesed vanglas ... no tõmbas paratamatult vangla hirmutavat miljööd maha.
* Valvurite distipliin ... ootasn midagi enamat, samas oli tegemist ka natukene ohtliku pinnasega ( vt http://en.wikipedia.org/wiki/Stanford_prison_experiment ) Mingi läbi kompamine, röökimine ja sümboolne piinamine võinuks ju olla, sest enamik vange pätsasid sööki ning mitmel oli vähemalt klaasikild käes. Samuti lällarid millega kongide vahel sidet peeti.
* Liiga palju võimalusi mässu tekitamiseks ja põgenemiseks... mis muutis ilmselgelt ka valvurid paranoliliseks.
* Ahjaa, mõte mis mul tuli hiljem. Oleks võinud ju oma kümmekond või rohkemgi klaasikildu koguda ja neid viskerelvadena kasutada :D
* Aeg läks minu jaoks natukene liiga kiiresti - ööd võinuks olla nats pikemad. Esimene oli okei, sai puhata ja palvetada, aga edasi läks kiiresti.
* Paljud vangidest kartsid, et mässu võetakse maha närvigaasiga - paljudel vangivalvuritest olid gaasimaskid. Seda aga vist ei juhtunud.
* See et nerfilaske tõesti väga ei tunne on teada probleem. Kui olin ennast esimesest lahingust ära lohistanud olles veendunud et mul on veel üks elu alles, ning kui kohe keegi ei seo olen kutu kah. Seoti kinni, panin elixiirid sisse, et varsti kuulda GMi käest et tegelikult sain ma ikka päris palju sisse. See tekitas mängulise probleemi, oleks ma lahingväljal olnud kindel et sain surmavad laksud sisse, oleks ma sinna kärvama jäänud, aga kuna ma olin juba ennast eemale lohistanud, mind oli seotud ja ka eliksiire kulutatud, oleks tundunud kuidagi vale nüüd sinna ära surra. Natukene jäi see sees piinama küll.
* Kusjuures, pean ütlema et ootasin ka miskit neoonvärvides löga, täiesti ausalt. Põhjustatud natukene muidugi ka introst.
* See oli ikka karmilt masendav seis et relvi on rohkem kui veel, aga kuule mitte. Mul oli endal vaid lutikate kuulid kaasas, need aga istusid kõik og lindi taga. No selline tunne, et kui muud üle ei jää tuleb valvurid lihtsalt tühjade salvedega surnuks loopida :P
* GM-id ei olnud vist mõelnud snaiperdamise võimalikkusele, kuigi jah hoida vulcaniga valvurit sihikul ja närveerimas oli väga vahva - eriti teades et suure tõenäosusega su kuulid nii kaugele tegelikult ei lenda ja sul ongi vaid 3-4 lasku veel alles. Aga istud ja irvitad sellegipooles ja naudid nihelemist :)

* Ehk oleks miljöö loomisel aidanud V for Vendetta kus petegelane lõi nö libavanga aga suutis seda teha nii loomutruult, et isegi vaatajad ära petta.
* Militaristlik-sürr seltskond oleks ehk natukene võinud matti võtta siit http://www.youtube.com/watch?v=Ly-jMFFjIbM lihtsalt seostus KEKi väljanägemisega

Rohkem vist praegu mõtteid ei tulegi.
Suured tänud korraldajatele ja mängijatele. Väga lahe oli.
Ausalt. Jääb ootama pilte ja järge.
Viimati muutis zarvik, 12:52 30. Okt 2011, muudetud 1 kord kokku.
zarvik
Vanem õpipoiss
 
Postitusi: 75
Asukoht: Tallinn

Kasutaja avatar

Re: Fadingu vanglamängu muljed

PostitusPostitas Irve 12:05 30. Okt 2011

Kuidas peaaegu põgenesin vanglast

Teisel vangistushommikul ärkasin magamismati taga kraanikausi juures. Kuna ruumis oli pime ei olnud mind seal taga ukse juurest üldse näha. Mu kaaslased lahkusid ja valvurid eskortisid nad sööma. Pärast mõningast vaikust käisin läbi kongide bloki ning jätsin kirju, et vahetage silte ja jagage end nii, et kõik võitlejad oleks kongis nr 1; jättes sinna ka oma noa, et neil kamba peale relv oleks.

Siis märkasin, et uks on (üpris rohkem lahti kui ta võiks pelga vajumisega jääda ja seega) lahti ja liikusin söökla-tööblokki.

Ruume järjest läbi otsides ei leidnud midagi relvana kasutatavat. Kohtusin rahvaga, kus koridoris oli keegi räätsakil ja kõik valvurid ja nunn ei märganud et keerasin ühte ilusa merevaatega tuppa, kus passisin kuni sööjad lõpetasid ja taas vaikseks läks. Siis liikusin veidi edasi ja leidsin ruumi, kus leidsin mõnusa eriti ohtliku torujupi, mille põue lükkasin.

Siis olid koridorihääled juba vaikseks jäänud ning hiilisin sööklasse. Seal jõi vangistajate päälik parajasti teed. Mõtlesin, et kuna ta mind kuulnud on, on kõik läbi, tervitasin nukralt ja jäin oma saatust ootama. Ta ei pöördunud ringi.

Kohmitsesin siis hästi kiiresti oma tunke tõmbluku lahti ja tirisin torujupi põuest välja, lajatasin valvurile pähe; too vajus räntsaki maha; rebisin talt võtmed ja putkasin peitu ära. Siis püüdsin liituda ühe grupiga kuid paraku andis mu number mu välja ja mind hakati kartseris peksma.

[vahemärkusena öeldi mulle kartseis mu briifi üks oluline nüanss, et ma tegelt olengi muuhulgas vangivalvuritega samal poolel; siin tegin ka vea ja oleks pidand kokku leppima, et unustame selle osa mu rollist ja mängime rahulikult edasi; eriti arvestades et seda ei teadnud ükski mitte-mängujuhist vangivalvur]

Andsin võtmed tagasi ja mind eskorditi kongi.
Irve
paranoik
 
Postitusi: 6659
Asukoht: Tallinn

Kasutaja avatar

Re: Fadingu vanglamängu muljed

PostitusPostitas Tindome 12:28 30. Okt 2011

Tere!

Kõigepealt ma ütlen, et väga lahe mäng oli, mul oli väga tore ja lõbus ja jai! tehke veel!

Ja siis hakkan virisema =)

Sest .... mul jäi sellest mängust siuke õhevil ja hõõruv tunne, et ok, oli lahe, aga võinuks ju olla veel NIIIII lahe, aga see kuidagi ei tulnud nagu välja.

* Puudulik info ei ole väga äge.
Saladus on tore asi, üllatus ka, aga mul ei ole eelviimasel päeval enne mängu enam aega oma valgustavaid esemeid (mida ÕNNEKS ei läinudki vaja) maalt ära tooma hakata.

Et tuleb vangsubjektidega mingeid katseid teha, sain teada eelmisel õhtul kohta üle vaadates, nii et enne mängupaika kell 9 hommikul kohaleloovimist jäi ainsaks vabamaks ajaks, mil teoreetiliselt võinuks välja mõelda, mis katseid ja millega, öö.
Mil mina magan. Eriti enne mängu.
See on seepärast väga nõme, et ma olen sedasorti mängija, kes kaldub asju ette kavandama ja mingit nodi kokku kuhjama ja läbi mõtlema, mida kuidas kasutada. Ent kui lihtsalt ei ole selleks enam füüsiliselt aega, siis ma lihtsalt - toppan kohapeal. Mitte ei improviseeri geniaalselt. Hommikul kleepisime Kaisaga mingi silmade kontrolli tabeli kokku, aga see oli vangide registreerimise vahel perfokaardile kribitud viha-küsimustiku kõrval ka ainus asi, mis mul õigupoolest valmis oli kasutamiseks.

* Kolm eri gemmi ütlesid mulle mu projekti kohta väga erinevaid asju (mis sealt puudu on, mis juppe mul üldse tarvis läheb veel, ei öelnud jälle ükski) ja seda, et minu eetika ühtegi inimest ära tappa ei luba ja haigeid ravin ma üldse pühendunult, sain teada 2 tundi enne mängu algust.

Mis muidugi suht kukutas kokku mu eelnevalt tekkinud rollikontseptsiooni ja andis võimaluse Aweroni tegelasel tervelt ja õnnelikult minu juurest minema kõndida + pani mu tegema mingeid X süste Antsu ja Sharkeri tegelastele. Eks seda, kas see oli glükoos närvide rahustamiseks või aitas kuidagi ka radiatsiooni vastu, otsustavad mängujuhid (kui see info millekski üldse oluline on), sest ma ise lihtsalt ei teadnud, kas mul radiatsiooni vastu oli üldse midagi peale x-radi või kas ma nt olen valmis seda kulutama mingite tobedate vangide peale. Sest kui tavaline haavade sidumine v.a, ega ma seda ka ei teadnud, mida ma täpselt teha suudan ja mida mitte.
Või miks mingeid ilgeid kiirgavaid vange mulle üldse kabinetti tuuakse :D

* Samuti oli nagu enne mängu sissejuhatavat juttu, et kui valvuritele mõni vang ei meeldi, siis tuuakse sujuvalt arsti juurde "parandamisele", aga samas lasi teine gemm selle jutu valvuritele üle kui "arsti juurde viiakse ainult siis kui tellitakse!" ja jälle, mina sellest midagi ei tea, tekib arusaamatu segadus "kas tõesti kõik vangid on nii kenad ja nunnud, et omal algatusel mulle enam kedagi ei tooda?".

* Ööd oli kaugelt liiga lühikesed. Pikemalt polegi midagi seletada - phmt kaks korda üritasin minna öösel üles vangi tooma, aga mõlemal korral tuli midagi vahele, mingi jorss tekkis mulle kabineti ette ja isegi kui sai temaga ainult natuke vesteldud, enne, kui omadega valmis olin ja jälle trepist üles jõudsin, oli öö juba läbi. Mul oli palju rohkem plaane, mida kellega teha, kui reaalselt üldse õnnestus kellelegi mainidagi, et kuulge, 243 alla!

Mittevirinalisi pisiseiku:

* Üks viimase hetke muutus, mis väga lahe oli, oli Kaisa. See oli nagu mega-abi, sest üksi ma ei oleks üldse midagi teha jõudnud. Kahekesi oli lõbusam ja tõhusam.
Kaisa Aweroni ahvinimese kohta, kui too uksest välja tagasi viidi: "No sellega ei ole enam midagi peale hakata, sellele on lobotoomia selgesti juba ära tehtud".

* See, kuidas Marten ja mina MÕLEMAD omaenda taskutest rad-Xi üles ei leidnud. Ja vallandasime paanilise "üks valvur varastab neid!!!" vandenõuteooria.
Ja õnnetu Shark sai jälle kolakat.
Samas kui mõlemil (nii mul kui Martenil) olid oma tablad tegelt taskus kuskil taskurätiku vahel ja neid ei leidnud kobades lihtsalt üles.
Ups.

* See, kuidas KEKi ühestki sõnast kunagi aru ei saanud :D
KOgu kaose vanglas võib panna selle arvele, et kui leitnant käske andis, siis lihtsalt noogutati ja tehti midagi, mis tundus õige, sest jutust sai aru umbes 30% juhtudest ehk, ja need oli millegipärast eriti ebaolulised juhud alati. Ja nagu eelnevalt näha, pealik lisaks sellele, et rääkis arusaamatult, ka ei kuulnud hästi :D


Aga üldiselt:

* Nii palju ilusaid tegelasi! Vidinaid! Kostüüme! Detaile!

* Nii palju keskkonda! Sain isegi täiesti autentse Patarei-kirbu, kes oli ilmselt 10 aastat seal istunud ja just mind oodanud või midagi.

* Aah, ja mängimist nägin! Nii palju ilusat mängimist!
Kui mitte teha kirega, miks siis üldse teha?!
Tindome
Loitsija
 
Postitusi: 716
Asukoht: vahel maa ja vahel taeva

Kasutaja avatar

Re: Fadingu vanglamängu muljed

PostitusPostitas Taliesin 14:11 30. Okt 2011

Tähendab, õhtu enne mängu olin peaaegu haige ja mõtlesin tükk aega, kas mängule minna või ei. Eile õhtul Tartusse tagasi jõudes leidsingi, et oi, näe palavik. (a propos, kerge palavik või peaaegu-palavik simuleeris minu jaoks maru hästi seda radiatsioonimürgitust ja andis mängule juurde)

Aga.

Totally.
Worth.
It.


*See pagana intro tekitas kinnisilmi ja muusikaga päris hea efekti. Esimesed stseenid vanglas olid ikka ka päris õõvastavad - briif võttis mu arust selle psühholoogilise pinge päris palju maha ja pärast briifi läksid kongi, kus sind ei oodanud mitte paadunud retsid, kes tahavad sinu viimase varanatukese ära võtta ja vaeseomaks peksta, vaid sõbralikud saatusekaaslased, kellega kohe plaanima asuti, mis nüüd saab. Ma ei olegi tegelikult kindel, kas see, et briif pinge maha võttis, oli hea või halb.

*Koht ja atmosfäär. See oli ikka väga viimase peal. Jalutusruumi väiksus. Meie kongi seinal asetsenud ikoon. Söögi hulk. Ja veel ja veel ja veel.

*Kiirendatud aeg. Meeldis. Selline päris hea võimalus tekitamaks rutiinitunnet nii, et igav ei hakkaks. Samas oleks aeg võinud mõnevõrra aeglasem olla, aga see on juba maitseasi.

*Valvurid. Just parajalt vastikud ja ebakompetentsed, see, kuidas parem käsi teps mitte ei teadnud, mida vasak teeb, oli väga meeldiv miljööelement. Näituseks käsutatakse meid hommikul kongist välja, üks meie kongikaaslastest on aga arsti juurde ära viidud. Vihane valvur uurib, kus kurat on viies meist, ja ei taha põrmugi kuulda ega uskuda, et keegi teine viis viienda juba ära ja hakkab kongi läbi uurima.
Ja siis muidugi selline kuldne juhtum.

Vangid kõnnivad rivis, kaks neist räägivad päris valjusti millestkist.
Valvur: "Vait!"
Üks rääkivatest vangidest:"Aga me vahetasime ainult mõtteid."
Valvur: "Aa, heakene küll. Mõtteid võite vahetada."
Vang:*alustab lauset*
Valvur:"Vait!"


*Väikesed punased kriipsukesed valvurite rinnus. Kui kohale jõudis, millega on tegu, hakkas paanikakell sees täiega tööle.

*Pärast mängu GMi käest kuulmine, et saite umbes neli siivertit radiatsiooni. See diagrammtuli umbkaudu meelde ja see, et juba millisiivertid on juba natukene liig, neli siivertit tapab harilikult maha.

*See, kuidas turvalisus mitmest kohast logises. Järele mõteldes on see vist täitsa hea, sest võimaldab mängijatel väga mitmest kohast initsiatiivi üles näidata ja teha seitset eri liiki plaane.

*See, kuidas vangid tuima näoga kõike tuuri panid. Tõesõna, pane inimesed vangi ja juba nad hakkavad kriminaalide moodi käituma.

*Teised mängijad! Kostüümid! Kõik!

*Mulle tundub samas, et mina ise olin sellel mängul enam-vähem kasutu, ainsateks kasulikeks elementideks oli ehk tähelepanek, et jalutusruumis vedeleb maas päris palju klaasikilde, ja mõnede neist omistamine ja taskushoidmine, kasutamiseni ei jõudnudki; teiseks siis püstolite laadimine ja ühele sissetungijale enne kuuli saamist mõõgaga äsamine. Aga järele mõteldes see kasutus väga ei häirinud.

*See, et pärast õnnelikku revolutsiooni unustati meie kongi rahvas, noh, kongi. Seal arutasime päris tükk aega, mis sellest mässust sai ja kes võitis ja puha.

*Pomm, mida kuuma kartuline edasi-tagasi loobiti.

*Numbrid kaelas ja idee, et seda süsteemi saab ju petta.
*jne.

Ühesõnaga, mäng oli täiega lahe.
suurte autodega veetakse surma /päev on tuhm/ kivi on hall /elekter ei anna armastust/ -fs-
Taliesin
Tuleloitsija
 
Postitusi: 784
Asukoht: Grenoble

Kasutaja avatar

Re: Fadingu vanglamängu muljed

PostitusPostitas Die 14:49 30. Okt 2011

Oli lahe kogemus, midagi teistmoodi, jälle.

Mul oli NPCna täiesti tugev roll olemas, aga paraku õnnestus vähe seda välja mängida - mäng oli lühike, ja enamus aega läks aktsiooni ja herr Troublemaker'i kantseldamise peale. (Palgasõduri kurtmine teemadel, et pool tasu juurde selle lapsehoidmise eest. :p) Ja ööd olid liiga lühikesed, et valvurid omavahel oleks saanud suurt rolli mängida.

Paraku-paraku oli minu jaoks kogu süsteem veel eriti udune, kuna ma jõudsin hiljem kohale, ja seega NPCna jäi igasugune eelnev briif saamata. Ja nerfidega oli see minu esimene kokkupuude elus. (on alles tujukad elukad need nerfid, ja igaüks käib erimoodi kah... manuaali, ma ütlen :D)

Nagu Kükloop ehk pärisnimega Anastassia Romanov oma tööotsa kokku võttis: "suitsupaus peale suurt lahingut". Tema ihkas tagasi sõjaväljale, ja see "lapsehoidmine" ei olnud talle mitte mokka mööda. Samas tuli sellest ka tema vabam suhtumine kogu toimuvasse - tegu oli siiski isepäise ranger'iga.

Aga leitnandi respiraatorile oleks ikkagi supakaid vaja olnud, see oli meie ühine arusaam.

Igasugu väljamurdmiste ja lööma ajal üritas Kükloop pigem ellu jääda, ja elusana sealt ka oma sõber Habe (Docsf) välja tuua. Ei õnnestunud. Ise oleks peaaegu ellu jäänud, kui üks salakaval meedik poleks talle mitte belladonnat sisse jootnud. Seejärel üritas vaene Kükloop alla komberdada, et mõnelt põgenejalt (variandina näiteks rohelise kiivriga John Smith, kes Anastassiale sümpatiseeris kui korralik sõjard ja rivilaulude laulja), et too talle teene teeks ja talle kuuli pähe laseks, võimaldades sõdurile väärika surma relva, mitte häbistava mürgi läbi. Aga deem, all sai Anastassia aru, et eks-vangidel on ammo täiega otsas. Nii et ta tegi vaid järjest puperdavama südame ja värisevamate kätega laua taga oma viimase suitsu, samas kui tema ees sõda käis, ja heitis siis hinge.

Minu vabandused, kui keegi piinamistest puudust tundis - see oli Kükloobi hobi, aga selleks polnud aega, ja ausalt öeldes, ka põhjust.


Igastahes, oli sürr kogemus, ja sai käidud ära lahedas kohas ning üle hulga aja nähtud hulka vanu sõpru.

Äge. Teinekord pikemalt ja põhjalikumalt :D
Kui oled kaelani sitas, ära pead longu lase (Saksa vanasõna)
Die
Lohede õpilane
 
Postitusi: 2534
Asukoht: Ilmaplats, 56652297

Re: Fadingu vanglamängu muljed

PostitusPostitas Paganarh 15:07 30. Okt 2011

<- vuldrok Og Har

Mäng oli frikking awesome!!!111 Minul deduktsiooniskillid ilmselt puuduvad, sest et olin täiesti ehedalt üllatunud kui transpordist välja lasti ning ma nägin mingit kolakat vanglat ning väga palju relvis inimesi.

Ma ei oskagi korralikult kokku võtta oma mänguelamust, niiet lasen lihtsalt pos-neg mõttelõngi lendu ja vaatan kuhu välja viib:

- Paljudel inimestel on väga tugev eelarvamus, et Fading Suns vuldrokid on nenadertaalid ja/või tainad :) See, et neil ei ole erilist haridust ning neil on suhteliselt fatalistlik ellusuhtumine ei tähenda, et neil pole aju. See on siis suunatud neile, kes võisid arvata, et ma "barbari" kohta liialt "intelligentselt" käitusin ning pea ees igasse jamasse ei jooksnud. Tundke maailma!
Kuna Og Har elas ära suht pika elutee ning selle lõpp oli ka piisavalt erk, ei ole mul kahju tema minekust. Olgu tuleriit talle tuline. Viskan siia ka tema lühikese rollikirjelduse, kultuuri tundmaõppimise mõttes :P

- Vangla oli lihtsalt vägev ja muljetavaldav. Suurevõitu küll, kuid seda seika ma tänasin, kui üksi ringi trampides valvurite eest peidukohta otsisin.

- Räme peavalu mis tekkis poole mängu pealt ei olnud tore ja vabandan kui ma liialt äkiliseks muutusin vähemalt ühes situatsioonis. Võtke seda rollisiseselt :P

- Ööd olid väga lühikesed (tõesti vbla liiga) ja väga tegusad. Tundub, et siiski mitte nii lühikesed, et me poleks saanud juba kolmadaks ööks kokku panna plaani, saavutada kommunikatsiooni ja asja ära teha. See kõik oli väga vägev kogemus (raadiosaatjate vahetamine, plaanimine, kuidas Seeru oma insenerile jalutuskäigul vangivalvuri nina all lõhkeaine üle andis, öeldes et need on tööriistad mida tal vaja on jne). Tänud kõigile, kes planeerisid, möllasid ja asjaga kaasa tulid. Püha Isa pidev mure vägivalla pärast lisas ka pidevalt vürtsi. Eriti see kuidas väga kiirelt ja ühehäälselt (ilma tema hääleta) valiti ta kong nr.5 esindajaks, kuna teda "vast ikka ära ei koksata" vms

- "Hawkwoodi poiss" (Vahur)- hea töö planeerimisel ja eriti kangelaslikul viimasel võitlusel, kus jäi mulje, et sina väga suure osa tööst ära tegid. Og Har oleks ilmselt ikkagi sulle kolakat andnud pärast müüride tagant välja saamist, kuna noh... Hawkwood, ei midagi isiklikku. Kuid ajutine vaherahu töötas väga hästi, kuigi sa oleks pidanud minusse ilmselt alguses suurema põlgusega suhtuma :)

- Minu mängu kõrgpunkt oli, kui täpselt sellel ööl, kuhu oli planeeritud meie "prison break", tuldi mind "arsti juurde" ära viima. Poetasin raadiosaatja John Smithile ning läksin kaasa, olles kindel, et mind viidakse tegelikult sinna kuskile radiatsiooni sisse ning olles täiesti kindel, et sinna ma mitte mingil juhul ei taha minna.
Jõudnud vangivalvuriga (Mimic) trepist alla värava juurde, otsustasin rünnata. "Tassisin" elutu keha teise korruse mingisse pisikesse ruumi ning olingi korralikult relvastatud. Luusisin natuke ringi ning sattusin sama värava taga seisva Sproti tegelase peale, kelle ma relva ähvardusel sinnasamma tuppa viisin ning pärast seda kui olime paar lonksu tema pläskust võtnud, lülitasin ta kabaga välja. Kahjuks kui sain teada, et meelemärkuseta olek kestaks vaid minuti, olin sunnitud lasu tegema. Heameelega oleksin ellu jätnud, aga lihtsalt ei saanud ennast koormata pantvangiga ning muid mooduseid mul käepärast polnud. Olin ka nüüd täieliku võtmekomplekti õnnelik omanik ja liikusin üles tagasi, kus oli juba alanud korralik mäss.
Kuna lähenesin probleemsele kohale vastaspoolt, oli üllatusmoment täitsa olemas, kahjuks nii automaat kui püstol tõrkusid eepiliselt. Eks laske sai tehtud kuid ei olnud nii effektiivne kui oleksin soovinud :) Iga kord kui olin rünnaku teinud, jooksin jälle kuskile koridorirägastikku ning leidsin pimeda nurga kuhu ennast ära peita ja relvad laadida/üle vaadata. Arvestasin, et vangla personalil pole aega mind hakata taga ajama ning paistab, et see läks täppi. Igatahes, lõpp hea kõik hea, kuigi mul vahepeal tundus kaugelt vaadates, et meie vangist väljamurdmise plaan on hävinenud- nägin liialt palju pikali olevaid inimesi.

- Varjatud liikumine oli väga raske ja väga aeganõudev, kuna jooksis ringe GM'e - istudes nurga taga, ei teadnud kunagi, kas need sammud mis lähenevad kuuluvad nüüd personalile või on OG :/ Ei ole kriitika GM'de pihta, lihtsalt tähelepanek, et koridorides varjatud liikumine oli väga väga aeganõudev.

- Ma pole mõelnud, kuidas seda paremini teha (ning usun et palju helgemad pead mõtlesid selle peale oluliselt pikemalt), aga briif pärast vanglasse jõudmist oli liialt suur väljalülitus rollidest. Võibolla oleks parem (kuigi ajaliselt pikem) moodus briifida kongikaupa, "öösel".

- Samuti tõsine elamusest väljatulek olid need krdi nerfikuulid ning fakt, et pidi kas üle küsima "kas ma sain pihta?", pidi vastane ütlema "sa said pihta!", või pidi GM ütlema. No ei tunne lööki kohe üldse, niiet vabandan väga nende vangivalvurite ees, kelle arust ma McLeod'i mängisin- korralik nahktagi seljas, ning topeltpüksid jalas... ma poleks ilmselt isegi airsoftikuuli tundnud.
Tean... nerfile ei ole ühtegi head alternatiivi, kuna airosfti kasutamine muudaks nii mängu dünaamikat (melee kaotab kasulikkust) kui ka tekitaks prillide kohustuse, mida me Fading Sunsile ei taha. Ma pole ka ühelgi teisel FS mängul tundnud seda nerfirelvade puudulikkust nii teravalt kui selles. Eks olen enne ilmselt kergemalt rõivas kah olnud. Igaljuhul võttis see hoovivõitlusel maha rolli ning asendas selle "lõbusa nerfilahinguga sõprade vahel" vms

- Hoovilahingust rääkides- valvur kes üritas uksest läbi tulla ning sai nuiaga litri keradesse- vabandust! :D loodan, et liiga kõvasti ei läinud, kuna õnneks mul polnud palju ruumi käe hoovõtuks. Paistis ikkagi piisavalt valus seik olevat :I

- Murelikele GM'dele kes arvasid, et mäng liialt lühikeseks jäi: ei jäänud! Tegevust oli tihedalt ning kui me hakkasime otsi kokku tõmbama, olin ma kindel, et kell on juba triljon. Mina sain elamust täie raha eest ja enamgi. Lisaboonusena jõudsin Tartu tagasi enamvähem mõistlikul ajal ning koju jõudes põmst kukkusin kohe ära. Kui ma oleks hiljem tagasi sõitma pidanud, oleks see reis juba natuke ohtlikuks muutunud.

- Teemaks tulnud valvurite distsipliin ja üldine vanga korraldus- minuarust mängujuhid ning personal said selle täppi. Karmima korraga vanglast ei oleks saanud välja tulla ning me oleks istunud seal pimedani. Võimalusi oli väga palju mässu alustamiseks, kuid alati hoidis tagasi mõte "ja mis siis edasi?". Olgu, saad need paar valvurit maha kes sind jalutama konvoeerisid aga edasine saatus on ikka väga küsimärgi all. Nii hoidiski "common sense" kohe esimestel päevadel mingi jama korraldamist, kuigi me seda teisel päeval väga tõsise variandina kaalusime. "Nõukogu" otsustas siiski, et öine väljamurdmine on efektsem.

Ma tean et mul oli veel midagi öelda, aga lihtsalt ei tule enam hetkel meelde :P ehk siis hiljem.

Igatahes:
- Suured tänud GM'dele ning neid abistanud mängijatele suurepärase mängu eest! Aasta LARPielamus
- Tänud kõigile mängijatele- kõik olid hullult vahvad :D
- Eraldi tänu veel oma meeskonnale, kahju et me väga palju koos mängida just ei saanud, kuid vahva oli ikkagi :D
eh
Paganarh
Shamaan
 
Postitusi: 1599
Asukoht: orbiidil

Kasutaja avatar

Re: Fadingu vanglamängu muljed

PostitusPostitas arpeau 22:29 30. Okt 2011

Lugedes siit, tuleb jälle-ja-ikka kiruda elumerelaineid, mis ülepea kokku löövad ja ei lase tegeleda lahedate asjadega!
Arpeau
arpeau
Manatark
 
Postitusi: 595
Asukoht: Tallinn

Kasutaja avatar

Re: Fadingu vanglamängu muljed

PostitusPostitas Xan 22:43 30. Okt 2011

Mul õnnestus juba enne mässu saada vähemalt 10 elektrishokki (nii nuiadest, kui taseritest), kuul jalga ja ajuoperatsioon. Ebaproportsionaalselt suur osa valvureid närvi ajada ja eksklusiivselt minuga tegelema sundida (ma ausalt juba mõtlesin, et puhas ime, et ma veel elus olen :)) ning üsna suur osa vanglakompleksi ruumidest läbi uidata. Õnneks sain ma enne päris mässu medikamente, mis aktiveerivad ajuprotsesse ja seega andsid mulle olulisel määral adekvaatsust tagasi :). Pealegi, ega peale seda, kui ma juba paar korda ühed ja samad valvurid teisele poole ust jätnud olin, nad enam mu ebaadekvaatsust hästi uskuda ei tahtnud niiehknaa.

Muidugi, jah, päris aus olles ma tahtsin arsti juures ainult valvureid närvi ajada, närvis inimesed teevad vigu, pööravad tähelepanu asjadele ebaproportsionaalselt ja kaotavad võimet adekvaatselt reageerida. Aga arst leidis, et miline suurepärane agressiivne tegelane, siit saab hea katseeksemplari :). Uinutiga süstal oli selge märk, et nüüd läheb asi hapuks.

Muuta kainelt kaalutlev manipulaator adrenaliini eemaldamise teel veelgi kainemalt kaalutlevaks oli muidugi kena lüke :). Operatsiooni mittetäieliku õnnestumise tõttu tekitatud kõrvaleffektina sisendinformatsiooni mõistetamatuks muutumine tegi asja palju lõbusamaks. Mälu on korras, mõistus töötab, aga mitte midagi, mitte millestki, mis väljastpoolt tuleb, aru ei saa :).

Lahe.

Mässu algus oli liiga lihtne. Kõik oli kokku lepitud raadio teel, et 5 kong lõhkab ukse, tungib välja ja avab järjest konge. Aga mida ei toimunud oli pauk :). Selle asemel tuli äratus ja meie 3 kongi rahva rivistus koridoris ja eskortimise alustamine. Valvuri, kes ukse avamisega tegeles hoobiga selja tagant mahavõtmine oli käkitegu, tema elektrinuiaga teise valvuri mahavõtmine polnud just palju keerulisem. Viienda kongi ust avades üllatunud näoga pommiga inseneriga tõttvaatamine oli ... priceless.

Viga oli, et ma ise uksi avama jäin. Ma oleks pidanud kohe välja sööstma, et vältimatult kohe-kohe ründavate vangivalvurite selja taha jõuda. Aga meie õnneks oli seal juba juhuslikult üks maruvihane vuldrok :).

Peale mässu algust tegelesin ma peamiselt ellujäämisega :). Ning oma tiimi järgi vaatamisega. Tõsi, lõpuks väravast välja vaenlaste relvade otsa sööstmist ei anna sinna alla kuidagi lahterdada, aga seda tegin ma ainult selleks, et anda seesolijatele väike võimalus ümbergrupeeruda. Nimelt minu ja ründavate vägede vahel polnud enam kedagi püsti ja minu väravast väljasööstmine oli ainus, mis takistas neid vähemalt mõne hetke sisenemast. Niiet omamoodi kainelt kalkuleeritud eneseohverdus.

Sippo küsimus peale mängu, et kas neil oli info leke, oli ka omamoodi lahe. Ma nimelt kirjeldasin talle enne mängu peaaegu kõike, mida nad meiega mängu alguses ette võtavad :). Noh , et kui mina tahaks teha "eba"(-jne) mängu, siis mina teeks näiteks nii :).

Päris nõel vanglaarsti käes oleval süstlal oli natuke jama, tänu sellele ma ei saanud talle tema enda uinutiga süstalt käsivarde suruda. Muidugi autentsusetasemele andis palju juurde ja ega ma sellega suurt muud võitnud poleks, kui ühe mängulise momendi, niiet pole iseenesest hullu.

Npc'de poolne laskemoona valimatu taaskasutamine on jama, eriti veel kui seda tehakse ebasobivates relvades. Ma saan muidugi aru, et aegajalt on vaja teha rünnakuid ülekaalukate jõududega, aga keset lahingut maast kuule korjav ja relva toppiv npc on nii vale vaatepilt, et sellest ei saa ma üle ega ümber.

Tabamuste osaline mittetajumine iseenesest probleem minumeelest ei olegi, annab adrenaliiniga ja riivekatega seletada jne. Kuni rollimänguliselt ok on. Ehk siis powerplay ja teadlik ärakasutamine on mitteaksepteeritav, aga minu meelest seda ei teinud ju tegelikult meist mitte keegi.

Üldiselt, väga hea mäng. Tehke veel :).

maat Kange Lask aka vang nr 393 - "Sitapea"

Xan
Arhitektuurne projekteerimine ja detailplaneeringud - 50 18 059
Xan
Valguse kaitsja
 
Postitusi: 211
Asukoht: Tallinn

Järgmine

Mine Larp

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Majestic-12 [Bot] ja 5 külalist


© Dragon.ee | E-post: dragon@dragon.ee | HTML'i kontroll
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
phpbb.ee 3.0.6