Leht 2 koguhulgast 3

PostitusPostitatud: 19:46 10. Apr 2006
Postitas Henzu
Tegelikult elas mul üle hoovi mingi 90+ vanahärra, kes käis oma kadakapuust kepiga jalutamas vahepeal ja kurtis oma rasket elu. Paadunud šovinist ka :)
Iseenesest muhe vennike, aga siis oli tema suhtes oi selliseid fantaasiaid, et hirm hakkas kohe. Aga siis ma olin väike. Oma karvatuusti kardan ma varahommikuti, kui ta mu unerahu häirimas käib.
Aga muidu oli selline elukas sealt... spidermanist, kes imes käega verd nagu.
Muidu vamp oli suva, aga selline tüüp, et teeb pai ja imeb niimoodi ajud välja, see oli juba suht kõhe. Samas, vennaraas lasi ikka iga õhtu libahundi, -kassi, -öökulli, -rebase jms elukate jutte, et mul olid üldse ilusad unenäod ja hilisõhtused lauajalaga ukse taga ootamised, et kuna ta nüüd tuleb...
X-filesi maksakaani kartsin ka. Ja seda väikest looma, kes roomas mooda peldikutorusid rektaalist sisse teistele.
Jah. Karastunud põlvkond :P

PostitusPostitatud: 21:14 10. Apr 2006
Postitas elavsurm
sada protsendise kindlusega oli see tegelane Mr Punased Käed. See, kes klaverit mängis ja siis- olenevalt loo jutustajast -lukuaugust sissepiiluja ära kägistas, kirvega surnuks peksis, pistodaga läbi torkas, või põlema pani.
Kunagi rääkis keegi, et ta uputas terve perekonna WC potti ära.

PostitusPostitatud: 22:15 10. Apr 2006
Postitas Pingviin
Mulle õde tondilugusid ei rääkinud, aga voodialust kartsin hullupööra. Isegi kui toas veel lamp põles oli tarvis voodisse vähemalt poole meetri kauguselt hüpata. Kartsin seda, et keegi on seal voodi all; keegi, kellest kujutlesin vaid käsi, mis mind voodi alla pidid tirima nii, et ma sealt kunagi välja ei pääse. Brrrr!
Hilisemas eas kartsin nö aknatagust tüüpi. Õhtuti, kui tuba valge, siis näeb aknaklaasi pealt ainult toa peegledust, aga mitte seda, mis väljas toimub. Miski pärast kujutasin koguaeg ette, et seal on selline kahavatu ja kõhna näoga olend, kes mind lakkamatult jälgib. Vältisin pikki aastaid õhtuti akna poole vaatamist..

PostitusPostitatud: 23:31 10. Apr 2006
Postitas Olorin
Mnjah... väiksemana sai palju Paradokse loetud. Mõned kirjeldused tulnukatest ja igasugu imeloomadest olid ikka päris õudsad. Jutt, kuidas üks tulnuk (hirmsa väljanägemisega) piilus aknast sisse ühele paarile, kes ei saanud sel ajal end üldse liigutada ja sees hakkas keerama neil ka. See lugu pani fantaasia küll tööle. Suvilas võibolla veel kardan, et keegi tuleb akna taha piiluma, aga linnas kuuendal korrusel küll mitte.

Üldse hirmun kergesti, sest usun kogu seda jama vaimude ja fantastiliste elukate kohta. :)
Seesamune X-filesist pärit veniv maksasööja ajas ka hirmu nahka. Siiani vaatan mõnikord vannitoas konditsioneerivõret ja kujutan, et keegi jälgib mind sellest ja kohe hakkavad kruvid väljapoole keerama.

PostitusPostitatud: 23:42 10. Apr 2006
Postitas Attila
Kolumats. Brrrr.

PostitusPostitatud: 13:06 11. Apr 2006
Postitas arlis
Põhjakonn on jah, väga karm tegelane. Aga "pisematest" hindan veel näkki, luupainajat ja mardust :o Kolumatsi..pole veel näinud 8)

PostitusPostitatud: 13:46 11. Apr 2006
Postitas Bernard
"Kolumats" on värdjalikult vägivaldne Saksa lastejutt ;)

PostitusPostitatud: 14:50 11. Apr 2006
Postitas Florian
Kolumats oli creepy küll, aga hirmu.. mkm.
Ma olen elus vaid üht nö fäntasilööma kartnud.
Väiksena, lehitsesin ajakirja "Põhjanael" ja seal oli kujutatud üle kahe lehe graafiline joonistus "Taevasammas", suurte silmadega mustjas udukogu.. aga ma karjatasin kui seda nägin, ajakiri lendas teise nurka ja hiljem lasin selle emal ära peita. Brr... Nüüd, muideks, soostuksin seda teost isegi uuesti vaatama. :rolle:

PostitusPostitatud: 22:35 11. Apr 2006
Postitas Tinz
Punaste kätega seoses meenus hoopis Must Käsi... Varases lapsepõlves oli see selline asi, mis elas ettetõmmatud kardinatega toas aknalaual ja kägistas ära kõik, kes ettevaatamatult seljaga kardina poole olid. Vaat selline linnalegend "mägedelt"... Pole küll aimugi, kust see pärines, aga igatahes kartsin ma seda lapsena hirmsasti. Siiamaani ei kannata kardinaid :D

PostitusPostitatud: 22:48 11. Apr 2006
Postitas Pingviin
:D Meil figureeris ka ümbruskonna laste seas mingi Must Käsi, kes pidi tegema ei-tea-mida ja kes tuli ei-tea-kust... st mina ei teadnud, küllap keegi ikka teadis... keset mängu sai ikka öeldud: "arrr, Must Käsi tuleb..." ja teeb ilmselt midagi õite hullu!

PostitusPostitatud: 0:00 12. Apr 2006
Postitas Bernard
Kusjuures neid "musta käe" (või "punase käe" - sõltub) legende on päris mitmeid.

Mina puutusin ühega neist kokku lausa kirjasõnas, võis olla kümmekond aastat tagasi. Seda mäletan, et tegu oli mingi pool-müütilise kriminulliga, aga paraku on nii autor kui pealkiri meelest läinud.

PostitusPostitatud: 2:06 20. Apr 2006
Postitas Cliodna
Brr. Ma loen teie hirme praegu, kell on kaks öösel ja ma KARDAN teate. o_O Ärge hirmutage vaeseid lapsi! Ma pean veel läbi pimeda koridori enda tuppa ka minema ja seal on üks selline musta-valge kirju koll, kes hakkab täiest kõrist haukuma, kui talle kogemata saba peale astud. >.<
Kusjuures ma kardan ühte olendit veel. Talle pole ma mõelnud ei nime, ega välimust, kuid ta hiilib pimedas või vaikses kohas, kus sa oled üksi, sinu selja taha. Sel olendil on jääkülmad käed ja ta lihtsalt hiilib sinu juurde ja asetab käed sulle õlgadele...või hakkab sind kägistama või hoopis lööb sulle käe suule, et sa karjuda ei saaks ja veab su minema.
Seda olendit ma kardan ka praegusel hetkel. Ettekujutlus temast on mul tekkinud ajapikku. Teate ju seda tunnet, et keegi on seljataga ja keegi jälgib? Pimedates ja üksildastes kohtades üritan ma alati seljaga seina vastas olla (praegu on see võimatu. Ma olen seinaga ukse poole. *niutsub*). Siiamaani kardan seda nimetut ja näotut tüüpi, kelle kohta ma tean, et teda pole tegelikult olemas ja kellest ma pole ka kusagil kuulnud. Hetkel jooksevad külmajudinad üle selja. Selline tunne on, et keegi on seljataga, vaevalt poole meetri kaugusel minust ja loeb üle õla, mida ma kirjutan.
Ja siis ma kardan veel nn. ''onu Pärna'' kuuri. See tähendab ''kardsin'', sest kunagi ammu naabrilapsed piilusid kuuri ukse alt sisse ja väidsid mulle, et seal on laip. Ja pärastpoole väidsid, et seal käib hoopis mees ringi. Minu lapsemõistuse jaoks oli laip + ringikäiv mees = ebasurnu.
Ise kardsin samuti, et keegi võib läbi akna vaadata. Samas minu puhul, kes ma elan esimesel korrusel, ei olegi see nii võimatu.
Pean nüüd sekundiks hinge tõmbama, sest muidu kipub mul ununema, et see teema on fantaasia olenditest, keda sa kardad/kardsid, mitte hirmudest. -_-
Igastahes. Sellisest elukast, nagu Põhjakonn pole kunagi varem kuulnud. Äkki keegi seletaks, kellega tegu?

PostitusPostitatud: 20:29 25. Apr 2006
Postitas Stalker
Suur merepõhjast pärit lima, kes inimestele peale vajus(üpris kiiresti), nad endasse mähkis ja ära seedis. Lahti saadi siiski üpris lihtsalt, leegiheitjaga. :P
Tore ja parajalt creepy lugu ikkagi...

PostitusPostitatud: 22:23 25. Apr 2006
Postitas Die
Cliodna kirjutas:Igastahes. Sellisest elukast, nagu Põhjakonn pole kunagi varem kuulnud. Äkki keegi seletaks, kellega tegu?


Vastan mälu järgi: oli säärane hiiglaslik natuke loheverd, aga muidu täitsa konn elukas, ja hirmus näljane pealegi. Sellele jalutasid inimesed vabatahtlikult suhu, sest tema pilgus oli miskit säärast, et kui inimene talle otsa vaatas, siis ta lihtsalt jalutaski elukale ise suhu.

Lõpuks sai kangelane temast võitu. Pildid on siiani silme ees, ainult raamat on kuhugi kadunud, nii et ei saa mälu värskendada. Ja netis pole ellajaloomast ühtki pilti kah. Nii et pead **** kirjeldusega leppima.

PostitusPostitatud: 22:36 25. Apr 2006
Postitas morminas
Raamatust "Conan draakoni tund" ja Sethi poeg mingi hiigelmadu mida stügia preestrid vahepeal välja lasid, et sa süüa saaks ja ta võis endale ise inimesi söögiks valida( inimesed ei tohtind vastu hakata)