Discworld RPG: Quirmi vennapoeg

[Attila]

Vanamees üritas püsti tõusta kuid Corel hoidis siiski teda paigal. Jou aga vaatas oma roheliste silmadega trollile otsa ja ütles:" , ning ajas end taas sirgu. Ja tõesti ümbritses neid paindub teab-mis-puu rägastik igalt poolt*. Ka Coreli joostud käik oli kadunud ning pimedus ümbritses neid nii või teisiti. Pisut valgust siiski taevas logelev täiskuu andis.

*Nad olid Mantametsas.

[Markus]

Ma arvan, et vanker on sealpool. Ütles Corel näpuga sinna kust ta omast arust tuli Aga me ei saa seda vanameest lihtsalt siia jätta ju.

[kesteine]

Tambu tõstis üllatunult pea ja vaatas ringi. Jooksumüdina ja eemalduvate häälte põhjal suutis isegi tema aeglane mõistus öelda, et ründajad lahkuvad. Miks? Seda ei osanud Tambu veel öelda (aga ta lootis, et nad ei põgene millegi veel hirmsama eest, kui nad ise olid). Ta tõusis püsti ja kõmpis ettevaatlikult onni ukse juurde. Välja piiludes nägi ta veel viimaseid põõsaste vahele kaduvaid metslasi.

Poisid, eee, ma ei tea, milles asi, aga nad jooksevad ära. Kas poleks õige... eee... ka ise lahkuda, noh, kuni noh meil võimalus on.

[Starfild]

Argpüksid!!! Lurjused!!! Tulge tagasi! Löön maha raisk!

Thanc elab oma pettumuse välja lähima hüti peal ning hekseldab selle algosadeks.

Miks nad siis ära jooksid ikka? Ja kus kurat me asume üldse?

Vaatab ringi ja püüab maantee suunda aimata...

[Taliesin]

Nailhed täheldas viimaks ometi seljakotist tulevat surinat ja asjaolude kummalist käiku.
Me asume tumbude külas. See pealik rääkis enne midagi.
Aga ma arvan, et ma tean enam-vähem miks nad ära jooksid. Ma tee peal räägin.*Aga lähme siit külast praegu välja. Ma enam-vähem mäletan teed peateeni.


*Võte no.17 raamatust "101 võtet, kuidas tekitada Dramaatilist Pinget."!**
**Kui tellite raamatu nüüd, saate ta vaid 1999 Ankh-Morporki dollari eest!!! Nüüd ja kohe!
Ja see pole veel kõik!
Jaa, te kuulsite õigesti!
Kui tellite nüüd, saate veel kaasa eriti ilusad kaaned!
Teist nii head võimalust te enam ei näe! Tellige nüüd!
(Ja sellega lõikan ma iseenda kõri läbi)

[Irve]

[Attila]

Pets asetas jalgu üksteise ette nagu varas peab. Kosta ei olnud tegelikult ühtegi häält. Kuid miski, isegi kui oleksid seisnud veerand miili kaugusel, oleks sind pannud tema poole pöörduma. See oli nagu nõidus mis silmi temale tõmbas. Ja valvsaks tegi. Oli varaste evolutsioon sammukese liialt kaugele läinud?
Igatahes jõudis too must kogu lõpuks ometi tee peale. Päike jõudis nati kõrgemale ja hakkas veidike juba kõrvetama. Must riietus polnud parim variant.

Munk asus teele külast väljapoole teisi kaasa viibates.

Corel märkas lõpuks kätt, mis vanakest paigal hoidis. Selle ära võttes tõusis vanamees püsti ja üritas hakata vastasuunas minema selle suhtes kus Corel tee olevat arvas.
, kostis veidi rahunenud, kuid löödud päkapikk.

[Markus]

Äkki sa sõid midagi, või need mehed raputasid sind ehk? Ma ükskord sõin tüki tahkunud väävlit. Sa ei kujuta ette mis tunne se oli.*


...samas päkapikkude kuulsale pagari(või müürsepa) tootele mõeldes ei saa kindlalt midagi öelda.

[Irve]

Tegelikult olid vargad juba õige ammu avastanud, et must riietus ja päike ei ole eriti hästi kokkusobivad asjad. Nii oligi edukamatel varastel kombeks end õhtu hakul pesta ning haisvad päevariided ööriiete vastu vahetada. Petsil paraku rännurõivaste luksust ei olnud. Ta higistas ja kogus teetolmu.

Ta silmad skaneerisid teeservadest vett, marjad olid juba otsa lõppenud. Tuju oli ikka veel hea.

[kesteine]

Tambu astus reipal sammul munga järel. Talle polnud see koht iial meeldinud ja oli nüüd suhteliselt õnnelik, et saavad lõpuks sellest koledast kohast mõnda paremasse minna*.

*Tambu oli nimelt õnnistatud lihtsameelse optimismiga. Tema oli see, kes uskus, et maailm on tegelikult ilus paik ja kõik inimesed on põhiolemuselt head. ja kui ta kohtas oma eluteel mõnda õelat inimest, siis arvas noormees, et see inimene pole lihtsalt nooruses piisavalt armastust tunda saanud või on sattunud juhuse tõttu halba seltskonda. Ja kui Tambul endal juhtus halvasti minema, siis lohutas ta end teadmisega, et kõik mis ei tapa teeb tugevamaks (mis on iseenesest tuntud väärtõlgendus - kõik mis ei tapa teeb nimelt kohtavalt haiget...)

[Attila]

Nailhedi juhtimisel astusid nad edasi. Tema seljakotis oli surin vakka jäänud. Päike oli end metsataha peitnud ning täiskuu alustas taevas oma eksponeerimist nagu provintsivalitseja kunagi*. Jõudes metsa tuksatas munga seljas veel miski ja hakkas vaevutuntamalt taas surisema. Aga hoopis teistpidi. Mingi käbi kukkus imelise kiirusega maha. Ja kuskilt kostus parema sõna puudumisel peenike möire. Metsa all oli pime.

Noh, igatahes oli isand Tchiff nüüd taas teel ja võibolla lootis ta kunagi ka oma sõpradele järgi jõuda kes eelduste kohaselt kuskil ees oma rännakut jätkasid. Vilavad silmad märkasidki tee ääres üht ojakest vulisemas.

Jou ajas end püsti . Jou ropsis ennast purust puhtaks ning üritas veidi sülitamisega suuhügieeni taastada. Vanake hakkas tõesti läbi võsa teed omale tegema.

* Kuu tähtede taustal. Ise paistab suur kuid tegelikult on teiste kõrval könn. Valgusegi saab mõne teise käest. Ja siis talupojad kummardavad samamoodi kui päikest või rohkemgi..

[Starfild]

Peenike möiratus riivas Thanci kõrvu. Misse siis nüüd oli? Tuuleulg õõnsas puus? Kastraat-karu? Piilub ringi, kas ka rännukaaslastele midagi kõrva jäi..

See suur, et.. noh. Näete. Olemegi teel jälle ja. Küll see loodus on kena. Käbid kukuvad tänavu erakordselt kiiresti ja iiveldamaajava mütsatusega. Ja kõik need metsahääled... möirged ja...

Jääb pingsalt teiste arvamusi ootama...

[kesteine]

Tambu, kes märkab aeglasi asju palju paremini kui kiireid asju, ei olnud loomulikult midagi märganud. Tema aju lihtsalt ei reageeri millelegi, mis on kiirem kui no ütleme valgus (ja me kõik teame, et valgus pole just eriti kiire).
Kena on siin tõesti, väitis Tambu, kuid lisas vaikselt kuigi ma pole kunagi eriti metsasid armastanud. mulle meeldivad kohad, mis on eee...rohkem...eee noh, etteaimatavad* noh (pikkade sõnade väljaütlemine nõudis Tambult alati veidike pingutust).

* uskuge mind, kapsapõllud on kohutavalt etteaimatavad. Pikad sirged read. kapsas. kapsas. kapsas. kapsas... jne. ei mingeid üllatusi ega midagi ja ükskõik, kes kapsapõllul ka ei varitseks, ei saa ta olla väga suur või paistab juba kaugelt silma.

[Markus]

Las ta läheb. Äkki ta on üksinda seiklejat tüüpi. Meie igatahes lähme sinna. Ütles Corel ja hakkas suvalises suunas astuma.

[Attila]

Troll seadis oma sammud sinna poole kus teadis olevat teeotsa. Vanake see-eest kadus aga kusagile võsa vahele. Möödus tund, kaks. Corel astus ikka veel edasi, ümberringi samasugune võsastik. Järsku jõudis ta kohta kus puud olid juba maha tallatud.

Kuu paistis ülalt heites lühikesi varje.

Tambu ja Thanc vaatasid Nailhedi poole vastust oodates.