Kõrtsiuks on lukustamata ning paiskub Thandororeni õla ees prahvakuga avali. Suurest hoost ja järsust pidurdusest lendab viimane käkaskaela keset kõrtsilaudu ja õllevaate, paisates nende sees ja peal oleva toidu kaarega üle kõrtsitoa laiali.
Ringi vaadates ei ole kedagi näha. Ei kõrtsmikku, ei külastajaid. Tõenäoliselt on nad kõik juba pakku jooksnud ja Thandororen majas täiesti üksi.
Ja siis kostub mõisa poolt sarvehääl. Selle tume ja võimas, pisut vibreeriv kaja tahaks nagu otse pealuu sisse tungida, lennates kiirelt üle küla.
Ja lohe vastab. Kurgupõhjast välja surutud kriiskega võtab lohe hoogu, tõuseb õhku ja kaob pikkade tiivalüketega mõisa poole.