Juunior XVII muljed

[Dwar]

Olen surmväsinud.

Kiidan mängijaid ja NPCsid ja kaaskannatajaid!
Eriline kiitus ja austusavaldused lähevad Sauronile.

Jõhkralt mõnus on olla kodus. Paned silmad kinni ja kuulatad ... kuulda on ainult NORMAALSET taustamüra!

[hoarmurath]

Tore mäng oli. Aitäh GMidele ja nagu mainitud, kaaskannatajatele.

Highlightid:

* kann
* mängijad (kõik olid lahedad)
* kollid
* veel üks obelisk
* maja
* toit
* buss

Ei meeldinud sääsed.

Ma loodan et meie noormängijad tulevad veelgi mängima.

[Vincent]

Servus,

Tänud gemmidele kes sellise meeltlahutava mängu korraldasid. Ma üritan võimalikult objektiivne olla ja ka negatiivseid aspekte valgustada, sest kriitika on parim kink, aga peamiselt on mul plaanis kiita.

See mäng kujunes mulle ootamatult kõige mitmekihilisemaks mänguks mida näinud olen. Oli küll hetki kus ei olnud muud teha kui oodata (mõned moodulid polevat käiku läinud), aga suures plaanis oli tegevus olemas ja vahel isegi rohkem kui jõudis ära teha.
Mulle meeldis, et sain reaalselt raha kulutada, kasutada, tehinguid teha - piisavalt olen kuulnud või näinud mänge kus raha on olemas aga tähtsust ei oma. Selles osas olid teised mängijad väga suurepärased ning raha käis tihti kätest kätesse. Ainuke negatiivne asi mida saaks siinkohal välja tuua oli see et hõberahadega pidin vahel üle maksma kui vaid vaske tarvis oli.
Mänguala oli minu arvates tehniliselt küll pisut väike, kuid praktiliselt polnud suuremat vajagi - kõik oli kompaktne ning tegevus käis sujuvalt mitmel rindel korraga nii et need rinded üksteist segama ei hakanud.
See oli ka minu esimene mäng pisematega. Ma nautisin nende entusiasmi! Nad olid rõõmsameelsed ja alati valmis - nagu pisikesed Birgitid:P Ja rääkides Birgitist - ma oleksin surnud ilma selle kauni lehvikuta. Liikuv õhk on parem kui .... jamh.
Sääskedest on paganama kahju: You are what you eat - Kusagil metsas kõnnib nüüd mustmiljon kassikest ringi kes kaklevad selle üle kellel on pehmem saba.
Toit oli ideaalne - mugavalt ja kiirelt tarbitav, ei olnud tarvidust toidunõusid ära tuua vaid sai mugavalt leivaga head liha süüa end rasvaseks tegematagi.

Muuseas tänan kõiki kenasid preestreid, kes mind elus hoidsid; Mustafat, kes mulle vahvat plotiga seotud raamatut näitas; seda saunakutti, kes mulle ühe teatud laheda pulgakese müüs; Monat, kes mulle vahva lilla kapuutsiga asja õmbles; Siimu, kes enda ilutulestikukraami mulle rituaalide tarbeks kasutada andis; Birgit ja lehvik muidugi veelkord; ning taaskord ka korraldajad/gemmid - väga hea mäng oli... buss ja maja ja kõik muu.

Parimat,

Ilmar/Sibelius (Kitty-Cat)

[morthgoth]

Sauronit ei kiida, sest muidu ta jookseb selle kiitusega kuhugi metsa, identib selle ja kaevab maa alla. Siis peab GM-tiim jälle paaniliselt kuskil nurgas arutama, et mis nüüd saab.

Kiidan kõiki teisi, eranditult. Meil on väga head mängijad ja see teeb ka mängu. Nublud olid imelised. Neid toon eraldi välja, sest nemad on meile eriti olulised.

[Aweron]

Oli päris tore
Oli erinevaid vahejuhtumeid, millega tegeleda sai, koht oli kenasti kompaktne ning seltskond vahva. Eriti lahe tüüp oli see "metsavaim", kes omale naise kavaldas. Kahju ainult, et ta minuga kahevõitlust pidada ei ei soovinud, mul oli suurepärane plaan talle omakorda tünga teha, saades lisaks Kuulsust ja Rikkust hädas preili päästmise eest.

Mis veel meeldis oli see, et sai reaalselt asju erinevate tegevuste eest. Minuarust on see päris mõnus, kui sa mingi suure kolli või mõistatuse lahendamise eest mingeid asju või teadmisi saad, millest ka reaalselt kasu on mängusiseselt. Näiteks: see põiklemise vöö.

Teisest küljes on see, et Vägeva Kolli nottimine on kuidagi üheülbaline viimasel ajal. Tuleb, targutab natuke ja siis 20+ verejanulist adventuurerit löövad teda miljon korda piki pead boffriga. Seda on keeruline küll hallata, tean, kuid äkki oleks mingi ägedam viis, kuidas lõpukaklust läbi viia? Kasvõi nii: Koll tuleb virutab paar korda mõõgaga, teeb kellegi kivikujuks, kellegile viskab tulepalli, kakleb veel mõõgaga, veel paar loitsu, kakleb veel, teeb timestop, murrab kellegil kaela jnejne. Praegu vaene deemon lihtsalt sai kurvalt kolki. Kuigi "Lase end juppeks" oli ilus finiš, kiitus

Lisaks veel, et enamuse info koondumine kindla grupi/inimese kätte on asi mida tuleks vältida võimaluse piires


Üldiselt oli mõnus mäng, järepidu vahva. Kiitkem me kollektiivse kanni päästmise eest PÕKKi Gregiku isiksuses ja järgmise Seikluseni.

[Katzenminze]

Oi, mul pole kunagi varem sellist paranoiamomenti olnud, kui see kord. Oli juba hämardumas ning liikvel olid jutud kollide peatsest saabumisest. Mina ja Sahiba ajasime PÕKKiga maja ees äriasju ning need sujusid juba üsna kenasti (leidsime isegi enda saarele elaniku!), kui mul oli vaja pisikest naeratavat maja külastada. Tavaliselt läksime sinna ikka kahekesi, kuid tehing polnud veel lõplikult sõlmitud ning nii läksin siis üksi. Tee oli pikk, sest üritasin käia võimalikult vaikselt, mis tähendas ka enda vöö seelikusse mässimist, ja samal ajal katsest kätt kogu aeg noal hoida. Jõudsin ilusasti kohale, kui järsku kuulsin vetsu kõrvalt põõsastest kõva sahinat. Astusin paar sammu tagasi, ootasin. Sahin. Küsisin siis, et kes on. Eelmine kord koll ründas mind selle peale, kuid nüüd ei midagi. Astusin veel sammu tagasi. Sahin tuli lähemale. Ja lähemale. Silmad midagi ei seletanud, nii et "Sa-ei-pea-mind-ründama!" läks umbropsu sahina suunas ja... üle tee hüppas suur konn.

Tehingud-tehingud. Alguses kauplesin kasudega, siis läks suurem osa kaasasolevast varandusest enda naha päästmisele, ja õhtu lõpuks olin taas plussis. Isegi ühe enda sõrmuse sain tagasi, kuigi lemmik jäi ikkagi Perenaise sõrme. Kahju vaid, et mägede pojad meie juurde elama ei soovinud tulla, PÕKK pole nii eksootilise välimuse, tantsu ega seenejoogiga, kuid see-eest on neil huvitavaid jutte pajatada kui palju. Kultuurišokk on mõlemad, igatahes!

Suur aitäh kõigile, kes mind Väga Armastava Aarde käest päästa aitasid. Ka neile, kes minult hiljem tasu vastu ei võtnud ning nii mind hingepõhjani solvasid (ja enda annet alavääristasid): õnneks sain ma teid ravides enda võla tasa teha.
Kusjuures, Aarde avastasin ma täiesti kogemata ja kaardita. Nimelt osisime vaiksemat kohta, kus uurida, ega karp kaardiga miski maagiline lõks pole (no, isegi mina sain aru, et müüa oli kahtlaselt agar), ning täiesti juhuslikult tuligi välja, et see koht oligi paik, kuhu "kaart" juhatas. Ja nii ma end kogemata "Metsavaimule" müüsingi. Olles eri kultuuridest, ei võtnud ta üldse kuulda minu seletust, et sealt, kus mina tulen, on Aare leidja käsutada ja kasutada, mitte vastupidi. Õnneks oli peremehel aga hea plaan ja laip tagataskust võtta. Kuigi ega "Vaimu" see nüüd täiesti ära ei petnud. Nii südantlõhestav oli laua all kaitseringis kükitades kuulata, kuidas ta mind taga otsib ja ohutusse kohta tahab viia. Paar minutit veel ja ma oleksin käskinud Sahibal raha vastu võtta ning koos "Vaimuga" läinud sinna, kuhu ta juhatab.

Noorlarparid olid tõesti toredad, entusiasmi voolas neist küll ojadena. Mul õnnestus isegi väga sujuvalt kaks neist kindlast surmast päästa- nood tahtsid nimelt minna järele kahele suurele tüübile, kes metsa poole mööda põõsaääri imbusid. Päeva heategu +2

Dagnir, Sahiba Veronic'i Kaaskond, kaugelt Idast.

PS! Koht ja maja olid kokku lihtsalt võrratud! (ja toit ka! Imeline liha! Seda vist tunnistab ka asjaolu, et ma sain alles neljandal korral jaole.)

EDIT: Unustasin mainida, et Dagniri jaoks oli väga üllatav ning kergelt kõhedusstekitav see, kuidas Mägede Pojad ALATI eikuskilt selja taha ilmusid ja rusikat pakkusid, kui keegi sõnadega liiga tuli tegema. Hämmastav ajastus (või oskus?)

EDIT2: Kuidas ma sain midagi sellist unustada?! Keldris olev laboratoorium oli üks lahedama õhkkonnaga paiku, mida näinud olen. Ikka üsna kõhe oli istuda seal pudelis hõljuvate tükkide keskel ja vaadata, kuidas pisikesed lapsed tohutu innuga laipa lahti riietavad, talle minu riided selga panevad ja ise terve aeg kihistavad. Üks isegi palus minu abi pea laiba külge sidumisel. Plusspunktid selle kohutava leha eest.

[kaval rebane]

Kummardus
alustuseks imeliste tuuleiilide ees, kes said järjekordselt väga nauditava tööga hakkama. Seekord maksaks eriti tähelepanu juhtida majakese ja selle ümbruse huvitavale kultuurieripärale: kõikjal oli nii palju huvitavaid ehitisi, laipu (mida minu idamaiste kalkulatsioonide kohaselt oli vähemalt viis), helendavaid kalu, kohalikke metsarahvaid ja minu ustava preestrinna Abikaasat Aaret, keda ma hea meelega näeksin soojal külaskäigul oma uhkes palees, kus ma võin Talle tema soovitud abikaasa asemele pakkuda mõnd näkki või ükssarvikut... Igatahes väga (teie kultuuri mõistes vist) kauni töö eest kiidulaul ja nabatants.
Toit ja jook. Noh, meie seda Mõdu(?) varem mekkinud polnud, aga maitse oli tal päris kentsakas. Samad sõnad selle liha eest, mida mõned teie seast toorelt rebisid. Väga suur kultuurišokk, kallid Võõramaalased. Ja see supp oli ka väga asja ette pärast mängu! (Üldse pärast seiklust oli väga meeldiv lihtsalt laua ääres ühe koha peal juttudes seigelda, tähelepanu märkimist väärib ka minu lähistel maganud puhas araablane, kelle öölaul oli lausa hirmutavalt eksootiline).
Võõramaalased. Nad olid kõik väga kombekad kindlasti oma nägemise järele ja minule valmistas see palju rõõmu - näha Teid Teie loomulikus keskkonnas. Teie olite väga auväärsed. Eriti tegi palju rõõmu see tore tsirkus, mida Mägilased täiesti tasuta Rahvale pakkusid. See tekitas küll palju segadust, kuidas Rahvas rikkust üleüldiselt väga vähe kummardas, aga noh, polegi varem nii vähesega nii palju eksootikat saanud. Aga üldiselt olid need Kohalikud ja Vähem Kohalikud väga abivalmis ja armastusväärsed. Kohe oli näha, et need kaugemalt tulnud (üks oli päris Pigi) on sellisemad temperamentsemad ja teiste kultuuriliste eripäradega, natuke kodusemad. Ajasid ikka varandust ja pahandust taga.
Eraldi tänan oma ustavat ja ikka väga head preestrinnat Dagniri, keda ma isegi väga meeldiva summa ja roosade kalliskivide eest mehele ei pannud. Siinkohal tõesti ustavus ja muu klišee on tähtsam kui rahapada.
Pahameelt tekitasid ainult need tiibadega suure nokaga väiksed linnud, kes endast tohutuid purpuritooni plärakaid maha jätsid ja hirmsal peenel moel möirgasid. Pärast tekkis imelik vajadus neid nahakaunistusi kätega hõõruda või vastu mõnda tahket eset nühkida.. Vähemalt tekkis selline tolle kultuurieripäraline tunnetus, mind vist võeti omaks.

Mulle üldiselt tundub, et ma sain palju targemaks teie kultuurieripärade koha pealt ning leian rõõmsal ja lahkel loal, et võiksite oma lohepojad kaarikute ette rakendada ja meile kaugele itta külla sõita. (Laevaga saab ka, aga see on ohtlikum ning tee peale võib jääda kivil istuvaid araabia hääletajaid.)
Kositame Teid ja Teie tuuleiile (ärge neid lendloomi pikkade nokkadega palun kaasa võtke) ükssarvikuliha, mannavahulinnu sulgede ja kuivatatud tiigisoolaga ning pakume meeldejäävaid orgiaid õhkõrnades telkides mitmemeetriste jaanimardikate valguse käes.

Tänades, Sahiba Veronic Kaugelt Idast.

[Katzenminze]

Meetriste jaaniussidega seoses... Paar last avastasid tee äärest jaaniussi ja näitasid seda kilgates kõigile. Astusin ka ligi ja rääkisin neile pika loo sellest, kuidas meil Idas on ka sellised, ainult et meetrised, kes pannakse suurte aukudega klaaskuplite sisse ja riputatakse siis lae alla, et valgust saada. Laste silmad läksid selle peale suureks ja üks küsis vapustatud häälega:" Kas see oli nüüd päriselt või... mängult?" Üldse oli nende nubludega nii toredaid (OG) momente. Tooge neid veel! Kugi jah, seda tuleb tunnistada, et kohati vaatasin ma neist üle, sest nii oli lihtsalt kergem. Viga, mida tuleb parandada, aga mida saab parandada vaid siis, kui neid nublusid ka päriselt mängudel on!

[chloe]

[Katzenminze]

[Irve]

Laibapaus on jälle minu silmis midagi, mille väljamängimine ei ole seikluslarbil piisavalt põnev. Tasub end lohutada mõttega, et ongi selline kultuur.

Plussid:
- Juuniori stabiilsus: ma tulen mängule ja ma saan sellise mängu nagu ette kujutasin.
- Vincent, kes ei ole enam passiivne mängija
- Seesama tüüp keda keegi kiita ei tohi: väga tubli olid
- Mängujuhtide julgus kasutada mängudeks omaenese sugulaste/sõprade elamispindu.

- Detail: Mängu põhirekvisiit-laibale olid päris vaglad külge pandud
- Detail: all keldris oli rõve lihane luu koos pealeõmmeldud nahaga
- Detail: Verine varrukas nii laibal kui vaimul

Jabur moment:
Lähen vaatan et tiigis helendab mingi roheline portaali moodi asi (mäletate ju küll kui ühel talvemängul tiigijääle helendav väravakoht tekitati). Jalutan üksinda lähemale ja uudistan seda lähemalt. Nalja pärast kummardan selle kohale ja ütlen suht rahulikult: "tere", kuigi olen üksinda ja pole eriti mõtet. "Tere" kostub. Mõtlen, et kas ma just mõtlesin selle välja, olen segaduses ja vaatan ringi. Kalda äärde on üks mängujuht hiilinud, et kuldkala etendada. Niipalju siis portaalist.

Mõtteid:
- Kui mängul on noored, mõelge kuidas nende mängu ägedamaks teha. Kui teil sellest kergem hakkab mõelge neist kui ülimaagilisest väga naiivsest kääbikute rassist, kelle suhtes on sobilik olla lugupidav. Nad mängivad õhinaga kaasa ja neil on väga vähesest suht lõbus. Ära sega mind ei ole asi mida juunioril oleks sobilik teha.
- Kui olete kanged kangelased, siis oodake kallaletungiga seni kuni teid vaja läheb. Ühesõnaga mõelge pigem sedapidi, et mingist hulgast alates ei ole võitlus eriti mõeldav ja et las lihtrahvas läheb ees. Seda muidugi mitte oma mängunautimise arvelt.
- Ärge hoidke infot kinni. Juuniori struktuur on alati mängijad versus maailm ja kui paar erandit välja arvata, siis üldpuhkudel saate rahulikult kogu leitud info teatavaks teha.

[kaval rebane]

[requel]

Seni kuni ei saa Dwarile faile üle anda, näeb minu kilukarbiga tehtud pilte aadressil:
http://www.dropbox.com/gallery/32566140 ... r?h=845ecc

[Irve]

Requel: kui paned oma pildid oma Dropboxi public kausta .zipituna (klõpsi kaustal menüü lahti ja ütle "send to -> compressed folder) , siis võin nad ka meie galeriisse üles lükata..

[Werewolf Took]

Hmjaa...
Punkt 1. Kallistus kõigile. (Hugmonster attack: raises victim's happiness lvl + 4d20)
Punkt 2. Ma pole vist kunagi nii palju sääski näinud kui seal oli... Kui seisma jäid, oli kohe pinisev armee ümber

Plussid.
Kõik oli üks väga suur pluss. ^^ Ilus mängukoht, toredad kostüümid (eriti mõjusid mägilased, Kiisu ja mõmmuhhuu), söök , plot ja kõik... ma võiksin siia plussideks heietama jäädagi.

Miinuseid oli üks. Sääsed. :3

Piiksud olid väga ägedad. Sebisid ringi, jälitasid mu manakotte (makaronid ju), paitasid Kiisut (tunnistan, kiusasin ka ise teda alalise kõrvade vahelt sügamisega... aga ta nurrus! ^^), olid absoluutselt igal pool kogu aeg... toredad tüübid.

Tore oli oma kaartidega ringi sebida ja pobiseda. Kaardid väitsid halvaks nii maja kui värava (obeliski) ja eriti halb oli mets, sinna ei tohtinud minna. Siis käskisid nad mul mitte Sibeliust silma alt ära lasta. Seepärast ma teda seal stalkisingi kogu aeg. Siis läks Sibelius metsa, kuhu mina mingi hinna eest minna ei julgenud, ja siis ma paanitsesin seal õue peal, sest mida ma ka ei teinuks, kaartide käsku oleksin ma ikka eiranud. Seda dilemmat oli tore välja mängida. Ja seda ka, kui üks piiks ütles, et noorhärra Kass surma sai. Ma olin ausalt nagu "Mismõttes?! Neetud! Neetud! Ma poleks tohtinud kaarte eirata! Poleks tohtinud!". Siis selgus, et ta on elus. Ja mina olin jälle rahulik (natukeseks ajaks) ja torisesin piiksude peale.

Highlight: ma jäin ellu. See on midagi uut.

Kokkuvõttes, kogu mäng oli väga tore ja värki, huviga ootan järgmist.


Kallistustega,
Sarvikuneeme Ava
Birgit





EDIT: Kuidas see mulle alles praegu meelde tuli? Õnnitlused tollele mängijale (Aurin vist?), teadaolevalt esimesele isikule, kes suutis tollest pruunist haige kurguga öökulli häält tegevast pillist äratuntava viisi välja võluda.