Kiiver

[hallsilm]

Mitmed inimesed on soovinud endale kiivrit teha ja küsinud enam-vähem ühtesid ja samu küsimusi. Nüüd panen vastused siia kirja. Ehk on abi.

"> Kuule ma üritan siis ise lõigata-keevitada. Nagu ma aru saan, siis peab kiivril mingi riba vahelt ära lõikama? Kui laia?"

Oleneb, mis kiiver sul on. Vene kiivril lõigatakse kiil välja, painutatakse jõuga kokku ja lastakse esialgu paari punktiga kinni. Rootsi oma lõigatakse tavaliselt pooleks, siis vahelt väike riba ära ja siis kokku. Kõver altäär kas lüüakse pärast kuumaksajamist sirgeks või
lõigatakse ära ning sõltuvalt tehtava kiivri tüübist keevitatakse kas laiem (vendeli kiivri puhul) või kitsam plekiriba alläärele juurde.

Kiil või riba lõigatakse välja nii suur, et kokkukeevitatud kiivri alla mahuks sinu pea ja kahekorra keeratud äärega lambanahast müts. Kui tahad rõngaskapuutsi sinna alla mahutada, siis pead arvestama ka selle ruumiga.

Keevituskoht kaetakse raudplekist vitsaga, mis kas needitakse või keevitatakse ja siis butafoorselt needitakse külge. Sõltuvalt sellest, kas on vendeli kiiver või hilisem, tehakse näokaitse. Esimesel juhul valitakse netist endale meeldiv tolleaegse kiivri näokaitse, lõigatakse papist shabloon (soovitav ära proovida mitu eri varianti, et leida endale sobivam) ja selle järgi plekist näokaitse, mis kas needitakse või keevitatakse (koos butafoorsete neetide löömisega) kiivri külge. Teisel juhul võib üle kiivri pandud raudvitsa pikendada ninakaitseks.
Kiivri alläärele ja risti üle võib panna ka raudvitsa, siis näeb kiiver ehedam välja ja on ka tugevam (kui kunagi peaks tekkima soov pärismõõgaga võitlema hakata)

Raudvitste ja näokaitse jaoks kasutatav pleki paksus on sobiv kuskil 1,5 - 2 mm. Kiivrile kinnitatavad pronksist detailid võib asendada messinguga.
Kaela kaitseks tuleb kokku punuda rõngaid, kui ise ei viitsi neid lõigata, siis sobivad ka õhukesed vedruseibid. Võimalik on asendada rõngasriie
ka pikkade plekist lamellidega (varaste vendeli kiivrite eeskujul) või naha peale kinnitatud lamellidega.

Ja, ärge kinnitage kiivrile sarvi nagu ka muid igasugu absurdselt kõrgeid jubinaid, mis takistavad boffri või mõõga libisemist kiivril. Need tekitavad võimaluse, et raudkübar lüüakse sulle viltu pähe või mis veel hullem, silmile


> Egasa ei tea, kuskohast võiks veel mõne kiivri saada, paar vennikest tunnevad veel huvi.


Vanu sõjaväekiivreid võib proovida saada mõistliku hinnaga mõnest KL malevast või kui julgust küsimiseks pole, siis tuleb osta lihtsalt militaarpoest.

Hallsilm.

PS

kui kellegil on mingeid asjalikke märkusi või küsimusi, siis need on teretulnud.

[sippo]

Butafoorse neetimise ja ohtra keevitamise kõrval on täiesti võimalik teha ka autentsete meetoditega korralikke kiivreid. Ehk siis neetida päriselt ning jätta keevitamata.
Väljanägemises suurt vahet ei pruugi olla, tänapäevaste meetodite jäljesd on peidetavad, aga hea on teada, et tegmist on "selle päris õige asjaga".

---------------------------------
wannabi on purist

[Tauron]

[hallsilm]

[Tauron]

aga kas tegelikult polnud ka vanematel kiivritel (viikingi vms) sisu sees, mingid nahkrihmad jms? Mo olen millegi pärast kindel et midagi pidi olema.

[Dan]

[Tauron]

[sippo]

[hallsilm]

[roac]

[arlis]

[hallsilm]

[roac]

üks asi on siss ja teine on kogu aeg lahingtegevuses olev sõdur.. sissile on kiiver tõesti tülikas... samas on ta kõigile tülikas aga kiiver on mugav sest elada on mugav... eelistan väikest ebamugavust kui kuulid ja killud ümber pea vihisevad... ma ei taha hästi uskuda et peas loksuva kiivriga on mõnus karata... tegelt ma tean seda... kuid kui kiiver on ikka korralikult kinnitatud ja see sulle sobib siis vaid harjumise asi... sõjaväe kiiver peab olema niimoodi pea järgi et kui rihm lahti teha ja ettepoole kummarduda siis ei tohi kiiver peast ära kukkuda... kipun arvama et need kiivrid mis kunagi afganistaanis mängus olid.. njah... vaevalt nad eriti head olid...

[Tanel]

ah ei old neil vene kiivritel häda midagi

Ka praegu eesti kaitseväes kasutusel olevatel rootsi kiivritel pole hullu midagi.. tuleb lihtsalt ise rihma natuke sättida ja üks juurde teha.


Vaja on kahte asja.. esiteks väike "kausike" algse rihma külge kuhu sisse käib su lõug, see selleks et kiivri rihm lõua all ei oleks vaid oleks lõua otsas. Siis ei sooni rihm sul lõuaalust.Teine on kukla rihm mida on päris lihtne ise juurde panna sinna, ise panin ajateenistuses lihtsalt ühe seljakoti rihma selleks. See läheb kukla tagant sulle lõua alla . selle mõte on peamiselt see et ´kiiver sul silmile ei vajuks

[Sorontur]

Eeskujuks saab võtta kaskasid (maakeeli ratsakiiver). Ilma rihmata püsivad küllaltki hästi peas (soovitan rihmaga). Kuigi nad kaitsevad rohkem lagipead kui muid mõõgavõitlusel ette jäävaid näoosi.

Mitut liiki: üsna õhuke plastikust, pehmenduseks veidi riiet (suht kasutud); ebamäärase sisuga sametine, mis pehmendab üsna hästi (isiklik eelistus, kuigi suht haruldane); eeldatavalt venelaste leiutis, mille plastikkesta sees on vahtplastist pehmendus (peksa kasvõi peaga vastu seina, ei tunne midagi). Soovitaks modifitseerida esimest varianti, kõige õhukesem ja pehmenduse saab kenasti juurde lisada.

Muidugi Paadikapteni kiiver on kah üsna asjalik: tavaline mootorratta kiiver (made in CCCP).