Discworld RPG: Quirmi vennapoeg

[Starfild]

Thanc, küll noole aeglasest lennust imestununa, püüab kirve Tambu ja noole vahele asetada.

[Irve]

Pets tõmbas kotist jälgi sisuga leotise, vaatas sellele või talle (ta ei olnud enam täielikult kindel) veel korra otsa, ning tõmbas korgi pealt.

"Ma ei ole kindel, et su kõrgeausus kõige vitaalsem oleks," nentis ta mornilt Kõrgeausust jänesele ulatades. Ega jänes rebane ole, et kavaldama kipub.

[Taliesin]

Nailhed ei märka veel noolt.
Tal on muud teha.
Poolik luud liigub märgatava kiirusega. Pole päris teada, kas selle põhjuseks olid hetkel märgatavad ajahäired, aga ilmselt oli tegu lihtsalt sulaselge õhinaga.
Tema silmad särasid ja varsti oli kogu tolm põrandal* ühte väiksesse hunnikusse pühitud.
Mis nüüd?, küsis ta.


*Välja arvatud ukse eest. Mingi enesesäilitamisinstinkt oli tal siiski olemas.

[Attila]

Nool lendab vastu thanci kirvest, avaldades sellele päris suurt survet. Siiski jõuab ta relva paigal hoida. Nool tömbistub, ning põrkab mahakukkudes õrnalt tagasi. Üks teine nool tungib hüti seinast sama kiirelt läbi ning lendab vastu teist seina, mille mürgitatud relv samuti läbistab. Natikese aja pärast kostab sealt poolt pikk ja madal AAAAAaaaaaaaaHHHHHHhhhhhhh!. Kolmaski nool jõuab hütti ning tungib keskel asuvasse talasse.

Jänes haarab ahnelt pudelikese, viipab veel kord järve poole ja valab sisu enda kurgust alla. Järgnevaltläbistab ta keha paar värinat, esihambad ja küüned kasvavad suuremaks ning endine kõrgeaususe omanik hakkab õhus hõljuma. Siis teeb ta kiirenduse järve kohale, üks käpp ette välja sirutatud ning kaob seal asuvasse heledasse valguslaiku, mis laieneb. Mürin ei katke.
*kronk!*

[Irve]

[Attila]

Valgus läks veel heledamaks. Nii heledaks, et pani varast silmipilgutama. Siis juhtus midagi imelikku. Pilgutamise ajal muutus hele valgus hommikupäikeseks, mis puude vahelt otse silma säras. Ümbrus võttis rohelisema ilme. Ta oli metsas, puu najal istumas. Igalpool oli pehme sammal. Suured ürgpuud laiutasid oma võradega kuskil üleval, ilmutades egoismi looduslikke põhjuseid. Pets haigutas. Veidike oli ta ümber mingeid marju. Üksik jänes hüples kümme meetrit eemal, pidades isand Chiffi mingiks mustaks meteoriidiks. Hoolimata koledast korinast mida selle kõht tegi.
*kronk!*, kostus kuskilt ülalt.

[Irve]

Marjad. Kõht. Nii mõtles Pets ja haigutas uuesti. Siis meenus talle unes leitud kuldkell – igaks juhuks avas ta oma pauna ja piilus ettevaatlikult sisse.

[Starfild]

Thanc võtab ülima valmisoleku ning asub võimaluse korral neid nooli kirvega raiuma-tõrjuma.

Samal ajal sosistab teistele

Midagi imelikku toimub siin. Sina susid midagi ajaga, Nailhed? Mitte, et mul selle vastu midagi oleks, aga äkki räägid millega tegu. Ja Tambu. Viska parem kõhuli. Need nooled on sinu jaoks veel liiga kiired... tõmba vaip ka endale peale.

[kesteine]

Tambu kes märkas enda poole lendavat noolt alles siis kui see vastu kirvest kõlksatas. Veel hetke kulus tal mõistmiseks mis oleks juhtunud, kui kirves poleks noole lennutrajektoorile ette jäänud. Veel hetk kulus mõistmaks, et ega see kirves iseenesest noole teele jäänud.
ee, tähh, pobises Tambu. Tambul oli kombeks inimestest (ja ka muudest olenditest) hästi mõelda. Aga sellest hoolimata tundis ta, et Thanck on ennast ületanud. Igatahes tõusis päkapikk Tambu lemmikinimeste edetabelis (mida juhtis vaieldamatult tema ema) tunduvalt kõrgemale kohale.
Kuulates Autoriteedi nõu, viskas tambu pikali.

[Markus]

Corel jookseb võssa järele ise õnnelik olles, et sattus seiklusesse ja kui keegi peaks süüdistama siis oli tal põhjus vankri juurest lahkumiseks:Ma hoiatan teid, andke mulle mu sõber heaga tagasi ja ma..ee.. ei tee teile haiget!

[Attila]

[Irve]

Pets oli sünnipäraselt väga hea marjade korjaja. Kui ta kord end piisavalt madalale organiseeris, et nendeni ulatuda. Pikad vilkad sõrmed, millel on lai ulatus, et isegi Nähtamatu Ülikooli raamatukoguhoidja oleks kergelt kadedust tundnud, käisid kiiresti üle põõsaste ning varustasid Petsi suurema hulga marjadega.

Siis tõusis Pets püsti, vaatas kuhu poole teerada omadega jäi, ning jätkas oma teekonda Lancre'i ning loodetavasti ka Röötsiribiribimmadi poole. Aegajalt pidi ta puude alt läbimahtumiseks kummardama.

[Markus]

Lubjad!Hüüab Corel meestele järgi ja viskab moepärast kivikese* neile järele.Huvitav kes nemad veel olid?Küsib ta rohkem endalt kui kelleltki teiselt.

*See "kivike" on umbes keskmise inimese pea mõõtu

[Attila]

Thanc püüdis nooli naljapärast pooleks hakkida kui ühelt poolt pärast erakordselt valju "Aahhhi" hakkas kostuma jooksumüdin. Kõigepealt ühelt poolt hütti. See laienes ka vastaspoolele. Kergendusega tundis Tambu maas, et müdin kaugeneb. Metslastest inimsööjad põgenesid, jälitatuna enda lastud mürginooltest. Ja päike hakkas aeglaselt metsa taha vajuma. Varjud venisid pikaks ning küla jäi tühjaks. Tee oli vaba!


Jumalad jälgisid, kuidas täringud üksteise järel maksimaalsed numbreid näitama hakkasid. Offleril jäi tema pikk keel ripakile. "Kümme, Kümme, Kümme, Kümme, Kümme ja Kümme. Kuus kümmet. See on siis kuus kümmet, jah? kuus kümmet? Kümme niisiis, eh? Iga täring näitab kümmet või mis?" Punnsilmselt nägi kuidas Säravahambuline jumal tema küla mingisuguse reha moodi riistapuuga enda ette tõmbas. Sealt kadus see kuskile käistesügavusse.
"Kahju küll aga mäng on mäng. Sa oled kaotanud."
Paar tema kõrval seisnud jumalat võtsid hellalt ta küünarnukkidest kinni ja talutasid Krokodilli minema.
"Kümme niisiis mh? Kuus kümmet. Kümme, Kümme,
"Palun jätkame siis. Io sinu käik. Io? Io!", hüüdis Morpoccus allesjäänud mängijat. Io mängulauale tardunud silmad võpatasid. "Ahjah! Vabandust ma olin mujal. Kuhu me jäimegi..."
Mängujuht vaatas teda kahtlustavalt, kuid asus taas tööle...

Kivi ragistas võsa kuid sihtmärke ei tabanud. Corel koos oma suure surmava nuia ja kaenlas natike lõtvemaks muutunud vanakesega seisis Päkapiku ees.
ajastav läkastav ja nati haiglase näoga Jou end püsti. ,hüüdis ta järsku ärevalt ning hakkas ümbruskonnas ringi tuhnima. teatas ta juba veidike nutusemalt.

Isand Tchiff astus mööda kena metsaalust edasi, marju nosides ning aeg-ajalt mõne parema koha pealt moona juurde korjates. Oma koolitarkusest teadis ta kindlalt, et marjad on söödavad.* Nüüd oli ta kindlasti Naba poole teel. Ta oli maganud, söömas, kuivanud ja kadunud varvas ei valutanud ka enam nii koledasti. Ärgates leidis ta selle väga tuikava olnud olevat. Igatahes lootis ta veel seesama päev õige tee Lancre'i üles leida.

Oli möödunud viis minutit kui Petsi magamispaika tormas koer, kus ikka veel hüples ringi jänes. Tal polnud võimalust. Üllatusega taipas ta eluohtlikku olukorda alles siis kui koer ta kõri kallal oli. Kohepea jõudis sinnasamusesse ka üks mees. Semmir. Arvates, et üks toidukord nüüd tagaajmisel miskit ei muuda asus ta lõket tegema, et einetada. Jänese rasv särises tules.

...samal ajal kui ta oma hing seda üllatusega pealt vaatas.
"HAKKAME NÜÜD MINEMA, KÕRGEAUSUS OOTAB."
Haavikuemand noogutas alistunult ning hüppas musta kogu järel minema.

*Sest ta teadis kõikvõimalikke mürgiseid marju. Neid mida ta ise korjas, polnud varas enne näinud.

[Markus]

Corel pani vanamehe maha istuma ja pomises:Kui päkapiku tunnus on müts, siis.....Thanc ütles, et on päkapik, aga Thancil mütsi polnud, oli kirves. Ja ütles, siis Joule: Tead ma kahtlustan, et Thanc ei olnud päkapikk.