Bloodlines

[Balor]

Päikese viimasedgi kiired on ammu hajunud, ning varjud tihenevad üha. Siiski kumavad maja, kui seda nii nimetada saab, seinad tänavavalgustite poolt voogavast valgusest rohekalt. Siiski jätab see ruumi sammastetagustele nurgakestele, kus valitsevad varjud.
Hallist paekivist hoone, mis oma nurgasammaste, teravatipuliste tornikeste ja kolmnurksete akendega ei kuulu kindlasti praegusesse ajastusse. See õrn klaas nii avatavatel akendel, kui nende kohal kivisse surutud raamidega ringikujulistest klaasidest moodustuvad ristid viitavad aega, kus ei tuntud tänapäeva moode. Peasissekäigu, mis sobiks pigem gooti kiriku kui teatrihoone sissepääsu varjama, ehitajad ei ole ilmselt kuulnud midagi siledatest seintest, teravatest nurkadest ega klaasustest. Samuti ei hoiata sildid ustel pullide eest. Uks, tahutud rasketest palkidest, mis üksteise külge kinnitatud toekate metallribade ja naastudega ei ole ilmselt kergelt liigutatav.
Siiski ei paista see hoonest väljujale pea ega lihasvalu valmistavalt, kui ta, ukse mängleva kergusega lahti lükanud, selle ette seisma jääb.
Must mantel langeb väsinult ta jalgadele, selle reväärid katavad pikad säärsaapad. Kaabu rändab ta käest sujuvalt pähe, jättes ruumi süsimustadele hoolikalt pöetud juustele mis langevad
kõrvadeni ning silmadele, milles helgib rahutukstegev tuluke.
Mehe pilk rändab mööda tänavat, saates Broadwayl liikuvaid inimesi, keda sel tänaval on öösitigi palju. Astudes paar sammu maja nurka ilustava samba poole, on ta järsku kadunud.
Väga tähelepanelik vaatleja võiks teda paari sekundi pärast teise samba taga märgata. Siiski on varjud nii tihedad, et möödakõndijad teda ei märka. Enamasti liigub kõikide pilk hoopis suurele metallsildile tänavanurgal, mis viitab majale: Verdigani Teater.
Samba taha on aga tekkinud ka teine kuju. Lühem, kössis ja pidevalt enda ümber piiluv. Kui nüüd lähemale liikuda, siis võib sosinast isegi sõnu eristada.

"Paige? Ära muretse tema pärast.. nõukogu.. uksed on talle igavesti suletud.. paarsada aastat."

".. ei saa alahinnata.. kuus sajandit.. äratab selle.. kiiremini leides.. kui te rotigi tühjaks imeda jõuate.. tasu."


Kostub truki avanemisklõps, natuke krabinat, ning veel kord üle õlgade piilunud, kaob üks liikuvatest varjudest oma liikumatute suguvendade sekka. Teine libiseb tagasi maja ette ning avab ukse. Mitte graatsiliselt ja pingutuseta. Mitte sujuvalt, nagu ta seda on juba ligi sajandi teinud. Viha ja meeleheitega lükkab ta puumassiivi, nii et see pidurvaia vastu viskudes ragiseb ja oigab, ning siis mürtsatades kinni langeb.

Paar kvartalit eemal kostub hingegi lõikuv meeleheitekarje, ning öö on jälle vait.

-------------------------------



Aasta 2002, New York City. Ma ei ütleks praegu muud, kuna enamik informatsiooni jagatakse mängijatele, olenevalt nende loodavatest persoonidest.

Mängida soovijad saadavad mulle privaatsõnumi ning valitakse 'kes ees see mees' poliitika põhjal, kuigi võimalik et mõningate eelistustega.
Sõnumisse peaks lisatud olema ka tegelase kirjeldus, eelistatav valdkond millega ta raha teenib, huvid, harjumused jne. Kinnisvara ja arsenali ei ole esimeses postis vaja.

Kui k6ikide persoonid ei saa sissejuhatusest ja tegelase loomise käigus fantasymaiku kätte, siis ei tasu muretseda: see tuleb mängu käigus.

[Balor]

Õhtu, kell 22.10, kolmeteistkümnes juuni, 2002, New York City paralleelreaalsuses.





NYC lääneküljel asuva lennuvälja lähedal umbtänavas peatub auto. Hall, mittemidagiütlev kena Mercedes. Tuled kustuvad peatumishetkel, ning tagauks avaneb ning tänavale libisevad mustades nahksaabastes jalad. uks sulgub, ning teised avanevad.



Kaamera liigub natuke tahapoole, ning nähtavale ilmuvad kõik kolm meest mustas. Otse loomulikult kannavad nad musti nahkmantleid, ning kaks neist kohustuslikke päikeseprille. Näonahk on neil üsna kahvatu, umbes nagu kahvatul põhja-eurooplastel. Kolmanda nägu ei ole üldse näha, kuna too libistab parajasti paari zetooni parkimisautomaati. Hetke pärast kaovad mustad kogud öö varjudesse.



Kell tiksub, ning kui see on jõudnud 22.20 ligi, võib lennuvälja tornist näha tulesid, mis järjest madalamale laskuvad. Lennuk on kutsungile vastanud, ning juhitakse vabale eramaandumisrajale.

Järsku kustuvad dispetðeritornis kõik tuled. Terves lennujaamas on järsku pimedam kui kuuvalges öös.



Lennuk maandub, kuid ei suuda pimedal rajal kaugust hinnata, ning veereb mürtsatusega kütoseautosse. Lahvatavad Hollywoodilikud leegid ning kärgatab plahvatus, mis puude lehed sahisema paneb, ning hetkeks enamiku maandumisradadest valgustab. Lend 2-96 on leekides.

Hetke pärast kostub lennujaama aia kohalt röögatus: "Meie auto läheb!!" ning võib näha musta riietatud meest üle aia hüppamas.

[Ryhkija]

Nende auto lisab jõhkralt gaasi juurde, ise manööverdada püüdes...

[morthgoth]

Jhon jalutab parajasti lennujaama juures ning pahvatab "kuradi miinimumpalgaga lennujaamaorjad isegi oma alaväärtusliku tööga ei saa hakkama ja lasevad veel hoopistükkis lennuki õhku. Ahh kurb on mõelda kõigele sellele varandusele mis hävines. Kindlasti oli lennukis ka rahakaid mehi" Selle peale ta sülitas ja kõndis midagi pomisedes edasi. Jhonile nimelt meeldib endaga rääkida või pigem sõimata teisi inimesi.

[Balor]

[morthgoth]

[Ryhkija]

[Balor]

Ratas kihutab edasi, mürtsatades vastu auto tagumist kaitserauda, ning keegi maandub katusel, pressides selle sissepoole mõlki.
Samas võib märgata teist mustas mantlis meest, kes olümpiavõitjast kiiremini auto poole jookseb.

[Ryhkija]

Mees haarab omam relva, karjub täiest kõrist ning laseb katust.

[morthgoth]

Jhon kuuleb kõmakaid ning otsustab siiski nende suunas mitte minna vaid oodata ära nende hädavarestest politseinikke kes ei oska ilmselt nagu näha isegi telefoni hargilt tõsta.

OG:Kas ma võin ise politseinikega dialoogi teha või pean DMi reaksiooni ootama.

[Balor]

[Payl]

[Balor]

[Ryhkija]

Samalajal katust tulistades, pöörab mees autos pilgu tagasi teel ning lisab gaasi.

[Balor]

Kuna tundub, et Thoren on (ajutiselt) audis, siis l2heb tema tegelane hetkel NPCks yle.