RPG: Kilborough

[dreampiller]

Kilborough

Meie lugu saab alguse aastal 1634 ühes vana Inglismaa mägisemate pinnavormidega maakonnass nimega Whildshire, mida tol perioodil valitses türanlike kalduvustega Sir James Kilborough. Talle kuuluvad maad olid pea sama suured, kui tema auahnus ja haiglane, sageli kurvalt lõppev, huumorimeel. Tema kurikuulsus ulatus läbi mitme maakonna ning ainuke põhjus, miks rahvas teda veel avaliku mässuga ei rünnanud, oli lihtne. Nad lihtsalt kartsid.
Whildshire oli maakond, mille kohta liikus palju sosinal kõneldud jutte, alates salapärastest häälest ja lõpetades müstiliste olenditega, kes sealsetel nõmmedel öösiti varjudena kulgesid. Kas juttudel ka tõepõhi all oli, ei teadnud keegi, kuid Sir Kilboroughi mõisast hoiti heaga mitme miili kaugusele.
Ligimesi härral ei olnud. Kilborough Mõisas polnud ühtki hinge, peale härra enda, tema hobuste, jahikullide ja linnukoerte. Sellegipoolest oli mõisa ümbrus hästi hoolitsetud ja hoone ise suurepärases korras. Kurjad keeled räägivad, et mõisnik käis lähedalt läbi nn Mustade Jõududega, kes, tasuks härra hinge eest, tema tööd ära tegid…
Kõikide latatarade kahjuks, kes mõisnikku nii deemoniks, vampiraks kui lausa surematu hingega saatanaks ristisid, suri Sir James Kilburough 1654 aastal tiisikusse ja mõis jäi tühjaks.
Aastad möödusid ning viimaks hakkas ka aed metsa kasvama ja hoone ise lagunema. Salapärased nähtused olid lakanud ja elu tasapisi rööbastesse pööranud kuid mõisa lähedusse ei julenud keegi astuda.
Viimaks saabus maakonda uus mõisnik. Vaga ja sõbralik kristlane, kes sedamaid ümbritsevate elanike poolehoiu võitis. Elu hakkas õitsema ning esimest korda pärast 30 aastat oli maakond taas rahulik. Õilmitses õnn ja rahulolu.
Paraku ei kestnud see kuigi kaua…
Ühel tormisel augustiööl saabus piirkonna kõrtsi, mille tollaseks nimeks oli “Viimne Puhkepaik” mees hallis. Hall oli tema hiiglasemõõtu hobune ja hall oli hingeõhk, mis tolle sõõrmetes kohises. Kõrts jäi hetkega vaikseks.
Paari silmapilgu jooksul tundus, et aeg on seisma jäänud. Võõras astus leti äärde ja ütles kõlava ning selge häälega “Pint heledat palun ja pisut rammusat minu ratsule. Meil on pikk tee selja taga.” Nii kaua, kui kestis pint, nii kaua kestis vaikus. Mõne aja pärast võõras tõusis, kõikide külameeste pilgud temale naelutatud, ringutas, pühkis suud ning lahkus, jättes endast maha vaid mõrkja piibuvine ja (jutukamate talumeeste arvates) õrna hallitusehaisu.
Hommikul levis teade, et mõisal on nüüd uus omanik - keegi Sir Kilborough pärija. Oldi hämmingus ja igaüks lootis, et sõbralik jumalateener, kes mõnda aega neid maid valitsenud oli, asju seletab. Paraku ei nähtud teda enam kunagi. Tume vari tõusis taas maakonna kohale, suurem veel, kui varem ja hirmsam , kui keegi seda tundnud oli. Salapärase pärija kahjuks ( või kasuks ) oli nüüd ületatud kriitiline piir. Rahvas pöördus otse kuninga poole, kes otseselt küll midagi ette ei võtnud kuid saatis maakonda viis üksteisest sõltumatut uurijat, kelle ülesandeks oli vaikselt selgeks teha, mis Whildshire’is siis õigupoolest toimus. Sõna ei tohtinud liikvele minna, kuna oli arvata et ka lihtrahva hulgas salakuulajaid peitub.
Algab jutt, mis nii mõnelegi hingele hukatust ja õudu toob ning paljudele ka viimaseks hingetõmbeks jääb…

OOG: Nagu lugeda sai – viis mängijat. Piirangud:
1. Kui sinu tegelane just salapärane samblasöödikust metsanõid pole – no magic. (Vihjeks nii palju, et tol ajaperioodil oleks avalikul metsanõial küll kole pahasti läinud, arvestage sellega, et magic on tabu ja SAATANAST !!!). Kuid ma võin erandeid teha.
2. We have basic rules – like gravity. Ei toimu ühe sekundiga kuue ebamaise olendi ribastamist. Ei hüpata ( välise abita loomulikult ) maapinnalt viiemeetrise pärnapuu ladvalehisse. Seega on see peaaegu nagu päris maailm, kuid mõnede eranditega, mis siis mängu see välja tulevad.
3. Kuna ma ise tolle ajaperioodi kohta ühtki uurimustööd teinud pole, ei ole minu maailm 1:1 1660-date aastatega kooskõlas. Paluks etteheiteid mitte teha, kuna olen teid hoiatanud ja lõppkokkuvõttes on see ikkagi MINU fantaasia.
4. Siin SURRAKSE. Päriselt. Resurrection pole veel leiutatud.

Jälgige hoolega minu, kui Mängujuhi, postituste teemasid. Seal on märgitud käesoleva päeva kuupäev.

Mõelge oma tegevus hoolega läbi. St. et kõik, mis siin toimub, funktsioneerib, kui päris maailmas. Uksed on PUUST. Neid ei lööda maha, kui jäätisepulkadest karpe, kui just vedamist ei ole. Aknad on klaasist - klaas lõikab. Absoluutselt kõik, mis ehedal tasandil tagajärgedeks on, siin RPG-s ka toimub. Ei ole vialeid ega muid ravimeid, mis haavad olematuks teevad. See on EHE.

Kes iganes huvitub, saatke mulle palun mingi junnakas (loe: teade) oma tegelase üldiseloomustuse, üldaliinmenti ja üldtaustaga. Regan kiiruse peale.

MÕISA

[dreampiller]

[dreampiller]

[Shadow]

Ja muutus paotas ettevaatlikult ust ning laskis pilgul üle kõrtsitoa käia, enne kui sisse astus ja ukse enda taga täiesti hääletult kinni lükkas. Toetas hetkeks selja vastu ust ja tõmbas silmi varjava kapuutsi peast. Naine nooruke, piiga õbluke, külmast värisev, silmis väsimus... Õlad kotirihmadest hõõrdunud, paljad jalad poris ja vermeis. Juuksed märjad ja salgused, käed külmast kohmetanud... Oleks üks igati armetu inimloom, kui vibu kaasa ei tassiks.
Laskis veel korra pilgu üle kõrtsi käia, pühkis varrukaga uduvihma silmist ja päris: "Head inimesed, mis koht see küll on, kuhu sattunud olen? Ja kas leiduks siin ööks või paariks peavarju eksinud hingele?"

[Payl]

Väljast vihma seest kostab hobusekapjade klobinat, või siis õigemini plädinat. On kuulda et need peatuvad kõrtsiukse läheduses.
Õige pea paotub kõrtsiuks lastes jupikese valgust pimedasse oktoobriöhe.
Uksel seisab must kogu, suure ümber keha mässitud vildist keebi servad tilkumas. Ta võtab selle hetkel üsna täbaras seisundis palaka oma õlult ja riputab selle masinliku liigutusega nagisse, vasakule poole ust, kus seda ei ole. Kuid enne kui keep jõuab maha kukkuda ripub ta nukralt põrandale pisaraid poetades paremal pool ust, viisakalt koos kõigi teiste üleriietega.
Keebiomanik on alles poisieast välja kasvanud noormees, nii kahekümne aastane teavad vanemad arvata. Mustad kergelt lainelised juuksed katavad tema pead, lõua otsas on väike kolmnurkne must kitsehabe. Seljas on tal mustad püksid ja must särk, kõik viimase Londoni moe järgi millest siinne rahvas eriti palju ei pea. Kuid teda see ei kõiguta. Ta astub, rapiir vööl õõtsumas, kõrtsileti juurde ja palub enesele tassi teed.
"Kõrtsmik, saan ma oma hobuse kuhugi panna, tal vaesekesel päris külm seal vihma käes."
Teadjamad tunnevad ära suurlinna kõneviisi.

[Shadow]

[Payl]

Olles kõrtsmikult kuulnud et tall päris siinsamas, maja nurga taga on, suundub võõras tagasi välja, haarates osava liigutusega nagist oma keebi endale selga.
On kuulda kuidas võõras oma hobuse talli talutab. Seejärel tuleb ta tagasi, arvatavasti hobuse sadulale kinnitatav reisikott uljalt vasaku käe otsas rippumas. Keep läheb samasuguse osava liigutusega nagi otsa tagasi ja jätkab oma kurbhaledat nutulaulu.
Võõras ise vahetab mõned sõnad kõrtsmikuga ja ulatab talle oma koti, ju vist tema tuppa viimiseks. Istudes osava , ja nagu selgesti näha, harjutatud liigutusega ilma oma tagasihoidlikult ilusat rapiiri kuhugi ära löömata sellesama neiu lauda. Miks ta seda teeb ei ole kellelgi selge, arvatavasti ülbus või tahtmatus kohaliku talurahvaga suhelda.
"Ega sa siitkandist juhtu olema?" Kõnetab võõras neiut: "Mul oleks paari asja kohta ühtteist uurida. Mina, muuseas, olen William Hartingmore."

[Shadow]

Naine silmitseb tulijat tähelepanelikult ja peab pisukese pausi, enne kui vastab:
"Theklaks kutsutakse mind... Aga siitkandist ma pole... Ja mida võiks minusugusel lihtsal naisterahval olla teada anda nii tähtsa moega härrale?"

[Payl]

Teadmine et Neiu ei olegi siitkandist näikse Williamile mitte meeldivat.
"Tohin ma küsida mis toob su sellisesse kolkasse nagu see siin? Imestan et sellisesse kohta kaks reisijat korraga satuvad. Ma mõtlesin uurida siinse olustiku kohta aga kardan et te vist mind palju aidata ei oska."
William vaatab varjatud põlastusega kõrtsis õlut kaaniva pööbli poole ja ohkab. "Ju ma pean siis kellegi teise käest uurima..."

[Shadow]

"Küllap vist," vastab Thekla võimalikult ükskõiksel häälel. "Mina olin siin igatahes esimesena ja imestan ka, kuidas niisugusesse kolkasse järsku mitu võõrast korraga satub."
Thekla hääl on ükskõikne, kuid pilk valvas, ja see mida härra William edasi ette võtab, paistab teda igatahes huvitavat...

[Payl]

William keerutab laual oma savist teekruusi: "Ehh, mina tulin siia ühtteist uurima. Võibolla saan ma pretendeerida paarile maalapikesele siin ümbruses, aga sina? Ja kuidas sa, vaeseke, niimoodi paljajalu reisid, keset oktoobrikuud? Kas sul saapaid ei ole?"

William vaatab ringi üritades otsustada kellelt siinsete olude kohta parimat infot saada ja ehmatab millegi üle oma mõtetes loksutades pea poole oma teest laua peale ja kiiresti (kuid endise osavuse ja graatsiaga) püsti hüpates. "Vabandage mind hetkeks, ma unustasin kellegi"
Ta avab kõrsiukse ja leiab sealt keda ta arvas seal olevat. See on pisike must kass. Alles pisike. William võtab ta sülle ja istub oma kohale tagasi, looma varrukaga kuivatades. "Kurat sind, miks sa kohe sisse ei tulnud, külmetasid seal väljas?" Nüüd pöördub ta jälle Thekla poole: "Ma pidin ta kaasa võtma, Basil, minu teener, oleks ta muidu tänavale visanud. Tema nimi, muideks, on Arthur"

[Thoren]

Metsavarjust välja astudes ronib too ilus-tume kogu lähima puu otsa et natukenegi näha kas eemalt-poolt valgust paistab. Nähtavus on vägagi nadi kuna vihma sajab ju ja on udu. Kuid siiski suudab Calenbreth näha kõrtsi tulesi ja juba ka mõelda: Oi jaa, neil farmeritel ikka meeldib juua ju, joodiku kari ilma mingisuguse autundeta, surmgi neid ei taha, *phöh*
Nyyd alla ronides sealt kahtlaselt kõrge puu ladvast suudab Calenbreth libiseda ja kukkuda vähemalt kolme meetri kõrguselt kõhuli otse mutta k-kurat libiseb ta huulilt, kuna need just ta uued lemmik riided, kõik musta värvi ja jube kurjakuulutavad(kui kurja kuulutavad jätan teie, lugejate, fantaasia valda) tal on seljas mustad laiad(nähtavasti idamaised) GI pyksid(mustast õhukesest nahast põlvekohad), sealt edasi must siidsärk mille peal on must nahast jakk ja must keep, mille kapuutsi ta peas hoiab, see varjab täielikult ta näo(tume-rohelised silmad, pruunid kräsus siidised juuksed ja muidu tõsise ilme) jalgu katavad tal mustast nahast tugevad saapad.
Kauaks ta mutta lamama ei jää ja ypris kärmelt tõuseb ta jälle pysti ja pyhib seda pori ja lehe-löga enda pealt ära vaikselt-leebelt-armsalt vandudes.
Hmm, nyyd ringi vaadates näeb Calenbreth eemal olevat karjamaad kus ka oh-imet-oh-imet on ka kari peal. Sinna poole ta oma sammud võtabki, hyppab mõnuga yle tara ja astub yhe lähema lamba juurde. Tere sina syytu lambake, *khm* täna sa elad, kuid millalgi sind veristatakse ja ikkagi sa jõuad kellegi pidulauale, me kõik elame ja sureme, kellel on elus ka mõte ja missioon, kes vaid eksisteerib. Khmm, lammas. Seda mõmisenud siin astub Calenbreth kõrtsi poole, jälle yle tara ja puude varju. >>Lõpuks kõrtsi juurde jõudnud vaatab Calenbreth aknast sisse, näeb seal paljut kylarahvast, kuid talle hakkavad silma kaks kuju kes nähtavasti pole mingid farmerid vaid pigem kõrgemat sugu, mõeldes Kuidas satuvad sellised inimesed siia, nii jumala unustatud kohta, hmm, ainus asi mis siin on, on see vana mõis kus uus omanik nyyd, nad PEAVAD sellega seotud olema, loodusuurijad nad kyll pole Calenbreth astub aknast eemale ja siseneb vaikselt kõrtsi, pyydes olla võimalikult märkamatu. Ta läheneb Theklale ja Williamile. Õhtust, *khm* asja juurde, te olete tulnud uurima seda unustusse jäänud mõisa? Kui ei siis mis asjus te tulete siia, Whildshire-i? Calenbrethi sisisevas tumedas toonis on tunda midagi mis teps mitte pole sõbralikkus ja lahkus.

[dreampiller]

Leti tagant tõuseb nooruke kõrtsineiu ja astub võõraste laua manu.

"Kas midagi sellele laudkonnale?", küsib ta ilmse ebamugavusega. Mitte iga päev ei istu kõrtsis kaunid neiud või suursugused linnaisandad

[Payl]

"Jah, palun. Ühe tee ja prae võtaks küll. Üks rätik Arthuri jaoks palun. Ja kui te juba siin olete siis võite ka mulle tutvustada siinses ümbruskonnas toimuvat, mulle kulub kõiksugune info ära."

[dreampiller]

Neiu heidab pisut närvilise pilgu härra kõrval istuva naisolendi poole ning läheb näost valgeks. "Mul ei ole just suurt aega, kui te mind vabandate härra, täna on kiire õhtu ja ma pean kõiki teenindama."
Silmähtavalt põhjendamatu vabandus, kuid neiu kaob kiirelt kõrtsitagusesse kööki visates enne kõrtsmikule paar äkilist sõna, mille peale too kulm kortsus kahtlase ja võõra seltskonna poole vaatab.