Foorumi Avalehele

Jäta vahele kuni sisuni


Raamat 535.a kliimakatastroofist

Ajaloo taaselustamine tema kõigis vormides

Moderaatorid: surra, Ghil, lemmu tabelin

Kasutaja avatar

Raamat 535.a kliimakatastroofist

PostitusPostitas turmakoll 12:55 9. Sept 2010

David Keys „KATASTROOF“
Sinisukk 2002

David Keys’i „Katastroof“ on huvitav teos sündmustest, millest ajaloraamatutes eriti ei räägita - sündmustest, millega sai muuhulgas alguse niinimetatud „Pime Ajastu“ Lääne-Euroopa ajaloos. Lisaks otseselt kliimakatastroofiga seostuvatele sündmustele, leiab siit palju igasuguseid huvitavaid fakte esimese aastatuhande ajaloo kohta.

Kuigi oma informatsioonilt haarav, on see raamat kirjanduslikult tasemelt väga nõrk. Tegemist on tüüpilise tõsiteadlase kirjutatud teosega - mees on teinud ära meeletu teadustöö, kuid vormistus on täielik katastroof kirjanduslikus mõttes. Raamatut kirjutav teadlane mõtleb alati sellele, mida teised teadlased tema tööst arvavad, mitte sellele, kas seda on põnev ja ladus lugeda - tulemuseks on tavaliselt laialivalguv ning arglikult kobav stiil. Autori laused on lohisevad ja teema kontsentreerimata, paari sõnaga edasiantavat informatsiooni on nämmutatud lehekülgede kaupa läbi kõikide peatükkide. On võimalik, et kvaliteeti nõrgendab veelgi viletsapoolne tõlge.

Koostatud kokkuvõtlikus sisukonspektis olen lõike lühendanud ja ümber paigutanud, kuid autori sõnastust üldjuhul mitte muutnud. Kokkuvõtte materjal on peamiselt võetud esimestest ja viimastest peatükkidest. Teises osas olen välja kirjutanud mõningaid mulle isiklikult huvipakkuvaid sündmusi Euroopa vanemast ajaloost. Loodan, et leiavad teisedki siit midagi põnevat.
Ilmaruumi tühjus on lõputu ja inimesele antud võimalus täita see oma nägemustega.
turmakoll
Loitsija
 
Postitusi: 659
Asukoht: Eestimaa

Kasutaja avatar

Raamat 535.a kliimakatastroofist

PostitusPostitas turmakoll 12:55 9. Sept 2010

KOKKUVÕTLIK KONSPEKT

VIIETEISTKÜMNE SAJANDI EEST JUHTUS MIDAGI

Aastatel 535/536 m.a.j. tabas inimkonda üks kõigi aegade suuremaid loodusõnnetusi. Sellest katastroofist, milleks oli kõige tõenäolisemalt tohutu võimsusega vulkaanipurse, võib-olla koguni mõne asteroidi kokkupõrge Maaga, sai tegelikult alguse uusaegne maailm.

Selle tagajärjel tõkestus 18 kuuks suure osa päikesevalguse ja –soojuse maapinnani jõudmine, mille otseseks või kaudseks tagajärjeks olid sõna otseses mõttes katastroofilised kliimatingimused kõigil mandritel, nälg, rahvasterännud, sõjad ja suured poliitilised muudatused.

Järgnenud saja-aastast ajavahemikku on ajaloos loetud niinimetatud Pimeda Ajastu südamikuks, antiikaja ja proto-uusaegse maailma vahele jäävaks valuliseks ja suures osas vägivaldseks üleminekuajastuks. Ülemaailmne kliimakaos tõi kaasa näljahädad Hiinas, poliitilise ebastabiilsuse Mongoolias, katku vallapääsemise Ida-Aafrikas ja päikese tuhmumise. See ajastu nägi antiikmaailma superlinnade lõplikku kadumist; Muinas-Pärsia lõppu; Rooma ümberkujunemist Bütsantsi keisririigiks; Lõuna-Araabia antiiktsivilisatsiooni kadumist; katoliikluse suurima võistleja, arianismi kadu; Uue Maailma võimsaima muinastsivilisatsiooni – Teotihuacani linnriigi kokkuvarisemist; maajade vägeva Tikali linna võimu langust; Lõuna-Ameerika mõistatusliku Nazca tsivilisatsiooni hukkumist.

Kuid seesama 100 aasta pikkune periood oli tunnistajaks ka islami, Prantsusmaa, Hispaania, Inglismaa, Iirimaa, Jaapani, Korea, Indoneesia, Kambodža ja türkide võimu sünnile, või mõnel puhul nende eostumisele. See sünnitas ka ühtse Hiina ja esimese Lõuna-Ameerika suurtest impeeriumidest – inkade eelkäija.

KIRJALIKUD ANDMED

Konstantinoopolis viibinud kaasaegne Rooma ajaloolane Procopius, Palestiinast pärit kõrgem ametnik ja sõjaväelane, kirjeldas toimunut järgmiste sõnadega: „Ja selle aasta sees (535/536) juhtus, et leidis aset kõige kohutavam ettekuulutus, sest kogu selle aasta paistis päike ilma valguse särata, just nagu kuu. Sestsaadik kui see juhtus, ei ole inimestel enam olnud pääsu sõdadest, haigustest ega kõigist muudest surmatoovatest asjadest.”

6. sajandi ajaloolane ja silmapaistev kirikutegelane Efesose Johannes kirjutas: „Päikesele tuli märk, millist pole kunagi varem nähtud ega kirjeldatud. Päike läks tuhmiks ja oli tuhm 18 kuud. Päike paistis iga päev ainult umbes neli tundi ja ka siis oli tema valgus vaid kui kahvatu vari. Puuviljad ei valminud ja veinil oli hapude viinamarjade maitse.“ (Historiae Ecclesiasticae - Kirikuajalood)

Anatoolias sündinud Rooma teadlase ja riigiametniku Lüüdia Johannese sulest on teada, et „päike oli tuhm peaaegu terve aasta” ja 6. sajandi kirjamees Zacharias Mytilenest kirjutas: „Päeval muutus tuhmiks päike ja öösel kuu.” Kõik need teated panid kirja Rooma keisririigi pealinnas Konstantinoopolis elanud tunnistajad.

Cassiodorus Senaator kirjutas 536. aasta hilissuvel Itaalias: „Päike näib olevat oma hariliku heleduse kaotanud ja heidab sinakat valgust. Tavaliselt päikesevarjutusega kaasnevad ajutised nähtused kestavad peaaegu terve aasta.”

Teised ülestähendused ütlevad selle sündmuse kohta, et päike muutus kuni 18 kuuks „tuhmiks” või „pimedaks”. Selle valgus oli „nagu nõrk helk” ja inimesed kartsid, et päike ei hakkagi enam kunagi vanaviisi paistma. Mõnedes Rooma keisririigi piirkondades esines ikaldusi ja nälga. Põlde tabasid selle aastaaja kohta ebatavalised külmakahjustused. Tavaliselt soojas Mesopotaamias oli talv „nii karm, et linnud hukkusid suurte ja ebaharilike lumesadude käes” ja „inimesed olid hirmul”.

535. aasta 11. novembri ja 9. detsembri vahel mattus Lõuna-Hiina pealinn Nanjing ise taevast langeva tolmu alla. „Sadas taevast kollast tolmu nagu lund.” Ameerikas leidsid aset samasugused nähtused. 530. aastatel alanud kohutav 32 aastat kestnud põud laastas mitmed Lõuna-Ameerika piirkonnad. Araabias oli nälg ja sellele järgnesid üleujutused. Raidkiri, mille arheoloogid avastasid Araabia poolsaarel Jeemenis, räägib, et 540. aastatel purustasid võimsad tulvaveed sealse suure tammi.

PUUDE AASTARÕNGAD

Suur osa 6. sajandi kohta siiamaani koostatud puude aastarõngaste kronoloogiatest näitab, et ajavahemikus 535-550 oli aastarõngaste juurdekasv ebatavaliselt väike.

Mändide aastarõngaste juurdekasvu järgi Põhja-Soomes 6. sajandil näivad temperatuurid olevat 536. aastal järsult langenud ja seejärel toimunud külmenemine 539. ning uuesti 541. aastal. Temperatuuride miinimum oli 542. aastal, mis oli viimase 1,5 aastatuhande kõige külmem aasta.

Skandinaavias ja Lääne-Euroopas kogutud samasugused andmed puude aastarõngaste kohta näitavad samuti puude diameetri juurdekasvu järsku pidurdumist aastatel 536-542. Briti saartel valitsesid aastatel 535-555 sajandi kõige halvemad ilmad, suuri kliimakõikumisi esines seitse korda sagedamini kui mistahes muul ajal 170 aasta (480-650) jooksul.

PÕHJUST OTSIMAS

Kuid mis siis tekitas sellise umbes viis aastat kestnud järsu kliimatingimuste halvenemise, mille tagajärjel täielikult toibumiseks kulus aastakümneid?

Kahtlemata viitab päikese tuhmumine (mille põhjuseks oli vaieldamatult atmosfääri mingisugune saastumine) ja kliima halvenemise ootamatu ning globaalne iseloom sellele, et toimus mingi saladuslik tohutult võimas plahvatus, mille käigus paisati atmosfääri miljoneid tonne tolmu ja looduslikke kemikaale. Oma olemuselt oli 6. sajandi keskpaiga kogemus looduslik vaste nähtusele, mis teadlaste kartuste kohaselt tabaks maakera kliimat tuumasõja korral – niinematud tuumatalvele. Üldjoontes on kolm võimalikku põhjust: kokkupõrge asteroidiga, kokkupõrge komeediga või vulkaanipurse.

500 meetri sügavusel Gröönimaa ja Antarktika jääkihtide all peitub kõnekas vulkaanilise päritoluga happeliste väävliühendite kiht, mis peaaegu kindlasti seostub 535./536. aasta päikese 12- kuni 18-kuulise pimenemise ja järgnenud „tuumatalve-sarnase” kliimakaosega.

Jää puursüdamike (st neis happeliste komponentide ladestumise) põhjal võis see purse olla viimase 2 000 aasta kõige ulatuslikum nii põhja- kui ka lõunapooluse jääkilbile jäljed jätnud vulkaaniline sündmus. Kõikjal kogu maailmas pidi madalamate atmosfäärikihtide saastatus kõigil aastaaegadel järsult kasvama. See annaks seletuse tekkinud põudadele, üleujutustele, tolmutormidele ebaharilikul aastaajal toimunud lumesadudele ja golfipalli suuruste teradega rahehoogudele.

Hiina Nan Shis (Lõuna dünastiate ajaloos) on peidus vihje millelegi, mis tundub olevat 535. aasta veebruaris toimunud hiigelplahvatus. Kui jääda selle juurde, et purse pidi toimuma troopikavööndi lõunapoolses osas, siis piirab Hiina allikas näidatud suund võimaliku ala Samoa-Sumatra vulkaanideahela Sumatra saare ja Jaava saare lääneosa ümbrusega. Sellel alal ainult üks küllalt suur ja sobiva tõenäolise vanusega kaldeera. See ümbritseb ei midagi vähemat kui Krakatau vulkaani.

Ühes vähetuntud Indoneesia kroonikas (Pustaka Raja Purwa - Muistsete kuningate raamat) on peidus kummaline lõik, mis võib kergesti ollagi 535. aasta superpurske kirjeldus. Kroonika ütleb, et ühest kohalikust mäest (Batuwara, praeguse nimega Pulosari mägi) kostis „väga tugev kõuemürin”. „Maa värises ägedalt, ümberringi läks pimedaks, müristas ja lõi välku. Siis tõi raevukas tuulehoog paduvihma ja kogu maailm läks hirmsa tormi käes pimedaks. Lõpuks purunes mägi hirmsa mürinaga tükkideks ja vajus maasügavustesse. Mere veed tõusid ja ujutasid maa üle. Maast sai meri ja saared [Jaava ning Sumatra] jagunesid kaheks.”

Ranggawarsitat peetakse esimeseks, kes koostas Muistsete kuningate raamatu pika proosaversiooni. Ranggawarsita kirjeldus võis olla võetud mingist tänapäeval tundmatust või kaduma läinud palmilehe-käsikirjast – tõenäoliste 8. või 9. sajandi originaalide koopiatest, mille 16.-17. sajandil kirjutasid ümber hinduistlikud, budistlikud või muud eremiidid.

Arheoloogilised andmed näitavad, et Jaava lääneosas eksisteeris 5. sajandil ja võib-olla ka 6. sajandi alguses tugev ja õitsev tsivilisatsioon, kuid pärast 6. sajandi algust näivad igasugused arheoloogiliselt või ajalooliselt dateeritavad kõrgkultuuri jäljed olevat kadunud ning need ei teki enne kui 7. sajandi teisel poolel ja ka siis ainult saare keskosas, mitte aga Lääne-Jaaval.

PILK TULEVIKKU

Tollal elanud inimeste jaoks oli tegemist enneolematu ulatusega katastroofiga. Kas ka tulevikus võib mõni taoline ülitugev vulkaanipurse või muud laadi loodusõnnetus jälle kogu inimsoo ajalugu mõjutada?

Samasugune korraga paljusid piirkondi tabanud näljahäda oli ka aastatel 1789-1792 ja näib, et see aitas kaasa Prantsuse Revolutsiooni puhkemisele. Dramaatilisi kliima- ja ajaloomuutusi võib kaasa tuua ka ülemaailmne soojenemine, päikese aktiivsus, kokkupõrge komeedi või meteoriidiga, väikesed perioodilised Maa orbiidi muutused, samuti Maa pöörlemistelje mõningane muutumine.

Meie, tänapäeva inimeste jaoks heidab 6. sajandi katastroof ja sellest tulenenud omavahel seotud sündmuste pööris uut valgust kaasaegse maailma ajaloole, ajaloo toimemehhanismidele ja – võib-olla kõige ärevakstegevamalt – meie planeedi inimkultuuri ning geopoliitilise ülesehituse haprusele nii minevikus kui praegugi.
Ilmaruumi tühjus on lõputu ja inimesele antud võimalus täita see oma nägemustega.
turmakoll
Loitsija
 
Postitusi: 659
Asukoht: Eestimaa

Kasutaja avatar

Raamat 535.a kliimakatastroofist

PostitusPostitas turmakoll 12:56 9. Sept 2010

PIMEDA AJASTU AJLOOSÜNDMUSI

ESIMESED KATKUPUHANGUD ROOMA IMPEERIUMIS – 541

Katk laastas 6. sajandi kesk- ja lõpuosas ning 7. sajandil Rooma keisririiki ja paljusid teisi piirkondi. Ajaloolased on kindlaks teinud, et nende enam kui 200 aasta kestel oli kümneid haiguspuhanguid. Tundub tõenäoline, et kogu 541. ja ligi 750. aasta vahelisel ajal ei kadunud katk Vahemere piirkonnast ja selle arvukatelt tagamaadelt kunagi täielikult.

On teada, et katk tuli Ida-Aafrikast ja tabas 541. aastal Egiptust. Kõigepealt jõudis ta Vahemere-äärsesse Pelusiumi sadamalinna – kohta, kustkaudu vaenuväed enam kui tuhande aasta kestel Egiptusesse olid tunginud. Kuid seekord polnud vaenlane uhkelt soomusrüüsse rüütatud. See oli nähtamatu vaenlane, kelle tõid oma seljas kaldale rändrotid. Haigus saabus Pelusiumisse lõunast Punase mere ja Suessi kanali Rooma-aegse vaste – keiser Trajanuse poolt enam kui neli sajandit varem India ookeani ja Vahemere ühendamiseks rajatud kanali kaudu. Olles möllanud Pelusiumis, levis haigus kähku Aleksandriasse, sealt edasi Konstantinoopolisse ja üle kogu riigi laiali. Esimene suur haiguspuhang tappis ligi kolmandiku impeeriumi elanikest – ja pealinna asukatest arvatakse olevat hukkunud enam kui pooled.

Ajaloolane Johannes Efesosest kirjeldas aastatel 541-543 möllanud epideemiat – esimest katkupuhangut: „Nii jõudsid [Konstantinoopoli elanikud] hävingu äärele, neist jäid alles vaid vähesed. ”Ainuüksi neid, kes tänavatel surid, oli enam kui 300 000. Võimudel tuli matmispaikadest puudus, tuhandeid laipu „laoti piki kogu randa virnadesse nagu ajupuud suurte jõgede ääres, ja mäda voolas neist virnadest merre”. Kuigi laevad pidevalt oma sünget lasti merre tühjendasid, ei suudetud laibavirnadest lahti saada.

6. sajandi kirikuloolane Evagrius elas üle neli suurt katkuepideemiat. Sada aastat hiljem oli vahemeremaade ja Euroopa rahvaarv tohutult langenud ning Konstantinoopol oli kahanenud poole miljoni asukaga metropolist linnaks, kus elas alla 100 000 inimese.

KATKU PÄRITOLU

Esmakordselt tungis katk Rooma keisririigi piiridesse 541. aastal - kuus aastat pärast seda, kui 6. sajandi keskpaiga kliimakaos oli maailma tabanud – kuid kas nende sündmuste vahel oli mingisuguseid seoseid? Katkupuhanguid põhjustavad enamjaolt järsud ja ootamatud ilmastikumuutused. Haigust edasi kandvad närilised paljunevad siis tavalisest arvukamalt, toimub demograafiline plahvatus ja nende leviala laieneb.

Muhkkatku pandeemia päästis valla 530. aastatel Ida-Aafrikas näriliste ökoloogilist tasakaalu rikkunud kliimaanomaalia. Tegemist oli iidse Ida-Aafrika loodusliku „katkureservuaariga”, kus see haigus oli sadu aastaid, võib-olla tuhat aastat ja enamgi pooluinunud olekus eksisteerinud selle vastu immuunsete metsloomade seas.

Katku otsesesteks levitajateks olid loomade seljas elavad kirbud. Katkureservuaari närilised, gerblid ja harilikud aafrika rotid, olid haiguse suhtes immuunsed, nende karvades elavad kirbud aga mitte. Tõenäoliselt andsid gerblid ja harilikud aafrika rotid haiguse edasi uutele rottidele ja rotitaolistele olenditele ladinakeelse nimega Arvicanthus, kes ei väldi inimasulaid. Need aga puutusid vahetult kokku mitteimmuunse Rattus rattuse – musta rotiga, liigiga, kes on harjunud elama inimese läheduses ning keda tuntakse koduroti, laevaroti ja ka musta rotina.

Kui kakskümmend viis päeva piki Aafrika idarannikut lõunasse purjetada, jõutakse Rhapta-nimelisse „metropoli”. 2. sajandil m.a.j. kreeka geograafi Ptolemaiose poolt kirja pandud teate põhjal oli Rhapta kõige kaugem ja kõige suurem neljast Ida-Aafrika antiikaegsest kaubapunktist.

Pärast seda kui miljardid haigusest ummistunud sisikonnaga näljased kirbud olid siin levinud, oli ainult päevade küsimus, millal esimesed inimesed katkuga kokku puutuvad. Seejärel maskeerus Rattus rattus „laevarotiks” ja sadam sadama järel said üha enamatest laevadest ja üha enamatest rottidest katkupisikute ohvrid ja levitajad.

6. sajand kujutab endast suurt veelahet Ida-Aafrika ajaloos, väga kiirete muutuste ja ilmse taandarengu perioodi, mil tähtsamad sadamad kadusid ja põlluharimine alla käis. Sisemaal näib bantude maaharimine olevat tugeva tagasilöögi saanud. Teravili meelitab rotte ligi, neljajalgsed toiduallikad seda ei tee. Näib, et see erinevus sundis sel kriitilisel ajal karjapidamist põlluharimisele eelistama. Pärast seda, kui katk oli rahvaarvu tublisti vähendanud ja sadamad hävitanud, senine elav elevandiluukaubandus roomlastega praktiliselt katkes. Katk oli elevandiluunikerduste kuldajastule lõpu teinud. Kuid seesama armastus kaunite kunstitööde järele tõi aastal 541 surmaingli näljaste kirpude turjal keisririigi elanikkonda hävitama ja ajaloo käiku muutma.

AVAARIDE JA SLAAVLASTE SISSETUNG ROOMA ALADELE 536-626

Aastal 557 või 558 m.a.j. saabusid Mongooliast Euroopa idapiiridele metsikud asiaadid, keda kutsuti avaarideks. Avaarid olid rändkarjakasvatajatest sõjamehed, kes oskasid ja tahtsid riike rajada. Neist sai vallutatud alasid julmalt rõhuv ülemkiht ja seal, kus nende mõõgad olid tee vabaks teinud, valgusid sisse nende poolt alistatud hõimud, peamiselt slaavlased. Kakskümmend aastat hiljem olid avaarid vallutanud suure osa idapoolsest Euroopast ja alandanud isegi Rooma keisririiki.

536. või 537. aastal valgusid slaavlased üle piiriks oleva Doonau jõe. 545. aasta paiku – keisririik toibus parajasti esimesest suurest katkuepideemiast – alustasid nad järgmist sissetungi. Slaavlased märatsesid kogu Illüürias ja Traakias nii metsikult, et „kõikjal oli maa matmata surnukehi täis”, nagu kirjutab Prokopius.

Pärast seda, kui avaarid olid 150 aasta jooksul Mongoolia aladel valitsevaks rahvusrühmaks, ründas nende võimu üks teine Mongoolia rahvas – alg-türkide hõim. 552. aastaks olid türgid nende vastu üles tõusnud ja võimu Mongoolia aladel endi kätte haaranud. Vähem tähtsad kuningliku suguvõsa liikmed võeti peaaegu kindlasti vangi, tähtsamad isikud hukati traditsioonilisel stepialade kombel, rebides nende kehad kahe allapainutatud noore puu vahel lõhki. Paljud ellujäänud avaarid põgenesid oma kodumaalt ja alustasid 5 000 kilomeetri pikkust rännakut läände, Euroopa suunas.

Avaaride hord, kellega oli nüüd liitunud palju kutriguuri hunnidest alamaid ja heptaliitidest liitlasi, liikus edasi loodesse, Ukraina aladele, kus nad alistasid Ukraina slaavlased (andid). Järjekordne slaavlaste sissetung Rooma riiki toimus juba kutriguuride juhtimisel aastatel 558/559.

560. aastate alguses nõudsid avaarid Rooma valitsuselt endile maad. Äraütlemise järel liikusid nad ümber Karpaatide põhjatipu lääne suunas praeguse Ungari aladele. Esmalt lõid avaarid liidu langobardidega, praeguste Tšehhi ja Slovaki vabariigi aladel elanud germaani hõimuga. Nende liitlastena ründasid nad praeguse Ungari idaosas asunud gepiitide kuningriiki, millele langobardid ise olid kavatsenud käpa peale panna, ja hävitasid selle täielikult. Gepiitide saatust näinud langobardid põgenesid lääne poole ja tungisid keisririigi käes olevasse Itaaliasse. Langobardi põgenikel õnnestus umbes 25 aastaga oma valdusesse saada Itaalia kõige põhjapoolsem osa, enamik Toskaanast ja 75 protsenti Lõuna-Itaaliast.

568. aastaks olid avaarid moodustanud uue impeeriumi, mis oli igas mõttes niisama vägev kui see, mida nad 16 aastat varem ja 5 000 kilomeetrit ida pool olid valitsenud, umbes 2400 kilomeetrit praegusest Saksamaast läänes kuni Volgani idas ja 1300 kilomeetrit Balti merest põhjas kuni Rooma keisririigi Balkani piirini lõunas. Rooma keisririigist pidi saama nende lüpsilehm ja slaavlased pidid (alates u 580. aastast) saama väljapressimise vahendiks. See superröövimine kestis ligi 50 aastat. 626. aastaks jõudsid avaarid üllatusrünnakuga koguni Konstantinoopoli müüride alla.

ROOMA 7. SAJ ALGUSES

Nõnda seisis Rooma keisririik 7. sajandi alguseks tänu eeskätt avaaride etendatud osale, ja samuti katku tagajärgedele, silmitsi täieliku majandusliku ja sõjalise kokkuvarisemise ohuga. Avaarid ja slaavlased olid maa Euroopa-osa kõrbeks muutnud ning pärslased olid laastates kogu Aasia-osast üle käinud. Theophanes kirjutas: „keisriks saades leidis Heraclius, et kogu Rooma riik on kohutavas olukorras.“

610. ja 620. aasta vahel muutsid barbarite rünnakud põhjalikult Kreekat. Maale tungisid sisse ja asusid seal elama kümned tuhanded slaavi sõjamehed oma peredega. 614. aastal vallutasid Pärsia väed roomlastelt ristiusu kõige pühama linna Jeruusalemma.

626. aastaks avaaride surve kaitseraha väljapressimiseks kasvas. Nad ähvardasid juba Konstantinoopolit ennast. Avaarid ja nende slaavlastest alamad seisid kohe lääne pool linna ning idas, teisel pool Bosporuse väina, oli Pärsia sõjavägi. Kuid 626. aasta tõi keisririigi saatusesse ajutise pöörde, sest avaaride rünnak luhtus ja pärslased löödi tagasi.

630. aastate rooma sõjavägi erines oma koosseisult ja ülesehituselt väga märgatavalt näiteks 6. sajandi alguse sõjaväest. Varem oli riik suutnud välja panna suuri mobiilseid maaväeüksusi, kuhu kuulus kokku kuni 100 000 meest, ja need olid valdavalt regulaarväeosad. Sellest erinevalt oli keisririik pärsia sõja lõpuks 630. aastal jõudnud sellisesse olukorda, kus ta rahaliste raskuste, (osalt katkust tingitud) inimressursside kaotuse ja peamiste värbamispiirkondade kaotamise tõttu jaksas välja panna ainult 30 000 kuni 40 000 meest, keda kamandasid mitmed erinevad väepealikud.

INGLISMAA 6. SAJ ALGUSES – BRITID JA ANGLOSAKSID

Enne 5. sajandit olid inglismaal elanud valdavalt keldid. Seejärel saabus 440. aastatel siia üle Põhjamere hulk germaani päritolu rahvast ja asus mõningatesse nüüdse Ida- ja Lõuna-Inglismaa piirkondadesse elama. Järgnenud aastakümnetel rajati sadu tillukesi anglosaksi kuningriike. Osa neist liitusid ja muutusid seeläbi natuke suuremateks üksusteks: Sussexiks, Surreyks, Kentiks, Essexiks, varaseks Wessexiks, East Angliaks ja varaseks Merciaks. 6. sajandi alguseks oli germaanlaste ekspansioon keltide vastupanu tõttu praktiliselt lõppenud. Seda seostatakse harilikult kuningas Arthuri, ühinenud briti hõimude eduka väepealiku tegevusega. Maa germaanlastega asustatud idaosa ja keltide käes olev lääneosa hakkasid sestsaadik omaette ja eraldi arenema.

Ajaloolised andmed näitavad, et brittidele olid anglosaksid üldiselt nii vastumeelt, et nad ei tahtnud nendega seguneda ega isegi mitte kaubelda, ja arheoloogiliste leidude põhjal võib kinnitada, et saare keltide käes oleva lääneosa ja selle idaosa vahel kauplemist tõesti peaaegu ei toimunud, füüsiliselt eraldasid kahe rahva valdusi teineteisest suured metsad.

6. sajandi munk ja ajaloolane Gildas kirjutas, et „Britannia õnnetu kaheks jagunemise tõttu” ei saanud palverändurid isegi maa idaosas olevaid märtrite pühamuid külastada. Praktiliselt kogu 6. sajandist pole teada ühtki Lääne-Britannia munka, kes oleks isegi püüdnud paganlikele anglosaksidele jumalasõna kuulutada. Britid vihkasid anglosakse ägedalt, Väljaspool oma kodusadamat kokku sattudes keeldusid britid kangekaelselt nendega ühte lauda istumast või ühe katuse all magamast. „Idapoolsetest jumalasalgajatest”, „hirmsate küünistega lurjustest” rääkides kirjeldas Gildas neid kui „jumalast ja inimestest vihatud metsikuid saksilasi (nimi, mida ei nimetata)”.

Anglosaksidel praktiliselt puudusid kaubandussidemed ka lähedalasuva Mandri-Euroopaga. Sellest erinevalt kauples Britannia lääneosa 6. sajandi esimesel poolel elavalt mitte üksnes mandriga, vaid ka Vahemeremaadega. On selgunud, et Tintagel (Cornwalli poolsaare põhjarannikul) – müstiline paik, kus olevat eostatud kuningas Arthur – oli 5. sajandil ja 6. sajandi esimesel poolel kuninglik kindlus. Siinse kuninga õukonnas võis elada Rooma kaupmehi ja koguni diplomaate.

NÄLG JA KATK BRITI SAARTEL 537-547

Briti saartel esines vahemikus 535-555 suuri kliimakõikumisi. Näljaaega (537. aastat) hakati hiljem (võimalik, et alles 10. sajandi keskpaiku) kuningas Arthuri surma-aastaks lugema – või siis „valiti” selleks. 6. sajandi esimesel poolel käis Vahemeremaade ja keltide Suurbritannia vahel elav kaubavahetus, 547. või 549. aasta paiku jõudis muhkkatk viimaks Briti saartele. Walesi annaalid kirjutavad, et 547. aastal suri katku Gwuneddi valitseja, Maelgwyni-nimeline võimas kuningas.

On võimalik, et katkupuhangud kordusid mitmeid kordi ja et nende (ning eelnenud nälja) lõpptulemusena kahanes Suurbritannia edelaosa (praeguse Edela-Inglismaa, Walesi ja Lääne-Midlandsi) rahvastik kuni 60 protsendi võrra.

KUNINGAS ARTHUR JA LAASTATUD MAA

6. sajandi katkuepideemiaid võis suulistes rahvapärimustes ja kirjanduses säilida ning muutuda sajandeid hiljem allikmaterjaliks mõnele osale kuningas Arthuri lauludest, eriti neile lõikudele, mis räägivad Püha Graali otsimisest. Üks selline osa on need kohad, mis räägivad niinimetatud „laastatud maast”.

Keskaegsed Arthuri laulud räägivad näljast ja/või epideemiast ja/või sõjast. See võib kajastada 6. sajandi keskpaiga ja teise poole tegelikke sündmusi, mil näljale järgnes katk ja sellele omakorda sõda ning vaenlaste sissetung. Arthuri laul Püha Graali otsimine (13. sajandi algusest) räägibki Laastatud Maade kirjeldades „suurest taudist”.

Arthur olevat surnud kas 537. (Walesi annaalid 10. saj) või 542. (Briti kuningate ajalugu 12. saj) aastal. Salapärase haava kirjeldus, mis hilisema laastatud maa kuningale tekib, võib koguni osutada, millise haiguse – nimelt katkuga – oli tegemist. See kuninglik haav oli veritsev vigastus reie ja eriti suguelundite piirkonnas. Katku peamised silmaganähtavad tunnused olid kõige sagedamini jalge vahele ja kaenlaalustesse tekkivad suured paised, mis lõhkesid ja jätsid enesest järele veritsevad haavad.

Walesi annaalide märkmetes 537. aasta kohta on öeldud: „Camlanni lahing, kus langesid Arthur ja Medraut ja Suurbritannias ning Iirimaal oli „mortalitas” (massiline suremine). Briti kuningate ajaloos räägitakse, kuidas ründavad barbarid mõned aastad pärast Arthuri surma – võimalik, et 560. või 570. aastatel – Cirencesteri linna vallutasid ja maha põletasid. Britid kihutati Severni jõe taha Walesi. „Kõik asulad lõhuti müüripurustajatega suure jõuga maani maha. Kõik elanikud hukati tule ja mõõgateraga. Ellujäänud põgenesid nende hirmsate hädade eest laiali.”

Elucidationi nimeline kirjatöö 13. Sajandist ütleb: ”[Logresi] kuningriik lagunes, maa oli surnud ja paljas, nii et see polnud paari sarapuupähklitki väärt. Sest kadus allikate vulin ja kadusid veehaldjad, kes seal elasid.” 13. sajandi kirjatöö Perlesvaus (Suure Graali Lugu) kirjeldab „suurt ja laia tühja maad, kus ei elanud ei loomi ega linde, sest maa oli nii kuiv ja viljatu, et seal polnud ühtki karjamaad. Linn oli nii suur, et kogu maa näis seda täis olevat.” Aga selle „müürid pudenesid igast küljest ja väravad olid vanadusest viltu vajunud.” See ole „rahvast üsna tühi, selle suured lossid olid tühjad ja mahajäetud, turuplatsid rahvast lagedad, suured surnuaiad haudu täis ja kirikud lagunenud.”

ANGLOSAKSID VALLUTAVAD INGLISMAA 560-656

Sellal, kui katk laastas suure osa saare brittide käes olnud lääneosast, jäid idapoolsed isoleeritud piirkonnad sellest puutumata. Üsna kindlasti ei jõudnud katk anglosakside valdustesse enne 7. sajandit.

Anglosaksi asunike lääne poole liikumine algas hiljemalt 560. aastatel. 570. aastaks oli berniitslaste nimeline anglosaksi hõim jõule toetudes end kohalike brittide nõrgenenud valitsejatest sõltumatuks kuulutanud. 590. aastaks olid teised hõimud alistanud idapoolse Lincolni piirkonna. Isegi kauge põhjapoolse Edinburghi briti kuningriigi sõjaline sekkumine ei peatanud anglosakse. 598. aastal purustati Edinburghi abiväed ühes Suurbritannia ajaloo tähtsaimatest lahingutest – Yorkshire’is toimunud Cattericki lahingus.

650. aastaks oli nüüdse Inglismaa vallutamine sisuliselt lõpule viidud. Ainult Cornwall (vallutati täielikult alles 930. aastaks) ja Devon ei sattunud anglosaksi võimu alla. Lõuna-Shropshire’is toimus selle protsessi viimane vaatus 656. aasta paiku, mil kuningas Cynddylan tapeti ja Wroxeter langes.

„Inglismaa” kunagiste elanike keelest kandus inglise keelde edasi ainult kümmekond keldikeelset sõna. Inglismaa on oma seadused, valitsemisviisi ja koguni rahvapärimused pärinud mitte keldi, vaid germaani esivanematelt.

IIRIMAA 6. SAJ

Ulsteri annaalid märgivad, et 538. aastal „viljasaak äpardus”. Seejärel puhkes 540. aastate algul või keskpaiku kohutav epideemia. 550. aastal tabas Iirimaad järgmine epideemia, 553. aastal kolmas puhang. Katkuajad ja isegi neile eelnenud periood oli olnud geopoliitilises mõttes üsna rahulik aeg. 45 aasta jooksul enne aastat 555 on Iiri annaalides teateid ainult 11 lahingust, 45 aasta jooksul pärast aastat 555 on teateid 27 lahingust. Pärast pandeemiat Iirimaad haaranud sõdades tõusis võimule ja kuulsusele varem vähetuntud perekond saare vähemviljakast loodeosast – Ui Néillid.

Poliitiline ja usuline ekspansioon käisid järjest enam käsikäes. Katku ajal ja vahetult pärast seda ehitati esimesed tõeliselt olulised Iirimaa kirikud ja kloostrid. Pärast 6. sajandit hakkasid isegi kõige vaesemad talunikud oma tagasihoidlike elamiste ümber kaitseehitisi rajama - väikseid kivist või mullast kaitsevalle, mida arheoloogid ringvallideks nimetavad.

7.-9. sajand oli Iirimaal Ui Néillide ajastu. Selline lõtv ülemvõim sillutas teed ühtse Iiri kuningriigi järk-järgulisele rajamisele 9.-11. sajandil.

FRANGID 3. SAJ

2. ja 1. sajandil e.m.a. vallutasid Gallia (praeguse Prantsusmaa muistne nimetus) roomlased. Järgnenud sajanditega kinnitusid rooma keel ja kultuur siin kindlalt, kuid 3. sajandi keskpaiku tungisid sügavale Galliasse germaani rahvad, sealhulgas frankide-nimeline hõim. Mõnikümmend aastat hiljem kihutati nad minema, aga sajandi pärast toimus uus sissetung ja sedakorda ei õnnestunud frangi vallutajaid enam välja ajada. Neil lubati Rooma liitlastena jääda elama Gallia-Rooma aladele praeguses Belgias.

PRANTSUSMAA 6. SAJ

Kui Rooma keisririigi lääneosa 5. sajandil germaani sissetungijate voolu surve all lagunes, vallutasid seni Belgias elanud frangid osa Gallia põhjaosast ja 507. aastaks oli nende võimu all kogu Prantsusmaa peale Bretagne’i, Burgundia ja alumise lõunaosa, (sealhulgas Provance’i). Kuid aastaks 537 olid langenud ka Burgundia ja Provance ja frangid hakkasid oma impeeriumi looma ning end Lääne-Rooma keisririigi pärijateks pidama. Nad võtsid omaks roomlaste keele ja seadused, Rooma-tüüpi valitsemiskorra ja õukonnaetiketi, roomakatoliku usu ja koguni rooma tiitlid.

6. sajandi Rooma-Gallia piiskopi ja ajaloolase Gregoriuse (Tours’ist) eluajal laastas katk praeguse Prantsusmaa eriosasid vähemalt neljal korral. Linnades surid inimesed massiliselt katku, palverännakutest said massiüritused, massilise palvetamise ja usulise harduse demonstratsioonid. Taolisi ettevõtmisi, kus tuhanded kodanikud meeleheites palju miile maha marssisid, hakati kutsuma litaaniateks.

Katk rüüstas ka teisi Vahemere äärseid maid ja kogu selle piirkonna kaubavahetus käis alla. Sajandi lõpuks olid potentsiaalsed maksud ja tollid, mida võis lõunaranniku sadamalinnadelt välja pigistada, jäänud nii väikesteks, et kunagi keisririigi ehteks olnud jõukas lõuna kaotas oma sära igas mõeldavas mõttes.

GOODID 1.-4. SAJ

Gootide omad legendid räägivad, et sellenimeline germaani rahvas tuli (kas 1. saj e.m.a. või veelgi varem) Skandinaavia poolsaare lõunaosast. Rooma allikate andmetel elasid nad 1. sajandil m.a.j. juba Balti mere kagurandadel Visla suudmealadel. Kuid järgmise sajandi teisel poolel rändasid nad põiki läbi kogu Ida-Euroopa, asusid elama Musta mere põhja- ja looderannikule ning hakkasid sealt roomlaste Daakia provintsi (praegusesse Rumeeniasse) rünnakuid korraldama. 270. aastatel sundisid goodid roomlasi Daakiast loobuma ja võtsid selle maa enda kätte. Neid gootidest rüüstajaid hakati nimetama „vaprateks gootideks” (nende oma keeles „visigoodid”), kaugemal ida pool elavaid goote aga ostrogootideks (idagootideks).

Kristlusega puutusi mõned läänegoodid esmakordselt kokku 3. sajandi keskpaigas kristlastest vangide kaudu, keda nad Rooma Anatooliasse (tänapäeva Türgisse) korraldatud rüüsteretkedel kinni olid võtnud.

GOODID 4.-5. SAJ

Läänegoodid Hispaanias olid teinud oma pealinnaks Rooma-aegse keskuse Toledo ja idagoodid Itaalias Ravenna (493.aastal). 5. sajandil kaotas Rooma järk-järgult võimu Ibeeria poolsaare üle.

Saaga sai alguse aastal 375, mil läänegootideks nimetatud germaani hõimuliit (kes elasid tänapäeva Rumeenia lõunaosas) hakkas ähvardama Aasiast tulnud rahvas, hunnid. Läänegoodid palusid luba Rooma keisririigi aladele ümber asuda ja saidki selle. Neil lubati asuda Balkani poolsaarele, kuid varsti sattusid nad roomlastest isandatega sõjajalale.

4. saj lubati läänegootidel Rooma keisririiki, tänapäeva Serbia aladele elama asudele. Seal ristiti nad (see oli nende keisririigi aladele lubamise eeltingimus) läänegoodi päritoluga, Ulfilasenimelise preestri poolt, kes tõlkis ka piibli gooti keelde. Ulfilas jutlustas aga kristluse mittekatoliiklikku vormi, mida tuntakse mõõduka arianismina. 376. aastal oli sellel Rooma valitsejate toetus, kuid pärast 381. aasta kirikukogu kaotas arianism valitsejate toetuse ja kuulutati ketserluseks.

410. aastal vallutasid ja rüüstasid nad Rooma linna enda. Sellele vaatamata kuulutati nad kaks aastat hiljem Rooma riigi liitlasteks ja said ülesande heita alla neli germaani barbarite hõimu, kes olid 406. aastal tunginud üle piiri, marssinud läbi Prantsusmaa ja vallutanud suure osa Hispaaniast.
Läänegoodid täitsid oma ülesande Hispaanias ja said selle tasuks Edela-Prantsusmaal maad. Germaani barbarite hõimud Hispaanias kogusid aga ennast ja aastal 455 palus Rooma läänegootidel uuesti neile kallale tungida. Barbarid löödi jälle puruks, kuid 468. aastal muutsid roomlased ise oma sümpaatiaid ja astusid liitu ühega nendest barbarihõimudest, kellele nad varem olid läänegoodid kallale saatnud.

Läänegoodid vastasid roomlaste reetlikusele sellega, et vallutasid suured formaalselt Rooma võimu all olnud alad ja moodustasid (aastal 475) tõelise suurriigi, mis koosnes poolest Galliast (Prantsusmaast), sealhulgas ka varem neile antud maadest, ja kolmest neljandikust Hispaania territooriumist. Läänegoodid kujutasid nüüd endist suurimat jõudu Hispaanias. Et teised germaani hõimud samal ajal Itaalia vallutasid, varises Rooma keisririigi lääneosa 476. aastal kokku ja Itaaliast, nagu ka Hispaaniast, sai 493. aastaks iseseisev gootide kuningriik.

GOODID 6. SAJ

507. aastal kaotasid goodid enamuse Püreneedest põhja poole jäävatest maadest, nii et sestpeale piirdus nende kuningriik valdavalt Ibeeria poolsaarega.

Katku hävitustöö näib olevat valitsejate ja valitsetavate vahelised suhted paigast ära viinud. Läänegootide Hispaania rahvaarv oli enne katku 300 000 ringis. Rahvaarvu langus ei mõjutanud romano-hispaanlastest põhirahvastikku väga teravalt, palju väikesearvulisemaid valitsejatest läänegoote aga küll. Esimene katkuepideemia ja sellele järgnenud aastad (ligikaudu 542-552) tõid kaasa ka poliitilise killustumise. Kogu 6. ja 7. sajandi jooksul mõrvati ainult neli läänegootide kuningat, kuid kolm neist mõrvadest toimusid esimesel 12 aastal pärast katku puhkemist.

Cordoba linna romano-hispaanlastest rahvas tõusis – nähtavasti oma senati juhtimisel – läänegootide valitsuse vastu üles ligikaudu 550. aasta paiku või veidi enne seda. 551. aastal kasutas üks Athanagildi nimeline läänegoodi suurnik kuningakoja nõrkust, haaras enda kätte Sevilla ja üritas kuningas Agilat kukutada.

552. aasta juuni paiku maabus Rooma sõjavägi Hispaanias, arvatavasti Malagas või selle läheduses. Suve lõpul peetud Sevilla lahingus purustasid keisri ja Athanagildi mässajate ühendatud jõud Agila, kes oli sunnitud taanduma. Kõige selle tagajärjel pöörati Hispaania ajalugu 555. aasta märtsis pea peale. Mässuline Athanagild tühistas oma liidu roomlastega ja Merida kuningaresidentsis tapsid läänegootide kuninga Agila tema enda mehed, kes seejärel tema vaenlase, mässaja Athanagildi kuningaks kuulutasid.

Läänegoodid suutsid nüüd ühendatud jõududega roomlaste edasitungi peatada, ei suutnud aga järgnenud seitsmekümne aasta jooksul neid Hispaaniast välja tõrjuda. Hispaania äärmine lõunaserv saigi veelkord keisririigi osaks, Spaniaks nimetatud Rooma provintsi kontrolli all oli ka suur osa läänegootide Hispaania kaubavahetusest, kuna tema käes oli umbes 1100 kilomeetrit Hispaania rannikualasid koos mitme tähtsama sadamalinnaga. Roomlaste ja läänegootide valduste vaheline piir ei olnud suletud. Arheoloogilised leiud näitavad, et 6. sajandi lõpul hakkasid gootipärased riietumistavad kaduma.

Läänegootide vaenlane, Ibeeria poolsaare lääneosas paiknev sueevide (sueebide) kuningriik, otsustas arianismilt katoliiklusele üle minna. Üleminek toimus 550. Aastatel. Samuti kujutas Cordoba mässuline miniriik endast Rooma keisririigi ja läänegootide territooriumi vahele surutud märkimisväärset iseseisvat enklaavi.

Läänegootide kuninga Leovigildi noorem poeg Reccared, astus 587. aastal troonile saades salaja katoliku usku. 589. aastal juhatas Reccared Toledos 40 aasta järel esimest Hispaania katoliiklikku kirikukogu. 587. aasta usupööre tähistas uusaegse Hispaania tegelikku sündi. Enne 587. aastat oli Hispaania rangelt kaheks jaotunud ühiskond, kus kaks täiesti erinevat seadusandlust, keelt, usku ja poliitilist süsteemi. Nüüd oli riigis äkki ainult üks usk – katoliiklus. Gooti keel hakkas kaduma ja üldkasutatavaks muutus kohalik ladina murre – protohispaania keel. Germaani minevikust pärinev suhteliselt avatud monarhia, mida ei piiranud pärilusseadused, oli juba 15 aastat olnud kadunud ja asendunud tsentraliseerituma, eksalteerituma, poolpäriliku valitsemiskorraga.
Ilmaruumi tühjus on lõputu ja inimesele antud võimalus täita see oma nägemustega.
turmakoll
Loitsija
 
Postitusi: 659
Asukoht: Eestimaa


Mine Taaskehastamine

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


cron
© Dragon.ee | E-post: dragon@dragon.ee | HTML'i kontroll
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
phpbb.ee 3.0.6