...oli kord poiss, kes ütles mulle, et ma sarnanen ühe lillega...
Millisega? Küsisin imestunult...
Liiliaga! Ja tabades endal minu imestava pilgu lisas, saad aru, saa oled nagu püha ja patune koos...
Oled nagu tydruk, kes lapsemeelselt kondab läbi täiskasvanute maailma, hoides endas siirust ja süütust - aga patuseid piigasid märgistati just keskajal liiliaõiega käsivarrel, lisaks on see ka Neitsi Maarja sümbol...
Olin tükk aega päris vait.
Aga nimi jäi sealt külge ja on päris armsaks saanud
Edasi uurides leidsin palju huvitavat liilia kohta:
Liilia, kes egiptlaste jaoks tähistas elu lühiajalisust, aga ka vabadust ja lootust, oli roomlaste lillepidudel peene maitse, luksuse ja elegantsi lill. Kolm kuldset liiliat kuningavõimu sümboliseerival lipul tähistasid prantslastele kaastunnet, õiglust ja halastust. Kristlikes ringkondades on Jeesuse ema märgiks olnud valge liilia kui puhtuse ja süütuse sümbol. Saksa mütoloogias on liilia seotud hauataguse eluga.
Eedeni aias kasvas ta just sel ajal, kui madu ahvatles Eevat patuteele.
See veetlev ja rafineeritud lill peidab endas saladusi, millest vaid vähestel õnnestub haruharva osa saada. Teda iseloomustavad teesklus, pisipettused ja flirt. Kõigest hoolimata oskab Liilia olla õnnelik.
Ma püüan siis selle nime vääriline olla
