Ogre

[Shadow]

Gargi on tõlgitud ka kivikoletiseks.

[Kriku]

ta tarvitas seda yhe berberi kolli nimetamiseks inglise keeles, kelle nimi araabia keeles on efriit või efreet või midagi sarnast.

Ivriidid?

Aga poliitiliselt korrektseks tagasi minnes, ogre võiks olla koll jah. Või töll.

Mulle aga hakkas kunagi õudsalt meeldima Strugatskite valem tundmatutele elukatele nimede andmiseks: nemad (seistes imeulmest ehk fantasy-st küll väga kaugel) kasutasid suhtkoht tavalisi sõnu, mida võiks lihtne inimene kasutada, kes pole varem sellist looma näinud, aga peaks selle kohta midagi rääkima. Näiteks: suurpead, hüppajad jne. Kui sellest kujuneb liiginimi, on see tekstis ootamatult mõjuv.

Siit minu soovitus: kaaluda näiteks tegijanimesid (ragistaja, möristaja) või silmatorkavatest omadustest tuletatud sõnu (jämekihv, karvakärss).

Ma muidugi olen teadlik, et vahendan siia võõrast subkultuuri, aga loodan, et trollid mind sellepeale nahka ei pane... 8)

[Shadow]

Pigem möriseja kui möristaja.
Aga eelkõneleja ettepanek on iseenesest arukas.

[Taliesin]

Möris/ta/e/ja on mõnus. Ogre-mage oleks sel juhul -möris/e/ta/ja-maag, või siis mörimaag lühidalt. Mmmmmõnusalt m-idegaga kõlab

[pronto]

Möris/ta/e/ja on mõnus. Ogre-mage oleks sel juhul -möris/e/ta/ja-maag, või siis mörimaag lühidalt. Mmmmmõnusalt m-idegaga kõlab

See on lihtsalt loll eeldustega lähenemine. Sellisel juhul juba on parem üldse mitte tõlkida -- asi nimelt selles on, et äkki ogred ei mörise, vaid huilgavad heleda häälega? Äkki nad on voobshe vait? Äkki mõnes raamatus nad mörisevad ja teises on sootuks tummad? Nii võib tõlkida neid ainult raamatu sees kontekstisiseselt (näiteks kui kääbiks nägi esimest korda kivitrolle, siis oleks ta neid võinud koju tagasi minnes kivihiidudeks kutsuda (kuna ta esimese hooga ju tõenäoliselt ei teadnud kellega tegu), antud juhul tõenäoliselt päkapikud rääkisid talle hiljem kellega neil au oli ja oma "raamatut" kirjutades kasutas ta nende kohta juba õiget nime).