Mina jäin rahule. Ka järveveega olid suhted sõbralikult ja ausalt öeldes ei tundnud mingit haisu. Kahtlased rohlised taimed muidugi hulpisid, kuid see kuulub viljandi järvele iseloomulike nähtuste hulka.
Kontserdid olid mitmekülgsed. Oort, mis plaadilt pisut mannetu mulje jättis, kõlas lavalt tõeliselt suurelt ja iirlased olid oma alatises headuses samuti täiesti ok.
Endal oli pisut probleeme klaastaara põue alla peitmisega, kuna purke ja plastikpudeleid hästi tunnistada ei taha ja korravalurid minu kõrval istuvalt seltskonnalt kõik ära korjasid.
Üks vast kõige huvitavamaid seiku oli see, kui järve poole minnes enne suurt treppi kamp hipilaadseid kodanikke telešoud tegid. Üks filmis ja teine katsus kolmandale näppu pärakusse toppida.

Ümber nende oli kogunenud suur hulk rahvast, kes kõik kaasa innustasid ja end muidu hästi tundsid.
Aga isiklikult minu enda jaoks oli parem kogemus ikkagi see, kui ma kesklinnast läbi minnes ühele nurgale maha istusin ja niisama oma lõbuks kitarri mängima ja laulma hakkasin. Asi lõppes sellega, et minu ümber oli suur hulk rahvast, kes kõik kordamööda mängisid ja laulisd ning minu ülesandeks jäi maha istuda ja raha oodata. Enamuse nõudmisel anti kõik teenitud raha mulle (kuna kitarr oli lõpeks ikkagi minu oma),ja ma teenisin pooleteie tunniga 130 krooni.
Eks järgmisel aastal jälle.