Foorumi Avalehele

Jäta vahele kuni sisuni


Keskaegsed relvad ja sõjandus - Ain Mäesalu loeng

Ajaloo taaselustamine tema kõigis vormides

Moderaatorid: surra, Ghil, lemmu tabelin

Kasutaja avatar

Keskaegsed relvad ja sõjandus - Ain Mäesalu loeng

PostitusPostitas Flake 14:12 12. Sept 2006

Tere kõigile! Kuna võtan see semester ülikoolis ainet keskaegsed relvad ja sõjandus ja üldjuhul teen konspekti arvutiga, siis mõtlesin, et jagan neid konspekte ka teiega. Täielikule tõele ei pretendeeri ja kirjavead palun ka andestada. Lugege ja saage targemaks :)
Teile vastamiseks peame tekkinud küsimusega põhjalikumalt tutvuma. Vastame Teile esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui 10 päeva jooksul.
Flake
Valguse kaitsja
 
Postitusi: 212
Asukoht: Tartu

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Flake 14:13 12. Sept 2006

Keskaja relvad ja sõjandus

5.09.2006
Loeng I

Lisan siia ka esimesest loengust relvade liigituse.

Keskaegsed relvad jagunevad kahte ossa. Ründerelvad ja kaitserelvad

Ründerelvad jagunevad omakorda lähirelvadeks ja kaugrelvadeks.

Lähirelvad jaotatakse varre pikkuse järgi kolmeks:
*Lühike vars - mõõk, pistoda (võib öelda ka käepidemega relvad)
*Keskmine vars - kirves, vasar, nui. Varre pikkus kuni 1m.
*Pikk vars - Oda, Hellebard. Varre pikkus kuni 2 meetrit.

Kaugrelvad jaotatakse ka kolmeks.
*Viskerelvad - Ling, Viskeoda
*Mehaanilised laskerelvad - Vibu, Amb
*Tulirelvad - Püssid, Suurtükid.

Kaitserelvad jaotatakse samuti kolmeks.
*Kilp
*Kiiver
*Kaitserüü

---
12.09.2006
Loeng II


Lähivõitlusrelvad:
• Mõõgad
• Saablid
• Lühimõõgad (Võitlusnoad)
• Torkemõõk
• Pistodad

Mõõk

Tavaline kaheteraline mõõk. Keskajal kõige enam levinud relv. Kõige väärtuslikum relv ka. Põhiosa on tera. (Teravik, terik?) Roots (käepide) Otsa kinnitub nupp. Läbi rootsu pannakse paika kaitseraud. Alates 13. sajandist on erikujulisi mõõganuppe. 13. sajnadi algustest peale hakkab läbi lööma kettakujuline mõõganupp. Kõige olulisem nuputüüp 13-14 sajandil. Võib olla kaunistusi. Nupu ots ära lihvitud, et on tekkinud isegi nurgad. Juba 12 sajandil tuli kasutusele pikk ja suhteliselt kitsas kaitseraud. Valitsev läbi 13-14 sajandi. Kujuneb välja ristisõdade käigus? On nähtud analoogiad kettakujulisel nupul ja kristuse peal. Mõõk kui eemalt vaadata kujutab ka Jeesust ristil? Sellepärast on ka kaitseraua pikkus nõnda suur? Kas see alati täpselt nii on, aga vähemalt osade relvajaloolaste arvates on sellel olnud väga suur tähendus. See läks aga hirmsalt moodi. Mõõgatera osas toimuvad teatud muutused 13. sajandi teistest poolest alates. Varasemad mõõgad on ühtlaselt laiad ja ots niiväga terav ei ole. Alates 13. sajandi teisest poolest toimub aga 2 arengusuunda. Üks on see, et üks osa mõõgateravikke muutub kolmnurkseks. Tagant laiad ja esiots terav. Teine see, et mõõgateravik muutub pikemaks. Ühtlasema laiusega.

Miks mõõk muutub niimoodi? 13. sajandi keskpaiku oli hakatud kaitserüüsid täiustama. Kuni sinnamaani oli olnud valitsevaks rüüks rõngassärk. Tõenäoliselt üha enam populaarne olnud amb oli võimeline rõngassärgist läbi laskma ja otsiti täiendavat kaitset. Algul hakati hõlsti/mantil siseküljele paigutama plaadikesi. Mõõgaga oli raske sellest läbi torgata. Ehk sellepärast 3nurkne teravik kasutusse, et lihtsam oleks läbi torgata. Itsama otsaga mõõk selleks et särki purustada?

14. sajandi teisel poolel, siis hakkavad toimuma muutused. Mõõganuppude seas hakavad levima ka kaksikkoonilised nupud. Järgnevalt nüüd siis 15. sajandil, tulevad päris pirnikujulised nupud. Miks tulevad kaksikkoonilised nupud kettakujuliste asemel. Kuna käsi oli väsinud, sis kasutati ka teist kätt, kuid see sai ainult nupust kinni haarata. Sellepärast ehk on ka muutus toimunud kooniliste ja kaksikkooniliste nuppude suunas, et toetaks mõlemale käele. Samal ajal muutus ka käepide pikemaks. Pooleteistkäe mõõgad.

Nende teraviku pikkus võib olla ~120-140cm. Kui teravik pikem, siis on ka raskem ja nende pooleteistkäe mõõkade kaal võib ulatuda umbes kuni 3kg. Sealt veel edasi ka kahekäe mõõk. Kahekäemõõga pikkus võib olla juba 160-180cm. Kahekäemõõk oli puhas jalamehe relv. Iga mees ei osanud võidelda sellega Peamiselt olid kahekäemõõkurid palgasõdurid. Landsknechterid.

Piigimeeste ajal mõeldi välja selline taktika, et kus jalavägi koondus sellistesse tihedatesse kolonnidesse. Kasutasid odasid ja iga mees hoidis oda eri kõrgusel. Jalaväeüksus nägi välja nagu turris siil. Ratsamehed üritasid odavarsi puruks raiuda. Sõjaajaloolased on hakanud rõhutada et kahekäemõõkade üks olulisemaid funktsioone võis olla lahingu alguses vastase jalaväe odade puruks raiumine.

14. sajandil hakkab kaitseraud jälle kumeramaks muutuma. Hakkab kaarduma ja järk-järgult ümaramaks minema. 18. sajandi lõpuks lausa ring. Miks nii? Sellepärast et mõgad muutusid peenemaks ja neid hakati üha rohkem kasutama torkerelvadena. See juba siis kui klassikalised raudrüüd ära kaovad. Mõõk muutus torkerelvaks. Tekkisid vehklemiskoolid 16. sajand. Areng läheb sinnasuunda, et tekivad kerged, kitsad torkemõõgad, millel tera praktiliselt ei ole ja millega lüüa ei saa. 16. sajandist ka terve rida vehklemisõpetusi olemas.

Kumb on parem? Kas lühem mõõk või pikem mõõk? Pikem raskem, liiguused aeglasemad. Lühike mõõk kerge. Sooritad lööke, torkeid kiiremini. Kumb on võitluses olulisem. Kas rünnak või kaitse? Kas sellel on rohkem eeliseid, kes aktiivsemalt ründab või sellel, kes hästi end kaitseb ja otsustaval momendil torkab?

Timukamõõk: Täiesti eripäraline mõõk. Erineb tavalisest mõõgast sellepoolest, et kui lahingmõõkadel oli teraviku ots terav. Timukamõgal aga ots kumer/lame. Timukamõõkade teradel oli peal tekst. Samuti ratta või võllamärk. Teraviku otsas oli 3 või 5 auku. Läbistasid teraviku. Miks? Keegi täpselt ei tea. On pakutud erinevaid teooriaid. Näiteks et vb kinnitati raskus teraviku otsa? Väheusutav. Põdrakesele tundub loogiliseim see, et et järsku need on need augud poolviltu läbi tehtud. Kui timukas hoogu võttis ja lõi õige nurga all, siis löömise ajal tekkis selline vihisev heli. On ka üks seisukoht, et miks just augud otsas on. Kui keegi tahtis timukamõõgast teha võitlusmõõka, siis oleks ta pidanud otsa teravaks tegema. Kuna augud ees, siis ei saa korralikku teravikku sinna teha. Timukamõõga peal olevad tekstid on seotud kurjategijate karistamisega. „Jumal aitab mind vaest patust.“ „Kui ma mõõga tõstan, siis soovin patusele igavest elu.“ Eestis on 1 timukamõõk säilinud. Tallinnas Linnamuuseumis. Uhke mõõk. Peale graveeritud on tekst: „Jumalik arm ja usk sünnivad igal hommikul uuesti. Tõstes mõõga aitan ma patuse igavesse ellu.“ Ühel küljel veel võllas ja teisel ratas. Mis veeler ipära, see et sellel on sisse graveeritud aastaarv 1525. Küllaltki varane aastaarv, sest eriti pole neist kirjutatud. Saksa uurija Heinrich Müller oma raamatus väidab et timukamõõgad tulid kasutusele 16. sajandi keskel. Tekst on mõõga peal ilusasti sisse graveeritud. Aastaarv samuti. Võllas ja ratas on väga robustsed. Nagu täiesti oskamatult tehtud.

Kuidas käis timukamõõgaga hukkamine? USA filmides 2 varianti. Kas kirvega pea maha või lööb mõõgaga maha. Keskajal mõõgaga hukkamisel ei pandud kurjategija pead paku peale. Kurjategija lihtsalt põlvitas ja timukas lõi Silmad kinni seotud, krae ära võetud, juuksed üles seotud ja silmad kaetud. Kael hästi näha. Timukas oli punastes rõivastes, kuna temasse suhtuti halvasti. Aga siis timukas lõi. Pilt pärit Niguliste kirikust. Pakku ei kasutatud, kuna kui annad korraliku hoobi, siis mõõk võib pakku minna ja tera ära rikkuda.

Hukkamisratas: Kui võtad hukkamisrattast tükikese ja paned oma mõõga käepideme külge, siis sinu mõõk omandab üleloomuliku jõu. Samuti usuti et poodud inimese rõivaste kandmine annab äriõnne. Tallinna kohtukroonikast lugu, et kaks daami olevat poodu riided varastanud ja ise kandnud, et õllemüük edukam oleks.

Mõõgaga pea maharaiumine oli kõige austusväärsem hukkamisviis. Eriti kui veel seda tehti raeplatsis, siis oli veel eriti austusväärne. Muidu hukati linnast väljas. Tallinnas oli võllamägi seal, kus praegu on Hansapanga hoone Liivalaia tänaval.

Saabel

Saablil ühel küljel tera ja teravik on kõver. Tavaline sirge mõõk võib olla ühe teraga. Saabel peab olema kõver. Saabel on lõikerelv. Saabit kasutasid kergeratsaväelased. Kes liikusid hobustel väga kiiresti ja lõikasid saabliga vastase lihtsalt katki. Saabel on kõver sellepärast, et tema tupp on kõver? (naerukoht auditooriumis). Saablid levivad keskajal periooditi. Esimest korda jõudsid saablid Euroopasse 6. sajandil Avaaridega. Sõna saabel pärineb ungari keelest. Järgmine moment, kui saablid tulema hakkavad on 15. sajandil. Seoses türklaste sissetungiga Euroopasse. 17. sajandist peale saabel levib Lääne-Euroopas. Hakkas levima peale seda kui kadunud oli raudrüü ja ratsaväe rinnakilp. Kõige kauem kasutasid saablit poolakad ja venelased. Kuni 2.MS. Poolakad läksid 1939. aastal ratsaväega ja saableid vibutades Saksa tankide vastu. Saabli juures on huvitav moment. Kuidas on saabel levinud vene aladel? Saabel vana-vene riigi perioodil levinud lõunaosas. Kiievimaal. Siin Põhja-Venemaal on puhtad kaheteralised mõõgad. Lõunas tuli kakelda rändrahvastega, kes kasutasid saableid ja nende vastu kasutati ka saableid. Siin põhjas aga naabritel olid korralikud sirged mõõgad ja nende vastu ka sirged mõõgad.

Sõjanoad ehk lühimõõgad

Kui pikk peab lühimõõkadel tera olema? Kust jookseb piir lühimõõga ja mõõga vahel? Üldjuhul teraviku pikkus jääb kuhugile 40-60cm vahele. Täpset arvu öelda ei saa. Need on relvad, mida kasutasid tavalisemad lihtsõdalased. Osa uurijaid näeb siin teatud lühimõõkadel sarnasust saabliga. Osadel on teravik veidikene kõver. Joonise peal. Samas ei tohi neid siiski saablitega seostada. Oluline erinevus. Kui saabel oli eelkõige lõikerelv. Teravik mitte kunagi niimoodi, et saablil tera ots jäme. Lühimõõgal aga esimese kolmandiku peal tera kõvasti laiem, et löök tugevam oleks. Päris otsa lähedal või kolmandiku juures. Lihulast on leitud isegi üks sõjanuga, Otepäält ka. Need pärinevad kindlasti 13-14 sajandist. Kaitserauda Otepää omadel ei ole. Jookseb pikk neet läbi. Teraviku ja käepidemie kinnituse poolest on Otepää ja Lihula sõjanoad sarnased Saksamaa 15-16 sajandi analoogidele. Saksa talupoegade relvad. Kaitseraud küll erinev. Tekkis hüpotees, et järsku on kohapeal sõjanugade traditsioon säilinud viikingiajast keskaega. Miks mitte ei võiks see kanduda ka mujale Euroopasse? Tegemist siiski ainult hüpoteesiga. Joonis nr. 3 Falchion. (Jooniseid kahjuks anda ei ole). Teravik võib olla kuni 60cm pikkune. Esiosa teravik on kaarjas. Suurim laius on esimese 1/3 kohal. Tagant võib teravik olla täiesti sirge. Puhas löögirelv. Sedamoodi relvad on levinud juba kusagil 13. sajandist alates Lääne-Euroopas. Inglismaa, Prantsusmaa ja Itaalia väga tüüpilised. Saksamaal ja Tšehhis ka natukene. Keskaja sõjapiltidel kujutatakse Falchione teisteusuliste käes olevat. Sellesse ei suhtutud eriti hästi. Meil on kujutatud seda ka mereröövlite käes olevana.

Joonis nr. 5. Omapärane mõõgavorm, mis levinud Kesk-Euroopas. Kannab nimetust Duschak. Käepidet pole vaid on paraja suurusega auk, kust näpud läbi pistad ja siis võitled. Seda vormi on üsna palju relvaraamatutes tutvustatud ka. Nendes öeldakse, et see oli relv mida praktilises võitluses eriti palju ei kasutatud vaid hoopis kasutati õppimisel. Siin aga tekib küsimus, et miks peaks õppima üht tüüpi relvaga kui võitlema hakkad hoopis teisega.

Pistoda

Pistodat võime ehk nimetada kõige varasemaks sõjarelvaks üldse. Pistoda on sarvest teravik, mugav käepide, ära ihutud. Sellega sa aga jahile ei lähe. Jahti pead vibu, oda vms. Pistodal peab olema enesekaitsefunktsioon. Nooremal kiviajal hakati tegema erilisi tulekivist pistodasid, mis olid ilusti tehtud ja on ilmselt ilusaimad kiviaja riistad üldse. Kiviaja lõppu nimetatakse pistodade ajastuks. Kas iga mees taolist pistodat kandis? Pronksiajal võib leida väga luksuslikke pistodasid, mis on kaunistatud ka kullaga ja kõige väärtuslikumad esemed Mükeene kuningate haudades olid pistodad. Pronksiajal hakati tegema pikemaid pistodasid. Pistoda pikenemise tagajärjega kujunebki välja mõõk. Piiriks võiks pidada 40cm. Kui on üle 40cm, siis juba lühimõõkade hulgas. Pistoda on ülikutele omane relv ja niisama eriti ei kasutata. Laiemalt tuleb pistoda kasutusele Euroopas 13. sajandil. Siis ka kõrgema kihi relvana. Rüütlirelv. Kui ratsarüütel tormas lahinguse, siis oli tal igalahinguetapi jaoks oma relv, mida ta kindlas järjekorras kasutas. Kõigepealt kui rünnati, siis kasutas pikka torkeoda. Kui suutis ühest või mitmest mehest läbi torgata, või murdus rünnaku ajal. Kui läks mees-mehe võitluseks, siis haaras mõõga. Lähivõitlus hobuse seljas peeti mõõgaga. Kui võitlus oli äge ja oldi üksteisele kõvasti pihta antud ja hobuse seljast maha kukutud, siis võib mõõk katki minna. Mingi "käsitsi kokku" Haaras vöölt pistoda ja sai vastase rõngassärgist läbi torgata või plaatrüüst läbi suruda. Kokku siis 3 relva: Oda, mõõk, pistoda. Tavaliselt muidugi veel üks relv. See oli sadula küljes. Vastavalt ajastule: Varajasematel aegadel kirves. Hilisematel aegadel sõjavasar või kirves, mida sai asendusena kasutada mõõgale.

Kui rüütlid kasutasid ja kandis pistodat. Siis hakkasid pistodat kasutama ka teised jalamehed. Pistoda hakkab vaikselt moodi minema. Pistoda laadset relva hakkavad kandma isegi tsiviilisikud. Nendel aga teist tüüpi asi. Jäi relva ja lauanoa vahele.
Viimati muutis Flake, 12:55 13. Sept 2006, muudetud 1 kord kokku.
Teile vastamiseks peame tekkinud küsimusega põhjalikumalt tutvuma. Vastame Teile esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui 10 päeva jooksul.
Flake
Valguse kaitsja
 
Postitusi: 212
Asukoht: Tartu

Kasutaja avatar

Loeng 3 19.09.2006

PostitusPostitas Flake 22:23 19. Sept 2006

Loeng III
19.09.2006


Pistoda ja sõjanoa erinevus seisneb selles, et kui sõjanuga on nuga, millel on 1 tera ja seda ka kasutad ja vastavalt sellele käepide ka ühepoolne. Sõjanuga hoiad ühtepidi käes. Pistodale iseloomulik see, et valdav osa nendest sümmeetrilised. Analoogsed kaheteraliste mõõkadega. On ka erandlikke pistodasid, mis pole sümmetrilised, ehk siis ühel pool tera on teisel aga pole. See on valvad erinevus, mis eristab pistoda ja sõjanuga. Laiemas plaanis on idarahvastel pistodasid ka kõvera teraga olnud, kuid kuna meie vaatame euroopa relvi, siis siinhulgas valdav enamus pistodasid on sümmeetrilised.

Kui keskaega vaadata siis pistoda hakkab vaikselt levima 13 sajandi alguses. Eriti laialt oli aga kasutusel 14-16 sajand. Miks hakkasid 13 sajandi teisel poolel laiemalt levima? Sõltuvuses kaitserüüde arengust, kuna nende arengus toimus 13. saj. Teisel poolel märgatav areng. Tuli kasutusele plaatvest, plaatrüü ja pistoda oli hea torgata lähivõitluses plaatide vahele. Pistoda levib lisaks rüütlitele ka linnarahva ja talupoegade hulgas. 16. sajandil oli paljudel talupoegadel pistoda vööl. Liivi sõja aegu laialdlaselt levinud. Pistoda ei saavutanud sümboli staatust, nagu seda on näiteks mõõk. Ehk põhjus ka selles, et pistoda oli relvaks ka salamõrvaritele. Kindlalt Põder seda aga ei väida. Kui aga hilisema ajaga paralleele tõmmata, siis pistoda on mitmelgi pool sisuliselt tänapäevani ohvitserirelva hulka. Mitmel pool merevägedes on ta ohvitserirelvaks. Kaukaasia rahvastel kuulub pistoda ka rahvarõivaste juurde, aga seal on need kõvera teraga.

Keskaja pistodad:

Kuna enamikul on teramiku kuju sarnane, siis pole võimalik neid selle järgi eriti liigutada. Pistodade puhul on aga olulisemaks peetud käepideme kuju. Taaskord oluliseks detailiks nupp.

• Ketaspistoda. Hakkab levima 14 sajand ja kuni 16 sajandini. Nupp on kettakujuline
• Neerupistoda - Neile pistodadele annab nimetuse ovaalsed/munakujulised laiendid käepideme juures. Võivad olla nii ümmargused kui ka neerukujulised. Saksak. Nierendolch. Osade pistodade käepide meenutab täiesti fallost. Taolist tüüpi pistodad on ka kõige levinumad pistodad Eestist.
Pistodade teramikke on hea eristada tavalistest nugadest, sest pistodad on kolmnurkse teramikuga. Seda siis neerupistoda kujul.

Veel üks huvitav nüanss: Nierendolch e. neerupistoda on laialdlaselt levinud. Eesti keeles aga väljend et "nuga neeru lööma". Vb keskajal aga ähvardati neerunoaga (nierendolch?) mitte ei lubatud nuga neeru lüüa.
• Kõrvpistoda on huvitava nupuga. Nupuks on 2 ketast, mis meenutavad kõrvasid ja sellest tulenevalt nimetatakse seda pistodat ka kõrvpistodaks.
• Basilard ehk laia teraga pistoda. Basilard kujuneb välja 14 sajandil kuid on levinud ka 15. sajandi esimesel poolel. Temast kujuneb välja uhkemaid pistodatüüpe: Šveitsi pistoda. Sellele oli iseloomulik hästi rohkete kaunistustega tupp.
• Cinqueda pistoda. kuulub samasse rühma Basilardiga. See kujuneb välja Itaalias. Cingue dita ehk itaalia keeles 5 sõrme. Teramiku laius tagaosas oli 5 sõrme.
• Vasaku käe pistoda - ettepoole kaarduv kaitseraud. Levis16 sajandil. Vasakus käes oleva pistodaga sai blokeerida vastase mõõgalööke. Eriline näide on pistoda, millel on lahtikäiv külgteramik. Ehk siis avaneb kolmeks ja kogu asja mõte on ”vangi võtta” vastase mõõk.
• Stilett - Pika ja peenikese teraga. Peamine salamõrvarite relv. Stileti ristlõige on ruut. Lõigata temaga ei saa, niisiis on tegu torkerelvaga.

Pistodaga on siukene huvitav lugu, et 16 sajandil, siis kui lahinguväljal hakati üha enam kasutama suuri püsse e. musketeid. Pika toruga - üle meetri. Rasked. Püssid olid võimelised üsna kaugele laskma, kaugemale kui amb isegi. Seetõttu lahinguväljal üsna hea relv. Laadimine oli aga kuradima kohmakas ja lahingu alguses paar pauku teinuna ei jõudnud enam muud teha kui vaenlane kohal. Osavamad tüübid tegid nii, et pistsid pistoda püssitorusse ja kujunes hea relv välja. Tääk tekkis niimoodi 16. sajandi lõpus.

Pika varrega ründerelvad.

Oda

Oda on väga efektiivne ja üldse kõige levinum relvatüüp keskajal. Tehakse vahet ratsaniku odal, jalaväelase odal, jahiodal ja viskeodal. Varasemal etapil ka ratsanikud ei kasutanud pikka torkeoda, vaid kasutasid viskeoda. Frangi riigi aegsetel joonistel on näha, kuidas ratsaväerünnaku ajal hoiab ratsaväelane oda niimoodi käes, nagu tahaks ta seda visata. Ratsanik hakkab odaga torkama alles siis kui ta saab jalused. Kuid need levivad laiemalt Euroopas alles 9. sajandi paiku. See tähendab, et ratsanikul oli hobuse seljas üsna raske võidelda. Samamoodi mõõgaga. Pudened kergelt hobuse seljast maha, kui jaluseid pole. Tulevad ida poolt rändrahvastelt. Mongolid lasid vibu, et tõusid püsti. Ilma jalusteta seda aga keeruline teha.

Piik

Alguses jalaväelase pikk oda. Tuleb alles 15. sajandil. Piik – see on lihtsalt pikk oda ja mõnevõrra hilisem kui oda.

Keskaegsete odadega selline probleem: Kui viikingiaegsed odad ja nende tüpoloogia on väga hästi teada. Samuti teame 12 ja 13 sajandi odasid. Keskaegsete odadega see häda, et kõik odaotsad on leitud juhuleidudena ja on väga keeruline kui mitte võimatu paika panna mingit arengulugu.

Eesti muististe odaotsad:

Joonised 1-5: Pikad ja peened. Ruudukujulise ristlõikega. Putk on mitmesuguse kujuga. Number neljal on torkeosa taga laiend, mida paljudes keeltes nimetatakse tiibadeks. Naasklikujuline oda. 2 eksemplari leitud Otepää linnusest. EHk siis pärinevad 13-14 sajandist. Ründerelvatuse puhul peame alati mõtlema ka sellele, missugune oli tollane kaitseriietus. Tol ajal kanti veel rõngasrüüsid. Taoline pikk, peenike odaots on rõngasrüüst läbitungimiseks üsnagi efektiivne. Number 5. peal ka tiivad. Tiivad tulevad odadele peale sel eesmärgil, et kui torkasid suurele tigedale kiskjale odaga õrna kohta. Kiskja tahtis sind rünnata, aga kui neid tiibasid ei oleks, siis oleks oda lihtsalt kiskjast läbi tunginud, kui ta edasi liigub. Sellest tulenevad ka tiivad. Väga laialdlaselt on laiendid levinud 16. sajandil. Ehk on eestist leitud laienditega odaotsad pärit sellest ajast? Naasklikujulised odaotsad ei ole jahiodaotsad.
Jahiodal ja võitlusodal saab vahet teha sellega, et on võitlusodadel ristlõige peaaegu romb. Jahioda otsal on ristlõige laiem aga õhem. Sisuliselt nagu lame romb.

Joonised 6-8: Leht on ühesuguse kujuga. Lehe nurgad on järsud ja kaelaosa on pikk ja peenike ning putk on jäme. 13-14 sajand.

Joonised 9-11 15-16 sajand on kaelaosa suhteliselt tüse, otsad on tugevad ja lehed ka, et tungida läbi raudrüüst.

Odaotsad mujalt:

Tüüpilised jalaväelaste piikide otsikud on suhteliselt lühikesed, lehe ristlõikega. Tõenäoliselt aitab ratsaväe rünnakut pidurdada. Iseloomulik on see, et putk lõppeb suht vara ära, aga kahelt poolt tulevad metallliistud, mis on varre külge needitud. Tavaliselt 30-40cm pikkused. Liistud on varre puruksraiumise tõttu tõenäoliselt. On teada et varre puruksraiumiseks on kasutatud kahekäemõõka. Kõige varem tulevad nad pikkodadele, kuid hiljem ka hellebardidele jms. Iseloomulikut 16. sajandile.

Turniirioda on 3haruline ja laia putkega.

Odade eriliigid

• Partisane – Algtähendus on partei relv. Kujuneb linlaste relvaks. Algseim vorm ei erinegi tavalisest odaotsast. Vb. Ainult et lehenurgad lähevad teravamaks ja ulatuvad välja. Muidugi lõpuks 17-18 sajand on Partisane muutunud uhkeks kaunistatud paraadrelvaks. Algselt oli Itaalia relv. Sealt levis üle alpide ka Saksa aladele ja sealt ka mujale Euroopasse. Kasutati mitmel puhul ka ihukaitserelvadega. Mõnel pool ka ohvitseritunnuseks.


• Sponton e. lühema teravikuga Partisane. Sponton tuleneb prantsusmaalt tõenäoliselt Partisane eeskujul, aga on veidi teine. Kõrvallehtesid veidi rohkem kui üks ja laialt levinud Lääne-Euroopas. 16-17 saj. relv. Levivad ka põhja poole. Taanis ja Venemaal. Isegi Eesti muuseumites on olemas üks kena Partisane ja paar Spontonit.
• Suurtükiväelase oda - Spontoniga üsna sarnane. Teravad aga laiendid ei ole ja ühel, sageli ka kahel küljel on otstel lõhikud sees. Selleks et süütenöör sinna vahele panna. Praktiline eesmärk, sest ohutum on suurtükki süüdata 2m kauguselt kui otse juures olla.
• Spetum – Kõrvalharudega oda, aga need harud keerduvad tahapoole. On küllaltki teravad. Relv kasutusele tulnud Itaalias. 15-16 sajand.
• Runka – kõrvalharud otse üles. On samamoodi 15-16 saj. relv. Algselt tuleb taaskord Itaaliast aga levib ka laiemalt. Rohkem levib 16 sajandil.
• Couse - Väliskuju meenutab nuga. Tema päritolumaa võib olla Prantsusmaa. Hiline 16 sajand. Ka 17 sajand levis. Lääne-Euroopas on tuntud mitte ainult võitlusrelvana vaid ka ihukaitserelvana.
• Gläve - Teravikud igalpool. Eesküljel, tagaküljel jne. See on suhteliselt laialt levinud pikavarreline relv. Nende kõrvalteravike funktsioon oli kindlasti löömine, aga ka pareerimine, kui teravik on kumer. Üks väga ilus Gläve on olemas ka ajaloomuusemuis. Suhteliselt laialt levinud nii Itaalia kui ka Saksa aladel.

Nagu näha, et neid erinevaid pikavarrelisi relvi on päris palju, aga nende peamine kasutusaeg on keskaja lõpp ja mõningal määral ka uusaeg.
Teile vastamiseks peame tekkinud küsimusega põhjalikumalt tutvuma. Vastame Teile esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui 10 päeva jooksul.
Flake
Valguse kaitsja
 
Postitusi: 212
Asukoht: Tartu

Kasutaja avatar

Loeng 4 26.09.2006

PostitusPostitas Flake 13:59 26. Sept 2006

Sõjakirved, sõjanuiad, sõjavasarad

Sõjakirved

On nähtavasti olnud läbi pika ajaloo üsnagi olulised relvad. On juba kiviajast pärit uhkeid kivikirved, mille valmistamine on nõudnud tööd ja aega mis on kenad. samuti on pakutud välja variant et need on kasutuses olnud sõjapidamiseks, kuna töötegemiseks olid nad natukene liiga ilusad. Sama lugu on ka pronksiajal. Uhked kirved, mis rikkalike kaunistustega ja mida on peetud ka eelkõige sõjakirvesteks. Ehk ka prestiižesemeteks. Need traditsioonid on väga vanad.

Muinasaegsetel sõjakirvestel on mingi vastuolu. Arutatakse selle üle, et mis eristab sõjakirvest töökirvest? Pakutud on välja 3 elementi, mis võiks ehk aidata vahet teha.

1) Kirve kaal – Sõjakirved on kergemad ja töökirved siis raskemad. Kaaluks on peetud umbes 450 grammi. Mis on alla selle kaalu, need on ilmselt olnud sõjakirved, mis on aga üle need siis töökirved. Väidetakse et sõjakirvega oli raske võidelda.
2) Kuivõrd on kirves ornamenteeritud – osa muinasaegseid kirveid on ilusate ornamentidega, mis viitavad sõjakirvstele
3) Sõjakirvestele on tüüpiline pikem kannaosa. Sageli moodustab kand eraldi nupu, millega ”koputada” saab

Kui vaadata keskaja kirveid, siis need on kõik küllaltki suured ja rasked kirved. Kerkib küsimus, et muinasaja kirveste eristamiseks vaadatakse üldjuhul kaalu, aga keskajal pole kaal oluline. Siin tuleb arvestada seda, et kõigil keskaegsetel kirvestel on eripära, et seal on pikem vars taga, ehk neid on kasutanud jalamehed, kes on võidelnud kahe käega.

Šotimaal kasutatud kirves – lai tera ja tera taga on konks. Peetakse Šoti keskaegseks sõjakirveks. Konksu funktsiooniks peetakse eelkõige võimalust ratsanikku hobuse seljast maha rebida. Kui me räägime 13 sajandist ja 14. sajandi esimesest poolest, siis tõepoolest analoogilise konksuga oli võimalik ratsanikku hobuse seljast maha tõmmata, sest sel ajal oli väga tüüpiline kaitserüü rõngasrüü. Kui rõngasrüüle tuleb täiendav element - plaatvest, siis ikkagi sõjamehed kannavad rõngaskapuutse. Kui suutsid konksu sinna rõngaskapuutsi külge haakida, siis oli tõesti võimalik mees maha tõmmata ja siis oli hea materdada laia kirvega.

Godentag - Hollandi tüüpi sõjakirves Alates 13 sajandi lõpust. Kirvetera on hästi lai ja lisaks on olemas peen odaotsa moodi asjandus, et oleks võimalik torgata. Tera taga on 3 haru, millega võimalik lüüa.

Saksa sõjakirves – Sõjakirves on valmistatud nii, et kirve ülemist otsa annab kasutada torkerelvana. Tal on odaotsa torkefunktsioon.

Berdõšš – Vene aladelt pärit sõjakirves. Berdõšš hakkab Venemaal kujunema 15. sajandi teisel poolel. Ta võib olla küllaltki lai. Kõige laiem Berdõšš on tera laiusega 1,5m(!). Tavaliselt on laiuseks aga 60-70cm. Varre pikkus aga veelgi väiksem. Üldjuhul ei ületa varre pikkus 170cm. Võrreldes Lääne-Euroopaga, siis on vars ikka kõvasti lühem. Berdõššidel on aga olnud eriline funktsioon, mida teistel polnud. Nad olid ühe väeliigi relvad ja neid kasutasid Streletsid – püssimehed. See oligi püssimeeste relv. 15-16 sajand olid püssid juba suhteliselt pika (1m) rauaga, küllaltki raske (~10kg) ja kui tahtsid temast lasta, siis pidi mingi tugi olema. Tavaliselt oli kirvevarre tagaosas raudteravik, mille laskur maasse lõi ja siis sai püssi kirve peale toetada. Berdõššidest said lõpuks ka ihukaitsjate ja vahisõdurite relvad, ning lõpuks levisid üsnagi igale poole. 15-17 sajand on Berdõšš väga laialt levinud. Üks eripära veel võrreldes Euroopa kirvestega on see, et kuna tera on lai ja üks kinnituskoht ei suutnud tera piisavalt paigal hoida, siis on tera alumine ots lamedaks taotud ja siis kas vastu vart kinni needitud või seotud. Kui Berdõššid muutusid ihukaitse paraadrelvaks, siis hakati neid kaunistama. Berdõšši tagaküljel on sageli ridamisi läbistavaid auke. Seletataske seda tavaliselt sellega, et need augud aitasid vähendada kirve kaalu. Tundub logoiline seletus olevat, Kuid kui vaadata museaale, siis nendes aukudes on vasktraadist rõngad sees. Mis on selle funktsioon? Vist on nendel "Musikaalne" tähendus. Kui Streletsid kõndisid tänaval, siis rõngad kolisesid seal aukude sees ja andsid rahvale teada et Streletsid tulevad. Eesti muuseumides on Berdõšše üsna palju ja neid on välja tulnud ka arheoloogilistel kaevamistel. Kasutati neid aktiivselt Liivi sõja ajal ja siis jäi neid siia maha. Osa meie Berdõššidest võib pärineda ka Põhjasõja ajast. Põder avastas, et Berdõšši analooge on leitud ka Soome ja Rootsi aladelt.

Eelpool mainitud kirved olid kõik jalameeste kirved, kuid alates 15. sajandist hakkasid ratsanikud taas kasutama kirvest. Miks aga just 15. sajandist, mitte varem ega hiljem? Seda sellepärast, et 15. sajandiks saab valmis klassikaline raudrüü. Nendest ei ole tavalise mõõga ega odaga lihtne läbi lüüa. Ratsaväekirvega aga on see täiesti võimalik.

Ratsaniku sõjakirves – 70 cm varrega. Tera on ühel pool ja teisel pool on teravik, mis on just sellel eesmärgil tehtud, et saaks raudrüüst läbi lüüa. sageli kenasti kaunistatud. Vars on tehtud mitte puust vaid pigem juba rauast ja külje peal on haak, millega on seda mugav riputada kas hobuse külge või enda külge.

Hellebard

Hellebardi nimi tuleb väidetavalt kahest saksa keelsest sõnast. Helm ja Barte.
Helm – kiiver
Barte – Varasemates saksa murrakutes tähendanud kirvest. Ehk siis kiivrikirves. Teada on juhtumeid, kus hellebardi hoobiga võis vabalt lõhestada kiivri ja selle sees oleva pea. Ühes allikas mainitud, et ”pea oli pooleks kuni hammasteni” Hellebard on jalaväelase relv ja ta ühendab kolme erineva relva elementi.
1) Sõjakirves
2) Oda
3) Sõjavasara konks
Hellebard kui relv kujunes välja Šveitsis. Hellebardi leiutamise ja kasutuselevõtuga on probleeme. Millal ta ikkagi kasutusele võeti? Kirjanduses on välja toodud selline fakt, et Saksa luuletaja, kes kirjutanud Trooja sõja laadse eepose, märkinud oma teoses 1287 et sõdalased kasutanud hellebarde..
On väidetud ka, et 1315 kasutasid Šveitslased hellebarde, et anda tappa austerlastele. Samas sellest ajast ühtegi hellebardi ei ole leitud ja esimesed leiud pärinevad alles 14. sajandi lõpust. Kas ikka oli 13. sajandil ja 14 sajandi alguses hellebard, või oli siiski pikema varrega sõjakirves? Klassikaline hellebard, mis ühendab oda ja kirve funktsiooni on teada alles 14. sajandi lõpust. Sempachi lahing 1386, kus räägitakse hellebardi kasutamisest. 1500 Šveitsi jalaväelast purustasid 4000 Habsburgide rüütlit. Võimalik oli see nii, et Šveitslased valisid lahinguvälja nii, et Šveitsid olid üleval mäe peal ja kuna mägi oli järsk pidid rüütlid jala, ilma hobusteta üles tulema. Šveitslastel õnnestus lahing võita nii maastiku osava ärakasutuse kui ka hellebardide tõttu. Siinkohal võib juba öelda kindlalt, et kasutati klassikalist hellebardi.

Hellebard, erinevalt Berdõššidest, on tunduvalt pikema varrega. 2-2,5m ja mis on veel omapärane on see, et hellebardi varred ei ole mitte ümarad vaid valdavalt 8-kandilised. See oli sellepärast, et relv õiget pidi käes püsiks. Hellebardil ilmub 15. sajandi alguses tera taha konks. Tavaliselt seletatakse seda sellega, et hellebard oli hea relv, et teraga sai lüüa, otsaga torgata ja nüüd konksusga saab rüütli hobuse seljast maha tõmmata. Kuid kui see konks ilmub, siis on ilmunud juba täisraudrüü, mille taha seda konksu kohe mitte haakida ei saa. Konksu funktsioon siiski see, et üritada rüüst läbi lüüa. Vähemalt niimoodi tundub Põdrale. 15. sajandil on hellebard tuntud ka mõningal määral Prantsusmaal ja ehk ka Saksamaal, kuid laiemalt levib ta siiski 16. sajandi alguses. Hellebardi ei võetud sellepärast nii kiiresti omaks, kuna teda peeti alamklassi (talupoegade) relvaks. Kuid 16. sajandil hakkasid neid kasutama ka palgasõdurid. Põder on Eesti materjalidest leidnud esimese kirje hellebardi kohta 16. sajandi algusest. Nähtavasti on ta jõudnud siia Saksa palgasõduritega. Kahjuks aga muuseumi,- ega arheoloogiakogudes selelst ajast leide säilinud ei ole.

Samuti jõuab hellebard Venemaale, kuid seda alles 17. sajand. 1605 kasutas Vale Dmitri vägi seda, kuid Venemaal hellebard ei kodune, kuna seal on Berdõšš end hästi tugevalt "sisse söönud". Lääne-Euroopas 16 sajandi teisel poolel on ajajärk, kus täisraudrüü kaob ära. Kasutusele jääb rinnakilp/poolik raudrüü, sellepeale kaob ära ka hellebard. Muutub rohkem paraad/ihukaise relvaks. Nii on ta kasutusel paar sajandit. Ka tänapäeval on hellebardid ühe riigi armee peamised relvad - Vatikan. Paavsti ihukaitse, kes on šveitslased, kannavad seda.

Kui raudrüü kaob ära, siis tekib hellebardil jälle pikk teravik, millega on hea rahumeelset kodanikku torkida, kui ta millegagi hakkama saab.

Eesti hellebardides võib eristada 3 tüüpi.
1) Kirvetera on poolkuukujuline. Sama vormiga nagu ka Lääne-Euroopas. Meie muuseumides on selliseid eksemplare 5-6 tükki
2) Kirvetera on väljapoole kaardu. Eesti muuseumites on olemas kuskil 10 tükki. Osadel meistrimärgid peal ja need märgid viitavad rootsi alade päritolule.
3) Kirvetera ei ole väga lai ja tagumie konks on tugevam. Neile ei ole analoogiaid mujalt teada. Võimalik et külasepad ise tegid/tagusid.

Sõjanui

Sõjanuiadel on olnud mitu funktsiooni. On kasutatud nii löömiseks kui ka viskamiseks. Teatud ajaperioodidel olnud ka teatud võimu sümbol. Keskaja puhul räägitakse relvaraamatutes sageli, et kui peeti ristisõdu, siis olid kaasas erinevad usutegelased ja nemad olid omanud ainsa relvana sõjanuia. Miks nii? Jumalasulane ei tohi verd valada, aga kui nuiaga lööb, siis verd ei vala.
Teile vastamiseks peame tekkinud küsimusega põhjalikumalt tutvuma. Vastame Teile esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui 10 päeva jooksul.
Flake
Valguse kaitsja
 
Postitusi: 212
Asukoht: Tartu

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Sidhe 19:09 3. Okt 2006

Minupoolne konspekt tänasel loenguteemal (03.10.06)

KAITSERELVAD

Kilp

Läbi ajaloo palju kasutatud, infot aga vähe kuna enamjaolt olid need tehtud puidust. Kuigi kasutati ka raud- või pronksdetaile. Teadmsied pärinevad 15.-16. saj. jooniste kaudu. Varasemast jast pärinevad mõningased arheoloogilised leiud (Eestis leitud 6-7 fragmenti,mis pärinevad 5.-7. sajandist ja leitud kalmetest) pikk raud detail keskel laiend ja lainedil koonus->kuhik. Kuhik seest poolt on tühi ning sellel on käepide. Kui kilp kätte võtta siis käsi läheb kuhiku sisse, et kilbi tasakaal/raskuskese oleks paigas. Teated puuduvad kuni 11. sajandini. Kuulus vaip 11. saj lõpust näitab, et kasutusel oli 3 tüüpi.
Peamiselt mandlikujulised. Mitu kinnituskohta x-nahkrihmad ülemises otsas kinnitamaks õlakaitseks, = randmekinnitus. Kui käsi neist kinnitustest läbi panna oli võimalik ka vasaku käega hobust juhtida. Pikkuselt alumine ots ulatus üle põlve, kaitsmaks löökide eest mida jalgadesse üritati anda.
12. sajandil kilbi kuju pisut muutub: kolmnurksem ja pisut kooldus/kumeram. Kui arvesse võtta, et kilbid olid puidust ~2 cm paksused, pidi koolutamiseks kasutama õhukest plekki, tugevdamaks kilbi servi.
13. saj. uus muutus: kilbi ülemine osa muututub sirgeks. Kui pealt oli kumer, sai nägu varjata hoopide eest, kui aga raudrüü täienes ja kasutusel olid kiivrid näokaitsega/maskiga oli kumer serv üleliigne. Muutuseks oli ka see, et ratasaväelase kilp muutus väiksemaks ja jalaväelasel suuremaks.
14. sajandil kilbi kuju taas muutub. Ratasaniku kilp: TARTŠE. Kandja poolt vasak külg kõrge, kaitsmaks õlga, parem külg madal ning keskel ülemises servas süvend. Võis olla oda toetamise kohaks(nt. turniiridel)
Jalaväelase kilp PAVESE. Kasutusel 14.-16. sajand Kilbi kõrgus kuni 150 cm. Lääne Euroopas arvatakse, et alguse saanud Itaalias, kuid Poola relvauuriad on kindlaks teinud, et kilbi algus on kusagil Baltikumi aladel. 13. sajandil kirjutab Läti Hendrik oma kroonikas kui imeasja, mida tema silmad varem polnud kusagil näinud: kuidas selle varjus linnuse ligi hiiliti(Riia kaitsmise ageu), et seda põlema süüdata. Pavese alaosas teravikud, et maasse torgata.
Kilbid võeti tõenäoliselt kasutusele seoses ammuküttidega. Laiemalt levib 14. sajandi teisel poolel. Ühelt poolt kaitses ammukütti, sest selle varjus oli hea ambu laadida ja teisalt sai ambu toetada pavesele, et lasku mugavalt ja täpselt sooritada.
Omapärane on kahevõitluse kilp. Kahekäekilp, mille mõlemas otsas oli teravik. Levis peamiselt Itaalias.
On veel laternkilp, millel oli mitu funktsiooni: harpuunid, mõõk, kilp ja latern. Latern kui theti vastast pimestada avati kilbis olev luuk (16. saj. IIp)
Rusika-kilp. Väike. kasutusel juba 13. sajand, kuid levis peamiselt 16. sajandil vehklejate ja kahevõitlejate kasutuses.
Raudrüüde täienedes vähenes kilbi osatähtsus ja hiljem kaob kasutuselt.
Sidhe
Rändur
 
Postitusi: 11
Asukoht: Tartu

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Sidhe 19:37 3. Okt 2006

Veel sõjanuiade teemal. Eelmise loengu jätk.

Ogadega sõjanui.

Paljudel vars kuni 2 m pikk, mis viitab, et oli kasutusel jalaväes. Üle Euroopa levis nimi nagu MORGENSTERN ehk Koidutäht. Tegu lihtsate relvadega. Puidust pea, millest raudteramikud läbi löödud, ~20 cm pikkused. Lihtrahval lihtne teha. Kodunes kiiresti keskaegses linnas. Nt Ribes, Taanis kasutatakse tänapäevani linna öövahi kohustusliku relvana.
Morgensternidele lähedased olid kett-morgensternid: pea oli ketiga varre külge kinnitatud, levinud peamiselt 15.-16. sajand. Need võisid olla ka lühikese varrega.
Koonusekujuline morgenstern oli valmistatud koodi eeskujul. Selliseid on ka Eestis leitud.
Kett-morgensterni eelkäija rihm/piits-porenstern: kus põdrasarvest nuiapea (leitud Loode-Venemaalt) oli nahkrihamdega varrele külge kinnitatud. Oli ka levinud pronks kestaga kuid tinaga täidetud nuiapead.

Sõjavasar

Kujuneb välja 13. sajandi lõpupoole ja 14. sajand. On kaht tüüpi: ühed jalameeste ja teised ratsaväelaste oma. Kasutusele võtjad võisid olla eeskätt linna käsitöölised, rahvaülestõusude aegu (tööriistad relvadeks). Ajaloolased väidavad, et kasutusele tuli 13. sajandi lõpul. Sõjaliseks otstarbeks väljatöötatud sõjavasarad ilmusid 15. sajandil. Vasara tald on tehtud haraliseks, et läbida raudrüüd. Eestis on levinud sõjavasaratel on ka küljenukid. Sõjavasar muutub rüütlite relvaks , mida saab kasutada ratsa. Varre pikkus ~meeter. Mõnelpool tähistas sõjavasar ratsaväe ohvitseri tunnust. Eestist leitud mõningad juhuleiud. Sõjavasar taandub 16. sajandil kui raudrüüde osatähtsus vähenes.
Sidhe
Rändur
 
Postitusi: 11
Asukoht: Tartu

Kasutaja avatar

Loeng 10.10.2006

PostitusPostitas Flake 16:16 10. Okt 2006

Loeng VI
10.10.2006

Kiiver on olnud läbi aegade olulisel kohal kaitserelvastuses, kuna haav pähe tekitab üldjuhul verejooksu ja pahatihti ka surma.

Laastkiiver – Koosneb erinevatest osadest. Laastud ja ring võivad olla pronksist ja vahemik on raudplaatidest või ka vastupidi. Üleval tipus on auk, mis viitab sellele et sinna võidi kinnitada sulgi?

Kui minna päris keskaegsete kiivrite juurde, ei pääse me üle ega ümber viikingiaegsest kiivrist. See on koonusekujuline ja korraliku ninakaitsega. On ka näokaitsega kiiver, kus on silmaavad. Viikingikiiver on laialt levinud. 12. sajandil läheb aga areng mitmes erinevas suunas. 1 variant on, et kiiver on ümar ja ninakaitsega. 2 variant on, et kiivri peaosa on lame. Nagu pott oleks pähe pandud. 3 variant on et servad kaarduvad kiivril väljapoole.

Rõngassärgile ilmub kapuuts, mis tõmmatakse pähe ja annab peakaitse.

Näomaskiga kiiver viis välja pottkiivri kasutamiseni. 13. sajandil. Näeb välja naug oleks suur pott pähe pandud ja 2 silmapilu sisse lõigatud. Pottkiiver on hästi umbne kiiver. Kiiresti hakati neile auke sisse tegema, aga ega augud palju ei aita. Kui sa oled täisrelvis ja pottkiiver peas ning väga aktiivselt liigutad ennast. Pidevalt hingad sisse/välja ja vajad õhku. Küsitav kas augud suudavad seda vajalikku õhujuurdevoolu tuua. Allikatest välja tulnud, et osad mehed isegi ära minestanud selle sees olles. Pottkiivrid olid küllaltki levinud ka 14. sajandil.

Pottkiivreid kasutati keskajal ehk rohkem turniiridel? Turniiril võid sa kõva kolaka saada. Mida tugevamini see kiiver peas püsib, seda rohkem kaitset ta pakub. Samuti saab turniiridel ennast õhutada. Samuti oli lahinguväljal pottkiivri miinuseks väikene nägemisraadius. Turniiril aga sellest väga pole.

Beckenhaube / Basinet – 14 sajandist pärit kiiver. Näeb välja nagu Schenkenbergi kiiver viimsest reliikviast. Kiiver on kujunenud sellest kumerast viikingikiivrist. Ninakaitset saab tõsta ja langetada. Kiiver pärineb ajajärgust kus rõngaskapuuts on juba ära kadunud. Nüüd et seda kaelaosa paremini kaitsta, on kiivri serva külge kinnitatud rõngastest tehtud rippuv kaelakaitse. Basinet'le hakatakse ette panema maske. Mask kinnitub ühe koha pealt otsmiku külge. Kui vaja oli, siis võtsid eest ära, kui vaja, panid ette. 1360ndatel aastatel kujunes välja. 1370. aastatel toimus edasine kujunemine, mask läks teravamaks otsast ja kinnitus kiivri külge kahest kohast. Kiiver meenutab koerakoonu ja sellest ka nimetus Hundsgugel. 15. sajandi esimesel veerandil hakkab kiiver jälle muutuma ja omandab veidikene ümarama vormi, et enam päris koerakoon ei ole.

Raudkübar – kiivrivorm mida on eelkõige kasutanud jalaväelased. Esialgu rüütlid neid eriti palju ei kasutanud. Neile tundus raudkübar olevat madalama klassi kiiver. Raudkübara tunnus, et äär on suhteliselt lai. Äär kaitseb ülevalt tulevate laskekehade eest. Kõige vanem kiiver mis Eestist leitud on ka raudkübar. Leiti Kuusalu lähedalt Kodasoost ja pärineb 13. sajandi teisest poolest.

Šaller – etteon tekkinud vaateava, seega istub peas suhteliselt sügavalt, tagaosa küllaltki pikk ja kaitseb kaela hästi.Hiljem muutub kaelaosa veelg pikemaks, Liigendatud ja visiiriga. Omapärane Šalleri vorm – näo alaosa ja kaela kaitse.

Suletud kiiver – klassikaline rüütlikiiver. Näokaitse on ülestõstetav. Lõug on kaitstid kahelt poolt ja ka lõuakaitset oli võimalik avada. Kinnitus haagiga. Kui 16. sajandil täisraudrüü hakkab ära kaduma ilmub kergeratsaväekiiver.

Sturmhaube – kergeratsaväekiiver. Ühisjooned suletud kiivriga. Mingid ühisjooned ka moriooniga. Mis on iseloomulik tolle aja kiivritele, on see et neil oli hari.

Žišäge – Idamaade iiver, mis saavutas kogu Lääne-Euroopas suure populaarsuse. Seal sai ta ka uued vormid. Seda iseloomustas kaelakaitse, kõrvadepeal raudlapid ja ninakaitse, mis oli torukujuline.


Kaitserüüd

Kaitserüüde leidudest üks tähtsamaid Visby linna lähedalt leitud rüü. 1361 vallutasid Taani väed Ojamaa ja toimus suur lahing. Ojamaalased viimae suurema lahingu pidasid linna all. Said haledalt lüüa. Nad maeti sealsamas ka maha. Kalmistutel tehtud väljakaevamisi ja Korsbetningeni kalmistutel toimusid 1920ndatel aastatel väljakasvamised. Leiti üle 20 kaitserüü. Ilmunud ka suur raamat nende kaevamiste kohta, kuid Eesti kogudes seda ei leidu. Huvitav on see, et viimasel ajal on suure tähtsuse omandanud Otepää leid, mis pärineb 14. sajandi lõpust.

Soomusrüü - mehel on seljas nahkvammus ja vammuse välispinnale on kahe neediga kinnitatud soomusekujulised väikesed rauast liistakad. Kinnitatud nii, et hakatakse alt kinnitama ja iga ülemine katab ära umbes poole alumisest soomusest. Frangi riigi ajal hästi levinud. Soomusrüü ja rõngasrüü ei ole üks ja seesama!

Plaatrüü – Koosneeb üksikutest plaatidest ja need on kinnitatud kaitserüü siseküljele. Väljastpoolt on näha ainult needid.

Raudrüü – Turvistik, mis koosneb turvistest? Eraldi on jala, käe, rinnaturvised jne. Põdrake räägib üldterminist kaitserüü. Raudrüü on raudrüü, plaatrüü on plaatrüü jne.

Lamellrüü - Eriti idapoolsetel aladel on levinud kaitserüüde tüüp, kus plaatidel on augud sees. Plaadid on kokku tõmmatud nahknööriga. Nii tehti tervet rinnaosa kattev rüü. Algselt kasutati seda tehnikat et kaitsta end noolte eest, kuna plaadid olid luudest.

Brigandiin – On tehtud raudplaadiribadest, ja ühel küljel needid. Needitud samet või nahkvesti siseküljele. Välja paistavad ainult needid.
Teile vastamiseks peame tekkinud küsimusega põhjalikumalt tutvuma. Vastame Teile esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui 10 päeva jooksul.
Flake
Valguse kaitsja
 
Postitusi: 212
Asukoht: Tartu

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Sidhe 18:50 10. Okt 2006

RÕNGASRÜÜ

Ristisõdade ajal hakkas läbilööma rõngasrüü (rõngad omavahel ühendatud) juba keldid kasutasid 1. sajandil. Kõrgaeg ristisõdade periood. Soomusrüüd umbsed. Rõngasrüüd valmistati raudtraadist rõngastest. Arvutuste järele kulus 600 m trati (oleneb rõngaste läbimõõdust: 11.-13. sajand 1-1,5 sm vahel (25-50 000 rõngast). Ühe rõngassärgi valmistamiseks kulus väidetavalt aasta. Ka eestist on mõned leitud. Rõngad ühendatud kahel viisil 1. neetide abil 2. sepistatud. Iga rõngas ühendab nelja rõngast: 2 ülevalt kaks all. Põhja Euroopas rõngad õmmeldud/needitud nahkrüü välispinnale.
Rõngasrüüd varasemal perioodil lühikeste käistega, alates 11. sajandist juba pikkade käistega. Käis ulatus sõrmeotsteni või üle, peopesa oli vaba. Tavaliselt oli rõngasrüül ka kapuuts, pähe pannes kattis kuni näoni. Algselt rõngassärgi pikkus ulatus põlvedeni. Ratsutamiseks tehti külgedele lõhikud. 11.saj. kasutusel rõngaspüksid, mis ulatusid genitaalideni ja oli rihmadega vööümber. Rõngassärk võis kaaluda 5-15 kg. Rõngassärgi peal kanti vööd, mis oli tugevasti ümber vöö-koha keeratud, et osa raskust kanda üle vööle.
Rõngassärki dateeritakse rõngaste järgi. Varasemal perioodil valmistatud särgid olid tehtud ümararistlõikega rõngastest. 13. sajandi keskpaigani kasutati aga lapikuid rõngaid. Eestis leitud ovaal-ristlõikega: 12. saj II p – 13. saj. algus, mis on ühtlasi ka ülemineku perioodiks. 13. sajand needitud rõngad.
Rõngasrüü hiilgeaeg 13 sajnd, perioodi lõpul hakatakse kasutama täiendkaitset: täiustatakse põlvede, õlgade ja küünarnukkide kaitset. Järgmiseks rindkere – seoses ammu arenguga...
Rõngasrüült üleminek plaatvestidele.
Sidhe
Rändur
 
Postitusi: 11
Asukoht: Tartu

Kasutaja avatar

Loeng 17.10.2006

PostitusPostitas Flake 16:31 17. Okt 2006

Loeng VII
17.10.06

Rõngasrüüd saavutasid erilise populaarsuse 1. ristisõjas. 11-13 sajand tegid nad läbi väga suure arengu.

13. sajandi algupoolel ulatuvad rõngassärgi käised kuni sõrmeotsteni. Joonised Bayeux vaiba pealt. Peopesa aga oli vaba. Siseküljel oli ilmselt nahk.

Rõngassärkidele ilmusid kapuutsid, aga nendega oli omaete probleem. Ei olnud ainult lahtine kapuuts vaid ka natkene kinnine. Kapuuts kaitses ka alalõuga. Varasemate rõngassärkide puhul on see, et kui särk on pikk, on särgi peale pandud vöö. Põhjus peaks lugejatele üsnagi teada olema.

Rõngassärke teame me põhiliselt jooniste kaudu kuna väljakaevamistel on välja tulnud ainult üksikuid tükke. Rõngassärke on välja tulnud kalmistutelt. Just nende tükke. Venemaal viikingiajal on rõngassärgi tükke sageli tulnud välja ka naiste haudadest. Ründerelvi kaasas ei olnud haudades. Mida see tähendab? Tõenäoliselt on rõngassärkidel olnud ka mingisugune sümboolne tähendus. Kas mingi üldine kaitsetähendus vmt. Eestis on leitud rõngassärgi tükke muinasaegsetest kivikalmetest.

Dateerida aitab rõnga suurus ja ristlõige. 12. ajandi alguses on olnud rõngad ümara ristlõikega. Poole rõngad on kokku needitud ja poole rõngad on sepa keevisega ühendatud. Sepp on ajanud rõnga kuumaks ja otsad kokku tagunud. Nähtavasti on nii, et needitudel on otsad lapikud ja neet läbi löödud. Ühendusrõngad on needitud rõngad ja muud on siis sepakeevisega.

13. sajandi alguses keegi taipas, et tunduvalt efektiivsem on lapiku ristlõikega rõngad. Nii on igal rõngal kaitsepind suurem ja särk katab tihedamalt keha pinda. Võimalik et see on seotud ka peenete saledate noolte ja ammuotste levikuga.

Hilisematel aegadel on sageli rõngassärgi rõngad üpriski laiad ja meenutavad tänapäeva seibe. Ühendusviis läheb mitmekesisemaks. Sageli on nii, et kõik rõngad on ühendatud neetidega.

Kui neid meetodeid aluseks võtta, siis Põdrake julgeb öelda, et Eestist on leitud 3-4 rõngassärgi tükki, mis pärinevad muinasajast. Ülejäänud leitud rõngassärgid kuuluvad hilisemasse aega.

Rõngassärgi peamine eesmärk oli kaitsta riivamisi tunud löökide eest. Kuid ammunoolte ja vibunoolte vastu olid need särgid kasutud. Seetõttu oli vaja täiendavat kaitset. Põdrake ei teadnud sõna tabard. Tabardid läksid moodi. Tabardi siseküljele hakati kinnitama raudplaate. Kui esialgu kinnitati plaadid täpselt üksteise kõrvale, kuid see paistis välja ja lööki oli hea sihtida plaatide vahele. Hakati plaatide serva panema üksteise peale. Kui
nüüd hakati niimoodi täiendavaid plaate panema, siis muutus värk liiga raskeks ja tabard ei kandnud plaatide survet. Hakati tegema nahkveste, mille siseküljele plaadid kinnitati.
Plaatvestid kujunevad välja 14. sajandi esimesel poolel. Plaatvest on Eestist leitud Otepäält. Kokku 18 plaati. Enamik plaate pole terved.

Lentner – hästi liibuv rõivaese, mis tõmmatud plaatvesti peale
Dupsing – puusade peal olev ilusasti kaunistatud vöö.

Otepää plaatvesti ühel plaadil peal meistrimärk, mis meenutab Malta risti. Eriti mugav ei ole seda seetõttu paika panna. 14. sajandil meistrimärke eriti palju teada ei ole. Kaitserüüdele ja relvadele pandi 14. sajandil meistrimärke küllaltki harva.

Plaatide paksus on ainult 1mm. Suhteliselt tagasihoidlik. Põder on üritanud aru saada kas kinnitatud on plaat tekstiilile või nahale. Üks võimalus seda teada saada on vaadata, kui kaugel on needi pea plaadist. Samas ei ole see päris kindel meetod. VÕimalus on et kinntatud on asi tekstiilile koos nahast seibiga, aga seda ei tea. Kahjuks on suurem osa plaatidest katki.

Suurem muutus kaitserüüde arengus leiab aset 1350.-60. aastatel. Esimene muutus on see, et hakkas ilmuma rinna piirkonda suur ja ühtne kaitsev kilp. Kilbilt ulatuvad välja ketid, mille külge on kinnitatutd kas mõõk, pistoda, kilp vmt. Taolisi rinnakilpe on maailmast leitud väga vähe. Kokku 4 ja Otepäält on leitud 3tk. Üks kilp on kena ja tervik. Teist annab kokku panna tükkidest ja kolmas on väga kehvas ja roostetanud seisukorras. Laius on ~30cm ja kõrgus ~23cm. Neljas on leitud Poolast.

14. sajandi lõpus lähevad rinnaplaadid suuremaks. SUuri rinnaplaate on leitud maailmast 5 ja nendest omakorda 2 tükki otepäält.
Teile vastamiseks peame tekkinud küsimusega põhjalikumalt tutvuma. Vastame Teile esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui 10 päeva jooksul.
Flake
Valguse kaitsja
 
Postitusi: 212
Asukoht: Tartu

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Sidhe 20:21 17. Okt 2006

Väiksemate plaadikeste asemel rinnaosas hakati valmistama rinnakilpe. Osa oli paigutatud sõjasärgi alla, osa peale. 1350-1370. Rinnakilbil on kaks neeti koos kettidega. Üks pistodale, teine mõõgale. Ühel joonisel (hauaplaadilt) on ketike ka kiivrile ja kilbile, et küljest ära ei kaoks:D. Rinnakilpe esineb leidudes harva, ainult Otepäält leitud 3 ja üks Poolas. Rinnaplaatide laius 30 cm ringis ja laius 24 cm. Kummaline on see, et ka Poolast leitud kilbil on sama osa katki...kas ülemine osa või alumine...(küsimus, sest pole kirjutamise hetkel täpselt teada millist/millele kaitset see detail pakkus ja mispidi see detail peaks olema paigutud) needid moodustavad kummis rinnalihased. NÖ alumisel osal on pinnavahe, mis tähendab, et olid kinnitatud nahkdetaili ülge. Külgedel on monteeritud rihma kinnituspandlad. Leiti plaadikesed koos teiste kaitserüü detailidega.
Nt kaks suurt rinnakilpi, mis kaitseb sõjamehe rinnaesikülge täiuslikult. Kaks kilpi Otepää linnusest leitud on muljutud. Mis seotud linnusepõlenguga ja varisemisega. Neile analoogilisis rinnaplaate maailmas veel 3: Baieris, P-Itaalias von Trappide suguvõsale kuuluvas Churburgis ja Saksamaal 14 saj. Eestis leitul oma pärane 2 radpulka parema õla all, millele oli kinnitatud odatugi. Esimesed teadaolevad 1386 ja levinud 1420ndatel.
Needid muidu vastu pinda, õlal ja külgedel pinna ja needil aga suurem vahe, arvatavasti oli sinna kinnnitaud laiem nahk. Arvatavasti kanti mingit tekstiili rinnaplaatidel, nt sametit v siidi. Kaenla ja lõua all üleskeeratud rant. Üleskeeratud rant, et kaitsta oda-mõõga libisemist.
Plaatvestide plaadid 1 mm, väikesed rinnaplaadid 1,2mm, suured rinnaplaadid 2 mm, rinnaplaadid valmistatud külmtagumise teel. St, et toorraud taoti laiaks ilma ääsi peal kuumaks ajamata. (Minule on tehnilised nimetused teadmata, kirutasin just nii nagu üteldi) See andis tugevust.

1350ndatest alates kujunesid välja järk-järgult suured rinnakilbid. Areng võib olla ka teises suunas: väikesed plaadid. Keskajal saavutasid need rüüd samuti populaarsust. Nt ammukütid, oli parem end liigutada. Otepäält leitud 350 detaili....On rühm detaile, kus neetidest vaba pind on vasakus ja teine rühm paremal poolt. Plaatide rida lõpeb suure neediga, kuhu kinnitus pandi ja teisel poolkinnitus (näide Püha Jüri Prahas). Detailidelt võib eristada 2 sepa töid. Needid lapikud ja teised korrapärased.
Otepääl leitud pikemad ribad võisid olla kinnitatud rinnaplaatide alaosa juurde. Võib arvata, et need väiksed plaadikesed kinnitusid suure rinnakilbi seljale ja väikesed rinnaplaadid aga seljakaitse pandlaga allapoole(Püha Jüri).
14.saj. lõpul hakkas järkjärgult väljakujunema raudrüü.
Sidhe
Rändur
 
Postitusi: 11
Asukoht: Tartu

Kasutaja avatar

PostitusPostitas Sidhe 21:23 24. Okt 2006

24.10.2006 RAUDRÜÜ

Klassikaline raudrüü hakkab kujunema 14. sajandil ja 15. sajndi alguseks on oma üldisel kujul valmis. Arvatakse, et alguse sai Põhja-Itaalias.
Enamik raudrüüsid valmistati eritellimusel, sest kehamõõtmed olid kõigil erinevad; mis tähendas, et konkreetne raudrüü nõudis konkreetset meest, kelle järele turvis oli valmistatud. Esialgu kujunesid valmistamiskeskusteks Austria kui ka L-Saksamaal; linnades kus tegutsesid erinevad käsitöömeistrid ja sepad (nt Köln, Nürnberd jmv). 15. saj. II p laieneb valmistamikunst Inglismaale ja Prantsusmaale.

Olemuselt koosnes mitmetest üksikdetailidest. Rüü selga panemine abiliste kaasabil võttis aega 10-15 min. Osade kaupa ja alustati jalgadest.
Keha peal kanti linasest riidest valmistatud pika aluspesu-laadset, millel omakorda polsterdatud vammust. Vammusele kinnitatud nahkdetailide abil sai siduda erinevaid raudrüü osasid. Vammusel oli ka metallist detaile, nt kaenlaalustes rõngassärgile iseloomulikud lapid. Samuti rõngassärgilaadsed aluspüksid ja/või seelikulaadne.
Detailselt ülevalt alla (üldiselt mis sai nimetatud):
• kiiver
• rinnaplaat
• seljaplaat
• kõhukaitseribad: võimalik kummardada, võisid olla ka kinnitatud rinnaplaadile
• õla-, küünarnuki-, käsivarrekaitsed
• reie-. põlve- ja säärekaitsed
• nö raudkingad - raudplaatidkestega pealt kaetud, tald nahast.
Plaatidest kaitseta oli lisaks istmikuosa, reite siseküljed.

Kunas raudrüüde valmistamiskunst arenes, tegevus laienes muutus raudrüüde valik laiemaks, kasutati ka meistrimärke.
Raudrüüsid on eriliiki. Nt ainult eksponeerimiseks, turniirideks, sõjategevuseks...Turniiriraudrüü oli tugevam ja raskem, kui tavalised.
Liigituse aluseks on võetud üldareng ja väljanägemine. Mõjutajaks oli ka mood.

2 põhitüüpi:
a) gooti raudrüü, mis kujunes välja 15. sajandi keskel. Iseloomulikud on teravad elemendid, nurgad (käe/randmekatted), taljeosa kehaligi, rinnaplaat koosneb kahest osast, kingad pikkade ja teravate ninadega.
b) 16. sajandi alguses kujunes välja Maximiliani raudrüü e rihveldatud raudrüü. Nime olevat saanud Saksa-Rooma keisri järele, kes oli soovitusi jaganud, kuidas rüü efektiivsem oleks.

Ajavahemikul 1520-1570 on turvisel omapärane detail fallose kohal. Jooniste järele, oli ühel detailil ka nägu . Detaili levik saab alguse Saksamaalt ja nimetatakse seda latz. Sama terminit kasutatakse ka rõngasrüüdel kubemekaitse-detaili nimetamisel. Ka Eestis on tuua üks näide seoses latziga. Originaal Vana-Toomas (1535), ka sellel on nimetud detaili-jäljed. Tervenisiti pole küll fallosekujutist alles. Funktsioon ja tähendus on teadmata.

Raudrüüdest saavad omalaadsed kunstisaavutused. Aina enam hakati kaunistama keerukate detailide, liigendustega, mis omakorda nõudsid erilisi oskusi ja pühendumust. (Peegel-siledad pinnad, graveeringud, mille süvendeid täideti kulla ja hõbedaga jne).

Raudrüüd dateeritakse rinnaplaatide (RP) arengu järele.
1380ndatel kujunes välja üldine rinnaplaat. 1420ndatel - RP kaheosaline. 15. saj II ühestükis RP, mille keskel terav rant, mis aitab paremini kõrvale juhtida teravike. 16. saj rinnaplaadid vahelduvad kiiremini:
1500-30 muutunud kerakujuliseks;
1530-50 taas terav rant ja laius kandub kõhuossa, teravikust kujuneb suur muhk, mida kutsutakse käbiks (võimalik, et püssikuulid kõrvalejuhtimiseks);
1560ndatel nihkub "käbi” veel alla poole, ja nimetatakse hanepuguks.

1550-60ndatel hakkab raudrüüde osatähtsus vähenema ja kasutuselt samuti. 16. sajandi lõpul nn poolik raudrüü, kus kasutati vaid osaliselt raudrüü detaile (nt rinna-/seljakaitse).
16. saj. II p asendub läikimahõõrutud rüü pind tumeda kattega: linaõliga valati üle ja pandi põlema - pidi kaitsma roostetuse eest.
17. saj. I p hakkavad ka poolikud raudrüüd kasutusest kaduma. Siin-seal kasutati:nt I MS miinipilduritel rinnaplaadid.
Raudrüüde aeg sai otsa, kuna lahingutehnika muutus, võeti kasutusele tulirelvad ning turvis muutus ebapraktiliseks.[/list]
Sidhe
Rändur
 
Postitusi: 11
Asukoht: Tartu



Mine Taaskehastamine

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


cron
© Dragon.ee | E-post: dragon@dragon.ee | HTML'i kontroll
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
phpbb.ee 3.0.6