Postitas Gandalf 2:35 13. Juul 2007
Üks mardijutt minupoolt siis : Läksime siis sõpradega marti jooksma üks õhtul . Meid oli kokku nii 4 inimest ja viienda klassi junsud olime. Õues oli muidugi kottpime (kes siis valges marti jookseb). Ja sattusime miskisse pimedasse tänavasse. Eks meil muidugi ju põnev, aga põnevus sai otsa kui märkasime mingit meest valges riietuses meie poole lonkavat. Tõstsime siis natuke tempot lootes vältida selle mehega kohtumist. Meie õuduseks tõstis ka see mees tempot. Lõppes asi sellega et jooksime kabuhirmus laiali. Suure jooksuga kukkus mul kaabu maha. Oleks see kaabu minu oma olnud oleks mul sellest ükskõik olnud. Aga kaabu oli minu ema perekonna reliikvia või miski. Tegin paar kiiret sammu tagasi ja haarasin kaabu. Selle aja sees silmasin ma selle mehe nägu. Tal oli selline klaasistunud pilk, või ma ei oskagi seletada. Igatahes võttis see veel rohkem põhja alt ja pistsin veel kiiremini kodu poole punuma. Peale seda kadus nagu mardijooksmise isu ära. Ju ta mingi narkar oli.
""He who breaks a thing to find out what it is, has left the path of wisdom.""