the last samurai

[pronto]

Mulle film meeldis (pikem ülevaade minu blogist aadressil http://www.e-park.ee/pronto/?postid=52)

Hallsilm äragu ajagu siin taga absoluutset tõde (mida niikuinii ei eksisteeri, sest nagu me kõik teame koosneb ajalugu ainult valedest -- ega asjata ei öelda, et võitjad kirjutavad ajaloo). Kahte tundi ei panda tuhandete aastate pikkust ajalugu. Pealegi ei olnudki ei autentsus ega lahingutseenid selle filmi isegi mitte teisejärguline eesmärk, sest lugu räägib pigem peategelase eneseleidmisest ja häbist. Kahe tunni jaoks tuli ajalugu kontsentreerida, lõigata välja kõik mis antud kontekstis tähtsust ei oma, siis veel pool välja visata ja ülejäänule kontrasti juurde keerata ning taustsüsteemiks sobitada.

[Ulmeguru]

Soovitan kõigil, kes tahavad rohkem teada tolle aja tegelikest sündmustest ja nende tagapõhjadest lugeda raamatut "Yamato dünastia" Jaapani keiserliku perekonna varjatud ajalugu

Ei soovita seda raamatut lugeda... samasugune «ajalooline tõde» nagu on seda ka Jüri Lina ja teiste parano(h)ikute «uurimused»... ehk vast pisut veenvamalt pakendatud. Ei viitsi end korrata, sestap link:
http://www.ekspress.ee/viewdoc/785CB7AD79E3C281C2256E3F0032E717

[Aeg]

Käisin ka eile kaemas.
Väga meeldis.
Iseloomustuseks ütleks kõigepealt, see oli ILUS film.
Ja väga võimas ja mõjuv, pisaraid purskas ikka mitmel korral. Ja sütta jäi lootusrikkas ja natuke valus tunne.

Mõõgastseenid olid ka minu silma jaoks vägevad ja Tom Cruise üllatas meeldivalt.

Terve filmi ootasin, millal näen selle kauni jaapanlanna naeratust. Paraku jäigi see nägemata. Võibolla ongi nii parem.

[Irve]

Ja mis peamine - nad ei seksinud. Üllataval kombel.

[Aeg]

Ja mis peamine - nad ei seksinud. Üllataval kombel.

Aga see riietumise rituaal oli erootilisem kui seks, raudselt!

[mart]

Kusjuures ajaloolist autentsust arvestades võiks "Last samurai" paigutada rohkem ühte patta filmiga "Xena" kui Bravehearti

Sellist asja on natuke keeruline võrrelda, aga "ajaloolist autentsust" pole Bravehearti filmis eriti palju ja Last Samurai, mul on tunne, on selle koha pealt kaugelt üle.

[Udutont]

Ja mis peamine - nad ei seksinud. Üllataval kombel.

See oli ka minu jaoks meeldiv üllatus Olin kogu aega valmis, et nüüd kohe tuleb see kohustuslik osa. Lõpp meeldis ka, mis jättis võimaluse mõelda, et tegelikult magusat häpi endi ei pruukinud olla.

Kestalt: piltpostkaart, esteetiliselt nauditav, kuid kohati liiga ilus, et olla ilus.

Sisult: Suurejooneline Pateetika.

[pronto]

Ja mis peamine - nad ei seksinud. Üllataval kombel.

Sisult: Suurejooneline Pateetika.

Ja tead miks? Kui võitled asja nimel, mis igal juhul on hävingule määratud, siis pateetika on ainuke asi, mis sulle veel meelerahu annab. Pateetika on teisisõnu soov leida oma ideaalides midagi, mis õigustab selle olemasolu (enamgi veel, õigustab sinu enda olemasolu). See on see kontsentreeritud miski, mis annab usku tuleviku suhtes ja mis teeb meist inimesed.

[Udutont]

Ja mis peamine - nad ei seksinud. Üllataval kombel.

Sisult: Suurejooneline Pateetika.

Ja tead miks? Kui võitled asja nimel, mis igal juhul on hävingule määratud, siis pateetika on ainuke asi, mis sulle veel meelerahu annab. Pateetika on teisisõnu soov leida oma ideaalides midagi, mis õigustab selle olemasolu (enamgi veel, õigustab sinu enda olemasolu). See on see kontsentreeritud miski, mis annab usku tuleviku suhtes ja mis teeb meist inimesed.

Hästi öeldud. Ma ei saa siiski hästi aru, miks just selliste filmide väntamine on tavaks. Bravehart oli pateetika osas samasugune ja ka LotR. Võib-olla on tarbimiskultuuri ja majandusliku maailmavaate kõrvale kinopublikule vaja midagi säärast, võib-olla seondub see ameerikalikkusega või on põhjuseks hoopis midagi muud. Olen siiski tüdinud, et kõik filmid peavad selles olema nii ühtmoodi.

Tüdinud olen ka sellest, et pean filmi vaatamise ajal pidevalt endale meelde tuletama, et see, mida näidatakse ei juhtu ka filmis päriselt, vaid siin üksnes rõhutatakse loo mingit aspekti. Näiteks võitlussteen Cruisi tegelase ja samuraide vahel esimeses lahingus, kus samuraide oskused olid karjuvas vastuolus sellega, mida hiljem näidati. Või koht, kus samuraid kahurite ja kuulipildujate positsioonile ensetapjalikult peale ratsutavad. Mis takistas neid haubitsaid tiivalt haaramast? Ratsaväge vastastel polnud ja moraal oli nullilähedane. jne jne

[Starfild]

SPOILER allpool...

Käidud. Nähtud. Ja emotsioonid head, KUID:

See arusaamatus ei kuulu päris sellesse valdkonda kus saab vastu öelda, et "see ju film ja filmis ei saagi kõike päriselt teha".

Nimelt ei saa ma aru, kas keisrit teenib paremini elus või surnud samurai??? Kui sul on ca. 500 meest, siis seista vastamisi haubitsate ja püssidega lagedal väljal ja lasta kavaluse huvides kohe mitukümmend meest maha võtta.. ja hiljem veel ja veel... no kuulge. Tuhandetes armee võib omale kahuriliha lubada. Ja kui nüüd väitma hakata, et nad ju teadsid nagunii, et nad surevad ... kui "samurai" tähendab teenimist, siis igal juhul oleks geriljasõda metsas tulemuslikum olnud... Olid nad äkki kogu samuraindusest väsinud? See jättis igatahes mulje neist kui opakatest, kes ennast ära lasid tappa. Mis siis, et väärikalt ja suure kaotusega ka vastaspoolel...

Kuna tegemist polnud ajalool põhineva asjaga,s iis vist tegelikku põhjust ma teada ei saagi. Rezhissööri nägemus.

[pronto]

... lasta kavaluse huvides kohe mitukümmend meest maha võtta..

Äkki oleks nad sinu arvates pidanud olema kohe kusagil mujal, näiteks Austraalias ja limpsima vihmavarjuga pokaalist eksootilisi jooke?

[Starfild]

Tänan sisuka kommentaari eest, pronto. Nüüd on mul kõik selge...

[hallsilm]

Ei soovita seda raamatut lugeda... samasugune «ajalooline tõde» nagu on seda ka Jüri Lina

Tunnistan ausalt, et andsin oma arvamuse esmamulje peale, pärast raamatu lühikest sirvimist. Raamatul on palju puudusi (näiteks jutukesed kristluse viljastavast mõjust jaapani kultuurile) kuid üldpildi saab kätte küll. Selle, et Jaapani keisrid olid ja on marionetid, et samuraide bushido oli väikeste inimeste rõõm ning suured ja vägevad kasutasid või viskasid selle kõrvale, nii nagu hetkel parasjagu vaja oli.

See raamat kinnitab veelkord minu veendumust, et au, truudus ja eneseohverdus olid Jaapanis nii harvaesinevad, et tundusid inimestele imeilusatena ja olid seetõttu jumaldatud. Mõni ime, et Katsumotost kangelane tehti. Tüüp oli tõesti erandlik...Jaapani jaoks.

Hallsilm äragu ajagu siin taga absoluutset tõde (mida niikuinii ei eksisteeri, sest nagu me kõik teame koosneb ajalugu ainult valedest -- ega asjata ei öelda, et võitjad kirjutavad ajaloo).

Absoluutne tõde on olemas ja eksisteerib fantasymaailmas jumala näol. RL kommenteerida ei saa kahjuks...ee...õigemini õnneks:). Mis ajaloosse puutub, siis seda käsitletakse tendentslikult päris tihti jah. Aga sellest ei muutu ajaloofaktid ja tõde ei hoia kotis.

Mõnede jaoks on aga tõde niivõrd kohutav, et nad keelduvad seda uskumast nagu Pätsi või samuraifännid. Neil on lihtsam teist lolliks tembeldada elik naeruvääristada. Seda enam, et see raamat on samuti tendentslik ja faktivigadega. Nende jaoks on absoluutne tõde täiesti olemas. Et kogu raamat on saast.

Ma ei otsinud filmist absoluutset tõde. Lihtsalt selle filmi promomine ajaloolise filmina paneb õlgu kehitama. Minu meelest on see ikkagi fantasy. OK, ajaloosugemetega fantasy

Pealegi ei olnudki ei autentsus ega lahingutseenid selle filmi isegi mitte teisejärguline eesmärk.

Täitsa lõpp. Oled sa Pronto ikka kindel, et ei lahmi nagu sa mulle pahaks paned (ja osalt õigusega) . Viimati Cinemanias rääkisid filmitegijad küll teist juttu...

Kahe tunni jaoks tuli ajalugu kontsentreerida, lõigata välja kõik mis antud kontekstis tähtsust ei oma, siis veel pool välja visata ja ülejäänule kontrasti juurde keerata ning taustsüsteemiks sobitada.

ning tulemuseks oli kena fantasyfilm. Ja selles mängis minu meelest suurt osa mitte isegi ajalugu vaid see kangelase eneseleidmise lugu, sest see oli nii totaalselt ebatõene ja eluvõõras. Ma vaatan parema meelega Conanit, see on palju elutruum, sest viimase rezissöörid olid rohkem kahe jalaga maa peal

[Fromhold]

Nimelt ei saa ma aru, kas keisrit teenib paremini elus või surnud samurai??? See jättis igatahes mulje neist kui opakatest, kes ennast ära lasid tappa. Mis siis, et väärikalt ja suure kaotusega ka vastaspoolel...

Kuna tegemist polnud ajalool põhineva asjaga,s iis vist tegelikku põhjust ma teada ei saagi. Rezhissööri nägemus.

Selles ongi Euroopa ja Jaapani kultuuri vahe. Samuraid lasid end vabalt ära tappa, uhkelt suremine oli ikka vinge värk. Inimeluei tähendanud seal põrmugi nii palju kui mujal. Ka teises maailmasõjas oleks kamikazelenduritest elusana rohkem kasu olnud, aga oli auasi niimoodi surma saada. See oli Jaapani sõjaväes tõsine probleem, et lendurid end lihtsalt ära tapsid. Ja geriljavärk ei sobi kokku samuraide aukoodeksiga.

[Starfild]

Okei. Kultuuridevaheline mittemõistmine minupuhul vist aga jään arvamuse juurde, et nad ei olnud päris selge mõtlemisega. Surmahirmu puudumine ja lausa tahtmine lahingus hukkuda on ju okei, aga seda eesmärki täites. Kaitsta kesirit või isandat. Mõõga alla hüppamine (või filmis kuulide ette) on ju läbikukkumine...