Kerisahi

[Mutabor]

[sippo]

Vahelduseks ka sõna juurde.
Samottkivi ei põle läbi. Tavaline tellis aga kiirelt. Kui sinna keerata, siis ikak pottsepp abiks
Oma kaugetel arheoloogipäevadel kohatud küll tsibake hilisemad kui viikingiaegsed kerisahjud ja hüpokaustid (Haapsalu, keskaeg) on samuti sisaldanud kohati täiesti pudiks põlenud kive. Eks see sõltb meistri valimisoskusest, on ka eestis tsibake neid kivimeid, mis kannatavad kuuma edukalt. Veidi kahtlevalt toon välja ka mällu jäänud seose, et mida väiksem keris (=väiksem ja vaesem majapidamine), seda pudimad kivid. Ühel ahjul aga olid näiteks kaared laotud lausa paest, mis tavateadmise järgi peaks ju puharuttu lubjaks hävima. Aga ju oli savivooderdus algselt piisavalt paks või on ka paekivide seas tulekindlamaid sorte.

Kui ma ei eksi, siis teadvustust, et õhk on olemas ja peab tulekoldesse pääsema ka kusagilt, et tõmme tekiks, vist ikka polnud kuni kõige viimasema ajani. Ikka ukse vahelt ja nii tuli, vähemasti suitsusauna.

Alternatiivset mõtteviisi ka - näiteks Islandi ajaloolistel elumajadel polegi kuulu järgi küttekollet olnud. Tulel on eraldi maja, kus süüa tehakse, aga ei magata. Sooja annavad magamisnurgas ikka inimkehad, mis nahkade vahel. Skandinaavias viis see mõtteviis praktiliselt magamiskappide ehitamiseni maja sees. Vt. ka innuiidid ja iglu. Jah, võrdlus on vägivaldne, Eestis pole tulepuidupuudust vist kunagi olnud, kuid ehk siiski avardab.

[Mutabor]

Kuidas seal kitsede-lammastega koos elamisega oli?

[Irve]

Heietamise mõttes mäletan seda elevust millega lapsena vanast kerisest välja võetud maakive laiali võtsime. Suure kristalliga kividest oli puhas pudi järel. Väiksemaga olid paremini säilinud. Samas polnud see üleni kehtiv ja tagantjärele ei oska öelda millises kohas mingi kivi paiknes. Kristalli suuruse julgen küll faktoriks öelda.

[turmakoll]

[Mutabor]

Ääsi eest punkt kollile.

[Kristjan Oad]

Eesti folkloorist nähtuks, nagu ei liikunud ninast sisse-välja mitte osa gaasikeskkonnast, vaid kehaga kaasas (kas kopsus või kuskil pea lähedal väljas) jõlkuv hing-olend. Mõtle ka sõna "hingama" ja väljendite "hinge kinni pidama", "hinge tagasi tõmbama" peale.

Tule kontekstis siis puhuti tulele sõna otseses mõttes hinge sisse. Tea, kas lõõtsa nähti ka elus olevat?

Laiale ringile: millal hakkas kaemusliku ilmavaatega põhjaeurooplane üldse teadvustama õhu kui aine olemasolu?

[Mutabor]

Või oli vastupidi - hinge peeti tuuleks?

[Kristjan Oad]

Ei, hing näib olevat pärimust üleskirjutajale edasi andnute jaoks olnud ikka mingi omaette nähtus, enam-vähem isikustatud tegelane. Ja germaani rahvaste traditsioonis tõlgendati just tuult liikuvate surnuhingedena, mitte vastupidi.

Keeleliselt näib "õhk" tulenevat sõnast "õhkuma" (http://www.eki.ee/cgi-bin/raun.cgi?sona ... k&x=8&y=20), ehk ka "õhkama", millel väljahingamisega seotud varjund. Mitte vastupidi. Näiks, nagu enne teadusajastut gaasikeskkonda ei tajutudki. Mis on ka täiesti loogiline, kaemuslikult oleks üpris võimatu jõuda nentimiseni, et elame õhuookeani põhjas.

[sippo]

Tore, et nalja saab.
Saab aru siis see, kes saab.

[Batu]

[tank]

Tartu Rahvaülikool? Misasi see oli?

Jüri Peetsult ma pole seda lugu kuulnud, küll aga rääkis seda minu keskkooli kehalise kasvatuse õpetaja hea 20 aastat tagasi. Nagu heade lugudega ikka, tekib sellele palju autoreid või inimesi kes kuulsid kelleltki, kes teavad kedagi, kes ise nägi.

[turmakoll]

[Batu]

[turmakoll]

Igasuguste kaasaegsete arheoloogiliste eksperimentide tulemuste puhul ei maksaks kaugele ulatuvate järeldustega kiirustada. Põhjus, mis muudab neist paljude tulemused jaburaks on see, et muinasaegne inimene teadis omandatud praktiliste kogemuste põhjal karmides tingimustes hakkama saamisest ja ellu jäämisest palju rohkem kui tänapäeva inimene, kellele tsivilisatsioon terve elu kõik ette ja taha ära on teinud. Kui sa oled mingi keskküttega korteris elav tainas, kes ei oska looduslikes tingimustes tuldki teha ja lähed talvel metsa muinaseksperimenti läbi viima ning seal külma kätte ära kärvad, siis tõestab see ainult seda, et sa olid lollpea, mitte seda, et muinasinimene poleks sellises olukorras hakkama saanud ja kõike teisiti teinud.