Kunagi Dahli "Suurt Sõbralikku Hiiglast" tõlkides tuli sõnaloomega päris palju tegelda. Seda enam, et välja tuli töötada hiiglaste keel ja kõnepruuk.
Kuidas tõlkida kõhutuul hiiglase väljendiks nõnda, et põnnidelgi lõbusasti lugeda sünniks? Sõnaks jäi viuvopsumine. Roheline hiiglaste limonaad, mis kohutavalt palju viuvopsumist tekitas, oli sibamulker. Õudne unenägu = vappevapustis. Hiiglaste maal kasvav jäledamaitseline aedvili = tatikurk. Ja veel palju muid sõnu.
Hiiglaste keelega sai aga tehtud nõnda, et võetud sõnavarast välja sõna "olema" (eks proovige rääkida kasutamata sõnu "on" või "oli"

) ning muudetud lauseehituses sõnade järjekorda. Rääkimata lõbusatest valestiütlemistest (auavaldus = auguavaldus, õhkuhaihtumine = kõhtupaiskumine).
Pärast ei saanud ise veel hulk aega hiiglaste keelest lahti
