Ülikute kehastamine ja asjade hind

[turmakoll]

Ma ei poolda kuvandit muinasaegsest inimesest kui mingist vaesest tööd rügavast kerjusest.

Olete siinjuures unustanud, et võrreldes tänapäevase ülerahvastatud maailmaga, kus kõik, mida annab õgida, on juba ära õgitud ja metselajad näituseks juba peaaegu välja surnud, oli muinasaegne maailm palju ressursirikkam. Jõed kubisesid kaladest ja kui mees võis oma kodu ukselt kitse maha lasta, siis ei maksnud see nahk ja liha talle mitte pennigi.

Olen alati olnud veendunud, et töö tegemine on juutide ja vabamüürlaste vandenõu. Väga paljud loodusrahvad, tõsi küll pisut leebemas kliimas, suudavad hakkama saada paari töötunniga nädalas. Nad lihtsalt ei loo omale selliseid iseenese saba söövaid süsteeme nagu religiooni- või kapitalismiimpeeriumid, kus kirik või pangad vaese talumehe nii tühjaks tõmbavad, et ta nagu orav rattas ringi peab laskma hommikust õhtuni. Looduslähedase muinasühiskonna inimene, kes elas ressursirikkas piirkonnas ja tegutses targalt, ei oleks tohtinud küll millestki puudust tunda.

[Liiwi]

Mulle tundub, et üks suur viga, mis siin teemas alateadlikult tehakse, on eeldus, et enamus kehvemal järjel rahvast olid palgalised. Ajalooallikate järele varafeodaalses ühiskonnas polnud juu, hoopis vabad/poolvabad sõltlased heldema või kitsima peremehe juures. Või siis orjad. Mõlema kategooria toitmine-riietamine oli peremehe mure, kuna sõltlasel polnud ei oma maad ega ka oma aega - see kuulus 24/7 peremehele.
Ja üleüldse on vastav vaidlus suht mõttetu, sest me saame ainult oletada, kuidas siis asjad TEGELIKULT ikka olid. Me ei tea isegi seda, kas haualeiud vastavad üks-ühele igapäevaselt/pidupäevaselt kasutatavale riietusele ja ehtimistavadele või mitte. Ja me ei tea, kas kalmu pandi kaasa iga viimane kui kadunukesele kuuluv ehtetükk ja parimad riided. Või oli muinasinimene parajalt pragmaatiline ja pärandas hinnalisemad asjad lastele-lastelastele ja meil pole halli aimugi, mida kõike veel võidi kanda -kasutada.
Ellujäämise ja toimetulemise seisukohalt peab arvestama ka vanematel aegadel toiminud kogukonna kokkuhoidmist. Tänapäevane urbaniseerunud ja suhteliselt egoistlik ühiskond, kus me elame betoonkarpides ja ei tunne kõrvalkorteri inimesigi, erineb arhailisest agraarühiskonnast valgusaastatega. Erinevate põlvkondade kooselamine, suuremate hooajatööde talgukorras tegemine, kehvadel aegadel oma sõltlaste eest hoolitsemine - see kõik polnud tõenäoliselt mitte elustiili, vaid kogukonna säilimise küsimus. Hästitoidetud ja -riietatud sõltlased /sõdalased olid maaomaniku enese ellujäämise esmaseks eelduseks.
Betoonkarbis ja turumajanduslikus massikultuuriühiskonnas kasvanud põlvkond võib lugeda (mitte eriti rikkalikke) allikmaterjale, käia vabaõhumuuseumides ja mängida autentsete materjalidega pseudoautentses keskkonnas, kuid see ei anna ettekujutust muinasaegsest eluolust ja ühiskonnakorraldusest. Me ei tea, me ainult oletame. Ja oletada saab ilma kakluseta teemal, kelle tõde ikka see kõige õigem on.

[Ocazy]

See on kindlasti üks neist arutlustest, mis tõeni ei vii, annab aga mõtlemisainet ja ma loodan, et suunab ka sallivusele ning teiste seisukohtade tunnustamisele. Mõnel meist on seda omadust rohkem, mõnel vähem.
Minu arvates võib kõneall olev uurimus ja arutelu viia selleni, et linane särk, mida enamik üritustel osalejatest kannab on vähem olustikutruu, kui räbaldunud ja viimse võimaluseni määrdunud teksapüksid, mida võiks kvalifitseerida "mine võta kinni, mis riidest ja mis ajast need püksid pärit on".

[Kristjan Oad]

[Ocazy]

Hüperboolsega? Noha jah, ju ta seda vist oli, ma võõrsõnades nii kodus ei olegi.
Aga seda ma mõtlesin küll, et et minu meelest olgu enamik inimesi lihtsas linases või missuguses tahes, kui see kuidagipidi õige tundub.
Üks mis kindel, et kuna mina olen Kristjanist vanem ja noorest peast juba hukatuslike eluviisidega, siis suren ma kindlasti varem ära, kui keegi siinolejatest mind tänapäevases või muinasaegses õhustikus riietuse pärast Kristjaniga sassi ajab. Kuigi mine tea
Aga ma ühinen nendega, kelle arvates laagris rikast rahvast rohkem oli kui külas, sama kehtib ka laada, turu ja linna kohta. Vasem rahvas oma räbaldunud nõhesekiust riietes passis vast kodus. Ja ei maksa siin midagi teistele nina alla hõõruda, et mis värvi ja mis kaunistustega kellegi rõivas on.
Neid inimesi, kes võimaluste suurenedes oma tahtmisi ei täienda, ei ole mette palju ja muinasajal, kui maailmapäästmine ja öko eluviis veel kuidagi päevakavas ei olnud, seda enam.
Aga sellega olen ka nõus, et elustiku tundmine oleks tore. Ja siit siis tuligi see välja, et kui ma neid asjade maksumusi vaatama hakkasin läks maailm sassi. Seal on kas midagi valesti või kehtisid nendele hindadele ja kaubale lisaks mingid meie ajaks täielikult kadunud süsteemid, kuidas asju arvutada.
Ma saan aru, et sõjasulastele oli tavaks maksta palgaraha 1 kord aastas. Lisaks prii ülalpidamine ja vastavalt siis pakkumisele või tavale üks - mitu "ülikonda". Palgalistega kehtis ilmselt sama tava. Aga kuidas siis rentnikud ja vabad talumehed oma asjadega hakkama said.

[Karmus]

Nugadest
Tarbeesemeks, mitte tillipikenduseks kaurava noa teen vajadusel valmis poole päevaga, puusöe nahklõõtsa, saviääsi ja kiilalasi abiga. Niipalju kui tavalisi muinasterasi näinud olen on pehmemast ja kõvemast rauast kokkukeedetuid ikka vähem kui ühekihilisi. Mis aga silma hakkab on nende viimseni ärakasutatus.. ikka päris rootsud on alles.

Rõivastest
Kangakudumise kogemused puuduvad aga villarõivaste valmimist olen omajagu pealt näinud. Käisin teises toas pärimas ja kuulsin järgmist:
Keskmine lammas (jõusöödata rannaniidul kasvanud) annab aastas 3-6 kg villa millest valitakse välja u. 2/3 lõngakõlbulikku.
Nõeltehnikas sokipaari jao villa pesemiseks ja kuivatamiseks kulub pool päiksepaistelist päeva. Selle kraasimiseks ja kedervarrel lõngaks saamiseks läeb üks sompus sügispäev. Nõelumine võtab kolmanda. Tungel sokikipaar kaalub vast sada grammi.
Kindapaari nõelumine võtab sama kaua aga tiba vähem lõnga. Mütsiga sama lugu.
Mehemõõtu kampsun aga võtab hea mitu nädalat nõelumist. Kui ka ise kedrata, siis kindla kuu.
Kogu asja juures paluti ära märkida, et ei tohi unustada lisaks talitamisele veel lammaste sügamist ja mupsutamist (vähemasti 1/2 tundi päevas).

Kasutaja kogemusest:
Nii sokke, kindaid, mütsi kui kampsunit olen viimase aasta jooksul vormivabal ajal kandnud rohkem kui ühtki teist tänapäevast samast riideeset. Tulemustest:
Sokid peavasd vastu kaugelt kauem kui varraskootud.
Kampsun kannatab kanda kohe ihu peal ilma pesutagi, hingab heaste ja hoiab sooja ka siis kui selja märjaks rahmeldanud oled.
Müts ja kampsun hakkavad metsatööl või suusarännakul koguma külge lund ja härma, mis hiljem jäässe läeb AGA sealjuures ei märgu oluliselt rohkem alumine kiht ja sooja jätkub ihuligi ikka.
Merel, tuule käes jääb paljast kampsunist väheks isegi suisel ajal, seal tunned puudust nahksest kapuutsist ja tuult pidavast mantlist. Sokid ja kindad aga töötavad isegi märjana soojapidavalt.

Üldiselt
Järjest rohkem olen õppinud lugu pidama lammastest. Lammanahksele kasukale ei ole siiani leidnud naturaalset konkurenti kas paadis tuulekäes või karges talves vahipostil. Sisemine pool ei lähe külmamärjaks ka peale kõvemat rahmeldamist ja välimise saab vaha ja rasvaga pritsme ja lumekindlaks teha. Kristjan teab kindlasti rääkida käepärase kasuki tegemise kogemusest.. ei läinud minuteada palju üle kolme keskmise naha, et soojapidav selga saada.

Kõiksugu villaseid riideid soovitavad isegi välismaised üleelamiskunstide spetsialistid. Tõbrik ise, kes seda kiiduväärt kraami kasvatab on võrreldes muudega ikka umbe-vähenõudlik, eriti veel maalammas, keda väega vanaks tõuks peetakse ja kellesarnaseid kuulujärgi muinasajalgi ringi vudinud. Viimane ei taha isegi talvel peale sööda muud kui pea ja kerget tuulevarju.
Niiet kui just edevusest tingituna ei olnud vaja peenet kangast selga ajada siis töö ja eluriide sai inimene kaunis kergesti. See, et meie hirmsaste linastes särkides lippama kipume on minumeelest kaasaja veidrus mis palju hilisemast rõivakultuurist tulnud.

Veel olen veendunud, et vaatlusalusel ajal oli igasugu edevus ja kekkadiveindus palju vähem pildil kui tänapäeval. Et taaskehastamises rikkalikult ehitet mehi ja naisi tihedamini säramas kui toonase argielu tegemistega kogemuse saamiseks tegelemas võime näha, on mu meelest tingitud tänapäevastest pinnapealset säravust väärtustavatest hinnangutest, mis inimestega muinasmaailma paratamatult kaasa tulevad.

[lemmu tabelin]

Kindlasti peab arvestama ka Eestis elava rahva arvuga tollel ajal
Eesti rahvastiku areng viie sajandi vältel 13. sajandi algusest kuni 18. sajandi alguseni oli küllaltki ebastabiilne, kus rahvaarvu kiire kasv vaheldus pikaajalistest sõdadest, näljahädadest ning katkuepideemiatest tingitud nn= katastroofiperioodidega. Kui vaatame rahvaarvu muutumist Palli käsitletavatel perioodidel, siis näeme drastilisi võnkeid. 13. sajandi algul on Eesti rahvaarvu suurust hinnatud 150 000-180 000 inimesele, mis langes muistse vabadusvõitluse käigus 75 000-120 000-ni.
Sellest lähtudes oli tõepoolest siin ressurssi küllaga.
Väärtused -M.Mägi toodud võrdlus : 1 dirhem=2,5-2,6 g hõbedat=1 nugisenahk=1siga v lammas.

[Lenoore]

Ma mõtlen, et miks kõik meil rikkad on ja alatasa piduriideis. Äkki seepärast, et väikese Eesti suveüritused on peod. Muusika, võitlused jm tegemised.
Taaskehastamine on võibolla mõne jaoks lihtsalt asjade selga ostmine. Ja ostab see kellel on rohkem numbreid plastikul. Mõned vahetavad ka. Siis toimub keerutamine eest ja takka. Justkui elusad haualeiud.
Kui kokkujuhtumine toimub Atlantise kõrval, siis poeb enamus õhtuks koju tuttu. Maapõues tudivad aga ajastukohases telgis kaasaegses lukuga kilekotis (aga mitte kõik eksole).
Niiet misasi on taaskehastamine? Kas enese näitamine teistele või päriselt kah, keedame tulel süüa ja lülitame mobiilid välja?
Ei saa norimata jätta, et kui tagasi vaadata eelmisesse suvesse, piltidelt, siis kali on säästupudelis, kirdesai irvitab kilekotis jm õudused, millele taaskehastaja silm kuidagi ei hakka, sest ta kannab ju Ehtsat hõbedat ja seljas nii ehedaid riided. Kogu kamm käib selle ümber.
Pole kuigi raske tõsta sööt kodus riidekotti ja siis puukasti.

Mulle jääb mulje, et kogu taaskehastamise eksistents käib plingi ümber ja see mis meie kaelas kõliseb ja teised vaesemad ohhetama ahhetama paneb. Nina taevasse, sest ma olen kõige ägedam!
Milleks selline pealiskaudsus? Või on see laiskus, katsu nüüd aru saada.

Aga kui nüüd arutada teemal mis meil ikka peaks seljas-jalas olema ja mitu paari pükse muinasajal oli, no siis see on küll sama mõtekas teema, et kui palju meil tänapäeval pükse kapis on (või ükskõik mis muud sodi). Või kui palju ehteid keegi tänapäeval kannab?

[Liiwi]

[Lenoore]

just.
tagasi loodusesse minek on raske.
aga ma arvan, et äkki oli ikka muinasrahava seas kah taaskehastajaid ja nood mängisid kiviaega

[Liiwi]

[Kristjan Oad]

[vanakaru]

ehee
meenuvad mõned türdrukute noad

üldiselt - arheoloogiline materjal ei viita sellele et ka vaesed inimesed kehvade asjadega olid - ok neil oli vara vähem aga see polnud kidurast terasest

ülepea tundub se4e väitlus kummalik ja kui vaadata kellel võiks olla õigus siis ilmselt on see kusagil kahe seisukoha vahel

samas see asjade hinnavärk -- see mm teaduslik uurimus mmmm see tundub olevat veidi mmm paigast oma hinna ja suhetega --so on kuhu areneda aga sellel on ka oma väärtus -kuna on esimene siis kõik sellele viitavad

[Ocazy]

Mina ei saa aru, miks kallimad materjalid ja hõbeehted on pealiskaudne ja sõlega kinnitet linane ei ole pealiskaudne?
Lugedes siinseid asjalikke postitusi tundub mulle, et selle asemel, et kogu selle kirju kamba sees püüda mingit ühtsust leida, tekitatakse tihti oma radikaalsete sõnavõttudega hoopis vastuseisu ja trotsi.
Minu persoon on näiteks paljureisind mees ja minu särk on siidist, muud riided villased, linast pole midagi, ehted hõbedast ja pronksist. Kui viimati mütofestil käisin, magasin oma peatäie lambanahkade vahel välja ja ühtegi säästuasja minu käest läbi ei käinud. Et mis ma nüüd siis tegema pean?

[Lenoore]

äkki on siin mureks need kes üle oma võimete ja alla oma võimete elavad, needsamad kes rikkus rippus säästukalja plastikust tinistavad.
samas need kellel on mahti ja võimalust oma välimust, riietust ja muud tavaari täiustada, näevad igal juhul rikkamad välja, sulanduvad normaalselt olustikuga ega tiku kuidagi silma.
minu arust pole küsimus selles, et miks rikkaid nii palju on vaid sellles kuidas needsamad rikkad nii eluvõõrad on.
enda asju olen täiustanud vastavalt - kas hoiab sooja, kas peab tuult ja külgvihma. ja kui sellest lähtuda, siis tahes tahtmata ei ole väga jõudnud mõelda, kui rasket hõbekaunistust oleks hea osta.
ja nagu ma juba mainisin, et pidu on pidu, pidus ongi kõik nii edev. oleks isegi kui vaid nõnna vaene poleks
teiste rikkus mind pole veel ärritanud, vaid hoopis keksimine, et kellel on suurem jne.
ja ei teagi kas kõik peabki nii ühtne olema? et kõigil ühe sama lõike järgi umbkuub, samasugused sinised vaipkleidid,sama leiu järgi ehted jm vidinad. ei taha uskuda, et siis kah see kloonimine nii moes oli.
ja kummaline on see, et need kes nö taaskehastavad on tegelikult kah rikkad. rikkad seetõttu, et paljud oskavad teha asju või teavad kes oskavad. väga vaesed ei saa endale nagunii iidse maailma pidu lubada. juba sõit kassinurme maksab ise 100 krooni....
aga lambanaha vahel magada onju hää, eks