Foorumi Avalehele

Jäta vahele kuni sisuni


Thanaria II kogetu

Päris elus rollimäng

Moderaatorid: Irve, chloe, Sorontur, Gregik, Aweron, Priist, Bernard

Kasutaja avatar

Thanaria II kogetu

PostitusPostitas Tindome 9:54 29. Mär 2009

...

Ma oleksin tahtnud elada ja päästa maailma maagide ja maage endid nende hävitava eluviisi käest. Oleksin aidanud nad Lathari juurde ilma vihata ning vaid vähese valuga -
aga ma olin muutunud liialt pehmeks ja aeglaseks.
Oh, liiga aeglaseks mõttelt ja teolt, liiga pehmeks sõbraliku kõlaga sõnade suhtes!

Oleksin pidanud usaldama oma sisetunnet, ja samal tunnil, kui juba neli maagigakasutajat avastatud oli, hakkama neid ükshaaval igavikku saatma. Võib-olla poleks ma kõigiga hakkama saanud, aga ma oleksin surnud õnnelikuna, teades, et see toimus millegi hea nimel. Võib-olla poleks ma viiendat avastanudki, aga ma oleksin mõned õnnetud hävitavad jõud aidanud puhkama ja nad poleks enam kunagi saanud kellelegi liiga teha. Ka nende endi kannatused oleksid lõppenud.

Nüüd – nüüd surin ma vapruseta, tahtetut ja tasast surma, ja mu viimseteks sõnadeks jäid „Rumal idioot!“
Suunatud olid need sõnad kõige rohkem mulle endale.

Aga võib-olla ei olnud mulle määratud seekord Lathari vaenlasi nende teel väärata, võib-olla oligi sedakorda minu osa lihtsalt aidata meie ülesanne täita.

Ning kõik läks nagu ta pidi minema.

Mul on kahju oma eksinud õest ja sellest, kuidas tema püüd teha häid valikuid viis ta kurjuse ning valu teele. Ma palun andeks oma vihahoo – ja oma möödalasu pärast.
Tema valud ei ole lõppenud.

Aga ma rõõmustan selle pärast, et meie eesmärk sai täidetud ja mu teine kaaslane, mu ustav noorem õde, sai toimunust kinnitust oma usule ning viis saadetise nendele, kelle kätte see oli määrtud.
Nii palju, kui minu hajuval hingel on väge õnnistust anda, õnnistan ma teda ja tema tegusid. Vaiksed ja vagad on need, kes muudavad maailma!
Maailm liigub edasi ka pärast mind, ja nii peabki.
Nii on hea.
Kui mitte teha kirega, miks siis üldse teha?!
Tindome
Loitsija
 
Postitusi: 716
Asukoht: vahel maa ja vahel taeva

Kasutaja avatar

Re: Thanaria II kogetu

PostitusPostitas Taliesin 16:37 29. Mär 2009

Nüüd, kus adrenaliin verest lahkuma hakkab, teevad murdunud käsi ja jalg põrguvalu. Meil pole seljariiete enam mingit maist vara, kui need kolm kööginuga ja kulp välja arvata, mõistagi ja meie maja põleb meie silme ees maha.
Aga tegelikult võiks isegi ütelda, et hea on olla. Ma arvan, et me saame hakkama. Tegelikult on mu tütar, õpipoiss ja teenija ju kuradi vahvad, pean tunnistama. Ja julged ka. Kippuda minu juures püsima ja koos Sheroni vastu väidelda - eijah, nendega koos võib ilmselt vabalt läbi tule, vee ja vasktorude minna.
Nagu kunagi, omal ajal. Kuigi siis oli vägi. Ja noh, Sheron. Sheronist on kahju. Ikka veel. Kuigi temast ei olnud enam midagi peale kättemaksuiha järel, oli see, mis ta kunagi olnud oli, mul ikka meeles. Ja noh, eks tal olnud oma õigus sellele kättemaksule ka. Kui Meiliat ei oleks, siis ma ei tea, kuidas see kõik lõppenud oleks. Võib-olla ma olekski lasknud Sheronil end maha tappa. Nii kunagise sõpruse märgina või nii.
Tegelikult on ju tema teine lõpp täiesti naeruväärne. Saada tapetud kolme kööginoa ja kulbiga, kah mul võimas maag. Ma olin veendunud, et vähemasti mina suren sel öösel kindlasti. Aga ta ei olnud nii võimas ühtigi - kuigi kogu ülejäänud kamp õnnestus neil minema peletada küll. Hah. Valelikud kahepalgelised silmakirjalikud argpüksid. Ega ma neid ei süüdista, nende teguviis oli täiesti arusaadav, lihtsalt konstateerin fakti. Rotid lahkuvad ikka uppuvalt laevalt. Mis seal siis ikka.
Aga nüüd tuleb vist mõtelda, kuhu minna, et elus püsida. Lõppeks kestab ju veel jaanuar ja meil on vaja varjualust ja lähemal ajal ka süüa. Minu jala ja käega tekib ka ilmselt probleeme. Aga lootust meil on ja see on põhiline.


Nüüd, koju jõudnuna, pean veel kord ütlema, et kuradi lahe mäng oli. Siiras aitäh GMidele. Kaasmängijatele ka, mõistagi.
With special regards to:
*Meilia - sa olid täiesti suurepärane tütar, lõpuks isegi peaaegu sama suitsidiaalne kui ma isegi - kuigi too viimane mu plaanid pisut sassi keeras - aga noh, nüüd oleme me vähemasti elus. Ja mängu ajal tekkis nii mitmeid tõelisi lähedushetki. Oli tore. Aitäh selle eest.
*Dermo - kuigi sa tekitasid minus vahetevahel hämmingut teemal "mis jama ma sellele poisile õpetanud olen?" ja käitusid vahel võib-olla mitte kõige parema strateegia järgi (nagu mina oleks ses mingi eeskuju või midagi), oli tore (kuigi mitte võib-olla tark), et sa mulle lõpuni truuks jäid. Aitäh.
*Renna- sa olid päris tasemel teenija, peab tunnistama. Kulbi käsitsemisel ikka päris osav. Kui mul reaalselt mingit raha oleks, võiks sa palgatõusu saada küll. Ja loodetavasti on su ema tervis hea.
*Sheron - olid igatahes väga vääriline isiklik nemesis. Mul oli au. Alguses ka hirmus, pärast enam mitte. Lõpp oli omal kombel ka väga dramaatiline, kuigi pisut uskumatu. Kolm kööginuga ja kulp? Mul on siiani seda raske uskuda.
*Anko - igatahes õnnestus sul päris hästi jätta mulle mulje, et sind/teid reaalselt liigutaks see, kui mind ja mu kodakondseid maha löödaks. Päeva kahepalgelisuseauhind, ilmselt - "EI! Kedagi ei tohi tappa! (teisest küljest, sellest, kas sind ja su kodalasi maha lüüakse, on üsnagi savi, nii et laseme jalga)"
*Tekka - päeva valelikkuseauhind - teejoomine, my ass.
*Tale - au ja kiitus mulle tappaandmise eest. Sest kui nüüd järgi mõtelda, oleks mäng ilmselt natuke lõhutud saanud, kui ma üsnagi mängu alguses omale übervõimed saanud oleks.
*Alton - ei, ma ei mäleta su tegelase nime, sest seda pole mu rollis kirjas ja ma ei saa seda järele vaadata. Ausalt ütelda ei teadnudki ma alguses, mis suga pihta hakata, tuli valetada ja puha, et sa mu tütre käest mingit liigset infot ei saaks. Lõpuks tuli mõistagi kõik välja. Ega ma su tegelasega väga kokku ei puutunudki, aga igatahes annan au heroilise autojuhtimismaratoni eest.
*GMid - au ja kiitus. Väga vahva oli.

Siiralt teie,
Araden dar Whalidan
suurte autodega veetakse surma /päev on tuhm/ kivi on hall /elekter ei anna armastust/ -fs-
Taliesin
Tuleloitsija
 
Postitusi: 784
Asukoht: Grenoble

Kasutaja avatar

Re: Thanaria II kogetu

PostitusPostitas Hellera 19:39 29. Mär 2009

Mõeldes tagasi majarahvale, leian, et tegu oli liialt võõra võitlusega, et ennast sellesse segada. Kui asi mulle lõplikult selgeks sai, siis oleks majaisand surma mõneti väärinud. Tema oli see, kes tappis oma armastatud sõbra, selle asemel, et leida mõni teine viis tema aitamiseks, tema vabastamiseks sellest, mis iganes teda enda kütkes hoidis. Ja kui see sõber ihkas selle eest, et teda ei päästetud, vaid jõhkralt tapeti, kättemaksu, oli tal selleks õigus. Säärasesse võitlusse ei saa Anko ennast vahele segada.

Mäng oli ülipõnev ja megasegane. Keegi kutsus kogu aeg ja enamus aega möödus ühe grupi juurest teise juurde joostes, vaheldumisi paludes ja ähvardades. Tegelikult on mul kahju, et üks kulleritest suri ja samas... pakub see kergendust.

Aitäh GMidele, keda hämmastaval kombel jätkus kõikjale!!
Aitäh kaasmängijatele, kes valmistasid peavalu ja rõõmu ja suutsid mind lõputult segadusse ajada!!!
Ja muidugi Aapole, kes meid öösel Tlna sõidutas!!!! <3 <3 (Mul on templi jaoks koht juba välja vaadatud.)

"Sini-valge!! SINI-VALGE!!!!!" XD
(Ma teinekord püüan kiirema taipamisega olla...)

Läbi pimeda uduse öö edasi joostes leian jälle iseenda ja enam ma ei muretse, enam ma ei karda. Mu armas vend on elus ja siinsamas minu kõrval. Ja kusagil selles öös on Rojan ja Eliar. Nad on elus. Me leiame nad üles. Ka siis, kui selleks tuleb minna läbi Rhadagari leegionite, läbi pearahaküttide ja talve. Võidelda ma oskan. Võideldes olen ma tugev. Kuni mu kahes rauas on padruneid, saame me nad kätte.
Viimati muutis Hellera, 19:58 29. Mär 2009, muudetud 1 kord kokku.
"Minu jaoks on ta jätkuvalt kehastunud mässulisus." - Märt
Hellera
Haldjate sõber
 
Postitusi: 305

Kasutaja avatar

Re: Thanaria II kogetu

PostitusPostitas Tindome 19:52 29. Mär 2009

Vastselt taipasin, et ma üldse ei öelnud, et mul oli väga huvitav ja tore ja et ma olen mängu eest ohjeldamatult tänulik.
ma olen.
Kui mitte teha kirega, miks siis üldse teha?!
Tindome
Loitsija
 
Postitusi: 716
Asukoht: vahel maa ja vahel taeva

Kasutaja avatar

Re: Thanaria II kogetu

PostitusPostitas hoarmurath 22:12 29. Mär 2009

Tänan kõiki, kes tulid. Toredaid hetki üles lugema ei hakka, muidu läheb post veidi liiga pikaks. ;)

Mängisite kõik väga toredasti, nii et mul oli vist elu parim sünnipäev. :D Olete kõik oodatud ka järgmisele mängule, kas siis samade või uute tegelastega.

Nüüd aga kirjutage kiiresti kroonikaid, et me saaksime hakata järgmist, juba juunis tulevat mängu planeerima. Varsti tulevad ka pildid ja täpsem info.

Veel kord, tänan teid kõiki.

Minu ja Poogna käes on ka asju:

* kellegi kaabu
* roosa sall
* lusikas ja kahvel mustas kotis
* kaks värvilist rätikut

Kui leiame veel miskit, siis lisan siia.

Kroonikaid! Edasisi plaane! Kirjutisi! Ideid! :D
Esindan ainult omaenda arvamust, kui tekstis pole vastupidi öeldud.
hoarmurath
Tuleloitsija
 
Postitusi: 832
Asukoht: Fyerellal

Kasutaja avatar

Re: Thanaria II kogetu

PostitusPostitas Alton 22:37 29. Mär 2009

Ma arvan et üks hea lvli cleric saaks mind hetkel turnida vabalt:)

*on Ebasurnud:)
Vestluslõik zavoodis
A: Ma võin sulle sütenööriks hakata
B: (kahjuks ei kuulnud kuna laudkond naeris liiga kõvasti)
Alton
pommimees
 
Postitusi: 262
Asukoht: Tartu

Kasutaja avatar

Re: Thanaria II kogetu

PostitusPostitas Dani 22:47 29. Mär 2009

Kuu aega selles majas... See oli häiriv. Keegi oli mind pidevalt salaja jälginud, silmas pidanud, jälitanud... Aga ma ei teadnud, kes, ning ma ei näinud ega tundnud teda.

Kui välja arvata maja pererahvas, kes oli pisut... omamoodi (häiriv), siis oli ju isegi tore. Süüa oli alati, ma ei pidanud jahil käima ega vihma käes magama. Ma hakkasin vist selle kõigega harjuma ning seetõttu ei suutnud ette aimata selle kõige algust.

See kohutav hommik, kui kaks meie kaaslast olid haihtunud, jättes endast maha ainult võitluse jäljed ja verised linad... Sel hommikul panin üle pika aja taas selga oma päevinäinud reisirõivad ja kuigi sinna peale sai tõmmatud viisakas kleit, oli saapasääres peituv nuga pidevaks meeldetuletuseks ohtlikust ja segasest olukorrast.

Kõik need võõrad... Ma isegi ei rääkinud enamikuga neist, aga nad olid alati jalus ega lasknud rahus olla.

Ma olen ääretult tänulik Denyale, kes tuli pärast seda kui neiukestekamp oli kuskil kolmveerand mängu mingit pakki otsinud, minu juurde ja vihjas tungivalt, et see pakk oli SINIVALGE. Ma arvan, et keegi meist ei unusta enam kunagi, mida see tähendab.

Ma palun kõigi (ehk siis Denya, Anko ja Tale, kui täpne olla) käest vabandust, et ma andsin kahtlasele kummitusele ilgelt vägeva mõõga, olemata päris kindel, kas ta ikka peab oma lubadust lahkuda. See oli vajalik, sest ta ütles, kus on Rojan ja Eliar.

Riitusi sai korraldatud päris mitu. Kiirustades ja ebakindlalt suures saalis, kus oli see tundmatu klaverimängija. Vaikselt, salaja oma toanurgas, ainsad usaldatavad isikud ukse juures valves. Aitäh Ankole, kes seisis kahe püstoliga ukse ees ja ei lasknud kedagi sisse, samal ajal kui ma kehatult majas ringi jalutasin ja meie kõigi elud ühe mõõga pärast panti panin.

Ma usun, et Sheron, kes tahtis teda mõrvanud majaperemehele kätte maksta, sai aru, KUI vale oli ikkagi tema soov selleks ellu tagasi pöörduda. Muidu polnud mul midagi tema aitamise vastu, sest see oli aus soov, aga surnud on surnud ja sinna ei või midagi parata.

Muidugi, kui ma kõiki teid kutsusin vaikselt meie tuppa nurka, et avaldada salaplaan, kõigi probleemide lahendamiseks, siis te vist ei oodanud, et selleks ettepanekuks on lahkumine. Jah, lahkumine, mitte põgenemine. Meil polnud majas enam midagi teha. Ükski neist kummitustest polnud meiega seotud ja majaperemees oli siiski mõrvar, kes pealegi mürgitas oma tütart (kuigi heast tahtest), nii et ma ei näinud mingit põhjust teda aidata. Ning, mis kõige tähtsam - me teadsime, kuhu viidi Rojan ja Eliar ning me ei saanud neid ometi jätta.

Üle jäi ainult vaikselt majast lahkuda. Viskasime kõik oma asjad kokku ja hakkasime vaikselt hajuma. Enne kui ma jõudsin kuskile minna, tulid majalised ja küsisid mult abi Sheroni vastu (Araden: mul on ainult poolteist tundi elada!) ja uurisid, mis riitusi ma seal üleval tegin. Ma nägin, et nad ei lase mul niipea kuskile minna ilma väga hea põhjuseta ja ma ei kavatsenud ometi öelda, et ma kutsusin välja lugupeetud Aradeni vihavaenlase ja ajasin temaga juttu. Minu hädavale kaitsevaimude kohta, kes ei tahtnud ilmuda, viis selleni, et Aradeni kohe esimene ettepanek oli see, et ma läheksin vaataksin, kas ma saan riitust ehk õues sooritada.

Enam parem poleks asi saanud ollagi ning jätnud nad endale teed valmistama ( - kui ma palun, et midagi sellist tehtaks, siis ilmsegelt on mul ju plaanis tagasi tulla), sain nurga taga meie ülejäänud seitsme kaaslasega kokku ning me läksime vaikselt läbi märja ja pimeda öö vastu oma saatusele.


Suur aitäh kõigile mängijatele ägeda laupäeva eest!

Pärast mängu oli harjumatult raske rollist välja tulla. See, et Ankol ja Talel ja teistel on ka pärisnimed, oli nii kummaline (oma osa andis muidugi kuhjunud väsimus, aga siiski :D). Väga vahva oli kõik.

Kuigi enamus ajast möödus kerges segaduses ja ühe kamba juurest teise juurde liikudes, kuuldes ainult katkendit kogu toimuvast, sest kõigel ei saanud ju lihtsalt silma peal hoida, oli ikkagi kogu aeg põnev. Kummitusi oli tegelikult vähe, aga nad olid segadusseajavalt kõikjal. Õues oleks võinud rohkem toimuda, aga see, et ma seda arvan, on tõenäoliselt rohkem kinni mu tegelases kui mängus.

Toitu oli palju ja see oli minu arust päris hea. Mängukoht oli äge. Aapo oma autoga oli väga tubli. Aitäh Hannale (ja Zelorile, keda polnud mängul) öömaja eest. Erlessale aitäh mu asjade viimise ja toomise ja tagastamise eest :)

Aitäh GMidele ja uut mängu ootama jäädes



Tekka

taas koduste puude vahel, keep ümber, vibu seljas ja kleit seljakotis.
Vox clamantis in deserto...
Dani
Haldjate sõber
 
Postitusi: 305
Asukoht: Tartu

Kasutaja avatar

Re: Thanaria II kogetu

PostitusPostitas Hellera 23:57 29. Mär 2009

Kogu selle hirmsa jutu peale surmast ja kättemaksust ja rahututest vaimudest...

midagi kergemat!

Anko themesong - Trigger Happy by Weird Al (parodeerides The Beach Boys'i stiili)

There's no feeling any greater, than to shoot first and ask questions later!
"Minu jaoks on ta jätkuvalt kehastunud mässulisus." - Märt
Hellera
Haldjate sõber
 
Postitusi: 305

Kasutaja avatar

Re: Thanaria II kogetu

PostitusPostitas Attila 14:51 30. Mär 2009

Mina, Tale Jamenir, kellel on rohkem õnne kui härjapõlvlasel (kui nad olemas oleks), olin tollel õhtul sündmuste keerises rohkemgi, kui mulle meeldinuks. Mulle, Martenile, meeldis see väga.
Noh alguses tundsin ennast väga suvalise tüübina, kes lihtsalt ootab ja vaatab, mis juhtub. Sest Eliar oli jälgi jätmata kadunud. Meie seltskond tormas ringi oma asjadesse pühendunult ja vestlus majarahvaga ei olnud ka väga sisuline. Aga siis juhtus see ja teine ja adrenaliin paiskus verre ja eluspüsimise nimel tuli ikka kõvasti vaeva näha.

Käed kinni seotud, uimastatuna, kabinetis lukus ukse taga, pea kohal mõõgaga hull, kes ohverdusloitsu pomiseb. Mina oma mõtetes *üheksakümmend seitse, üheksakümmend kaheksa, üheksakümmend üheksa...* ja ilmselt hoidis mind mingi jõud elus (mitte Lathar igatahes, hah!) ja virgusin õigel hetkel. Ma rohkem ei räägi, jäägu see legendide jutustada, aga "ratsaväe" kohale jõudes seisin juba mina teadvusetu hullu majaperemehe kohal...

Siis oli hetk kus Tale lihtsalt varjas end natuke nurga taga ja juhtus kuulma kolme neiu juttu (kahjuks ma ei kuulatanud). Aga kui mind kogemata paljastati neljanda isiku poolt, siis kümme sekundit hiljem lugesin juba kehaosi (maks, süda, suuraju), millele püstolitorud surutud olid.
"Eee ... ehk arutaks ... seda?"
Sinna kadus siis järgmine minu üheksast elust, kuna pealtnägijate ilmumine võimaldas jalga lasta.

Noh ja üks hetk hiljem tormas mu juurde hull majaperemees ja küsis närviliselt oma kadunud ohverdamismõõga kohta. Ma ei öelnud, et "Näe, see on mu käes ja ma torkan selle su sisse kui sa lähemale astud." Ma ütlesin oopis, et "Aaa. Ma usun, et su õpipoiss peaks sellest midagi teadma."
Seepeale tormas relvanõutaja minema ja ma läksin mõõgale uut peidukohta otsima.


See siis oli piisake mu kogetust. Hullult vahva oli. Aitäh omastele, kes mind ikka usaldavad või vähemalt kuuli, noolt või nuga keresse ei lase/löö. Nagu see nimiläksmeelest NPC ütles, ainus liitlane, kes selles tobuvapohus olla võib. Eliari ja Rojanit luban kogu hingest päästa püüda.
Aitäh ka teistele mängijatele.
Eriti aitäh mängujuhtidele.

Miinuspoole pealt niipalju, et järgmine kord võiks seda üldiinfot kuskil blogis või foorumis jagada. Vähem segadust ja värki.
Altonile pühapaiga rajamine on muidugi mõte. Sest Tartust sinna pärapõrgusse jõudmine oleks muidu tähendanud 6-tunnist bussiseiklust ja 200 krooni. Ning pärast tagasi ka.
Võimalus on üks miljonist, aga postitus võib siiski asja ette minna.
Attila
Nati Kõvem Võlur
 
Postitusi: 1261
Asukoht: Ugala

Re: Thanaria II kogetu

PostitusPostitas Erlessa 18:36 30. Mär 2009

Kuu aega mõisas mööda saadetud, kuulipilduja prototüüp valmis ja nüüd olen sellest ilma! Kogu mu töö ja vaev! Nojah, õnneks polnud ma seda veel ehitama jõudnud hakata, õnneks suudan ma nädalaga samad joonised reprodutseerida (kui selle tagaajamise kõrvalt selleks aega jääks, muidugi) ja õnneks on mu käekiri selline nagu ta on, igaüks vast neid jooniseid ei mõista ja säravamatel peadelgi ehk kulub aega. Või mis, ainuke teine säravam pea peale minu lasti pisut rohkem kui kuu aega tagasi. Hmh. Ta oli hea assistent. Oskas kohvrit kanda.

Laupäeva õhtul sündis aga imelisi asju. Esiteks saabus kohale Anko vend (nende taaskohtumisi üliliigutavat stseeni suutsin jälgida täpselt 27 sekundit, seejärel jalutasin vetsu poole edasi) ning seejärel kamp naisi, kes esialgu ajasid jama, siis aga selgus, et nad otsivad pakki. Sinivalgesse mässitud pakki. Pärast seda aga, kui ma nimetatud paki üles olin leidnud, küsisin nii muuseas, et ega nad Lathari teenrid pole, millele nad vastasid, et nad ei saa vastata. Mille peale ma küsisin, et siis ongi või? Ja nad ei saanud ikka vastata, seega olidki. See oli õige hetk raskekahurvägi kohale tuua (aka Anko), tagasi saabudes lõi mulle ka pähe, mida SINIVALGE!!!!!! tegelikult tähendab. Kogu asi kulmineerus ülimalt pingelise tulevahetusega, millest ma paraku ilma jäin, kuna hoidsin ühel neiudest nuga kõril. Mis oli ka muidugi lõbus, aga mitte nii väga.

Eriti tema jaoks, kuna siis, kui ... ee... külm käsi tule kinni pani ja lähenema hakkas, hakkas neiu rabelema ja valutas mu Pühast Esemest põletatud käe peale, seega olin sunnitud teda noaga lööma. Korduvalt. Rindu. (ma tegelikult loodan, et ta sureb nendesse haavadesse. Kui ta lähema paari päeva jooksul kuhugi minna üritab, siis see juhtub nagunii).

Enne kogu seda trianglit õnnestus mul kiirkorras mõisas leiduvatest vidinatest ehitada ka Mõõtur 2, mis võimaldas mul leida kõiki (maagilise) energiaga laetud asju, näiteks peremehe mõõka ja seda Püha Eset.

Kogu õhtu kõige lõbusam hetk polnud aga ei Mõõtur Kahe valmimine ega Lathariusku neiu pussitamine, vaid hoopis mõisa teenijanna mõnitamine. Ta oli juba eelnevalt näidanud end äärmiselt nõdrameelsena, seega kui ta mingil pingsal hetkel esitas küsimuse: "Kes?", vastasin mina: "Sinu ema," millele tema küsis vastu: "Mis temaga on?", millele mina vastasin: "Ta on surnud." Selle peale läks ta totaalselt paanikasse, kuni ma ütlesin, et ainult võib-olla ning mainisin, et see võib siiski tõsi olla. Ta üritas mind kingaga loopida (ta tabab sama halvasti kui mina) ning lõppkokkuvõttes olin sunnitud ta selle sama kingaga uimaseks lööma. Mulle ei meeldi hüsteerias naised.

Enne õhtu kulminatsiooni, imelist riitust, millest ma algul olin valmis meelsasti osa võtma (see sisaldas üht vabatahtlikku surma!), aga mis lükkus edasi, lasi meie kamp kollektiivselt jalga. Mul oli küll suur soov kõik mahajääjad maha lasta vms, aga teised millegipärast olid vastu (loll mõte, sest nagunii nad lobisevad kuskil kõik välja). Nojah. Nii et me lähme nüüd mu jooniseid ja Kasti päästma. Ja Eliari ja Rojanit ka muidugi.

Füüsikutel veab alati.


Tänud kõigile, kes mu mõnitamist kannatasid (eriti Itile, ma ei ole tegelikult üldse nii vastik) ning siis ka Danile, Hannale, Aapole (ka sõidu eest), Martenile ja Mirjule. Aa, ja Steffile ka. See pussitamine ei olnud isiklik (ei IG ega OG for that matter).

Ootan järge!!!
Bosom Friends Productions // real-world GM
Erlessa
Meister
 
Postitusi: 109
Asukoht: Tartu

Re: Thanaria II kogetu

PostitusPostitas Katzenminze 21:20 30. Mär 2009


Kui ma oleks teadnud, mis kõik mind selles neetud majas ees ootab, oleks ma kohe kindlalt suuremat palka küsinud, kui härra Araden mind preili Meilia hooldajannaks võttis. Nii pöörast päeva pole minu silmad enne näind! Rahutud vaimud, veidrad külalised erinevate tapariistadega, ebasünnis arst, isemängiv klaver... Ka kõige hullem muinasjutt ei saa tõelisusele ligiläedalegi! No jah, eks natuke head sai ka kaasa. Need põletushaavad mu näos takistavad emal-isal mind kiiremas korras mehele panemast- kes see armilist neidu ikka tahab. Aga kes teab, kas ma üldse pöördungi lähiajal koju tagasi, peale kõike läbielatut ei saa ma ju ometi preili Meiliat, härra Aradeni ja Dermot üksi jätta! Nad kolmekesi küll hakkama ei saa! Kes neile siis süüa teeks ning nende järele vaataks? Härra ju usaldab ka igaühte- vaat, keda kõike oma kotta kokku lasi! Kolme naist, kes kõik segamisi kord oma vanaonu, kord vanatädi tuhka taga ajasid, midagi sinivalgest pakist sonisid ning tagatipuks võõras majas lukke puruks lasid. Milline häbitu külalislahkuse ärakasutamine!

Ega need härra väidetavad sõbrad ka eriti ustavateks osutunud- ei saanudki õiget sotti, kas tahtsid nad meile head või ei. See jook, mida too metslane preili Meiliale sisse jootis võis ju talle, mis see nüüd oligi.... Nägemisvõime tagasi anda, kuid ma nüüd küll ei tea, kas kokkukukkumine ning valu midagi head tähendavad. Eriti kui arvesse võtta, et see sama naine ähvardas mind köögis tappa, kui ma ise preilile teed viin. Sellise asja pärast tulla suure noaga vehkima! Loomulikult ma ei andnud talle seda tassi: kui preili käsib
minul teed tuua, siis mina ka seda teen, mitte ei usalda seda mõne metslase kätte, kes sinna kes teab mida sisse võib valada. Ega ma loll pole.
Tema sõber, preili Denya, ka just ülearu armastusväärne polnud. Kes see tuleb naljatama nii tõsise asjaga nagu seda on minu ema surm! Mul on siiralt kahju, et polnud piisavalt lähedal, et talle sussiga äsada, nagu ma andsin kulbiga tollele vaimule, üks kõvem hoop vastu tema preilipead oleks ehk talle õpetanud, et selliste teemadega nalja ei tehta! Tulla ütlema, et ema on surnud. Haaaah!

Ah, ma loodan, et seal, kuhu me nüüd lähme, pole ees iseenesest kustuvaid tulesi ning külmi käsi seljal. Kui poleks olnud preili Meiliat, oleks ma juba ammuilma sealt majast ära jooksnud ning teised üksteist ning uksi maha kõmmutama jätnud.
Kui vaid preili tervis vastu peaks....

Endiselt segaduses Renna.



Hästi tore mäng oli, aitäh kõigile!
Nalja sai palju ning vastupidiselt mängu lõpul tekkinud veendumusele, et kui just mõne segase külalise käe läbi ei hukku, siis vihase vaimu raevu ohvriks langen ikkagi, tulin enda üllatuseks tohuvapohust enam-vähem tervelt välja :D
Katzenminze
Haldjate sõber
 
Postitusi: 316

Kasutaja avatar

Re: Thanaria II kogetu

PostitusPostitas hoarmurath 18:12 31. Mär 2009

Kroonikaid on saadetud juba kaks eksemplari.

Oleme tänulikud, kui saame neid veel, siis on meil suuremad võimalused teha sellist mängu nagu te soovite. Kui te tõesti ei viitsi (nagu üldse ei viitsi) kroonikat kirjutada, kirjutage vähemalt punktikaupa, et mida te tegite ja et mida te pärast mängu kavatsete edasi teha.

Tänan.

Järgmine mäng on 95% tõenäosusega 18-19. juunil. Palun tehke see kuupäev enesele vabaks, kui te pole seda juba teinud. Kuulutus tuleb paari nädala jooksul.

*GMi möla lõppeb. selleks korraks.*
Esindan ainult omaenda arvamust, kui tekstis pole vastupidi öeldud.
hoarmurath
Tuleloitsija
 
Postitusi: 832
Asukoht: Fyerellal

Re: Thanaria II kogetu

PostitusPostitas Meryle 19:13 31. Mär 2009

Mu kodu on täis liiga vaheldusrikast rahvast ja vaikuse ning rahuga harjunud tüdrukule ei meeldi see üldse. Ilmselt olin ma kõigi vastu kohutavalt ebaviisakas (nimetades inimesi hanedeks ja joodikuteks ning ohates, et keegi ei usu, et ma vaime näen.). Tegelikult ei olnud nad ju nii pahad. Külalised, ma mõtlen. Ainult veidi. Kuid ma ei saanud peaaegu üldse aru, mis majas toimub.

Vähemalt sain ma teada, kes maskiga vaim oli. Sheron. Et ta mu isa tappa tahtis, oli väga häiriv. See ei huvitanud vist kedagi peale meie perekonna. Naljakas. Kas sellised pisiasjad, et Araden ei olnud mu pärisisa, oli mulle pool elu poolmürgist ravimit andnud, valetas mulle ja tappis oma sõbra pidanuks mind häirima? Ta on minu isa ja jääb selleks.
Lõpuks uskus isegi isa, et ta sureb keskööl ja kõik rotid jätsid uppuva laeva maha. Ilmselt pidasid isa, Renna ja Dermo lolluseks minu plaani end ära tappa, kui see peaks isa päästmiseks/Sheroni käest pääsemiseks vajalik olema. Kuid ma oleksin seda teinud.

Võib-olla põleb maja meie silme all maha, õues on külm, meil ei ole peaaegu midagi ja kõik on vähem või rohkem viga saanud.
Kuid me oleme elus.
Jah, ma olen tegelikult päris õnnelik.

Siiralt, Meilia dar Whalidan


Aitäh GMidele ja kaasmängijatele. Eriti mu laiendatud perekonnale.
Ootan väga järgmist mängu.
Meryle
Vanem õpipoiss
 
Postitusi: 77
Asukoht: Tallinn

Kasutaja avatar

Re: Thanaria II kogetu

PostitusPostitas Emeriel 20:44 31. Mär 2009

Pilte näeb siit.
♥ Tema põhjatu süda su varjatud hirm!
Emeriel
Rändlaulik
 
Postitusi: 137
Asukoht: Tallinn

Kasutaja avatar

Re: Thanaria II kogetu

PostitusPostitas Bell 0:56 6. Apr 2009

Neetud. Oleks ma teadnud, et ühest väiksest asjast nii palju jama tulla võib....kust mina teadma pidin, et see Lathari püha ese on?! Loo moraal: igale suvaliste teekäijate pagasile ei maksa küüsi taha ajada.

Aga vähemalt leidis Donan oma õe ja oleme kõik veel elus. Veel.

Ühe õhtuga on mu elu võtnud hoopis uue, hoopis ohtlikuma pöörde. Huvitav, kes on need kadunud kaaslased, kelle pärast ollakse valmis sellist teekonda ette võtma...

Kuid tagasiteed enam pole. Ma küll ei tea, mis meist edasi saab, aga tundub, et mul on veel palju õppida - nii oma uute kaaslaste kui iseenda kohta.

Edasi kõndides loen mõttes üle meie varud: rahustid...valuvaigistid...salvid...mürk...mõne järgmise seikluse jaoks peaks nagu piisama.

Heidan pilgu tähtedest valgustatud taevasse ja surun maha ärevusvärina. Vaikselt levib üle näo kassilik naeratus.



Üldiselt tahaks tänada kõiki mängijaid ja GMe väga toreda mängu eest.
Meie doktoriga ei osanud arvatagi, et lõpuks selliste sündmuste keerisesse satume.

Donan: "See on paranormaalne nähtus, mitte füüsiline või psühholoogiline probleem...see jääb meie tegevusalast välja."

Oli ülipõnevaid hetki, absurdihuumori-hetki, pingelise mõttetööga täidetud hetki...paar nalja, mis praegu meenuvad:

Terve õhtu on daamid otsinud ühte sinivalgesse mässitud karpi. Mina ei muretse üldse, kuna minu saak ei ole mingi karp. Korraga hakkab ese mu kotis põletavalt hõõguma.
Elani: "Donan..tead...ma vist peaks midagi üles tunnistama..."
GM kõrvalt: "Sulle meenub, et kotis, kust selle krabasid, oli tõesti sinivalget riiet."
Elani: *endamisi* "ohneetud."

***

Seisame vestibüülis, saabub peremehe õpipoiss Termo ja pöördub minu poole.
Termo: "Kas ma võin sinuga korraks rääkida natuke?"
Kõik: *kahtlustavad pilgud*
Termo: "Ma pole relvastatud, ausõna!"
*tõstab selle demonstreerimiseks oma keebi üles, kuid selle vahelt kukub välja...roosa king*
Kõik: *hüsteeriline naer*
Anko: "My pervert senses are tingling!"
Termo: "Ei, ära muretse, mul on armastatu olemas."
Kõik: "Appi! Tal on armastatu! Päästke end kes suudab!" *põgenevad karjudes ja naeru tagasi hoides*
(ma ei suda siiamaani loogiliselt seletada, mis selles nii lõbusat oli)


Ning rahustid ja valuvaigistid olid õhtu jooksul ikka väga nõutud kaup XD

Suured tänud majaperemehele ja preilile, kes meid oma koju lubasid, teenijaskonnale, kes abivalmilt meiega infot jagasid, kulleritele, kes mind õnneks maha ei löönud ja seiklejatele, tänu kellele meil nüüd uus siht on.

Ehk siis: Aapo, Hanna, Dani, Erlessa, Marten, Sillu, Taliesin, Iti, Märt, Maarja, Steffi, Tindome, Melian ja muidugi kallid Mona ja Poogen - aitäh, et tegite selle õhtu lõbusaks ja meeldejäävaks!
(kroonika tuleb ka varsti)

*kallistab kõiki kõvasti*

Teie pisivargast (nüüd ilmselt) multiclass-medõde

Elani ehk Mirju
If today was perfect, there would be no need for tomorrow.
Bell
Seikleja
 
Postitusi: 19
Asukoht: teisel pool reaalsust


Mine Larp

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


© Dragon.ee | E-post: dragon@dragon.ee | HTML'i kontroll
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
phpbb.ee 3.0.6