Kõige naljakam asi mida kunagi kuulnud oled.

[doris]

üks totter lugu lühidalt, mida sai suvel loetud, keegi prantsuse kirjanik oli, Marcel Ayme, vm
ühes väikeses linnas elas vanatädi. ta oli väga usklik, väga hea, tõeline ema teresa. ta elas küll üksi, aga heategevus ja kiriklik aktiivsus täitsid ta rahuldusega.
kui tädi vend suri, jäi venna poeg orvuks ja tädi muidugi võttis ta oma koju. ta küll hoolitses vennapoja eest, andis talle kõik jne, kuid paraku tuli vennapojast küla pätt ja naistemees, keda keegi eriti ei sallinud.
puhkes sõda ja vennapoeg mobiliseerus koos teistega ja küla naistel oli hea meel, et nad sest tüübist lahti said.
tädi oli kaa vana ja päevinäinud. ta suri magades. tema matustel oldi arvamusel, et tädi on nüüd kindlasti paradiisis koos inglitega.
tädi oli tõepoolest jumalikus kuningriigis, aga ometi Peetrus ei lubanud teda väravatest paradiisi astuda. tädi pidi ootama. oli sõjaaeg ja eraolukord, ka paradiisis, tsiviilisikud võisid siseneda väravatest alles peale sõjaväelasi.
tädi kurvastas väga. ta oli ju nii püha ja vaga olnud ja nüüd paradiisiväravatest teda lastakse alles mingite sõjameeste järel sisse!
tädi kuulis nilbet laulu ja sai aru, et laulja oli tema vennapoeg, kes õnnelikult paradiisiväravate poole ratsutas koos sõjaväelastega. vennapoeg nägi oma tädi ja küsis, et mis viga, miks ta veel väravate ees tolkneb. tädi rääkis talle, kui viletsas olukorras ta oli. vennapoeg võttis ta oma ratsu selga ja soovitas säärt näidata, kui nad Peetruse ees on.
Peetrus rääkis vennapojaga jutud ära ja siis küsis, et kes see naine veel tema taga on hobuse peal.
vennapoeg vastas rõõmsalt: "tema meie rügemendi lits"
tädi kahvatas
peetrus silmitses neid veel ja pomises siis: "ahh, nonii, noh minge siis"
ja nii venapoeg aitas oma tädil paradiisi siseneda, kus nad kõik elavad rõõmsalt ja õnnelikult.

[higgins]

[oop]

[Sorontur]

[raul5]

[-Alla Xul-]

[Aravos]

[Surnumanaja]