RPG: Kilborough

[dreampiller]

[dreampiller]

Mehike vajub kühmu ja ohkab.
See on pisut keeruline lugu. Too lohe on hetkel ainus, kes mulle veel jäänud. Ülejäänud on kõik maa-aluste manu. Teie siiatulekuga on asjad liikuma läinud ja Peremees ise liigub ringi ning usu mind, see ei ole hea, kui peremees ringi liigub.
Mehike istub lohe käpale ja hakkab kurva näoga piipu toppima.
Ma olen selle lohe eest juba nelikümmend aastat hoolitsenud - alates Kilborough mõisahärra sepitsustest saadik. Tema oligi see, kes leidis viisi neid taasluua. Lohed tulid esimesena, kuid mitte viimasena. Pärast esimest õnnestumist läks härra ahneks ja alustas uute ja uute elukate siia toomist. Too lohe, keda sa siin praegu näed, ongi Esimene. Seeme. Juur. Nad on meid juba kuid jahtinud, ent asjatult. Peituvat lohet ei leia nende suurusest olenemata keegi üles. Lohed on maagilised. Päh! Lohed ONGI maagia.
Ta süütab piibu ja vaatab heldinult lohe poole.
On tõsi, et nad ei räägi. Nende omavahelisest suhtlemisest on võimatu aru saada, seda tuleb Mõista. Mõistmine ongi lohede taltsutamise alus. Kes ei Mõista, saab parimal juhul vaid tuleroaks. Paraku hakkan ma selleks liialt vanaks jääma.
Ta jääb vait ja pahvib mõtlikult piipu.



Hääl ei olegi hääl. See on rohkem nagu emotsioon. Tunnetest koostatud sõnad. Nagu laviin vajub see soov Calenbrethi peale surudes viimase peaaegu põlvili. Mehike vaatab esmalt lohe poole ja siis hämmastunult Calenbrethi poole.




Ta mõtleb sinuga! Ta tõesti mõtleb sinuga! Hämmastav!
Mehike hüppab joovastunult üles-alla ja puhub ninast piibusuitsu välja.
Nüüd me saame siit ära. Juba aastaid olen ma proovinud temaga mõelda, kuid ma olen liialt nõrk. Kuid sinuga oleks see võimalik! Jah! Just! Nüüd me läheme lendama. Oled sa valmis siit surmahauast lahkuma mu kallis noor sõber?

[dreampiller]

[dreampiller]

[Shadow]

[Payl]

[Thoren]

Et, emm...te ei tea kudas siit välja saada? Kas lohe ei jaksa no-näiteks seina puruks tampida ja siis välja lennata?

Calenbreth vaatab oma vöö peale mis praktiliselt tühi on ja uurib veel miskeid taskuid, nägu muutub tal tsipake mornimaks otseloomulikult kuna ta avastab - TAL POLE LÕHKEAINEID KAASAS

Aga noh, ma ei tea...ma kardan, et ma ise ei suudaks oma äpude pistodadega seda müüri lõhkuda...- aga mis juttu sa peremehest rääkisid? Kes kurat on peremees ja mida kuradit ta ringi jalutab ja lohe otsib? Kostab nagu ta on ülbe, mulle ei meeldi ülbed inimesed....kui ta yldse inimene on...

[terep12]

Thandororen hakkab juba tugevamalt, justkui tahaks ta ust maha lüüa, vastu ust toksima...

[dreampiller]

Muusikatuba sisaldab küll mitmeid raskeid muusikariiste, kuid nii klaver kui ka harf on virutamiseks pisut liialt rasked. Ka ringi vaadates ei ole miskit haaramisväärt näha. Tundub, et jääb siiski vibu...
Võõrast enam kuulda ei ole, tea kas enam majas ongi...

Või siis on...

[dreampiller]

Laual olev raamat on puhtalt ladinakeelne. (Miks nad alati just ladina keeles on? Kas tänapäeval ei ole siis tarku kloostrimunki, kes midagi head kirja paneksid?)

Kuid raamat, mille William riiulist võtab, on pisut parem. Täiesti tavakeeles, vanas küll, kuid arusaadavas. Sisu jääb küll pisut segaseks, kuna väga paljud terminid on võetud muudest keeltest või murretest. Esimene lause, mis Williamile silma jääb, tekitab juba pisut huvi:

"Wäggewad om nood wärrawad, mis allapoole wiiwad ja surred om nood mihhed, kes sinna jullewad ja kui nad jullewad, om nod wapprad ja noile saab osaks suur woim ja au igawessti."

Hm, kõlab nagu mingi piibel.

Samal hetkel tunneb William, kuidas tema kuklale kukub midagi niisket ja pisut sooja. Pilku tõstes tabab ta aknaklaasil vaevumärgatava väreluse miskist tumedast...laes...

[dreampiller]

Mehike astub Calenberthi poole ja hakkab pisut oma häält tasandades kõnelema:
Esiteks on Peremees üleüldse põhjuseks, miks too lohe siin tornis on, teiseks, tänu Peremehele peab see lohe siia jäämagi, muidugi juhul, kui SINA miskit ette ei võta ja kolmandaks...
Mehike kuulatab ärevalt ringi vaadates.
Ja kolmandaks, ma ei tea, mis ta kurat on, inimene või loom. Lohe ei saa astuda üle käskude, mis tema looja on ette andnud. See torn oli kunagi kohaks, kust kõik lohed alguse said ning esimesele lohele, selle siin, anti käsk tornist mitte kunagi lahkuda. Seda käsku ei saa murda enne, kui mõni hea hing lohe taasloob. Paraku on taasloomisega üks tilluke konks. Sa kas ei hakka sellega jamama ja elad oma elu või siis sa taaslood lohe ja pead tema eest kuni oma elu viimase hingetõmbeni hoolitsema. Lohed on küll tugevad, võimsad ja kohutavalt targad, kuid nad töötavad siiski vaid mõttejõul. Kui Peremees kunagi langeb, kaob see lohe siin ja ka kõik teised, ent kui sina lohe taaslood, jääb see lohe alles ka pärast kurjusee lõppu ja jääb sinu kõige alamaks käsualuseks.
...väike piibutõmbepaus...
Kui sind huvitab, võin ma sulle selgeks teha, kuidas endale üks lohe saada, kui ei...No siis ei ole sul tolle ülbe Peremehe vastu mitte miskit peale oma pistodade ja püstise nina.

[dreampiller]

Selle aja sees, kui Thandororen kõrtsitoa ust taob, avaneb üks ustest ja sealt astub välja unine ja selgelt raske phmelli all kannatav talumees. Ta kõnnib Thandororenist mööda ja vaatab viimast pisut segase näoga. Enne veel, kui ta trepist alla kaob, vaatab ta tagasi, peab pisut aru ja ütleb siis: Ää...missa sest kepist kulutad, pane ikka jalaga. Anna ikka nii, et on.

[Shadow]

"Kuulab ukse taga," mõtleb Thekla ja tõstab uuesti vibu. "Nägi uksepraost valgust ja nüüd peab aru, mida edasi teha. Ootab, millal uudishimu võitu saab ja ust paotan. Või siis... või tuli too tüüp Lihuniku juurest mulle järele? Ta nagu lubas... Või hiilib siin keegi omadest ringi? Neetud, selle paberi sealt esikust tahaks kätte saada... Ega siin aega laialt käes ole, enne kui peremees koju jõuab..." Vibunöör pinguldub ja lõtvub närviliselt, kui Thekla sedaviisi aru peab...

[Payl]

[Thoren]

Calenbreth noogutab mehele

Selge, et, pole aega raisata, lohe vajab taasloomist! Et, räägi siis kudas see käib või nii? Ma pole selliste vaimsete ülestõstmiste ja asjadega väga ühel joonel...õpetus oleks väga vajalik seega.

Calenbreth jääb sellise vaikse uudishimuliku näoga selgitust ootama...