Kuskil udus on (oletatavasti) triivimas üks lahmakas tükk maad, mis, lihtsalt tekkis ning sellest ajast alates see niisama lihtsalt ka on - Foghorni saar.
Oma nime on too maatükk saanud tohutu, üle 300 000 inimeselooma mahutava tööstuslinna järgi, mis saare kirdetipu vingu ja tahmakorra alla matnud. Linn, mille üle selle elanikud nii uhked on - koletu, aukartustäratav Foghorn City.
Tekstiilivabrikud, valukojad, masinatehased, klaasimeistrid, rätsepad, keemikud, mehaanikud, sadamatöölised. Vastukaaluks eelnevale, ülikool, raamatukogud, kohvikud, teatrid, kontserdisaalid ja viimaks kõike seda meeletust oma ahnete käte vahel pigistavad vabrikuomanikud, ärimehed, pankurid, poliitikud jne jne jne... see linn ei maga kunagi...
Sikutame aga end kõigest sellest melust lahti, võtame lonksu teed ja vaatame saare kaardile. Otsekui majakatulede viirud, lõikavad saart uduliinid, rahvasuus vaimuseinte nime kandvad tihedast hallist, lämmatavalt kuumast, läbitungivalt külmast elavast udust või aurust koosnevad piiriseinad, saades levinud uskumuse põhjal alguse jaheda Othieno kindluse härmatunud seintest ja lõppedes umbkaudu sadakonna miili kaugusel sünges meres. Rahvas räägib, et uduseinad pidada koosnema surnute viimsetest mõtetest, või siis lausa nende rahututest hingedest, levib ka teooria materialiseerunud painajatest, tõestust pole ükski neist leidnud.
Üsna tõsiselt võetakse millegipärast ka legendi Lord Othieno’st, kelle jäine kindlus pidada olema uduliinide alguspunktiks. Seletamatu on asjaolu, miks Teadurite koda taolise muinasjutu kaardistamisel aluseks võttis, aga samas, tuleb tõdeda, eks ole teadlased üleüldse läbi aegade veider rahvas olnud, teisest küljest ei saa välistada võimalust, et Othieno Kindlus ka tegelikkuses eksisteerib. ´
Uduliinid jaotavad kogu saare ühtede andmete kohaselt kolmeks kuid paljud teoreetikud julgevad spekuleerida, et on olemas ka neljas, lääneliin.
Saare sektsioonideks oleksid seega Foghorn, Chandria ja Blinded Hills, eraldi väärib veel mainimist ka Pendulum Island (Pendelsaar). Miks selline nimi? Too saar nimelt "pendeldab" kolmekuulise intervalliga liikudes kord lõuna poole, kord põhja poole idaliini. Miks? Selle küsimuse peale tavaliselt vahetatakse kiirelt teemat või kehitatakse õlgu.
Foghorn on toosama osa kogu saarest, jäädes põhja ning idaliini vahele, kus asetseb eelpool mainitud linngi koos paljude väikesemate asundustega, arvukate kaevanduste, karjääridega - inimestest kubisev, saastunud, haisev pesa. See on ainus osa kogu saarest, mille kohta me omame laialdaselt teavet. Maa on korralikult kaardistatud, põhjalikult uuritud, kaetud raudteede võrguga, ühesõnaga, tsiviliseeritud kui kasutada seda inimestele nii meele järele olevat terminit. Paljud teadlased muretsevad viimasel ajal, et Foghorni osa saarest hakkavat pea "tühjaks" saama maavaradest. Mida siis omadega pihta hakkavad need sajad tuhanded elanikud?
Seetõttu pandi tööstuskoja juhtide ning härrasmeeste ühenduse “Uus Valgus” rahadega, Mr. Darren Harti algatusel juba mõnda aega tagasi ettenägelikult alus Foghorni laiendamise projektile, mille eesmärk on välja selgitada kas ja kuidas oleks võimalik muid saare osi tulevikus ekspluateerida.
Selle projektiga seoses ilmuski eilses Foghorni tähtsamaid sündmusi kajastavas ajalehes “Voice of Foghorn” järgmine kuulutus:
“ Foghorni Teaduste Maja otsib teotahtelisi, vaimselt ja füüsiliselt võimekaid mehi kaasa tegema tõenäoliselt meie rahva ajaloo pöördepunktiks saaval uurimusretkel seniavastamata Chandria piirkonna aladele. Täpsema informatsiooni saamiseks või sooviavalduste esitamiseks pöörduda nädala jooksul Foghorni Linnaülikooli Kartograafide Seltsi sekretäri või Hr. Matthew Dobbsi poole aadressil Low Southbridge 4.”
Potitäis viktoriaanlikku inglismaad, näpuotsaga horrorit ja lusikatäis steampunki – kui sulle maitse meeldib, oled esimese tingimuse täitnud. Järgmiseks peaksid saatma mulle privaatselt kooskõlastamiseks oma nägemuse noorhärrast/härrast/preilist/prouast, kelle saatuse sooviksid proovile panna. Mis edasi saab, seda loeme tulevikus , Hr.Dobbsi päevikust rebitud lehtedelt.