fRPG: Rebitud lehed Mr.Dobbsi päevikust.

[YnX]

Dobbs pöörab pilgu momendiks kõneleja poole, astub siis mõtlikult maha vaadates paar sammu ja vastab: "Kui ettenägematuid viivitusi ei teki, väljub laev sadamast kahe päeva pärast, keskööl".
Seejärel võtab ta kirjutuslaua äärest tooli, istub ja jätkab :"Toidu ja vee pärast muret tunda pole tarvis, jätkub kõigile loodetavasti piisavalt pikaks ajaks, oma relvad," ütleb Matthew märgates mitmel seiklejahakatisel paugutajaid vööl, peate te pardale astudes seniks, kuni viibite laeval, andma kapteni kätte hoiule, see kehtib nii tuli- kui külmrelvade kohta. Neid väljastatakse vaid erandjuhul Hr. Precotti loal."

[WildMerchant]

Oliwer võpatab korraga nagu oleks ta unest ärganud ja siis küsib arglikult: "Et kui juba relvadest juttu tuleb...siis et kah, noh...mingit piirangut nende suhtes pole? Lihtsalt igaks juhuks...
Et kui palju relvi kannatab? Ühe inimese poolt, või siis palju te mul kaasalasete võtta?
Seda küsides oliwer punastab ja laseb ennast võimalikult küüru.

[YnX]

Oliweri küsimuse peale kergitab Hr. Dobbs alul kulmu, seejärel tikub tema näole kerge muie, mis edasi naerupahvatuseks kulgeb.

"Kallis noorhärra Bristow, me ei lähe sõdima vaid avastama, meie võitlus saab olema pigem iseendi hingedes, kui luust ja lihast vaenlaste vastu...", vastab tulevase ekspeditsiooni juht nüüd lõpuks sõbralikult küsijale otsa vaadates.

"Tapariistade koorma asemel soovitan jätta ruumi pigem näiteks märkmepaberi ning pliiatsi tarvis, varuda lisapaar rõivaid, tasku pista kallima pilt, kasvõi karp tubakat. Pealegi, tõelise hädaohu korral õigesti relva käsitsedes jaksate ühe püssiga sama kui mitte rohkem korda saata mis kümnega.

Matthew tõmbub näost tõsiseks ja vaatab kordamööda kõigile noormeestele sügavalt silma, seejärel muigab taas kergelt:
"Mida iganes te endaga reisile tarite, veate oma koormat ise, ainult... ärge mõistust unustage kaasa võtta... kõige vähem kannatan lollpäid enda läheduses. Kui teil, lugupeetud härrased, enam midagi olulist pärida ei ole, võin oletada, et kõik sai selgeks ja tänane kokkusaamine otsakorral, kohtume siinsamas seega kahe päeva pärast, siis juba täisvarustuses, täpselt kell pool 11 õhtul."

Olles jutu lõpetanud, pöörab Dobbs end kannalt ringi ja astub sekretäri suunas, kellel härra vihmamantel ning peakate juba ettenägelikult kätel ootamas...

[Tanel]

Henry on vaikselt nurgas istunud ja jutuajamist pealt vaadanud. Ta on juba mitu päeva halvas tujus olnud, nimelt ei ole ta säästudest piisanud revolvri ostmiseks ning ta on pidanud rahulduma isalt päranduseks saadud eestlaetava püstoliga. See on tal aga hetkel kindlalt suure seljakoti põhja pakitud..

[Garrett]

Tõsiseks jäänud Rockhound mõtleb nüüd endamisi: "No mida kurat see tähendab et relvad võtakse ära...Olgu, oma kaheraudse püssi ja noa võin neile anda aga minu vanaisa revolverit nad ei saa, selle peidan omale kasvõi püksi kui vaja....Jah, just nii ma teengi..."

Seepeale lahkub ta viisakalt ruumist...

[YnX]

Aeg on vahepeal nihkunud edasi, täna südaöösel on plaanitud ekspeditsiooni teeleasumine.
Juba mitmendat päeva lasuvad Foghorn City kohal tumedad pilved, sõna otseses mõttes, vihmapilved. Veetase kanalites on tõusnud juba ähvardava piirini, aga veevoolul ei paista lõppu tulevat. Teisel pool kanalit asuvad alamrahva elamud uhutakse peagi minema, sest näha on, et nende mätastest tamm enam kaua vee raskusele vastu ei pea. Ja nii igal aastal.

Dobbsi klaasistunud silmades peegelduvad akendel tormavad veenired, naabermaja rõdul magav kirju kass, raudsed laternapostid... silmade taga on külm tühjus. Puuduvad hirm, ootusärevus, lapselik õhin... tunded, mis peaksid valdama meest, kes täna astub võõrale laevale koos võõraste inimestega ning suurde tundmatusse seilab.
Tõenäoliselt oleks Matthewgi tuhinas kui ta vaid oleks hommikul kusagil mujal olnud... kõik muutus ühe hetkega...

...nii vaatab ta terve päeva punases tugitoolis liikumatult istudes vihmasadu, ammu kustunud piip peos, viskiklaas süles. Dobbs pole end veel iialgi nii vanana tundnud...

Alles õhtul kell 10:15 tõuseb mees toolist, tõmbab üleriided selga ja suundub mööda vihmaseid tänavaid tuimalt Kartograafide Seltsi poole.

[Garrett]

Umbes kell 22:30 astub Rockhound oma majauksest välja, lukustab ukse ja jääb hetkeks võtit vaatama: "Huvitav kas mul üldse läheb seda enam kunagi vaja?" Ta pistab võtme siiski tasku ja hakkab mööda tänavat sadama poole sammuma. Suur hallikas seljakott seljas, pruun nahast jakk ja püksid. Kaenlas ripub kaheraudne ja vööl on pikk nuga. Mööda tänavat kõndides sätib ta pidevalt oma pükse...

[Taliesin]

[WildMerchant]

[Taliesin]

Kell saab 10:25

James vaatab uksest välja ja kõnnib paduvihmast hoolimata maja ees edasi-tagasi.
James muutub närviliseks.
Öeldi ju ikka, et siinsamas, Kartograafide Seltsi ukse ees?
Oli ju iikka täna, kell pool üksteist?
Oli ju?!

Nad ei sõidaks ju ilma temata ära?
Või muudaks asukohta?
Või oli see mingisugune nali tema kulul?
James on närvis ja segaduses.
Loodetavasti laheneb see asi varsti.
Ta ootab veel kümme minutit ja siis.... noh ta pole päris kindel, mis ta siis teeb, kui ka siis ta kedagi teist ei näe, aga eks kümne minuti pärast jõuab selle peale mõelda.
Pealegi võivad teised ju hilineda?
Eks näis.
Aeg veereb närviliselt ja aeglaselt mööda.

Kell tiksub aga julmalt ja täiesti närvitult edasi, jõudes aina lähemale ja lähemale saatuslikule kellaajale 10:30.
Ja vihma sajab väljas aina tihedamini ja tihedamini ja pole näha, kas ta peidab endas härra Dobbsi või mitte...