I was summoned
See krobeline pind on tõesti lihtsalt terasharjaga ülekäidud tule ja haamri jälg.
soovitus, haamrijäljest ilusama saad siis kui viimistled pinna vähemalt 200-300 liivapaberiga ära ja siis normaliseerid vähemalt 3 korda enne karastamist, et ilus oksiidijälg peale tuleks.
tera osa lihvi iga tsükli järgi 200-300 liivapaberiga puhtaks ära.
Kui "hamon" karastamisega edukalt saavutatud (selleks on vajalik pindmiselt karastuvat teras, mis õlisse või vette mõeldud (näiteks lihtsad süsinikterased 0.65-0.8% C), süvakarastuvatele terastele sellist jälge saavutada on väga väga keeruline), siis igasugune lihvimine 240 ja edasi paberiga, kohati ka varem, hakkab jälge juba nähtavale tooma, tee mis tahad, põhjus selles, et liivapaber "sööb" karastunud ja karastamata terast erinevalt.
Samas ei too ka jaapanlased jälge lõplikult välja vaid lihvimisega, neil on nimelt looduslikud peened lihvimiskivid kergelt happelise koostisega ja veega koos lihvides saab tera sellega üleni kokku.Need kivid on aga kallid ja rasked kasutada, algajale ei soovitaks.
Karastusjälje saavutamiseks ei ole hädavajalik savi või muu kattematerjali kasutamine, need tulevad mängu kui väga keerulisi mustreid soovid selle joonega joonistada.
kuna tera on kiilja kujuga, juhtub see et õhem tera osa karastub kiiremini kui paksem seljaosa igaljuhul, üks nipp on selles, et karastamisel paned tera üleni õlisse/vette ja pärast 3-5 sekundit võtad ta välja 1-2 sekundiks ja siis uuesti sisse tagasi. õlisse karastades, kui leek on kustunud ja õli enam ei kee siis pista tera edasi vette.
Pärast karastamist võtad liivapaberi ja nühid maha õlise "tagi" kihi, nii et tera haljas, juba sinna peale hapet ja jälje olemasolus saab veenduda.
Sobib nii sidrunhape (soovitatavalt keeva veega), kui ka igasugu kangem kraam,
5l lämmastikhapet saab saab näiteks umbes 12 euroga (soovitan siis kui oodata ei jaksa ja kopsudest kahju pole...) sellest 5 l'ist jätkub väga pikaks sest seda tuleb tublisti veega lahjendada.
Edasi pead tera vähemalt 200-300 paberiga nii üle käima, et ühtegi sügavamat kriimustust alles ei jää. Siis hoiad happes, kui kaua sõltub happest, jälgi pidevalt mis toimub ja kohane (enne hapet pesed tera hoolikalt nõudepesuvahendiga igasugu rasvadest puhtaks ja ei katsu näpuga tera külge pärast pesu ja enne hapet!!!
Pärast hapet pese jooksva vee all tera jälle puhtaks.
Siis liigud edasi peenemate paberite peale ja kordad sama protsessi, kuni tulemusega rahul oled. Lõpuks võid isegi nühkida nahatüki ja hambapasta või mõne muu peenabrasiiviga, päris lõpus lihtsalt paberi tükiga.