Nuh kui juba detailidesse minek tuli siis mõne asja ma tõesti väljendasin liiga laialivalguvalt - aga pole hullu ma olen kannatlik ja võin täpsustada kuni serveri täitumiseni
niisiis:
Vallakohtute istungite protokollid - kus klaaritakse pärandusasju. Täpsem info paikneb eesti riigiarhiivis. soovitan lugeda - huvitav lugemisvara. (mitte, et sellel oleks mingit pistmist muinasaja ja muinasõigusega(sic!))
Ja siin sa panedki puusse umbes kahesajaga. Selgub, et - oh imet oh imet - seaduste kohaselt pidi lesknaine oma mehe surma järel jagama oma VALLASVARA oma eelmisest abielust pärit laste vahel selleks, et uuesti abielluda. (ehe näide Rooma õigusest) Ja jutt ei ole maaomanikest vaid tõeliselt vaestest (minu arvates) meie mõistes inimestest. Pärandati mööblit, põllutööriistu mõnikord ka mingeid poolfabrikaate nagu sedelganahka, kariloomi ja muud taolist. Suurem osa mida pärandati olidki tegelikult kariloomad. Seemnevilja pärandamist ma seal ei märganud - võibolla kui keegi viitsib uurida leiab selle kohta ka.
Ma ei ole hetkekski kuskil väitnud, et tegu on maaomanikega. Paluks mulle sõnu mitte suhu panna.
Paraku ma ei leidnud pärast selle materjali läbikaevamisel mitte ühtegi juhtu kus oleks kellegile pärandatud selliseid ülehinnatud kultuuriväärtuseid nagu paari vanu pükse.
lmselt oleks vallakohus sellistest istungitest kiiresti tüdinenud ja võtnud ette meetmed, et selliste tühiasjadega kohtu aega mitte raisata.
Niisiis, vanimad teadaolevad pärandusasjad (olgu nad siis pärit siit või lõunaeuroopast) ei ole just parim allikas selleks, et väita, et üks või teine riietusese maksis nii või naapalju.
*********************************
Veimevakad EI OLNUD _ainult_ maaomanike teema. Veimevakad olid _kõigi_ mehelemineku ikka jõudvate tütarlaste teema. (kui peretütrel oli ka taluperemehst isa olid tema aktsiad loomulikult kõrgemad) Kosilased hindasid peale kõige muu ka potensiaalse pruudi osavust käsitööd teha.
Veimevakas oli koos nii vanaemade pärandatud(!!!) rõivad kui ka tüdruku oma tehtud asjad.
Seal ei olnud _mitte mingil juhul_ jällegi paar neid samu vanu pükse mida põlvest põlve p(ä)arandati kui uskumatult ülehinnatud väärtust vaid _just nimelt piduriided_ ilmselt ka tulevasele peigmehele mõeldud asju. (huvitav kuidas ta teadis mis suurust peigmees kannab?
)
Niiet jällegi ei saa sa väita et tavalisel mitteaadlikust sulasel/tüdrukul oli hinge taga ainult 1 krdi paar pükse (ülehinnatud) ja see oligi kõik - ja, et piduriideid ei olnud ollagi.
Nii kui nüüd lasta vinti veidi järele - sest kõnealused ülestähendused ja protokollid on pärit ikkagi nooremast ajast kui muinasaeg - mille üle meil siin käib hell ja leebe arutelu.
Ma jään kindlaks - ja väidan, et ka mitteaadel ja isegi mittemaaomanik käis siinakndis ringi vähemalt nelja vahetuse riietega. (mitte küll neid kõiki korraga seljas kandes)
Seega võttes kokku kogu selle kammajjaa.
1. umbes 70 protsenti taaskehastajatest ei käi riides nagu kuningad. Nad käivad ringi nagu tavaliste riietega ka taaskehastamise mõistes. Umbes 20% käib ringi nagu keskmisest jõukamalt - kaupmehed -käsitöölised mõni sõjamees jne. ja nüüd see 10% - muu hulgas mahuvad sinna alla lõviosa võitlejatest (oma sõjavarustuse tõttu põhiliselt) käivad ringi nagu rikkalikult rõivastauna või pronksitatutena/hõbetatutena.
Seda ei ole just palju, et võiks väita nagu taaskehastajad käiksid ringi ülearu rikkalikena.
Seda enam, et Mütofestile näitab nägu ligikaudu 1/3 taaskehastajatest. Kui sedagi.
Pigem võib Larparitele pinda käia see, et neil ei lubatagi tulla uhkes rokokookleidis aadlikke mängima (mis sest, et Estonia kostüümilaenutus on silmini täis selliseid kleite) vaid, et nad peavad oma kostüümivalikus arvestama sootuks teise ajajärguga ja selle faktiga, et muinasajalaadseid kostüüme on Estonia laenutuses 1. (pakun et see on etendusest "Libahunt")
Ja siis jääbki üle alljärgnev.
1. ajada läbi lihtsalt.
2. omandada teadmised ja teha ise uhkem
3. investeerida aega ja raha aja saada aktsepteeritav uhke riietus. (neid kes seda teinud on ma tean ühe käe sõrmedel kokku lugeda - au ja kiirus teile viitsimise eest)
4. ajada läbi lihtsalt ja viriseda (kurjade taaskehastajate aadressil) kuna neil ei lasta laenutusekostüüme kasutada.
5. teha kangelaslik nägu ette ja levitada kõiketeadval ilmel väärarusaama, et kogu muinasaegne rahvastik käiski ühe nn. ühe paari pükstega.
Ja lõpetuseks ikkagi kordan üle, taaskehastajad _ei ole_ loonud selliseid riietuse kriteeriume mis neid kuidagi sihilikult üldisest rahvamassist rikkalikumaks teeksid.
Me ei jaga enne üritust riided kätte a'la stiilis: täna oled sina kuningas ja sina oled sant - sest eelmine kord oli tema kuningas.
Me ei mängi oma riiete sees seppasid, sõdalasi või söepõletajaid. Me teeme seda päriselt. Karu on päriselt meistersepp. Zeek on päriselt viimase peal õmbleja. Toomas teeb päriselt puidust käsitööd. Ja mina laadal kaupmehena teenin _päris_ raha ja kauplen päriselt, ning turniiri ajal virutan päriselt vastu vastase kiivrit. Siin ei ole mingit rollimängu. See on elustiil.
ühel päeval võibolla jõuab see arusaamine ka nendeni kes on praegu larparid ja teevad oma esimesi katsetusi taaskehastamises.
Taaskehastamine on s*tt termin - taaselustamine meeldib mulle isklikult rohkem.
Aga ühlasi me peame oma elustiili viljelemisel arvestama ümbritsevat keskkonda. Seega me Mütofesti ajal mängime kaasa rollimängu raames asjades mida me päriselt ei tee. Me ei püüa orje päriselt vaid mängult. Me maksame mängu asjade eest mangusisese rahaga. Kuna see tekitab segadust siis on üsna asjade loomulik käik, et me püsime veits eraldi laagris, et ka teised Mütofestil ei satuks liiga suurde segadusse. Samuti selleks, et mõni asi meile endile selgem oleks.