Leht 2 koguhulgast 3

PostitusPostitatud: 22:34 21. Nov 2004
Postitas Taliesin
Ronaldi laul ka

Mis loom see veel on?

PostitusPostitatud: 22:45 21. Nov 2004
Postitas Kirves
Eks ole siis arvatavasti mõeldud Rolandi lugu... :D (duh, eksole)

PostitusPostitatud: 16:32 22. Nov 2004
Postitas Imrahil
Eldamacil kirjutas:Eks ole siis arvatavasti mõeldud Rolandi lugu... :D (duh, eksole)


ja minu väga sügavad vabandused, oli valesti meelde jäänud :oops:

PostitusPostitatud: 3:03 1. Veebr 2005
Postitas ohpuu
ma ei suuda jätta seda linki siia postitamata:

http://www.sacred-texts.com/neu/hoe/index.htm

see on:

The Hero of Esthonia
and Other Studies in the Romantical Literature of That Country

Compiled
from Esthonian and German Sources by
W. F. Kirby, F.L.S., F.E.S., ETC.
Corresponding Member of the Finnish
Literary Society


With a Map of Esthonia
In Two Volumes

London
John C. Nimmo
14, King William Street, Strand
MDCCCXCV


ja ta jaguneb kaheks osaks. esimene on kokkuvõte teosest The Hero of Esthonia (arvake nyyd, kes selle määratluse taga peitub ;) , kas Leiger või Peko? või hoopis vägilane Petser?), mis lõpeb osaga Canto XX: Armageddon, ja teine, ilmselgelt huvitavam, Esthonian Folktales. kuigi tiitel lubab suureliselt uurimusi, on seal uurimuslikud vaid ääremärkused, mis praeguseks on teaduslikus mõttes aegunud, kuid on huvitavad lugeda, et teada saada, mida ja kuidas mõtlesid ja kirjutasid suured inglise linnasaksad ja kirjatargad veidi yle saja aasta tagasi.

teinegi osa on põhiliselt Kreutzwaldilt (tema kirjutatud muinasjuttude rahvaehtuse kohta on koostanud suurepärase uurimuse August Annist, nimelt raamatu "Friedrich Reinhold Kreutzwaldi muinasjuttude algupära ja kunstiline laad", mida võiks iga muinasjutuhuviline mõnikord sirvida, sest peale algupära ja kunstilise laadi seletamise saab sealt igasugu asjus targemaks, hea raamat on), kuid on ka Jannseni kohandatud tekste ja muudki, paar härra H. Neusi kirjutatud eesti rahvalaulu. peale selle paar teksti, millele polegi autorit märgitud, sh yks täiesti kena Pühalepa kiriku saamise lugu (kahtlustan stiili poolest Eiseni sulge, aga pole võrrelnud tema töödeldud tekstidega), millele pole suurt midagi ette heita. (LISATUD hiljem: bingo, ongi Eiseni tekst "Esivanemate varandusest". võrdle ingliskeelsega: "Pühalepa kirik.")

viidatud e-raamatu yks kasutusala on selline, mille tõttu peaks seda postitust arvatavasti peegeldama tõlkefoorumiski (mis tänamatult kogu selle tänuväärse arutelu vastu, mis seal peetud, on välja surnud). nimelt võib selle kogumiku tekstidest ingliskeelseid dräguni- või muid rollimängutermineid otsides ja saadud terminisi eestikeelsete originaalidega võrreldes ("Eesti rahva ennemuistsed jutud" ja "Kalevipoeg" peaks paberkujul yldkättesaadavad olema, neid peaks olema igas kodus ju, kas või Günther Reindorffi, Kristjan Raua või ykskõik kelle neljanda illustratsioonide pärast) saada toimivaid ja vaimukaidki vasteid neile terminitele.

pyhendusega Lohetapjate ryhmale lisan stiilinäitena ristitantsu kirjelduse (kommenteerimast värssi, mis on arvatavasti olnud ristitantsi tantsigemme või tolletaoline):

aulik isand Kirby kirjutas:The cross-dance is still danced in out-of-the-way parts of the country; it is a kind of quadrille. Four couples station themselves in such a manner as to form a cross. The opposite pairs advance and retire several times, and then they dance round, when the second pairs dance in the same manner, and another dance round follows, till they have danced enough. The dance is accompanied with a song, in which the dancers, and sometimes the bystanders, join.


pyhendusega Kaarnatipu mängujuhtidele viitan yhtlasi Jannseni kirjutatud moraliseerivat lugu The Treasure-Bringer, kus hirmsad võlurid tegelevad verdtarretava musta maagiaga, mis toob hävingut ning õnnetust paljudele ja mida aulik isand Kirby kommenteerib nii:

In the following narrative we have a horrible story of black magic, which, however, is extremely interesting as showing the prevalence of fetishism, which probably preceded the worship of the powers of nature among the Finns and Esthonians. The Kratt seems originally to have been nothing worse than Tont, the house-spirit, who robbed the neighbours for the benefit of his patrons, and it is probably only after the introduction of Christianity that he assumed the diabolical character attributed to him in the present story.


lugege, kui julgete 8=

ja kuivõrd viide yldisele lehele http://www.sacred-texts.com pole sellest teemast veel läbi lipsanud, siis panen ka selle siia.

sealt leiab ka midagi märksa psyhhedeelsemat ja seletamatumat, näiteks Soome patrioodile Albert von Julinile pyhendatud Wonder Tales from Baltic Wizards, koostajaks keegi Frances Jenkins Olocott, väljaandmisaastaks 1928. ma ei usu selle raamatu olemasolusse, ei usu! (see on ka ainus põhjus, miks sellest folkloori ja mytoloogia all juttu teha, sest ka folkloori ja mytoloogia valdkonda on kombeks paigutada asju, mille olemasolusse ei usuta.)

PostitusPostitatud: 9:39 1. Veebr 2005
Postitas tribulant
Lääne ja Ida mytoentsyklopeediate kohapealt oleksin pigem ettevaatlik. Lugude kokkuvõtted on neis pigem ilustatud kui täpsed ja nimede tõlked ei kannata kriitikat. St:võib kasutada, kui ise materjali tunned ja tahad mälu värskendada. Aga parem on mujalt yle kontrollida. Paari uuemat analoogi pole ma veel näinud, aga kahjuks jääb kyll mulje, et eesti keeles yhtki korralikku mytoloogiakäsiraamatut ei ole.

Venelastel on ysna kõbus Afanasjeva & Co tehtud "Mifõ narodov mira" kahes köites, samuti imevahva muinasjutuseeria, mille nime ma ei mäleta - sellises pruunis köites ja kõvade kaantega rivi, yks köide Aafrikast, yks Polyneesiast-Austraaliast, yks Venemaalt jne. Mäletan paari Aafrika lugu, kus raudahelaid pidi kuu peale roniti jne.

Samuti on vene keeles kena paksude valgete raamatute sari eri mytoloogiatest. Mul on näiteks "Keltiiskaja mifologija", väga asjalik asi. Samast olen poes näinud mingeid teisi ka, vist germaani ja skandinaavia.

Mytoloogiast kui teadusest (vastandina myydiliste elementide kogumile) räägitakse siin millegipärast vähe. Samas natuke kirjandust siiski nagu on. Indogermaanide kohta on Jaan Puhveli Võrdlev mytoloogia ja valgete raamatute sarjas tema õpetaja Georges Dumezili mistan'doligi. (Terve see sari on hea. Ainult Lévi-Strauss visake aknast välja.)

Zecharia Sitchin? Nojah, miks ka mitte. Siis ka David Icke, Graham Hancock ja loomulikult Däniken. Alustada ma nendega siiski ei soovitaks. Vana-Lähis-Ida mytoloogiate kohta on olemas ypris viisakad FAQ-d (Sumerian mythology FAQ, Ugaritic mythology FAQ jne), mille autorit ja paika kahjuks ei mäleta ja praegu siia otsida ka ei viitsi. (Meelde tuli: C.B.Siren.)

Sattusin hiljuti Ylikooli rmtkogus sirvima vahvat raamatukest pealkirjaga umbes "Kaasaegse mytoloogia käsiraamat". Kahjuks oli see prantsuskeelne ja nagu prantslaste asjad ikka, ylimalt Prantsusmaa-keskne. Midagi sellist võiks meil kah teha.

PostitusPostitatud: 21:05 26. Apr 2005
Postitas Pingviin
tegelikult oli forumant Imrahilil õigus, kui ta kirjutas "Rolandi laul", sest see ta ju on. oli minu kunagises kirjanduse õpikus vähemalt ja googlest 'song of roland' otsima pannes leiab vastavate kirjeldustega lehekülgi ("Anonymous Old French epic, dating perhaps as early as the middle 11th century"). all oleval lingil näiteks paistab kogu lugu inglise keeles üleval olevat.
http://sunsite.berkeley.edu/OMACL/Roland/

skandinaavia

PostitusPostitatud: 9:07 30. Mai 2005
Postitas QK
Skandinaavia mütoloogia kohta peaaegu sama hea nagu Vanem Edda on Erik Inimesepoeg (autor Lars-Henrik Olsen). Soovitan. Kuigi see on ilukirjandusteos ja põhiline tegevusliin ei ole otseselt mütoloogiast võetud, on seal peaaegu terve Vanem Edda ära jutustatud. VÄGA kerge lugeda.

PostitusPostitatud: 17:06 15. Juun 2005
Postitas QK
Aga Surturist on vähe juttu.

PostitusPostitatud: 18:31 15. Juun 2005
Postitas Ulmeguru
tribulant kirjutas:/.../(Terve see sari on hea. Ainult Lévi-Strauss visake aknast välja.)/.../


Puht uudishimuline küsimus, et millega Lévi-Strauss Sind välja vihastas..?

PostitusPostitatud: 20:01 3. Juul 2005
Postitas tribulant
Ulmeguru kirjutas:Puht uudishimuline küsimus, et millega Lévi-Strauss Sind välja vihastas..?

Lihtsalt saast. Pealegi ei jaga ta midagi ei mytoloogiast ega antropoloogiast, jätkab seda vana head Montesquieu' ja Frazeri rida.

PostitusPostitatud: 21:07 3. Juul 2005
Postitas ohpuu
aga see-eest on kirjastajad näinud vaeva, et Lévi-Straussi "Nukra troopika" keskele paigutada ilusaid must-valgeid fotosid metslastest. neid on seal õige mitu. seda Frazeril pole, eestikeelsel ja muudel odavatel vähemasti mitte, mida näinud olen. kui aga otsite yksnes ehteid oma riiulile, siis võite nii "Nukra troopika" kui "Kuldse oksa" selleks võtta, nad on head ja paksud võrreldes kumbki oma sarja keskmiste raamatutega.

PostitusPostitatud: 17:27 9. Juul 2005
Postitas terohtar
Aleksander Heintalu on mitmeid väikseid raamatuid välja andnud, mis on küll rohkem vihikute moodi. Kõige põhjalikum seni kokku köidetutest on mitmesajaleheküljeline "Estide ehk tšuudide hingestatud ilm", seal on hõimurahvaste jagunemisest Euroopas, näiteid ja kombeid šamanismist jms Aafrikasat Lapimaani, maausu ruunid, hingenukud, mütoloogilised olendid, rahvakalender ja-mida-kõike-veel. Selline raamat peaks asjahuvilisel raamaturiiulis olema küll.

PostitusPostitatud: 0:17 13. Juul 2005
Postitas tribulant
Asjahuviline võiks siis ka silmas pidada, et ainumas tšuud aegade jooksul, kelle hingestatud ilm just seesugune välja on näinud, on Vigala Sass ise. Ehtne ja asjakohane materjal on rõõmsas puntras koos sellise fantaasiakyllase juraga, millega esineb näiteks Jyri Lina.

Ulmekirjanduse pähe kõlbab lugeda kyll, ainult õhem võiks olla.

PostitusPostitatud: 11:11 13. Juul 2005
Postitas ohpuu
õhem võiks jah olla, siis ehk keegi isegi loeks otsast lõpuni läbi. nyyd on karta, et selle tšuudi maailmapildil pole erilist lööki: muud inimesed suudavad omandada ainult tykikesi siit ja sealt. tore raamat riiulis hoida muidugi, hea viis sentimeetrit. peatykil "Mõnda maailma riitustest", mis on väga J. G. Frazeri "Kuldse oksa" nägu (ei kopeeri sisu, kirjutamislaad samasugune) puuduvad viited samuti kui "Kuldsel oksal", mis kahandab teose väärtust teatmikuna: ei ole võimalik kindlaks teha yksikute viidatud kommete konteksti või siis võtab selle kindlakstegemine palju vaeva ja igasugustes raamatutes sorimist.

PostitusPostitatud: 11:45 13. Juul 2005
Postitas tribulant
ohpuu kirjutas:peatykil "Mõnda maailma riitustest", mis on väga J. G. Frazeri "Kuldse oksa" nägu (ei kopeeri sisu, kirjutamislaad samasugune) puuduvad viited samuti kui "Kuldsel oksal", mis kahandab teose väärtust teatmikuna: ei ole võimalik kindlaks teha yksikute viidatud kommete konteksti või siis võtab selle kindlakstegemine palju vaeva ja igasugustes raamatutes sorimist.

Jah, pealegi on nii võimatu teha vahet faktil ja kommentaaril - eristus, mille võiks ajakirjandusteooriast väga paljudesse kohtadesse yle võtta. Kui pole ikka mingit võimalust kindlaks teha, mis on päris legend ja mis on tõlgendus, pole sellise jutuga suurt midagi pihta hakata (ja selline on kahjuks suurem jagu Eesti klassikalisest mytoloogiakirjandusest).