tomz kirjutas:Noh, kuidas nõuda kooliõpilastelt selle keele oskust, kui isegi meie kullakalli haridusministriproua venekeeleoskus jätab soovida. Ja samas ta edvistab sellega vene telekaamerate ees ja ajab suust....
täiesti ebapoliitiliselt: tema oskab kyll ysna hästi seda keelt, vist isegi kogu oma põlvkonnaga võrreldes. syndinud on ta ju aastal 1975, aga suudab nii palju kõnelda, et isegi telekaamerat ei karda. st: tal ununeb muu normaalse venekeelse suhtlemise kõrval vahetada keelt ingliseks, kui meediaga tegu; või siis on tal oma keeleoskusega võimalik vastu tulla viletsa võõrkeeleoskusega Venemaa Föderatsiooni kodanikele, kellega nende riigikeeles suhelda. sealkandis on tõesti inglise keele oskajaid tikutulega otsida. kylast pärit noored marilased ei räägi korralikku vene keeltki, saati siis muid keeli.
nii et: nendega, kes Mailise vene keelt halvustavad, võin ma edaspidi ainult vene keeles suhelda, et oma viletsat oskust veidi parandada

. kohati on minu aktsent vene keeles nii naturaalne
gorjatšij estonskij paren', et selle venekeelse anekdoodisarja tundjad mind kuuldes naerma hakkavad.
aga kogu see keeleoskuse teema on tõesti äärmiselt teemakohatu. kool on hoopis teine asi kui tegelik elu (RL), pigem on tegu yhe (mitte kuigi)naljaka rollimänguga. keeli saadakse selgeks ikka mujalt kui koolist. ajalehtedest, telekast (sh subtiitritest), arvutimängudest, sõprade käest, karmis ellujäämisvõitlusest.
mul oli kah vene keele hindeks tunnistusel muudkui aga viis, samas kui ma ei suutnud meenutada, kuidas ytelda selles keeles "kolmapäev". (läks seeaeg korra marilastest tuttavaid võõrustades tarvis, seitsmes-kaheksas klass või nii.) põhjus lihtne: vene keele tunnid olid teisipäeviti ja neljapäeviti, mõni semester ka reedeti, nii et seda sõna ei läinud yldse tarvis. muidugi, 13 aastat on seda keelt lasteaias, koolis ja ylikoolis nime poolest õpitud, sellest on muidugi palju abi ja tuge olnud, aga siiski hindas meie vene keele õpetaja meie klassi vene keele oskust yldiselt sellise soovitusega: "kui teil on vaja töötada kuskil pangas või mujal, kus venekeelseid inimesi teenindada tarvis, tehke endale leht kõige tihemini vaja minevate väljenditega ja kleepige see endale kuhugi nähtavasse kohta." leidsin isegi soovituse asjaliku olevat.
samamoodi oli mõni aastakymme tagasi nii, et eesti poisid Vene sõjaväes oskasid tsiteerida peast Puškinit (no mõnda yksikut luuletust arvatavasti, paraku ma olen oma gymnaasiumikursusest nii palju unustanud, et ei oska spekuleerida, milliseid täpselt), aga ei teadnud, kuidas nimetatakse kahvlit või muid sarnaseid igapäevaelus tarvilikke asju.