Uppunud paadid ja vette kukkunud kellad

[paadikapten]

Juba aastaid mõtlen, kuidas ehitada tragi, millega natuke Emajõge ja Anne kanalit traalida. Olen kuulnud, et seal pidavat paate põhjas olema. Emajões kindlasti-üht ma tean Kroonuaia silla juures, ilusti vaia küljes ja madalseisu korral pooleldi veest väljas, tundub puupaat olevat. Pole ainult piisavalt ligi saanud... Tahaks ikkagi endale paati saada ja olgu või vana tüüpi vesijalgratas-peaasi, et suudan teda vastuvoolu liigutada.
Ja huvitav-kuhu kaovad kellad, mis vette kukuvad? Aastaid tagasi mul sõudebaasi silla ääres kadus kell vette ja kuigi ma mitu päeva seal mudas tuhnisin, ma seda kella ei leidnud, mille võib ehk selle arvele panna, et seal põhi oksarisu täis on. Kuna oli veekindel kell, siis kui just mõni haug seda kella pintslisse ei pistnud, tegi ta ilmselt veel tükk aega hommikul kaladele ja amööbidele piip piip
Võib ka rääkida sellest, mis kellelgi vette kukkus ja mida keegi veest leidnud on. Nägin ise, kuidas üks kalamees uhke jahipussi leidis ja minu õnge otsa juhtus jääma ühe kohaliku kalamehe pool aastat tagasi kaotatud põhjaõng. Ka olen leidnud patareisid, mida sai veel mõnda aega kasutada.

[Kirves]

Minul kadus Kiisal spinninguga lanti loopides ära mu parim rohulant (ca 100 kr oli ta materiaalne väärtus). Kui keegi teab, siis juhtus see enne Kiisa silda selles laiemas kohas kus sügavust ka nagu oleks (mitte, et mina seda teadnud oleks, kuna väideti mulle vastupidist). Oma ujumistrennipraktika tõttu olin kohe uljas tamiilijoont jälitades järgi minema. Kui olin enam-vähem landi arvatava asukoha kohal hulpimas ja avastasin, et isegi ca 4 meetri sügavusele jalga pannes põhi vastu ei tule hakkas juba kõhe ja läksin tirisin kaldal tamiili katki.

Aga just sel hetkel jäi mul välja tõmbamata niiii suur *laiutab käsi* haug!

[riion1]

Kui ma suvel Pirita rannas käisin ujumas, siis ükskord sukeludes, nägin ma vees raha hulpimas. Kiire hakkas, väga kiire hakkas. Ma ei saand aru, kus see raha välja ilmus aga ma olin veest välja minnes 127 kr võrra rikkam.

[hallsilm]

Juba aastaid mõtlen.

Su juttu lugedes tuli mulle Pipi Pikksuka raamat meelde. T6si, seal nad ei otsinud kadunud kuid väga vajalikke asju veest.

[Golburk]

Olen näinud päris palju õnnetusi praami või paadi pealt kukkuvate asjadega, sest minu elu kohustab nende asjadega päris palju liiklema. Olen isegi mõne mitmetest asjadest päästnud. Näiteks kui sai praamiga Hiiumaale tillerdatud nõjatusime töökaaslasega reelingule ja jälgisime kauguses sillerdavaid laide. No ja siis sellel hetkel kukkus ta käe pealt kell ära ja ma suutsin selle poole millimeetri pealt kinni püüda, ning vat see on vedamine, ning veel milline. Aga muidu praami pealt olen näinud lendamas igasuguseid asju, üks Soome turist suutis ilma jääda oma kohvitassist ja seejärel käekotist, ilmselgelt halb päev. Kõige veidram asi mida mina olen praamilt pudenemas näinud oli koer, uskumatu. Triigi-Sõru liinil kus on väiksed praamid, kohale jõudes juba sadamas seistes kukkus koer reelingu äärest vette, teate küll neid väikseid lahtiseid praame nagu Harilaid või Hiiumaa, sellise pealt. Noh, õnneks läks hästi, koer ei saanud kukkudes viga ja ujus paar meetrit kaldale.
Aga väiksemate kalamehe paatide või kaatrite pealt lennanud asju võib sadu lugeda, alates konservist lõpetades inimese või seljakotiga. Endalgi juhtus see aasta kohe täitsa kole lugu kui paadilt pudenes maha minu seljakott. Mandri ja ühe laiu vahel kus oli paras 65 meetrit sügavust. Esimese asjana kõhklemata vette, ning seljakotile järele. Õnneks koti küljes oli kolm 10 liitrist tühja kanistrit ja magamismatt, aga sellegi poolest kott oli väga raske ning selle väärtuse väljaarvutamine läheks hullumeelseks. Kogenud ja tihedalt matkava inimese seljakoti hind langeb juba isegi tuhandetesse. Sai päästetud ja kott oli ikkagi tasemel ja asjad ei saanud väga märjaks. See oli õudne.

[cherryanny]

Jube on asju vette kaotada ise sattusin kohutavasse kurbusesse kui kaotasin vette 2 oma hõbe käeketti üks nimelt hindamatu koosnes väikestest võtmekestest. Vesi oli vähem kui pool meetrit sügav ning laine tuli hetkel kui märkasin midagi sädelevat vajumas. Ja olin nii loll et suutsin järgmisel päeval teise käeketti ka merre kaotada. Veest on tore asju leida aga kaotada on jube, õnneks olen vette kaotanud peale oma käekettide kõigest palju vihmausse kes õnge otsast lihtsalt kaovad. Kuid "leidnud" olen palju "suuri" kalu

[Daleios]

Eks endal ole ka laintesse palju-palju lante kadunud, kui kunagi veel kalamees(kahjuks just mitte kõige osavam) olin

[Tinz]

Vanasti olid puukingad jube kõva sõna. Siuksed klobisevad, pealt kunstnahast. Mul olid ka sellised (no vanust oli ka oma 7 jagu). No ja siis pudenes üks neist ehte- ja uhkuseasjadest poolel praamisõidul Saaremaale kenasti vette. Et ma teisega midagi peale ei osanud hakata, lennutasin selle ka lõpuks järele. Loodan, et leidja sai nad mõlemad.

Aga mis leitud... Läänepoolsetel saartel toob meri teatavasti päris palju nodi randa. Isegi oma sõna on selle kohta: (h)aakrik. Vanasti oli seda veel eriti palju - enne seda, kui Läänemere laevadel prahi merre loopimine ära keelati. (Vene ajal oli see suur tragöödia, kui enam värvilist pahna randa ei tulnud.) Aga igatahes kõige jaburam hommikune ujumaskäik lõppes kord terve hommikusöögikomplektiga: suur karbitäis tursamaksa, poolik purk murakamoosi ja pudel konjakit...

[kesteine]

Mina kaotan regulaarselt iga kolme aasta tagant oma käekella ära. Ja ikka jääb see merre või siis mõnda järve. igasugu kaelaehteid olen ma loendamatu arvu kaotanud.
Aga eks leitud ole ka nii mõndagi. Mere ääres jalutades ikka hakkab silma midagi, mis meri on kaldale kandnud. Eriti pärast tormi. Enamasti on tegu küll mõttetu prahiga, aga vahel läheb õnneks ka.
Aga naljakaim leid oli ükskord meres ujudes. Sukeldusin parasjagu ja märkasin põhjas midagi sätendamas. Loomulikult võtsin kaasa. Pinnale tulles nägin, et olin ühe sõrmuse ära toonud. See olukord meenutas kangesti ühte filmi, ainult minu leitud sõrmus polnud kullast ja ei muutnud mind nähtamatuks (see oli hoopis selline odav, tundmatust metallist ja plastmassist kiviga sõrmus, mille eest poes üle 25 eegu ei küsita...)

aga mis puutub eelpool mainitud puukingadesse, siis mul olid ka kunagi sellised ja iga kord kui ma praamiga sõitsin kartsin, et kaotan need lainetesse. Seda ei juhtunud, aga hirm, et kaotan oma jalanõud/prillid/milleiganes lainetesse on mind hiljemgi saatnud

[Golburk]

Muidugi peaksin hea sõnaga ühte eilmise aasta leidu meelde tuletama.
http://www.greengate.ee/index.php?page=1&id1=7758
Päris palju kohe.

[Henzu]

Olles veega suhteliselt tihti tegevuses, olen ma nii mõndagi kaotanud ja leidnud. Kord ujudes tirisin jalaga mingi asja maa seest välja. Jalgrattavrakk oli. Teine kord oli selgemas vees näha kumamas pesumasina kandlisi ääri...
Emajõgi on üks kuradi reostatud koht .

[Arwey]

juuksekumme olen ilmselt kõige rohkem kaotanud..midagi kindlasti veel aga mälu on lühike

ise olen keidnud nt botased..kaks botast kenasti kõrvuti,kaldaäärses risus kinni..sõbraga mõtlesime et krt äkki on laip,aga tossud tulid ilma kehata:)

a ja mu vend kaotas kunagi vist oma prillid ära ja siis selle ujumismaskiga koos käiva hingamistoru:P

[paadikapten]

Üks sõudebaasi harjutajatest leidis kunagi tõepoolest laiba 8)
Sain ka ise seda näha. Tükk aega oli tegemist, et seda mälust minema saada.

Ise unistan juba aastaid sellest, et ehitan tragi ja hakkan Emajõge/Anne kanalit traalima. Viimaste kuulduste kohaselt vedelevat Emajões isegi üks purjejaht, aga seda ma ei otsi, see nõuab autot ja vintsi. Otsin muud sodi, sealhulgas ka väikesi paate, sest on unistus ka endale paat saada. Anne kanali põhjas pidavat olema paate ja vesijalgrattaid eelmise vetelpääste ajast...
Kunagi nägin, kuidas Kroonuaia silla juures keegi traalis. Vinge tragi oli- kolme haruga konks ja oranz nöör. Paar erinevat saabast leidis.

[Orz]

Eelmisel sügisel, siis kui ilmad olid juba täitsa külmad ning isegi öökülmade aeg võis olla käes, nägime kord sõpradega Herne poe juures pärast keskööd üht paljasjalgset punki. Tatsus teine täitsa paljajalu. Tähelepanu tõmbas stseen, kus üks seltskond ronis taksosse, ning osa inimesi kutsus punki autosse, aga punk millegipärast ei läinud. Üks inimene ütles aga järgmised sõnad: "Parem andke talle üks Bock!" ...ja nii sündis. Hetk hiljem oli kuulda vaid eemalduva auto häält ning teisel pool teed seisis punk, varbad külmal asfaldil, käes Bock.
Kõik tundus järsku kuidagi vaikne ja külm.

Paljasjalgne punk küsis meie seltskonnalt natukene hiljem väga viisakalt ja sõbralikult, et ega meil üleliigseid jalanõusid ei ole, aga kahjuks ei olnud üleliigseid jalanõusid pakkuda. Ta selgitas mõnevõrra kurblikult, et tema plätud puhkavad emajões. Niisiis, emajõest võib leida ilmselt ka paari peaaegu et legendaarseid plätasid.

[Ummi]

kunagi väiksena kaotasin Soomes mingi järve peal kella ja paar münti, samas olen tunnistajaks olnud vaatepildile, kuidas üks tüdruk kaotas Rohuküla-Hiiumaa praami peal digifotoka. lausa valus oli vaadata seda üle reelinul langemas ja lainete embusesse vajumas.